Aasta vahetub

......
Aastavahetus
Ilmar Trull

Aasta lõpus ilm on pime,

õues õiendab detsember.

Aastatel ei ole nime,

aastatel on lihtsalt number.

Täna puhkusele tõttab

kena kringel kaheksa.

Tema koha sisse võtab

ümarpäine üheksa.

...

Vanad aastad

......

Lõppevad aastad... mul on neid neli päevikusse kirjutatud. Tegelikult on seda piisavalt palju, et mingi kokkuvõte teha. Või ülevaade. Et siis uuesti jälle, algusest peale, puhtale lehele.

Täna tuli Kersna saade inimestest. Igasugustest. Igapäevastest. Igapäevastest ilusatest inimestest.

See, et Tätte saates rääkimas oli, haakub ka minu aastalõpumeeleoludega.

Kui juhtubki, et miskit on veel ees,

siis on see ammu juba varjul minu sees.

Isegi kui keegi juhuslikult just

jääb seisma ja puudutab mu ust.

Aasta lõpp 2005… lappasin ja lugesin vastilmunud Õpetajate Lehte. Usun, et see leht on mul praegugi kusagil alles. Seal olid sees lood, mida lugedes said kätte tunde. Jõulutunde. Ühe aasta lõpu tunde.

...

2006. aasta lõpp tõi kaasa mõtted saatusest. Saatuslikud sündmused suunavad mõtteid. Võõras valu teeb omamoodi haiget.

...

27. dets 2007 suri Jaan Kross...

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,

et sellest laanest tagasi ei tulda?

Aga 2007 viimase päeva mõtted ja jutud olid hoopis perekesksemad.

...

Nüüd siis algas selle aasta viimane päev.

Jõuluaeg on läbi.

Natuke läks samamoodi kui eelmisel aastal.

Ring lähedaste kalmudel… kohtumised nendega, keda enam ei ole.

Pisikesed ja suured päkapikud kodus käimas.

Kohtumised ja koosolemised.

...

Jälle üks aasta oma viimasesse päeva jõudnud.

Head minemist talle. Oli, mis ta oli, ühele parem, teisele halvem.

Ootused-lootused suunaks homsesse. Sest homme sel ajal oled sa juba olemas. Aasta 2009.

...

Pidulikkust fotojahtimas

...
Sedapuhku siis mõned pildid Tallinnast.

Jõulueelne aeg.
Sellisena ta piltidele jäi.


Ma loodan, et võisin ikka pilti teha. Mänguasjade-osakonnas tuldi küll ütlema, et ei tohi pildistada.
Ega ma siis mänguasju, ma rohkem väikest sõpra, kellega koos olime.
...

Valge vaikus

...

Valge vaikus... seda oli täna kogu meie kohalik ümbrus täis. Valge lumine vaikus.

Käisime väikese sõbraga seda jäädvustamas. Piltidele ja iseendasse. Kahetunnine metsamatk läks meile mõlemale peale. Kui algul oli tunne, et hästi nagu ei viitsiks, siis lõpuks oleks võinud veel ja veel.

Palju oli vaatamist ja toimetamist.

...

Ega me päris tühjade kätega ei läinud. See vana söötmiskoht, seal me ikka käime. Täna poetasime sinna suutäie metsaloomade jaoks.

...

Natuke ikka jutustasime ka selles vaikuses.

Küllap seepärast need loomad nägemata jäidki.

Aga nad olid sealsamas, meie kõrval. Jäljed lumel andsid märku, et just-just. Tundmisega jäime hätta, aga seda kompenseeris meie elav fantaasia.

Kits...

Ja põder...

Ja rebane kindlasti...

Ja et parasjagu hundijaht käimas… no mis siis muud kui ikka hunt...

Igaks juhuks tuldud teed tagasi ei läinud, ikka edasi ja edasi kuni ringiga kodus tagasi.

...

Tõehetked ämmaga

......

- Täna on 19. detsember. Kas see kuupäev ütleb sulle midagi.

- Ongi või? See ju mu sünnipäev.

- Kui vanaks sa siis nüüd said?

- Seda ma küll öelda ei oska. Ei mäleta.

