Kas võtta sambast raha välja?

...

Kui on ikka priske sammas, siis on ahvatlus suur.

Mida suurem sammas, seda priskem ahvatlus.

Ma pole uurinud, kas juba kehtival pensionäril ja tiksuval sambal ka kättesaamise võimalus olemas on.

Vahet pole.

Ma nagunii ei viitsi sellega tegelema hakata. On nagu on.

Aga kui nälg kuklas tiksub, maja kaela kukkumas või auto läbi roostetanud, miks ei peaks raha välja võtma?

Et raskemad ajad?

Kindlasti tulevad, näiteks x aasta pärast, kui sult hooldekodus iga kuu eest 1000 eurot küsitakse. Keskeltläbi, eks on nii odavamaid kui ka kallimaid.

See 30 eurot, mis mulle hetkel 2. sammas lisaraha annab, mind ka ei päästa.

Isegi  100+ eurot ei päästaks.
Mitme plussiga 100 ka mitte.

Vaatasin filmi "Hooldaja", seal üks õdedest ütles, et parim, mida ema hetkel teha saab, on ära surra. ETV2, veel 13 päeva järelvaadatav.

Karm, kui ühel hetkel on ainult raha see, mis aitab väärikalt vananeda. Ja lähedastel oma eluga hakkama saada. 

30 eurot pole see summa, mis minu elukvaliteeti oluliselt mõjutab.

Kui aga kõik need summad, mis nüüd välja võetakse (kui võetakse), kokku liita, on ehk tegu numbriga, mis üldkokkuvõttes omab kuskil majanduslikku kaalu.

Selline lihtsameelne mõtlemine mul.

Olen muidugi sellega leppinud, et on asju, millest mina aru ei saa.

Täna üritasin ajalehepaberist kinkekotti kokku voltida. Tõesõna, täielik utoopia. Mingi kott ikka lõpuks valmis, aga ma ei saa isegi sellest aru, kuidas ta tehtud sai!

...

Kuhjaga ebakvaliteetseid pilte

...

Pärast seda, kui olin järelvaadanud Itaalia filmi "Magus elu" (ETV2, 17.01), kujunes mul paparatsodest omamoodi arusaamine. Oleks natuke sõnaosavam, räägiks pikemalt, aga no ei oska. Kes filmi näinud on, see teab ja saab aru.
Federico Fellini, "La Dolce Vita".

Kui numbritest rääkida... Fellini on sündinud 20.01.1920.

Mina leidsin viite filmile siit.

Lugu ühest seltskonnaajakirjanikust.

On aasta 1960.

Nüüd, 60 aastat hiljem. 

Ma ei imesta, et Harry ja Megan Canadasse kolisid, kuigi see ei pruugi küll pääsetee olla, aga ehk siiski veidi privaatsem.

Kui filmis olid suures plaanis fotograafid, siis tänapäeva meedia jagab lahkelt fotosid. 

Enamasti kvaliteetsed, ja isegi, kui objekti suunas on näpuga viibutamist, on kangelane korralikult pildile püütud..

Normaalse väljanägemisega.

Mõnikord tehakse (ja avalikustatakse) mõnuga selline pilt, kus (anti)kangelane jätab endast nõmeda mulje.

Teadlik tegu, et alavääristada või suhtumist kujundada.

Aga need paparatsid... sain teada, et just 60 aastat tagasi algas nende võidukäik selle nimega, sest filmis üks põhiline paljude hulgas oli Paparazzo nimeline fotograaf.

Täna sattusin ka fotodele. Õigem öelda, et jälle viidati. 

"Paparatsofotod. Pidu hommikuni ja meri põlvini".

60 suht maitstut ja ebakvaliteetset võtet, mõni objekt mitmekordeselt ja ühtviisi käpardlikult pildile püütud. Mul oleks piinlik selliseid viletsa kvaliteediga fotosid jagada. 

Kas nende eest makstakse?  Tükihinnaga?

Või on kuupalk... siis võiks küll enne kriitilise pilguga üle vaadata, mis tööd sa teinud oled.

Aga näe, pealkiri kõnetas. Ehk just selle äsja vaadatud filmi pärast.

Kusjuures, mulle ka meeldib mõnikord paparatsot mängida, ainult fotosid ma massidele ei jaga ja avalikkus ei tunne mind.

Eks ma siin kadedusest kobisen.

