Pildipäevik

 ...

Kui ma täna kaks postitust teen, õnnestub blogipäeviku viimast kohta vältida. Just vaatasin, 2010. aastal on olnud 121 postitust.

Kirjutamisele seekord vahelduseks pildid.

Lemmikloom liitus perega. Vist tundis õhus kevadet? Või uskus sünoptikud, et tulevad mustad jõulud? Lund on meil jagunud tänaseni. Ja liblikas on jälle peitu pugenud.

21.12.2022

...

Noormees sai 12.

23.12.2022

...

24.12 käisime Metsakalmistul.

Ja Liival. 

...

Kodune jõulupuu.

Esmaspäeval käisid lapsed ja teisipäeval oli pidulik üritus Jäägri Villas.

Aga see on juba järgmine lugu :)

...

Haige olemise head küljed

 ...

Ega ma veel pikalt haige pole olnud, aga juba üht-teist olen märganud. 

Et polegi nii hull, kui sul pole häält, ja kui hääletult rääkida üritad, hakkad hoopis köhima, seda siis juba üsna häälekalt. See annab lootust, et küllap saan varsti rääkida ka.

See küll nüüd mingi hea külg ei ole, aga siiski, kõnerikka tuleviku lootustega.

Hea külg on see, et nüüd, kus mu kehatemperatuur on langenud 37,2 kraadini, on täitsa ok olla, ütleme, et isegi parem kui tervena. Mu jalad ei külmeta, mu käe ei külmeta, mul pole öösel lisatekki vaja. 

Ma olen alati arvanud, et tore on olla külmavereline... nüüd saan aru, kui valesti ma arvanud olen!  Kehatemperatuur 36,1° on ilmselgelt liiga madal, ometi olen ma püsivalt selline jahe olnud.

Sõbrants (telefonis) luges ette veel ühte koma teist, mis on haige olemises head. 

Oled kohustustest vaba, võid päev otsa öösärgis ringi kõndida... tema soovitas muidugi hommikumantlit. Oli endale Cellbesist tellinud, täitsa soliidne riietusese, kahjuks oli soodusaeg juba läbi. Aga pole hullu, ma võin öösärgis ka kõndida, tänapäeval ei julge ju haige olles kedagi külalist nagunii vastu võtta.

Isegi kui mõni tulla julgeks.

...

Tuletaks meelde!

 ...

Hommikune tee sidruniga. Päkapikud piiluvad.

Olen nüüd pea kuu aega hommikusest kohvist loobunud. See pole absoluutselt keeruline olnud, kuigi läbi aegade on kohv mu lemmikjook. Samas, mul pole kohv kunagi olnud vajalik, et ärgata. Mu esimene tass võib olla vabalt (ja ongi olnud) mitmed tunnid tõusmisest hiljem. Hädapärased toimetused tehtud, võtan aega nautimiseks. Näiteks siis, kui Vikerraadio järjejuttu kuulan.

 See lõhn, see maitse!

Kahtlustan, et ühel õhtul nautisin liiga palju. Liiga hilja. Liiga kanget. Misiganes. Järgmisel hommikul magu igatahes valutas. 

Siis tuligi paus.

Juba mitu nädalat. 

Mõnikord joon lahustuva kohvijoogi, mõnikord külas või külalistega tassikese päris kohvi.

Aga kummaline, et ilma olemise harjumus on tulnud.

Ainult kuidagi tühi koht on jäänud. Mida head juua siis, kui tahan aega nautida?

No brändi pudel on mul käeulatuses, aga see pole hea mõte. Vähemasti mitte suurtes kogustes ja mitu korda päevas.

Täna tuli mulle meelde chai. 

Olen sellest kirjutanud loos "Imepärane India". 

Nüüd vaatan maitseainete tagavarad üle ja tuletan tegemise meelde.

Siia tõstan retsepti, et oleks meeles end kätte võtta ja asi ette võtta ;) 

Retsept Angeelika Kang

400 ml vett

1 kaneelikoor

1 sl purustatud kardemoni

2 tl nelgiteri

2 cm tükk värsket ingverijuurt

2 dl piima

6 sl suhkrut

3 tl Darjeelingu teed

Kuumuta kastrulis vesi, kaneelikoor, kardemon, nelgiterad ja viilutatud ingver keemiseni. Keeda kaanega kaetult nõrgal kuumusel 10 minutit. Lisa piim ja suhkur ning lase uuesti keema tõusta. Lisa teelehed ja tõsta tulelt. Lase kaane all tõmmata 3 minutit ja kurna. Serveeri kohe.

...

Mõni pea on hea

...

Kanapea

Tainapea

Pudrupea

Need pead küll head ei ole! Õnneks igapäevaelus vist eriti kasutusel ka mitte.

Kuulsin mingi aeg tagasi Vikerhommiku keeleminutites lugu pea-lõpulistest liitsõnadest. Et eestlastel on selliseid sõnu üle 160. 

Põmmpea, põhupea, jahupea, kõlupea... kõlab vägagi kiusamisena. Ometi on nad olemas ja päris võõrana ei tundu. Sõnad siis.

Midagi väärikamat ka... hallpead austa, kulupead kummarda.  Aga ega seegi tänapäeval eriline tarkus pole. Tarkpäid jagub niigi, jõuad sa kõiki kummardada.

Kavalpead ja kukepea on ka need vähesed positiivsuse poole pead. Seapea, kui tahad sülti keeta, ja sasipea, kui vahest peeglisse vaatad. 

Sõnadega on tore mängida ja uusi sõnu avastada. Olen neid isegi kokku klopsinud, kas nad just alati uued on saanud, vahet pole.

Aga ühe vahva omanäolise liitsõna leidsin küll. 