- No aga umbes? Et kas viiekümnega või kuuekümnega...

või seitsmekümnega...

või kaheksakümnega?

- … no nii vana ma nüüd küll ei ole!

...

Mis siis muud, kui arvutame. Kui sünniaasta on 1923.

Aga pole hullu, isegi esimeselt pinginaabrilt tuli kaardiga õnnitlus.

...

Head ja paremat

...

Kui eile Kristiines vapustavalt head kohvilõhna tundsin, ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsin 2 korda 100 g kohviube. Sellised erilised, maitsestatud. Ma pole juba 10+x aastat värskelt jahvatatud pulbrist kohvi teinud.

Aga ma olin kindel, et masin on olemas. Ja töökorras. Paar korda olen kasutanud… soola jahvatamiseks ja midagi veel. Kruupidest odrajahu näiteks? Kahtlaselt pulbrine ta igatahes oli...

Aga vanasti sai kogu aeg ube ostetud. Ema saatis poodi tooma… 200 g kohviube oli tavaline taks. Enne palgapäeva mõnikord ka 100 g. Isegi 50 g olen ostnud.
Miks ka mitte, sellest sai mitu tassitäit.
Isegi hinda mäletan, 200 g maksis 90 kopikat...

Kui nüüd hindadest rääkida, siis eilse 200 g eest maksin 60 krooni. Aga mis teha, kui lõhn uimastas.

...

Täna tegin paremat äri. Pliksid müüsid jõululaadal piparkooke, 10 krooni eest ostsin 3 tk. Peaaegu et muidu saadud.

Nüüd mul on need lõhnad toas. Kohv. Aroomidega.

Ja piparkoogid tuntud headuses.

...

Ununenud vana

...
Kunagi tulid poisid kroonust, sinel seljas ja kirsad jalas. Head vene kirsad, ega neid täinud ära ka visata.
Nii nad siis hüljatuina ripuvad. Oma 40 aastat vanad juba. Kirsades käisid jalanartsud ka sees, et sokid kauem vastu peaksid. Või sokke polnudki? Kes seda enam teab või mäletab.
...
Teises seinas on teised käimad.


Puukingad olid kunagi kuum kaup. Ainult alumised naabrid olid kurvad, et ma neid aeg-ajalt sisejalanõudena kasutasin. Eriti hull olevat olnud pohmellis hommikutel… justkui sada haamrit vastu kolpa.

No ja siis need suusasaapad, kes vanadest nõuka-aegsetest kodanikest nüüd neid ei mäleta. Esialgu muud ei olnudki. Aga kui siis tulid uued ja paremad, siis sai vanad lae alla riputatud. Justkui üles poodud kes teab mille eest. Praegu mõtlen, et polnud neil häda kedagi, ikkagi ehtne nahk. Mis sest, et kõva.

Kingad on ühe mehe pulmakingad. Mäletan, et väga vinged olid. Ja väga ammu.

Ja siis saapad, neil oli vastikult libe tald, mõnelgi korral kadusid jalad alt. Aga muidu nad mulle meeldisid küll.

Tänaseks igatahes on kõik see värk vana, unustatud ja hüljatud.
Päris hea oli veidi meenutada.
...

Lõimumine ühiskonda

......

Minu vanaema lõimus oma elu jooksul mitu korda. Esimene kord oli siis, kui ta lõimus oma abikaasa suguvõsasse ja peale abiellumist uue perekonnanime sai.

Edasi lõimus ta tolleaegsesse (EW) ühiskonda sellega, et vahetas eesnime ära. Enne oli vist Klaara.

Teised Maalbergid kasutasid ka nimemuutmise seadust, nemad eestistasid EW-i ajal oma perekonnanime.

Mingil ajal toimus vanaemal lõimumine Nõukogude ühiskonda, sest passi venekeelsel lehel oli tema perenimes olev s-täht sujuvalt z (з) täheks kirjutatud.
Korra olla isegi probleem olnud, et kas ikka võib hotellis abikaasaga ühte tuppa panna, venelasest administraator vaatas, et passis perekonnanimed erinevad. Vanaisal oli samas kohas kenasti s- täht (c). Ega siis polnud nii, et lähed aga hotelli jumal teab kellega... Abielus ei ole, võta eraldi tuba.

Nii et lõimumine oli, on ja jääb.

Aga et ühiskond ajab oma asja ja rahvas oma, seda näitab foto 1965. aastal käibel olnud suveniirist. Tikutopsid kannavad ideed, aga lõimumise-pitsat on kaane peale pandud.

...

Minu südametunnistus

......

Mul on kahtlus, et mu sisemine südametunnistus on mind maha jätnud ja uuel kujul ennast kehtestab. Juba eile õhtul, kui end arvutisse unustasin, oli ta ülesannete kõrgusel. Tüütumat tüütajat on raske ette kujutada. Aga siis ma veel mõtlesin, et niisama kärbes (hmm… detsembris... naiivne mina).

Aga täna hommikul, kui ma tavapärase krapsaka tõusmise asemel voodisse vedelema ja lehte lugema jäin, oli ta jälle kohal. Mitte niisama vaatlejana, vaid ikka täiesti ülesannete kõrgusel. Mul ei jäänud muud üle, kui et tõusta ja tegutsema hakata.

Kärbse suhtes olen kahevahel… ikkagi nagu osake minust... mis ma temaga nüüd ette peaks võtma?

Pildil oleval putukal pole seost minu südametunnistusega, tema käis niisama suvel külas. Küttkärbes.

...

Päikesest ja kuust

...

Ega ma pole mingi varahommikune päikesetõusu nautija. Mitte et ma ei ärkaks, aga meeles pole. Kui just midagi erilist lausa aknast sisse ei vooga. Aga selle aasta 12. augustil käisin noortega rabas, et vaadata päikesetõusu. Oli veel üsna hämar, kella viie paiku me läksime.

Ja siis millalgi ta tõusis. Mis sest, et pilved olid ees, aimata ikka võis. Loodetud-oodatud valgusemängud jäid aga nägemata. Kui väga hoolega vaadata, siis päike iseenesest on olemas. Aimatav. Pilvedetagune. Aga et päikesetõusupilt... seda on jah raske uskuda.
...

Loojuva päikesega on nii, et ega tedagi ma tihedasti ei kohta. See pole minu toa aken, kuhu see leegitsev taevas kätte tuleb. Aga kui ikka punades looja läheb, siis on seda raske mitte märgata. Ilus on.

See õhtutaevas on pildistatud 23. augustil.
...

Öist taevast ma märkan. Mõnikord käin lausa õues vaatamas. Kummalisel kombel tuttavam kui muu taevas.
Kunagi olevat ma kuutõbine olnud. Katuseid mööda just ei kõndinud, niisama jalutasin öösiti ringi, silmad kinni ja padi kaenlas.
Täiskuu lummab senini.

Ja mitte ainult mind.

Täiskuu, ma kardan näha, et sa langed,
ja minul samal hetkel soov on suul.
Kui juba tähed palveid täitma kanged,
mis võluvägi võib veel olla kuul!

Täiskuu, end taevavõlvil hoia lukus!
Kuldnööbis kinni seisku ööde hõlm!
Üks kord mu ellu tähevalgus kukkus –
läks täide kõige uskumatum ulm...

Täiskuu, sa ära iial alla saja.
Su valguses las vahel kümbleb aed.
Mind ülalt vaata, meeldetuletaja,
et soovidel on täitumise laed.

See on KK pihtimus ühel täiskuuööl

Aga fotol on täiskuu ja tänavalatern. Täiskuu siis see madalam.
Täiskuu, ma kardan näha, kuidas langed...

...

Üks foto on veel, mida võiks taevaseks nimetada. Maailm kõverpeeglis. Sealhulgas siis taevas ka. See pilt iseloomustab mind kõige paremini. Mulle ei meeldi nööri mööda...

Pildistatud 1. novembril.
...

Seitse helkurit

......

Tegelikult sain ma Teeviidalt kaks helkurit.