Aga kui ikka midagi näidata, siis see, salaja ja selja tagant.
Kunstnik Tallinna vanalinnas.

...

Loen uudistest, kriitikat (ja kadedust) jagub mujalgi.

Eplik näiteks pole mingi venna käkerdustega rahul.

Mulle küll meeldib, kui linnapildis mõni selline vastu jalutab!

Isegi Tallinna omad on toredad :)

 11.08.2017

09.08.2010

Stockholmi omadest rääkimata... autor kahjuks jäi vaatamata.

12.10.2019

...

Andke mu raha tagasi!

...

Loll mood märgata või mäletada pisiasju, suurtest sageli mööda vaadata. Või unustada.

Minul siis.

Alatiseks jääb meelde, kui mingis x tanklas saatis kaasa mind kütte eest maksma. Ja mina, näpp löögivalmis, ootasin õiget hetke. Et maksta.

Ja siis öeldi leti taga number.

Võtame näiteks suvalise.

44.95

Mu näpp kangestus!

Kuidas tema mu PIN koodi teab!

Või mis veel kahtlasem, oli mul ju kaasas kaasa kaart!

Muidugi jõudis impulss lõpuks mu ühest ajurakust järgmisesse, ja ma toksisin kuulekalt aparaati numbri.

4495

Seekord siis mahtus peaaegu 45 euro eest kütet paaki.

Kõik see meenus mulle eile ühes suvalises tanklas. Kaasa tankis, kaasa maksis, mina nosisin autos kommi.

Ja kontrollisin poearvet.

Mul on komme laduda asjad kassalindile ja samal ajal liita arvet kokku. Ümmardades siia-sinna, võib lõpptulemusega enamasti rahul olla. Loomulikult mitte summa suurusega, oma arvutusoskusega olen rahul. Mäletan, ükskord mu oma sünnipäeva ajal, no oli ikka priske ostukorv, oma 50 toodet vähemalt. Ladusin ja liitsin, kokku sain 70 eurot. No nii umbes. Kui arvet maksin, nägin, et polnud eriti eksinud, summa oli vist 70.10

Kui mitte veelgi täpsem.

70.05 näiteks.

Nii et ma olen oma peastarvutamisoskusega väga rahul.

Aga mitte eile.

Minu matemaatika ütles, et peaks 11 euroga välja tulema, aga tutkit, arve oli 12.66

Kes meist ei eksiks! Ladusin kauba kotti ja lohistasin piimad, puuviljad ja muu pudi-padi,  autosse.

Et siis loetud minutid hiljem oma viga üles otsida.
Ikka juhtub ju.

Ja mis ma näen! Mu 1,38 kg pirne on kaks korda aparaadis läbi läinud, seega summa 1.78 kahekordselt ja mu arve oleks pidanud olema 10.88

Küsisin kaasa käest, mis ta arvab, kas mingi 1,78 euro pärast tasub poe juurde tagasi sõita. 

Tema oli nõus sõitma, kui mina julgen küsima minna.

No miks ma siis ei julge!

Kassapidaja vabandas, et ikka juhtub, ja saatis info-letti.

Et seal tehakse tagasiarvestus.

Info-leti proua porises, et miks mitte kohe, ja tema peab nüüd mingeid koode otsima hakkama. Mina näitasin välja ülimat vastutulelikkust, et lohistan oma koti autost poodi tagasi, ainult kommid on ära söödud.

Aga ennäe, sai ikka hakkama.

Sain peotäie kõlisevat tagasi ja võin järgmine kord selle eest uuesti 1,38 kg pirne osta.

Kui soodukas on, siis isegi rohkem!

...

Ü nagu Ülo

...

Kes siis Ülo ei teaks!

Ümera Ülo ju!

Ütle ainult Ümera, kohe tuleb tuttav nägu silme ette.

Võiks pigem Ümera lahingu peale mõelda.
Miks toimus, millal toimus ja kuhu see Ümera jõgi siis tegelikult suubub.

"Ümera jõel on hea surra!" ohkab kangelane Mait Metsanurga romaanis "Ümera jõel".

Aastal siis oli 1210.

Saarestel on toredad ü-sõnad.

Ühtepuhku

Ühtesoodu

Ühtejooni

Ühtetihti

Ühtevalu

Ühteohku

Üheraati

Üksiotsi

Ü nagu üks.
Jõudsingi sujuvalt numbrite juurde.

