...
Eks kõik need seosed ja seotused on igapäevane ja tavapärane, aga miskipärast on viimastel päevadel see võrgustik eriti tihedaks niidistunud. Nagu miski unustusse jäänud urgas, kus paljud ämblikud oma igapäevatööd teevad. Ämblikud, mu lemmikloomad.
Aga kui niitide juurde tagasi tulla, siis raadio mu kohvitassi kõrval alustas arutelu Põhja-Koreast. Eile käisin kohalikus mõisas kohaliku näitetrupi etendust vaatamas, sinna sisse toodud Põhja-Korea teema viis nukra lõpplahenduseni. Ma ei mäleta, millal viimati mu mõtted Korea kandis uitasid, aga eilne "Õnnesoovide" etendus sai täna hommikul omamoodi jätku.
Etenduse kohta kirjutab kohalik ajakirjandus: “Õnnesoovid” on mõtlemapanev lugu vananemisest, suhetest ja üksindusest.
Kui nüüd jutt teatrile ja maakultuurile läks, siis täna hommikul lõpetasin Teesi Viisimaa raamatu "Vello Viisimaa. Lauldes vihmas". Väga soe lugu teatritööst ja isiklikust elust. Pensionile jäänud, juhatas V.V. 10 aastat Pajusi kultuurimaja näiteringi, elas maaelu, mingi aeg kasvatas ka loomi ja söödapeeti. Ainus, mis kuidagi ei haaku: ta jäi pinsile, kui oli saanud 50. Mäletan, minu ema oli 55, kui pensionile jäi, siis Pilvi, tema täditütar Rootsis, ei jõudnud ära imestada, kuidas meie riik nii noori inimesi nö maha kannab. Emale oli see siiski õnneks, ta oli 63, kui suri. Praeguste seaduste järgi poleks ta pensionipõlve pidada saanudki.
Vello Viisimaa oli ka 63, kui suri. Niite, mis neid seob, on rohkemgi. Ema mäletas lapsepõlveaega 1930ndate lõpus, kui nende pere Aegviidus suvitas. Samal ajal oli seal ka Vello oma vanematega. Sõja ajal emigreerus Vello isa Aarne Viisimaa Rootsi, kus ta 1989 aastal suri. 31. oktoobril 1989 toimus Stockholmi Jakobi kirikus tema matusetseremoonia, seal viibis ka Vello koos abikaasaga.
Ja just 1989. aasta oktoobris käisime me emaga kahekesi Rootsis.
Neid niite võiks sõrmitseda edasi, jõudes lõpuks lähestikku asuvate haudadeni Metsakalmistul. Aga las ta olla...
Tegelikult takerdusin ma nähtamatutesse niitidesse juba eelmist raamatut lugedes. Aita Kivi "Nähtamatud traagelniidid". Kui Vello Viisimaa ja minu ema elasid ühes ajas (kõrvuti sünniaastad), siis kõrvuti on minul needsamad aastad just selle raamatu autoriga. Ja mis teha, ühes ajas elamine tekitab palju seoseid. Neid ma praegu harutama ei hakkaks. Seos, mis mõtted liikuma pani, oli hoopis Ukraina. Raamatus on just see välisriik kindla koha saanud, kuigi jah, raamat ilmus juba eelmisel aastal.
Aga traagelniidid sõna otseses mõttes haakuvad, minu omad siiski hoolikal vaatamisel täitsa nähtavad. Käisin Allika majas näputööd tegemas, muu hulgas sai ka traageldamist meelde tuletatud.
On ju näha traagelniite? Tundub, et süsteemitu? Tegelikult mu süsteemid ongi sellised kaootilised.
Aga raamat "Nähtamatud traagelniidid" oli tiheda sisuga, täis erinevaid teemasid, keerulisi elusid ja saatusi. Kuigi mitte elulooraamatuna kirjutatud, on ta ilmselgelt raamat autori elust.
Kui nüüd jutt raamatutele läks, siis sel kuul olen juba kolm raamatut läbi lugenud. Mis tähendab, et kirjutamiseks ja joonistamiseks on vähe aega jäänud. Aga otsustasin aktiivselt osa võtta raamatukogude aastast, omapoolse panusena loen ainult Eesti autoreid. Kolmas raamat oli Katrin Pautsi "Tulekandja". No see kriminull oli iseenesest üks omavahel seotud elude ja saatuste niidistik. Harutamisega oli tükk tegu! Aga põnev oli.
Kõiki kolme raamatut seob sõnapaar eemalolek isast. Või isata kasvamine. Igal juhul on avaldanud see mõju tegelaskujude mõttemaailmale, töö- ja elukäigule.
Aga sõnaga raamatukogu haakub ka nädal tagasi toimunud üritus kohalikus raamatukogus, kus Arlet Palmiste rääkis Raimond Kaugverist ja tema loomingust. Kuulasin ja mõtlesin: millised ajad, millised saatused. Läksin koju, otsisin kuuri alla viidud raamatukastist välja ühe Kaugveri jutustuste raamatu. Ühe jutu lugesin läbi, aga raamatul oli suht kopitanud lõhn juurde tulnud, viisin verandasse tuulduma. Kindlasti loen edasi! "Külalisraamat" siis.
Seoses Arleti ettekande meenutamisega meenus ka, et eilne etendus "Õnnesoovid" on tema kirjutatud ja vist ka lavastatud.
Nii palju siis sellest, et miskit moodi on kõik kõigiga seotud. Vähem või rohkem, nähtavalt või nähtamatult.
Väike nali ka. Ma nüüd ei tea, kas kuulsin raadiost või nägin unes. Igatahes on mul meeles lause: Suur Reede on sel aastal reedesel päeval, alati see nii ei pruugi olla.
Et kuidas see niidistikku sobitub? No loomulikult sellega, et homme ongi Suur Reede... ja juhuslikult reede ;)
...