Initsiaalikaimud. Ei ole minu leiutatud, lihtsalt leidsin. Sisu on ju huvitav!

Kuigi minu initsiaalid tuletavad kõigepealt meelde üht karmi aega minevikust, kus valitsev partei kamandas põhimõttel keelan, käsen, poon ja lasen. 

Initsiaalikaim on pigem president Konstantin Päts, kelle pea nüüd Estonia juures vaatamiseks ja mäletamiseks.

Hästi suur pea!

Suurpea... kes siis Suurpead ei tea!

Kui suvilasse sõidame, siis Suurpea jääb tee äärde. Vanasti oli seal piirivalvepunkt. Nõuka-ajal tulid liinibussi relvastatud sõdurid ja kontrollisid dokumente. Kas sissekirjutus passis või luba piiritsooni sisenemiseks olemas. Alles siis, kui kõik sobis, sai buss edasi sõita. 

Lõpp-peatus oli Pärispea.

Ongi ring täis ja mina oma jutuga jälle igasuguste peade juures tagasi.

Pärispea kõlab kõige paremini ;) 

16.07.2019

...

Täidetud võilillerullid

 ...

Eelmises loos jäi retsept juurde panemata!

Ega mul nüüd täpseid koguseid ei ole, aga lahkelt jagati teavet ;) 

Võillillerullid 

täidetud soolikarohu ja punaste sõstardega

maitsestatud Lahemaa saviga

üle riputatud liivaga.

Kes soovib, see proovib ;) 

...

Lumealad ja lumeolud

 ...

Eile jäi leht postkastist toomata. Kogu aeg lükkasin edasi, sest teadagi, kui juba õues, tuleb ju kohe lund kühveldama hakata. Aga mida sa kühveldad, kui pidevalt sajab juurde. 

Kõndima ka igaks juhuks ei läinud, põhjus ikka sama: äkki õues hakkan tööle! Justnagu toas vähe tegemist. 

Pool kümme õhtul oli vaim valmis. Lükkan rajad sisse ja toon lehe ära! Õnneks tuletati meelde, et kohe algab reedene krimka ETV -s. 

Loomulikult ma siis ei läinud. Täna hommikul lugesin neljapäevast lehte. Ja kolmapäevast lehte. Teisipäevases on ristsõnad alles lahendamata. Päris hea, et esmaspäevane edaspidi ilmumata jääb, mõnikord on halbadest otsustest kasu ka. Harjutamise mõttes, juba sel esmaspäeval käisin kaks korda postkastist lehte otsimas, aga ei olnud ja ei tulnudki, tuli alles koos  järgmise päeva lehega. Mis teha, kui hanged ees.

Nüüd käisin hindasin tänased lumeolud üle ja natuke kühveldasin neid lumealasid lagedamaks. Postkastini veel ei sumanud, olgu tagataskus* mõjuv põhjus,  et järgmisele õueringile minna. 

Õnneks-õnneks, autoga ei pea välja minema!

*Tagatasku on tegelikult mõjuvatest põhjustest punnis. Lisaks eilsele lehele, millalgi päevasel ajal tuleb ju juba tänane ka. Ja puud vaja tuppa tuua. Kõnniringi võiks teha, vaataks need kaugemad lumealad ka üle. 

Ilus talv meil ;)

10.12.2022

...

Ups! Unustasin...

 ...

Punane paprika köögis hakkas kuidagi oma õiget ilmet kaotama. Esimesed kortsud, mis teha! 

Viimane aeg planeeritud gemüüse valmis keeta. 

Sibul, porgand, paprika, suvikõrvits. Tomat, küüslauk. Retsept on mul peas, vahekorrad pole olulised. Kuna viimane kord olin poes sellele mõelnud, oli kõik see kaup juba paar päeva kapis ootel. 

Ainult paprika kössitas aknal. Tema siis,  kulm kortsus, tuletas meelde: on viimane aeg! 

Aedvili tükeldatud ja õliga pannile, ikka õiges järjekorras. Pisut suhkrut, maitse järgi soola ja pipart, mahlasuse lisamiseks natuke tomatimahla ka. Ja siis veidiks ajaks pliidile hauduma. Ma panin pannilt potti, kuidagi käepärasem tundus. 

Ja siis vaatasin akna poole...

Ups! Paprika unustasin!

Kuidas lugu lõppes? 

No õnneks oli pann just vabaks saanud. Alustasin otsast peale. Natuke õli pannile...

Kuni kõik see värk lõpuks potis kokku sai.

Kes soovib, see proovib ;) 

Pildil suvised parimad palad.

11.08.2022

...

Kümme kildu tänast päeva

 ...

Eilne päev jäi märgistamata, aga oleks võinud, eile oli päevakorral kümme kohustust tänaseks. Kaheksa said tehtud, kaks viimast mitte. Kardin jäi triikimata ja üles riputamata. Õnneks jõuludeni nädalapäevad aega, vast jõuab. 

Andrus Saareste oma "Mõistelises sõnaraamatus" on kirjutanud: Jõulud jooksvad hända mööda, vana sea selga mööda, kirju kitse külgi mööda. 

Misiganes see nüüd tähendab, aga mina loen sealt välja, et jõulud tuleva ja jõulud lähevad, aga elu tiksub ikka omas rütmis.

See oli siis sissejuhatus. Nüüd hakkan päevakilde kokku korjama. 

Kõigepealt jõulud, tänasega saan öelda, et hooaeg on avatud. Vilkuvad tuled kodus akna kohal, see ju ka natuke nagu oleks, aga täna pakuti tantsu, laulu, muusikat, jõulupraadi ja kohvi-kooki.

Pidu kohalikus kultuurikeskuses.

Ja üllatus-üllatus, rahvale jagatud jõulutervitus oli tuttava käekirjaga ;)

Kolmas päevakild ootas Omniva pakiautomaadis. Paulus, Kusta ja linnavurled tulid Tegelinskile külla! 

Täna loen endale õhtujuttu, pühendusega raamatus olen juba tutvunud ;)

Omniva saatis jõulusalmi. Selle õpin pähe, kaua ma loen jõuluvanale luuletust Millest on tehtud väikesed tüdrukud. Millest on tehtud väikesed poisid. 

Mulle tundub, et vähemasti viis päevakildu on sõrmedel üle loetud.

Nüüd peaks hommikut meenutama.

Loopisin lund, mõnuga. Kaks korda, vahepeal käisin kohvi joomas. Pilti ei teinud, aga üks varasemast ajast (aga hilisemast kellaajast) on olemas. 

 

13. detsember 2022

Kõik killud pole muidugi ühtmoodi säravad. Pidumajast välja tulles ootas ees trahvikviitung, pistetud kojamehe vahele.

Õnneks piirduti hoiatusega ;) Mis on jälle hea uudis!

Nagu seegi, et kojamehe vahele oli pistetud ka kutse järgmisele pidulikule lõunasöögile, mis seotud eelneva aktiivse terviseringiga kaunis lumises metsas jõulu kolmandamal pühal.

Veel ajasin korda paar ametlikku asja ja suhtlesin ühe hea sõbraga, kellega pikalt pole jutustanud. 

Päris kindel, et kümme kildu sai kokku.

...

Targad mehed ja alajahtunud vesi

 ...

Nüüd üks lugu, mis minu jaoks müstika.

Mul oli verandas neli 5-liitrist plastmassist vett täis pudelit, poest siis ostetud. N-ö tagavaraks. Eri firmad, kaks olid ümara vormiga ja kaks kandilisemad. Tavaline vesi, ilma gaasita. Kandilised on kohalikud ja ümmargused on Leedus toodetud.

Külmade ilmadega avastasin äkki, et üks pudel (ümmargune) oli tervenisti läbi jäätunud. Mõtlesin, et toon soojemasse ruumi sulama, mingil hetkel vett vaja, aga mul ainult jää.

Kaasa ütles, et too siis juba kõik sisse, aga arvesta, et kui tuppa tõstad, võivad ka teised jäätuda!

Mõtlesin, et tõstan (ja kontrollin) - faktikontroll! Et miks peaks nad soojas koridoris külmuma??

Järgmine päev, imede ime, oli üks sooja tõstetud vesi (kandilne pudel) läbi jäätunud. No ütleme, et 90% jää-kamakas ja 10% vett. Kaks pudelit olid endiselt vedelas olekus.

No mu jutt sai segane, aga mul tekkis kolm küsimust.

1. Miks 3 suurt pudelit joogivett väljas külma käes ära ei jäätanud, aga üks jäätus. 

2. Miks üks kolmest tuppa tõstetud veepudelist koridoris (seal umbes 15+ soojakraadi) jääks muutus.

3. Miks mina sellest midagi ei tea, aga kaasa teab.

Kirjutasin Ennule, mis tema arvab.

Tema pani mulle ühe küsimuse juurde!

Vähe sarnane müstika on, kui paned külma vee ja sooja vee sama koguse külmkappi, siis soe vesi külmub enne kui külm. See on asja uurinud mehe nime järgi Mpemba efekt. Looduses on paradokse, mis on üle mõistuse.

Loomulikult ma guugeldasin.

Mpemba efekt on nähtus, kus teatud tingimustel jäätub soe vesi kiiremini kui külm. Nähtus on nimetuse saanud Erasto Mpemba järgi aastal 1963. Kuigi efekti toimumise kohta leidub tõendeid, ei ole teadlased selle olemuses siiani üksmeelel. Samuti ei olda kindlad, mis tingimustel nähtus aset leiab. (Wikipedia)

Tõesti, tõesti! 

Minu loogika ei taha nõus olla sellega, mida silm näeb! 

..

Õnnerohked uudised... ilmselgelt

 ...

Ilmselgelt on viimane aeg oma õnnerohked uudised letile laduda!

Vaatan mina hommikul köögi aknast välja... jeee! Öö jooksul on õue peale väljapääsutee tekkinud! 

Siis tuli juba meelde ka. Ilmselgelt oli see lumesahk, mis öösel keset mu unenägusid majast ligilähedalt mööda tuhises. Loomulikult magasin ma rahulikult edasi, alles hommikul mõtlesin, et on suur õnn, et meil siin tankid ainult monumentidena probleeme tekitavad ja öösiti on lumesahad need, mis und häirivad. 

Järgmise olulise heli tekitas kiri, mis gmaili postkasti potsatas. 

Ilusat ja rõõmsat nimepäeva! 

Aitäh, 777!  Tuju läks kohe heaks.

Mitte et ma poleks teadnud, aga polnud meeles.

Aga nüüd oli võimalik tänada ja omapoolne kiri teele läkitada. Mul tiksub peas terve nimekiri, kellele kirjavõlg. Tasapisi likvideerin, et vana aasta sees võlad kaelast ära saaks.

Nii ma siis kähku kirjutasin. 

Aitäh!

Tegid mu päeva alguse mõnusaks!

Teadsin küll, et mul õe sünnipäev (mis oli eile) ja Külli nimepäev on lähestikku, aga hetkel meeles ei olnud. Tänu Sulle sain õnnitleda ka sõbrannat, kes Küllike, aga nimepäeva me jagame.

Ja siis jõudsin üle vaadata ka statistika... 

Eesnime Külli statistika. 2022. aasta 1. jaanuari seisuga on eesnimi Külli 2040 naisel. Külli on populaarsuselt 81. naisenimi

Küllike pole üldse nii populaarne nimi, selle statistika vaatasin ka üle.

2022. aasta 1. jaanuari seisuga on eesnimi Küllike 468 naisel. Küllike on populaarsuselt 324. naisenimi.

Aga sõbranna Küllike, kuigi minu nimi on populaarsem, on ise tubli tegija ja ilmselgelt edestab mind populaarsuse poolest. Näidendite kirjutamine, küla ajalehe kokku panemine ja trükkimise korraldamine, näitering jne jne. Vahepeal pakkus asenduskodu ka, vist kolmele lapsele.

Saan jagada linki, kus Küllikese kirjutatud kuuldemäng :) 

Ma pole absoluutselt kade, vastupidi, mul hea meel, et ma vähem populaarne ;) ... aga uhke selle üle, et nimi Külli populaarsem on! Lisaks kahtlustan, et omal ajal, kui Küllike endale nime sai, oli natuke minu nime mõju ka ;)

...

Aga õnnerikkust mul täna jagub.

Lõpuks ometi õnnestus mul kätte saada hiir, kes röövis meie selle aasta esimesest verivorstisaagist viimase vorsti, mille plaanis läbi üldkasutatava ukse oma varudesse vedada. Hiirel ei vedanud, uks oli kinni, ja vorst liiga jäme, et muid võimalusi kasutada. 

Tänu eilsele asjatundlikule juhendamisele avastasin hiirelõksu varjatud võimalused, nii see hiir kohe esimese ööga õnge langes.

Kõige lõpuks (päev pole küll läbi, aga postitusele tõmban kriipsu alla) õnnestus meil Ireeniga tegeleda päästetöödega. Õigem oleks öelda, et Ireen tegeles, aga mina tegin pilti. Nimelt oli suur oks lume raskusega teele murdunud, Muidu oleks võinud ju kütteks koju lohistada, aga olen kuulnud, et võõrast metsast ei tohi isegi hagu korjata, ammugi siis elujõulist oksa koju viia, nii et Ireen lohistas ta veidi kaugemale. Kui see nüüd oli äkki RMK metsast varutud ja kaduma läinud jõulupuu (mis sest, et mänd), siis võib vaadata teeservast nii meetri-paari kaugusele. 

Kui keegi ära viinud ei ole, siis peaks ta seal alles olema.

Teiste õnnerikkaid juhtumusi leiab näiteks siit.

Ma küll lugema ei pääsenud, aga usaldan pealkirja. Et privaatne ja eraeluline.

Nagu minugi lugu ;)

...

Juhuslikult juhtus

 ...

Ma enam hästi ei julge kirjutada igasugustest müstilisest kokkusattumustest, nagunii keegi ei usu ja nagunii hakatakse mõtlema, et ma miski imelik. Nojah, kui tõde tunnistada, eks ma natuke imelik olen ka, nii et ei maksa end segada lasta. Mina igatahes ei lase. End. Sellest segada.

See oli nüüd sissejuhatus. Lugu ise oli selline, et paar päeva tagasi, kui ahju kütsin, istusin ahju ees ja vaatasin tuld. Ja kuskilt tuli järsku pähe mõte, et kui tekib voolukatkestus, siis soojust meil ikka on. Ja (ahju)tule valgus ka. 

Järgmine mõte, mis pähe tuli, oli, et ehk oleks siiski generaatori muretsemine vajalik.

Mul on generaatoriga kuidagi nagu hingeline kontakt. Lapsepõlvemaal minu lapsepõlves elektrit majapidamises ei olnud, lähimad elektripostid olid vast paari kilomeetri kaugusel. Aga majas valgus oli, mäletan isegi petrooli lampe, mingist ajast alates sai aga akude abil isegi televiisorit vaadata, valgusest rääkimata. Liini mööda toodi vool majja alles 1990ndate algusaastatel. Seni olid akud ja generaator kolmandas aidas. Aidal oli  (on) kolm ust, sealt siis järjenumber. Esimeses aidas olid hoidised (sügisel viidi linna), keskmises aidas riided ja muud nipet-näpet asju, kolmandas aga tehniline kraam. Ma ei tea, kas ma kolmandas aidas üldse sees käinud olen, aga ma mäletan seda heli, kui generaator töötas.

Joonistus lapsepõlvemaast enne minu aega. Voolu majas pole, aga puukuuri otsas mingi post... *

1951.... joonistuse autor Õie.

Nii ma ahju ees istudes tuld vaadates omaette mõtlesin.

Nüüd tulevad siis need kummalised kokkusattumused.

Järgmisena istusin arvuti juurde, ja nii kui arvuti lahti tegin, lõi ette reklaami.

Raske arvata, mida reklaamiti!

Kui elad kohas, kus elekter sageli kaob, on tark mõte hankida endale elektrigeneraator.

Ja siis mitu generaatorit pildil reas, hinnaklass pluss/miinus 700.

Eks ju, see pole reaalne, keegi ei usu. Ma ise ka ei usuks, aga nii see oli. Kusjuures, ma küll ei tea, et mul kunagi varem elus oleks olnud peas mingi generaatori hankimise mõtet. Või et ekraanil mulle generaatorit pakutaks.

Teine uskumatu kokkusattumine on mul ka kohe varnast võtta. 

See on nüüd selline juhus, mida mina hästi ei usu ;) 

Kaasa läks kööki sööki otsima ja möödaminnes ütles, et mine vaata telekat, seal on midagi sulle. Ma siis soovituse peale läksin, minut või paar enne ehk kulus aega. Igatahes ekraanil rääkis üks teadlik daam, kui oluline on koristamine, kui ohtlik ja kahjulik on tolm ja et sealt, kus kõige tolmusemad kohad, nimelt kappide pealt, koristame me ilmselgelt liiga harva. Läksin siis kööki kaasalt küsima, et milline on sõnum, mis ta mulle teleka vahendusel (oma suud ja närve kulutamata) edasi anda tahtis. Kas ma peaks täna koristama hakkama? Või on ta mures, et meil on ohtlikult palju tolmurulle? Et ma pole ammu tolmuimejaga lae alla roninud? 

Kaasa kinnitas tõemeeli, et tema saatis mind telekast mingit huvitavat vidinat vaatama, mida saates parajasti tutvustati.

No nii rumalat juttu ma küll ei usu! Juhuslikult selliseid kokkusattumusi EI SAA OLLA!

Seegi pole juhuslik, et just ütles Lenk oma Kuldrandevuu saates, et tares peab olema puhas, et jõulud saaksid tulla. 

Kõik nad kipuvad mind õpetama ;) 

* Enn andis infot.

Puukuuri otsas oli tuulegeneraator

pika sabaga, et tuules hoida. See oli auto generaator 6 volti.

Pirnid olid väikesed taskulambi pirni suurused (tattninad).

Valdek öelnud, et oli punnimist, mis oli, aga nüüd on elektri-

valgus majas. See oli siis veel sõja ajal. 

...

Oh kui hea

 ...

Kui ma veel tööl käisin, mõtlesin ma igal õhtul (öösel) voodisse maandudes, enne magama jäämist: "Oh kui hea!"

Nüüd mõnikord ka. Aga pigem mõtlen nüüd hommikul ärgates, voodis, enne tõusmist: "Oh kui hea!" Mõnikord panen siis veel silmad kinni ja magan edasi.

On ikka suur vahe, käid sa tööl või mitte.

Veel üks erinevus on reede õhtu. 

Kui käisin tööl, nautisin just seda ühte õhtut nädalas. Töönädal läbi ja kaks vaba päeva ees.

Nüüd on nii, et naudin iga õhtut... kui meeles on.

Mõnikord ununeb.

Täna on meeles nautida. On ka põhjust, projekt "Üks blogipostitus päevas" sai tänasega läbi. Detsembris võtan vabamalt. Näiteks ülepäeva... aga ma ei hakka seda endale lubama. Läheb nagu läheb.

Täna loopisin esimest korda sel aastal lund. Palju seda just pole, aga kui kokku lükatud, sai päris arvestatav vall.

Täna pildistasin selle sügistalve esimesi jääpurikaid.

30.11.2022

Ja sain selgituse, et kuuldud lausel kaamelitel seljad sirged on isegi teatud tõepõhi all. Nimelt sünnivad kaamelil pojad sirge seljaga, aga juba päeva või paari pärast hakkavad muksukesed kerkima. 

...

No ei ole tore

 ...

Suveõhtul ei saa välja minna, sest sääsed kimbutavad. 

Sooja suveilmaga ründavad parmud. Ja vähe sellest, et ründavad, nad ju lausa hammustavad suures suuga, nii et auk järgi.

Metsa alla pesu kuivama viimine on seotud riskiga, pärast tunned, et keegi kõnnib. Ja hea on, kui tunned, mõnikord purevad nad end peadpidi ihusse ja alles pärast avastad, et oled puugi saanud. 

Sügisel on lausa hull, parem ära metsa mine, põdrakärbsed on eriti nahaalsed. 

Siis on veel kuskil kirbud, lutikad ja täid, porikärbsed ja kihulased. Võta üks ja viska teist! 

Nüüd on talv, lumi maas, võiks olla rahu majas ja putukamaailmas, aga on ta siis jeee! 

Tänane kõnniring ühtis tiivuliste lennuringiga. Üks sattus suhu ja teine tikkus prilliklaasi taha tuulevarju. 

Aru ma ei saa, miks nad ometi talveunes ei ole!?

29.11.2022

...

Eile õhtul

 ...

Loetud minutid enne südaööd sättisin veel elutoas diivanil patju ja katet paika, kui kaasa küsis, kas on külalisi oodata. No ikka ju, milline küsimus, päkapikke ootan. Pikisilmi ;)

Aga muidu oli õhtu ikka täitsa pekkis. Üritasin oma selgeltnägemist, läbinägelikkust ja sisetunnet testida ja andsin tutvustusvooru käigus saate "Ma näen su häält" lauljatele hinnangu. Et kas laulab või ei laula. 

Seitsmest kaks läks täkke! Ma oleks isegi siis parema tulemuse saanud, kui kõigile ühtmoodi oskamist oleks ennustanud! Et kui kõik lauljateks oleks pakkunud, oleks kolm õiget olnud. Aga võitja tüdruku ennustasin õigesti, et laulab, väikseks lohutuseks seegi. 

Tantsusaate võitja arvasin tegelikult ka õigesti, ma isegi helistasin ja panustasin näpuotsatäie heategevusse ja Ülle võitu. Mehed küll reastasin vales järjekorras, aga see mingit rolli ei mängi. Tublid tantsijad kõik.   

Mingil moel õnnestus mul eile mõlema saatega kursis olla. Natuke siit ja natuke sealt, keskpõrandale kokku! Kõik ikka on näinud, kui KK "Tuljakut" tantsib? Kahtlustan, et tantsusaates oleks ta Jürile silmad ette teinud. Mitte et Jüri kehvasti oleks tantsinud. Hästi tantsis ja oli täiega pühendunud. Homme, kui saade korduses, vaatan vast üle. Süvenen rohkem tantsudesse, eilne vaatamine oli pisut hakitud. Vahepeal jõudsin isegi jalgpalli näha ;) 

Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, siis keegi lõpuks meil ikka külas käis. Verivorst laua peal taldrikult oli pihta pandud. Ju ikka päkapikud, kes siis muu. Mina esimese hooga muidugi kahtlustasin kaasat, aga kui näksitud vorstjupi poolel teel välisukse poole põrandalt avastasin, siis ilmselgelt mitte tema. Näksitud oli ikka palju väiksemate hammastega...

Pilt on ka eile õhtul tehtud. Algul joonistasin, pärast arvutis disainisin.

Päris omapärane sai!

...

Kahetsusega

...

On hingedeaeg. 

Algas advendiaeg.

Mäletamise ja mälestamise aeg.

Aitäh sulle, Linda Järve.

On suur asi, et saan su blogi sirvida. Oled küll läinud, aga sinust on palju jälgi maha jäänud. Jälgi, mida aeg ei kuluta. 

Olid kaasteeline blogimaailmas. Olid blogija, keda lugesin ja imetlesin, kelle soovitusel või jagamisel lugesin nii mõnegi raamatu ja vaatasin nii mõnegi filmi.

Täna panen siia ühe sinu "Sulekesse" lisatud muusikalise aarde. 

Alustasime mõlemad 2008. aastal, Sina mõned kuud varem ja kahe blogiga. 

Suleke ja Kruusatee. 

Aeg-ajalt võtan lahti tuttavad blogid ja loen. Sa ei ole kuhugi kadunud.

Sulekese 8. sünnipäeva postitus sattus täna täiesti juhuslikult näppu. Me ikka veel rändame koos...

Sinu lahkumise märke olen otsinud, aga ühtegi mõtet, mis kõlaks kui järelhüüd, ajakirjanduses mulle silma jäänud pole.

Küll aga lugesin Kruusatee esimest postitust.

27. jaanuar 2008

Kuidas alustada?

Alguses tuli mõte. Ei hakka siin maailma parandama või jalgratast leiutama. Kirjutan lihtsatest asjadest, mis on mulle tähtsad. Niisugustest, mille kohta luuletaja on öelnud:

"Astusin lihtsate asjade juurde,

toetusin lihtsale heale...

Kaugete tähtede lõputu valgus

rahuna voolas mu peale.

/- - -/

Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu

küsida, nõuda ja kosta,

vastata päevade rahutut kutset,

käskivat suuda ja oska!"

(Debora Vaarandi)

...

Keeran lehekülgi, naudin su sõnu ja mõtteid, leian arutlusi ja soovitusi.

Panen küünla ja mõtlen.

Sinust. Elust. Saatustest.

Liigutavalt kõlavad vanaisa lood sinu blogis.

Taaskohtumine vanaisaga... nüüd on see vast teoks saanud. 

Wikipedia ütleb, et 21.05.2022

Pool aastat tagasi läksid igavikuteedele. Ja mina, kuigi mõte kuklas tiksus, ei jõudnudki su käest sinu raamatut tellida. Seda viimast, "Nooruse lugu".

Ja veel... Aitäh sulle, et hoidsid minu blogi oma blogipuus. Olen nagu natuke ka sinu blogisse sisse kirjutatud...

...

Linnade pommitamine

 ...

Linnade pommitamine ja laevade põletamine... või oli see nüüd vastupidi.  

Need lapsepõlve süütud, muretud mängud... Meisterdetektiiv Blomkvist oli mu lapsepõlve suur lemmik.

Aga polnud need lapsepõlve muretud mängud nii süütud midagi. 

Vähemasti kui nime järgi võtta. 

Laevade pommitamine on mul seniajani meeles ja reeglid paigas. Iga kell võin laevad lahinguväljale paigutada.

Teine oli kaardimäng, Linnade põletamine*, väga lihtne mäng oli, aga kuidas käis... ei ole meeles. Pigem suudan meenutada bridži, pakkumist ja tihide kogumist ja lugemist. See põletamine oli vist ka samamoodi, et tugevam tapab ja võtab nõrgema kaardi endale.

Pommitamine ja põletamine olid päevakorras ka minu ema lapsepõlves. Kas just mängudes, seda ma ei tea. Ema oli 15, kui Tallinna pommitati. Nende kodu hävis täielikult, ja tulekahju kuma vaatas ta koos oma ema ja isaga 60 km kaugusel asuvas talukohas. Väikevend oli samal ajal Tallinna haiglas. 

Pommitamisest ja põletamisest räägib ajalugu, sellest kirjutasid tolle aja ajalehed.

Tallinna linnas puudusid sõjalised objektid pommitamiseks ja meie teame, et pommitatud on ainult elamupiirkondi. Ja varemetest näeme, et selle pommitamise eesmärgiks ei olnud midagi muud kui ainult mõrvata. Kui selle tarvis on veel mingit tõendit, siis on selleks tõendiks sama öö teine pommirünnak, mis oli määratud vaid nende inimeste mõrvamises, kes tulekahjudest tahtsid oma varandusenatukest päästa. (ajaleht, Digar)

Pommitamine ja põletamine.

Mõtlen sellele nüüd, kui samamoodi pommitatakse ja põletatakse.

Kaotatud elud, kaotatud kodud, purustatud majandus ja kultuuriväärtused. Oht kaotada vabadus ja kodumaa. Kõik see kestab  jätkuvalt. Ja talv on tulekul.

      

...

*Kaardimäng Linnade põletamine... hakkasin seda just kirjutama, kui minuga ühines Vikerraadio. Teemaks kaks linna. Oleks et raadio enne, aga mina olin juba alustanud! Lood ajas tagasi. 

Aga lisan siia kolmanda linna. Jaan Kaplinski mõtisklused Tartust. Temal võetud lõik haakub teemaga, ehk tohin kasutada.

... Minu maailmanägemuses on oluline koht mälestustel Tartu pommivarjenditest, sõjapaost mitmes Eesti paigas ja kasvamisest Tartu kesklinna varemete vahel. Püüdsin kokku lugeda, mitu korda on Tartut vallutatud, vabastatud ja selle käigus ka osalt või täiesti purustatud. Sain viisteist korda. .... Kaplinski

...

Materjalide salvestamine

 ...

Ma olen nüüd vaadanud paari riigikogu istungit. Et kui juba salvestatud ja vaatamiseks väljas, siis miks ka mitte! Aga täna ma sellest ei räägi.

Lihtsalt seoses sellega tuli meelde, et mõned aastad tagasi käis arutelu, kas klassiruumis ei peaks ka olema kaamera. 

See vist jäi ainult mõtteks.

Siis tuli koroona-aeg ja veebitundidest sai  igapäevaelu.

Aga kuidas on lood tunnis filmimisega? Ja kas pildistada tohib. Õpilane õpetajat näiteks.

Igatahes mingid probleemid kuuldavasti on.

Meenutuseks lugu mitmeid aastaid tagasi.

Tunnis kippus kord käest ära minema, sest üks, kes igavles (no mida, tunnis ja igav!), hakkas paberist kuulikesi käkerdama, et neid siis laiali loopida. Õpetaja keelas, aga tolku polnud. Väikest viisi lahing paberist kuulidega.

Siis võttis õpetaja fotoka. Nüüd läks kaos suuremaks. Õpetaja ei tohi tunnis pildistada!

Õpetaja võttis asja rahulikult. "Minu tund, minu klass, kui leian, et on vajalik põrandat pildistada, järelikult on vaja." 

Ja pildistaski ainult põrandat. 

Ega see nüüd õpilase suhtes viisakas ei olnud.

Kuidas asi lõppes? Kutt korjas sodi kokku ja viskas prügikasti. 

Aga see juhtus kümmekond aastat tagasi, ehk on nüüdsed noored järjekindlamad oma õigusi nõudma.

...

Kokkusattumused

 ...

Küllap see on kõigile tuttav tunne, et mõtled oma mõtet ja korraga sattub sulle silma või kõrva keegi, kes sama infot valdab. Lihtne näide: plaanid osta tolmuimejat, ja oh imet, kohe on reklaamid kohal, ükskõik millise interneti lehekülje avad! Vau, milline valik tolmuimejad! 

Siis on muidugi võimalik end lohutada, et äkki ma millalgi siiski hilisõhtul ja läbi une tegin mingi tolmuimejate neti-otsingu. Kuidagi ei julge mõelda, et keegi kuskil sul kehasse kiibi on paigutanud ;) 

Hullem lugu, kui neljasilmavestluses küsid nõu, kuidas oleks õige toimida. Või kust nõu ja abi küsida. Ja siis, kui arvuti lahti teed, viskab kohe ette. Et samad mured ja abi käeulatuses. 

Ausõna, hirm tuleb peale! 

Aga see pole veel kõik. Nädal-paar tagasi ütles Ireen, et talv tulekul, nende kohalik jänes juba valge. 

No kus see talv, lund pole ollagi!

Jänesest ma üldse ei räägi, meie kohalikud isegi ei näita ennast. 

Ütlesin seda vist kõva häälega, kuigi praegu mõtlen, et kas ikka ütlesin, äkki mõtlesin. 

Aga keegi igatahes kuulis!

Samal õhtul, kui koju tulime, silkas üks pikk-kõrv meie maja juures.

Väljas oli juba pime, aga jänes oli täitsa valge.

Peale selle oli tal jooks jalgades, nii et pilti mul oma jutu tõestuseks ei ole.

Pole hullu, Ireen näitas täna oma pilti ja oma jänest. 

Ja tänaseks on lumi ka juba maas.

Meie jänes end rohkem näitamas pole käinud.

...

22.11.22

 ...

Tänaseks juba möödanik, aga kuna lubasin endale, et teen sel päeval (22.11.22) midagi erilist, siis tehtud see sai. 

Nimelt vaatasin eile Riigikogu istungit. Ülekannet Youtube's. Elus esimest korda. 

Tahaks öelda, et vaatasin otsast lõpuni, aga ei, eile jäi pooleli, jupike veel vaatamata. Täna loodan läbi saada.

Muidugi oleks hea, kui saaksin kinnitada, et vaatasin 22. kuupäeva istungit, aga seegi on nihkes. Kui eile hommikul mõte tuli, polnud istung veel alanud. Mis on iseenesest hea, sest eelmise päeva istungi päevakord oligi mitmekesisem. Ja istung ise pikem. No et oleks ikka rohkem, mida mäletada! 

Ja mitmed teemad kõnetasid. Näiteks muuta eesti kirjanduse päev riiklikuks tähtpäevaks. 

Mul tekkis kohe huvi, mida see uus planeeritav pühade ja tähtpäevade seaduse muutmine endast kujutab. Kas Tammsaare sünnipäevast saab lipupäev ja miks mitmed kultuuriasutused komisjoni kirjale ei vastanud ja oma arvamust ei avaldanud. Ise mõtlen, et ehk oligi kiri saadetud pigem teavitamiseks. Või jättis sellise mulje. Kui oleks otse arvamust küsitud, küllap oleks ka vastus saadud. 

Küsimusi esitati ning imestust, üllatust või pahameelt avaldati riigikogu saalis vastastikku nii esinejatele kui ka küsijatele.

Mu tähelepanu oli esialgu suunatud inimeste jälgimisele, aga mida edasi, seda vähem jälgisin silmadega, rohkem kuulasin ja püüdsin paika panna oma arvamuse asjast. Kas poolt või vastu. 