Ja mitte ainult üks.
Ü nagu üheksa.
Üheksa ametit, kümnes nälg... nagu ütlevad vanad eestlased. Saareste sõnaraamat aitas meenutada.

Kui juba numbritest rääkida, siis arvud ühest kümneni, 20% algavad ü-ga, 50% k-ga (kaks, kolm, kuus, kaheksa, kümme). Jäävad veel neli, viis ja seitse.
Ometi on tähestikus piisavalt tähti, et iga number just temale sobiva oleks võinud saada :)
Ajal, mil numbritele nimesid pandi.

Aga veel vanast sõnaraamatust.
Ü nagu üsitsi... mehed on üsitsi koos (maadeldes).

Mis isa korjab üsaga, poeg pillab hõlmaga.

Katsu sa mõnelt tänapäeva mehepojalt küsida, kuidas sul üsaga lood on ;)
Ü nagu üsk... keha alaosa.

Saareste, Mõisteline sõnaraamat 6, lõik 1136

36...

1936

1936 sündis mu onu, temale panid vanemad kaks eesnime, esimene algas A-ga ja teine Ü-ga. 

Ka nagu omamoodi mäng tähtede ja tähestikuga.

Esimese poja nimest see tagumine sai vanaisa raadiotehasele.

Ülo Raadio. Tehas ehk kõlab liiga uhkelt.

Ülo RaadioTuba.

Ü nagu Ülo... jõudsingi oma heietustega algusesse tagasi.

Ei jää üle muud, kui lobisemine lõpetada.
Ü nagu üle.

Kui ennem oli kõik puudu ja nüüd on kõik siin, siis on ju kõik üle.
Teadagi... Mõhk ja Tölpa.

...

Ö nagu öö

...

Ühes tähes on peidus lõpmata palju, nagu pimeduseski.
Mitte midagi ei näe, aga tead, et on.
Isegi kui midagi ei kuule.

Või ei näe, aga kuuled.

Ööhääli.

Nii et kui ei näe, aga tead ja kuuled, siis võidki öelda, et on öö.

Ö.

Öö.

Öööö.

Vahet ju pole, kuidas ütled, täitsa ühtmoodi kõlab.

Kõlab kui öö.

Ööhääled on erinevad.

Öökulli huige on ööhääl.

Või torm merel. 

Öine torm on ööhäälne.

Öine tuul ka. Logistab luuke ja kriiksutab väravaid.

Suveöö pole päris öö. Suveöö pole öö moodi. Suveöö on liiga valge.

Ööd on kõige rohkem öötöös, seal on neli ööd.
Vahet pole. Loed vasakult paremale või paremalt vasakule.
Öötöö.

EW-aegne entsüklopeedia ütleb: öötöö, Eestis töö, mida tehakse ajavahemikus kella 9-st (resp.10-st) õhtul kella 5-ni hommikul.  On keelatud naistele ja alla 18 resp. 17 aasta vanadele alaealistele.

1976. aasta ENE arvab natuke teistmoodi. Lisaks kellaajale (22-st 6-ni). Öötöö eest makstakse kõrgemat töötasu. Sellele tööle ei tohi rakendada rasedaid naisi, rinnaga toitvaid emasid, kuni ühe aasta vanuste lastega emasid, alaealisi jmt.

1998. aasta EE sellist mõistet nagu öötöö ei tunnista, kuigi neid ö-algusega sõnu on seal üheksa lehekülge.

Öös on ööd.
Öös on ööpimedust.

Öösiti lõhnavad öölilled.
Ööviiulid.
Noppida neid ei tohi, aga tõsi see on, et öösiti võib neid lõhna järgi üles leida.

Öös on ööbikud, ööliblikad ja öökullid.

Mõni neist uudistab ka päevavalgel.

Ireeni foto "Kevad"

...

Ä nagu ähvardus

...

Ähvardus lasti lendu eile. 

Ähvardav väide.

Jaanuarikuu kolmas esmaspäev on aasta kõige masendavam päev.

Väite tõestamise valemis on arvestatud ilma, võlgasid, kuupalka, jõuludest möödunud päevade arvu... midagi kindlasti veel.

Suhete suhtelisust, mälumahu madalseisu või kehakaalunumbri progresseerumist.

Näiteks.

Mis ühikutes masendust mõõta, seda ei öeldud.

