...
Mõnel inimesel elus veab.
Mõnel inimesel veab vähem.
Ja mõnel veab alati viltu.
Kui nüüd ennast kuhugi lahterdada, siis sinna viimasesse gruppi nagu ei tahaks, esimesse aga igatahes ei saaks. Mis sest, et aeg-ajalt mul kummalisel kombel veab. Õieti on nii, et mõned minu mittevedamised on ootamatult õnneliku lõpuga.
Näiteks kui ma rongi pealt pool-joostes otse laeva peale pidin jõudma, aga rongi istudes avastasin, et sõiduplaani on muudetud ja rong väljub alles kolmveerand tunni pärast.
Või kui me grupiga - minu korraldamisel - Rootsi reisile minemas olime, aga just sel päeval (mulle teadaolevalt ainuke kord viimase 20 + x aasta jooksul) oli nii meeletu tuisk, teed olid umbes, autod hanges, täielik kaos kohalikul maanteel. Siis bussijuht (liinibuss!) oli nii armas inimene, keeras otsa ringi ja tegi bussile erakorralise marsruudi, 20 km pikema, mööda suuremaid ja sõidetavamaid teid… ja me saime rongile. Ja laevale. Ja käisime Rootsis ära. See oli paar aastat peale “Estonia” hukku, kõik, kes koju jäid (st lapsevanemad) olid kerges paanikas. Ja teadmatuses. Mobiiltelefonide ajastu ei olnud veel alanud. Aga minul ei tekkinud hetkekski tunnet, et asi peaks pooleli jääma.
Aga aeg-ajalt tunnetan küll täielikku mittevedamist.
Minu ema minu vanuses sättis mõtteid juba pensionile jäämise suunas, mina pean oma 10 aastat veel tööl käima. Selle elaks ma veel üle, aga et mu endine pinginaaber rõõmus noor pensionär on, see kriibib küll hinge. Mõnel ikka tõesti veab. Küll ma kooks ja heegeldaks, keedaks ja küpsetaks, kraamiks ja koristaks, loeks ja reisiks.
Kui ma pensionär oleks.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar