Sõprus on hinnas

 ...

Kuna ma viimasel ajal raamatukogust ilmselgelt rohkem raamatuid laenutan, kui ma neid lugeda jõuan, kipub muu elu ripakile jääma. Tühja need tubased toimetamised, need on nagunii suht mõttetud. Selles mõttes, et tee palju teed, tehtud nagunii ei jõua, ühest otsast lõpeta, teisest otsast uuele ringile. 

Alles eile sai ahju köetud, täna jälle otsast peale.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Vahepeal oli igasugu olulisi tähtpäevi, mis ka kuidagi märkamatult ja jälge jätmata mööda libisesid.

Algas draakoniaasta.... oleks tulnud tähistada. Et ikka rikkus teaks, kuhu majja tulla.

Vastlapäev oli, aga ei ühtegi vastlakuklit. hernesupist ja vastlaliust rääkimata.

Sõbrapäev, kus kõik sõbrad jäid tervitamata. Selles mõttes, et istusin, nina raamatus, ja lasin sõpradel ennast tervitada. 

Ega sellise suhtumisega midagi erilist loota ei tasu! Õnneks mõni sõber on veel alles jäänud ;) 

Sõbranna lapsepõlvemaalt ajast, kui tema lõpetas esimese klassi ja mina teise. 

Sõbranna Telliskivi tänavalt, ajast kui mina läksin kuuendasse ja tema seitsmendasse klassi. 

Onupoeg aastast 1969 ja tema kaasa, kes veidi hilisem väljalase. 

Armas reisikaaslane viimaste aastate reisilt.

Vastu õhtut panin endast lõpuks väikese meeldetuletuse ka üles. Aitäh, kes märkasid ;)

...

Samas, mõned värskemad sõbrasuhted on tekkinud. Aga nendega olen väga ettevaatlik. Miski paar nädalat tagasi läksid mu näoraamat ja messinger lolliks, mille tulemusena sattus ootamatuid sõpru mu FB sõbralisti. Tundus nagu Ameerikast.

Nendega oli lihtne, eemaldasin nad enne kui suhe jõudis tekkida. Sõprus, ma mõtlen... nii et sealt sõbrapäevatervitusi ei tulnud.

Aga kiri gmailis tekitas minus ärevushäire, ja ikka nii tugeva, et ma isegi kirja avada ei julgenud.

Peaaegu sama kahtlane jutt, kui neil Ameerika "sõpradel", kes Messingeri eestikeelse raskesti mõistetava sisuga teate jätavad, mida ma näen ilma sõnumit avamatagi. Samamoodi see sõber Harry, ilmselt ka võõrkeelsete juurtega. 

Kui nüüd uskuda head tuttavat Konna, on vist küll tegemist mingi ilukirjandusliku eksperimendiga, kuhu ka teda osalema kutsuti, aga millest palun mind küll välja jätta. Kirjutamine ja arvustamine pole minu tugevamad küljed. Pealegi, kardan, et kustutasin selle lugemata kirja oma postkastis hoopistükkis ära, nüüd ma ei teagi, millisest luuleelamusest ilma olen jäänud. Või äkki seilaks koos Harriga juba  Põhjamere kruiisil.

Sest tema vaeseke ju ei tea, mis kingiks saadud maiuspala* mul kodus külmkapis on.

*Kui mina tema heeringas oleks... kas ta mind ka külmkapis hoiaks?

...

Kuulasin, vaatasin. lugesin

 ...

Kohe päris palju olen... 

Kuulanud. 

Vaadanud. 

Lugenud.

Aga mitte ainult.

Isegi kohal käisin. 

2. veebruar... see oli reede.

Kui numbritest rääkida: võistu lugesid õpilased viiendast kuni kaheteistkümnenda klassini, kokku 36. Kõige suurem grupp oli keskkooli õpilasi, 13. Neid ma kuulama läksingi. Usun, et tegin hea valiku, imetlusväärne, kui pikad ja mõttetihedad Tammsaare tekstid olid neil pähe õpitud. 

Aga mitte ainult peas, kõik see esitati enesekindlalt ja nauditavalt. 

Tanel Tatter, kes juhtis vanema rühma hindajate tööd, ütles ürituse pidulikul lõpetamisel, et on üllatunud, kui andekad on noored esinejad. Tõesti, neid oli nauditav kuulata. Samas polnud ma sugugi üllatunud (pigem oleks olnud see ka minu valik), et peaauhinna sai hoopis tütarlaps keskmisest vanuserühmast.  

Žürii tegi otsuse, kui vanuserühmade parimad oma lugemist juba täissaali ees kordasid. 

Kui nimedest rääkida... seekord läks võit ülikoolilinna. 

Kirke Miina Tegova, Tartu Mart Reiniku Kool, juhendaja  Silja Russak 

 ...

Laupäeval oli järgmine üritus.

Seal käisin ka.

Päev täis huvitavaid kohtumisi kirjanike ja muusikutega. Kaks kontserti koolilastelt ja lõpukontsert ansamblilt "Lonitseera".

Vestluspingil istus ja vestlust kirjanikega juhtis Carolina Pihelgas, kirjanduspingil istusid Lilli Luuk, Mirjam Parve ja Valdur Mikita. 

Viktoriinis osalesime oma laudkonnaga ka... tõsi küll, me polnud eriti edukad. Aga pole hullu, küll järgmine kord läheb paremini ;) 

Siis istusid kirjanduspingile ja võtsid jutujärje üle Tammsaare kirjanduspreemia nominendid. 

Mitte küll kõik, kelle teosed valitud nimekirjas ootel.

Üheksast nominendist oli kohal viis. 

Peapreemia vääriliseks tunnistati Rein Raua romaan "Katkurong".

Mina andsin uue aasta lubaduse: kõik esitatud teosed aasta jooksul läbi lugeda. 

Siit siis tulebki see pealkirjas mainitud lugemine, mis väga keeruline ei tohiks olla, sest mul on põhimõte, et iga kord raamatukogus käies võtan vähemalt ühe Eesti oma autori teose. Parem kui kaks, mõnikord ka kolm ;) 

Kusjuures, algus on tehtud.

Eile lõpetasin Piret Jaaksi "Taeva tütred", ühe nimekirjas olevatest raamatutest.

Aga see on juba järgmine lugu.

...

Puukuurituur

 ...

Käisin tuuril.

Puukuurituuril.

Kõik, kes oma elamisse ahjusooja saavad, teavad, millest ma räägin. 

Aga seda nad ei tea, et puukuurituuril on kõige toredam käia ööhämaras. Siis on see on lausa omaette seiklus. Müstilised hääled keset vaikust ja kummalised valguslaigud keset pimedust. 

Eriti kui südaööle satub.

Sellest võib jääda sõltuvusse... viimasel ajal ma ainult öösiti käin. 

Rännak enne teki alla minekut.

...