Mu meelest sobiksid ruumala ühikud, tõusen hommikul üles, kallan pool klaasi vett ja selle pealt vaatan, mitu milliliitrit on täna hommikul masendust.

Kui klaas on pooltühi, siis igatahes on masendus olemas.

100 ml vähemalt.

Kui tundub, et masendust on ikka palju rohkem, vala liitrisesse anumasse pool vett.

Saad kohe 500 ml masendust.

Kui aga klaas on pooltäis, on masenduse hulk 0 ja võid rahulikult sukelduda igapäevaellu.

Meid vedas mälu alt, hommikul ei olnud enam meeles. Et masendus vaja üle mõõta ja alles siis päevaplaanid paika panna.

Näiteks kassi kaisutamine hommikul esimese tegemisena. Kusjuures, just täna hommikul oli mul kass käeulatuses, võimalik, et ainus kord terve aasta jooksul. Et ärkad, sirutad käe... ja ennäe! Kass!!!

Nüüd muidugi meenub, et seesama kass öö jooksul kaks korda mu aju eest hoolt kandis ja padja kõrval tiksuva mobiili põrandale nihutas. 

Et endale kohta teha.

Kass jäi kallistamata, tõstsime toonust kohviga, siis läksime välja päeva nautima.

Masendus ei tulnud meeldegi ja jälle jäi üks oluline päev (ikkagi vaid kord aastas!) tähistamata.

Meenusid hoopis igasugused seiklused aastate tagant.

Tartu kuulub endiselt mu lemmik-linnade nimekirja.

...

Õ nagu õnn

...

Õnneks oli täna kena ilm, kiskus isegi õue.

kord öeldi õnn tuli õuele

ja õu sai õnne täis

õnn tuli siis ka kambrisse

ja kamber sai õnne täis

viimaks õnn tuli sahvrisse

lauta ja aita ka

rõivad veel mahtusid kohvrisse

siis pidi minema

(Juhan Viiding)

Õues oli mõnus. Selline päikseline ja jäine. 

Talve moodi, kuigi ilma lumeta.

Viidingu luuletus õnnest... see ei ole õnnelik.

Siis pidi minema.

Tegelikult see päev ka. 

Tänane.

Need minemised.

Lõplikud.

Liikluses hukkus kolm... miks küll neile õnne ei antud...

...

V nagu Vestle

...

Tont seda teab, kust mu meili-kasti hakkas tutvumispakkumisi tulema.
Juba ammu.

Mingi Twoo saatis. Et see ja teine on sinust huvitatud.

Aitäh, aga no ei ole.

Tõesti kohe mitte.

Algul, juba mõned aastad tagasi, klikkasin ikka kirja lahti. Siis olid huvilised 80+.

Ma kohe palju aastaid enam neid kirju ei avanud.

Aga nüüd ükspäev näpuviga, kiri lahti ja mis ma näen. Puha noored mehed! 20+ ja 30+.
Ja appikene!... nagu mingi perekond.
Johan Vestle
28
Martin Vestle
33
Janis Vestle.
37

Kurtsin õele, aga tema itsitas.
Et pole mingi perekonnanimi, lihtsalt võimalus.

Vestlemisvõimalus.

No kust mina pidin teadma!
Oh sa pühadevahe!
Küll neid vanu inimesi on lihtne lolliks teha!

Ja lollitajatel hea meel!

Nagu sugulane, kes kontakteerus võimalikult paljude tuttavatega.
Ootan
Vasta!

Kõik vastasid.
Ja üsna ühtemoodi.
Kus sa oled???

V nagu Vasta... koht Lääne-Virumaal.
...

U nagu usk ja unustus

...

Mu keskkoolijärgsel sõbrannal oli sõrmus, millele olid kujundatud sümbolid - rist, ankur ja süda.

See oli tema vanaema kihlasõrmus, ja kuigi õhukeseks kulunud, tema sõrme täitsa paras ja endiselt arusaadavalt sügava mõttega.

Usk, lootus, armastus.

Nüüd on sõbranna ise vanaema.
Rääkisin temaga aasta lõpus. Sõrmuse kohta küsida ei märganud.
Aga ma kindlasti kunagi küsin.
Kui ei unusta...

U nagu unustus.

Kuhugi on kadunud
usk ja unustus.
...
Unustuste usku aga, kui sa mäletad...

Rist kui usk.

Unustatud ristid kalmistul.
Eks need, kes mäletasid, puhkavad juba ise mullas. Rist mälestust hoidmas.