Üks oli jah, reformikate kingitus. Aga teine oli veel, see siis Mõdriku. Tänutäheks kindlasti tutvustan tuttavatele noortele, et mis kool ja kus kool see on. Enne teen endale selgeks. Ja lõpuks ehk kingin ühele ammusele tuttavale, kes mu meelest Mõdrikul õppinud on. Jõulukingiks näiteks.

Aga need helkurid tekitasid mul soovi teha inventuur oma tagavarades. Et mitu on ja missugused on.

Kokku koos uutega seitse tükki.

Üks kannab teksti “Tantsija teel!” Selle ostsin kohaliku pealinna kultuurikeskusest, kui mingi tantsuürituse lõpus väikest sõpra ootasin. Pidin talle ära kinkima, aga miskipärast jäi.

Teise helkuri tekst on “Ma oskan!” ning teisel pool “Saan tugevaks ja hea tuju” ja energiakõnd.ee. Sellega oli selline kurb lugu, et tuttav autojuht kurtis, et ma pimeduses halvasti nähtav. No ma eitea, helkuri viga see nüüd küll ei ole. Sain selle millalgi valla sügisesel spordipäeval, kui olin 5 km kepikõndi teinud. See nüüd vilets küll olla ei tohiks.

Kolmas helkur on Comeniuse oma. No kes nüüd Comeniust ei teaks :P

Edasi Maanteemuuseumi oma. Peal lahtiolekuajad ja neti-aadress. Ja veel üks vana uhke auto ka. See oli väga hea muuseum ja pileti asemel helkuri jagamine (iga päev uut värvi paelaga) on ju igavesti vinge idee.

Viimane siis kannab teksti “Tahan saada sõduriks!" Ma ei mäleta, millisest militaarsest ettevõtmisest ma viimati osa võtsin. Aga sõduriks ma tõesti saada ei taha. Ehk sellepärast, et sõbrants (kes lumetormi kardab) omab sõjaväelist kraadi (või on neil seal mingi auaste või mis iganes) ja need Kevadtormid ja kaevikute kaevamised mõjuvad pisut hirmutavalt. Millegipärast ma kahtlustan, et selle helkuri olen ma leidnud. Aga see on tõeliselt ilus helkur. Teisel pool on vapp kolme lõviga ja kiri Eesti Kaitsevägi. Kui ma mõne väärilise leian, siis äkki kingin selle ka ära.
Päris kindel, selle helkuriga jõuab kaugele.

...

Teeviidal käidud

......

Teeviidal käidud. Kolleegidele põhjendasin, et valikuid teha pole kunagi hilja. Elukestev õpe ja muu selline. Et nüüd ma lähen ja otsin ja hakkan otsast peale.

Tegelikult läksin saatjana. Et noored ikka koju tagasi jõuaks… mine seda reklaami tea, äkki lasevad ära rääkida ja leiavad uue kooli enne õiget aega.

Aga kui siis paari priske peotäie infomaterjaliga tagasi bussi naasin, tuli välja, et mul edasine kodutöö-võimalus tunduvalt suurem kui noortel teeviidalistel. Ju nad omad valikud kohapeal tegid. Loogiline ka, noores eas otsustusvõime ikka erksam.

Mina veel loen. Ja mõtlen.

Töötamisvõimalused Euroopas

Täiskasvanute koolitus Tartu Kutsehariduskeskuses

Või ehk on hoopis olulised need teised voldikud?

Kuidas leida sobiv töö? Abiks töötule ja tööotsijale.

Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine… programm

Või siis loobuda uue otsimisestja pühenduda muule... sõidaks Hispaaniasse… Kanaari saared, Madriid, Barcelona, Mallorca, Ibiza, Granada.
Peotäis brošüüre.

Ehk siis niisama Rohelistega kaasa mõelda: et "Kuidas olla lihtsate nippide abil keskkonnasäästlikum"

Reformikatega võiks ju ka kaasa mõelda, nemad kinkisid helkuri.

Ja Eorodeskilt marker.

Ja Väike-Maarja õppekeskuse kaunis kinkepakis piparkook.

Tuttavatele kuttidele krabasin kaasa kingituse, voldiku… “Näpunäiteid noormeestele sukeldumiseks allpool vööd peituvatesse saladustesse”.

Selline lugu siis eilses päevas.

...