Kui mäletamisest rääkida, ma tean ja mäletan.
Mu vanavanemate hauad.

Ka mu vana-vanavanemate rahupaigad.

Kõige kaugem on Rootsis, seda haudakivi tean vaid piltide peal.
Unustanud ma teda ei ole, kuigi me ei kohtunud kunagi. Aga me kirjutasime, ma olin napilt 14, kui ta suri.

Ubi bene, ibi patria.
Kus hästi, seal isamaa.

Ma ei tea, kui palju Olga oma isamaad taga igatses. Ega ta elu Eestis kerge ei olnud, palju lapse, noorelt leseks.
Tema vanadus Rootsis oli kindlasti kordades turvalisem kui noorus Eestis. Rootsis olid ka tema lapsed ja lapselapsed. Suur osa neist.
Vanaema Olga, sündinud 1878. Ta oleks kui minu eakaaslane, kui sõja lõpus koos lasteperedega paadipõgenikena läbi Soome Rootsi läksid.

Under oli 5 aastat noorem, aga minemised olid üheaegsed, 1944.

U nagu Under.
Ja tema luuletused.
Nendesse on küll sisse kirjutatud palju valu ja igatsust.

Oh kuulata, mis kostab sääl
ja virgutab mu valust?
Oh ei... oh jaa... see linnuhääl
on minu kodutalust.
Kui läksin säält, kuis helkis nii
tee haavalehti punas...
Sestsaadik küsib alati,
meel aina mõtleb: kunas?
("Võõrsil")

Kirjanikke, kes paguluses kirjutasid, oli teisigi.

Uneretk
Nüüd päevakirjad lagunevad koost,
võilille peadest pudenevad ehmed.
Öö astub tasa läbi akna kambri.
Tal mustad käpad, hellalt udupehmed.
(Bernard Kangro)
...

Kahekõne kärbsega

...
Sinu kujuteldav hing on olemas.
Tema ongi läbipaistvate tiibadega kärbes
helerohelisel männikasvul.
J.Kross

Kui ma poleks raadios kuulma juhtunud, et kärbes on omamoodi "hingelind", ma seda juttu praegu ei räägiks. Nagunii on mul endal juba tunne, et olen miski imelik.
Mis siis teised veel arvavad!

Tegelikult on see vana lugu, jõuluaegne.
Seda hingejuttu ei olnud ma veel kuulnud.

Mingi suvaline kärbes oli kuskilt tulnud ja tundis end köögiaknal vägagi koduselt. Keerasin talle selja, kummardasin ja võtsin pliidi kõrvalt kärbsepiitsa. Kui end püsti ajasin ja pöörasin, siis teda seal enam ei olnud.

Kärbest.

Aknal.

Panin piitsa tagasi.

Vaatasin ringi, võiks isegi öelda, et otsisin.
Sõitlesin temaga.
Aga noh, kui ei, siis ei.

Natuke aega hiljem kordus kõik.
Kärbes.
Minu kummardus, tagumik kärbse poole.
Kärbsepiits.
Kärbse kadumine.

Siis olin juba kavalam, jätsin piitsa akna juurde tooli peale.

Kärbes seda vist ei märganud, mingi aeg hiljem oli ta tagasi.

Mu kavalus läks õnneks, plaks ja lugu läbi.
Võidurõõmu ma ei tundnud, pigem vastupidi.
Nagu oleks milleski süüdi.
Vabandasin ja ütlesin, et kui tulid sõnumeid tooma, küll uue kärbse leiad. Et tagasi tulla.

Järgmine päev oligi tagasi.
Kärbes.
Vabandasin veelkord, sirutasin käe tema juurde, et lepime ära.
Kenasti läks! Jalutas korraks mu sõrmele. Selline uimasevõitu.

Nüüd ta mul seal akna peal eksisteerib.  Piitsaga ma enam vehkida ei julge, kuulsin ju vahepeal raadiost seda juttu hingest ja kärbsest. Aga tõesõna, ära hakkab tüütama. Kükitab uimaselt aknaklaasil, aga nii kui lihalõhna tunneb, saputab tiibu ja lendab kohale.

Tere-tore! Täna sai minu hing täis, lihtviisil viskasin ta välja.

Hingede aeg on läbi, jõuluaeg on läbi, uusaastaöö samuti.
Läheme eluga edasi.

...