Hääletamine oli omamoodi huvitav protseduur. Ratas põrutas haamriga, vahepeal oli mingid kummalised helimängud (või oli see nüüd vastupidi), lõpuks värvikas pilt hääletustulemustest. Päris mitu korda oli nii, et paarkümmend poolt, pooled vastu, paar-kolmkümmend puudu, mõni erapooletu ja mõned ei hääletanud. 

Igatahes olen ma sellega kuupäeva 22.11.22 oma ajalooraamatusse jäädvustanud! 

Liblikas on märk sellest, et maailmas on veel alles usaldust, õrnust, haprust.

Pildil on eelmise novembri liblikas, tänavune on ka täitsa olemas. Hetkel kuskil uinakut tegemas, aga alles eile seisis magamistoa ukse taga ja ootas sisse laskmist. Loomulikult sai ta oma tahtmise!

...

Lood nimedest ja aasta 1928

 ...

1928. aasta juulis suri Leenu, 67 aastat vana. Minu jaoks täiesti võõras inimene. Kaudselt jõudsin temani läbi ajalehe. 

Kaudselt, see tähendab, et läbi ühe kuulutuse.

Leenu oli naine 65+ ligi sada aastat tagasi.

Samast ajast ka ajaleht, mida lugesin.

Waba Maa, 1. september 1928. Kuupäev ja aasta olid teadlikult valitud.

Tähelepanu numbril 1928... aga see on juba teine lugu. Ehk kunagi. Millalgi. 

See lugu on nimedest.

Kuulutus lehes oli aga seotud muusikaga.

Minu klaveritunnid algavad 3. septembril Paldiski mnt 3 

...

Wanda Charlotte, Leenu ja Tõnise tütar.

Ema Leenu suri 1928. aasta juulis, isa Tõnis oli surnud juba 15 aastat varem, samuti juulis. 

Ma olen ennegi tähele pannud, et lähedaste inimeste surmaajad on sageli lähestikku. Mitte surma aasta, vaid just aastaaeg, minu vanaema ja vanaisa surid mõlemad märtsis, ema ja isa sügisel, oktoobri lõpp ja novembri keskpaik. Ämma ja äia surma kuupäevadel on vahet vaid 5 päeva. ... Aga see pole see lugu, lihtsalt tuli meelde.

Huvi pärast guugeldasin, et vaadata, kui suur tegija too Vanda omas ajas oli. 

Oli küll.

V.S...  eesti pianist ja muusikapedagoog

Kontsert "Estonias" on märk sellest, et arvestatav pianist.  

1925. a 7. märtsi ajalehes on arvustus.

W.S.-i klaverikontsert "Estoonia" saalis wäärib mitmeti tähelepanu, olgugi et ta näis olewat weel warajane, sest isegi suured anded nõuawad pikemat ettewalmistust. ... Wanda S, Leonid Kreuzeri õpilane, awaldab paljutõotawaid andeid, mis lasewad edaspidisel arenemisel loota häid wäljawaateid.

Tema vanemad olid Leenu ja Tõnis.

Leenul ja Tõnisel oli 10 last.

Ja nüüd tuleb lugu nimedest, lastest ja raskest elust 100 ja rohkem aastat tagasi.

Kõigepealt ei suutnud ma jätta imetlemata Tõnise ja Leenu valikuid lastele nime panemisel.  Mina oma sugupuus selliseid suurejoonelisi nimesid ei leia.

Teiseks aga oli mul väga väga valus, kui lugesin numbreid nende laste kurvast elusaatusest. Aeg oli XIX sajandi lõpp. 

Esimene tütar suri, kui polnud veel aastanegi.

Elvine Elisabeth... veebruar 1880 - november 1880 (8 kuud)

Georg Albert... 1882 - 1887 (5)

Ernst Adolph... 1883 - 1884 (8 kuud)

Johann Friedrich... veebruar 1885 - aprill 1885 (8 nädalat)

Helene Emilie... 1886 - 1892 (6)

Adele Christine... 1888 - 1890 (1)

Mida tunnevad küll vanemad, kes peavad kaotama järjest oma kuus last? See on küll väga kauge aeg tagasi, ikka valus sellele mõelda.

Järgmiste lastega läks paremini.

Karl* Theodor... 1893 - 1948 (55)

Roman Voldemar... 1895 - 1915 (20)

Wanda* Charlotte... 1897 - 1932 (35, tiisikus) 

Helmi Anette... 1901 - 1989 (87)

Tahtsin teada rohkem tollest muusikaõpetajast Vandast aastal 1928, jõudsin aga kaunite nimedega lasterikka pereni. Ja sain kinnitust, et ajad ajas tagasi polnud kaugeltki kerged. Mõnikord on tunne,  et tegelik elu saab olla kordades raskem ja keerulisem kui elu kesiganes kirjaniku raamatus kaante vahel.

Helmi, lastest viimane, on mõned aastad varem sündinud kui minu vanaema, nii et mingil määral eakaaslased. Elasid mõlemad Tallinnas, juba Eesti Wabariigi ajal. Kuskil on kindlasti tema lapselapsed, ehk minu eakaaslased. Kui Helmi 1989. aastal Tallinnas suri, mälestati teda välis-Eesti ajalehtedes kui endist Tallinna Tütarlaste kommertsgümnaasiumi õpetajat.

Pereisa Tõnis, Leenu abikaasa ja laste isa, oli ka omal ajal tuntud nimi. Eesti ettevõtja, pankur, Estonia seltsi esimees. Ja rohkemgi veel. 

1893. aasta 12. jaanuari ajaleht "Tallinna Sõber" kinnitab, et Tõnis S. on valitud linnasaadikuks Tallinnas. Ehk see oligi ta karjääri ja majandusliku edasimineku alguseks.

Alustas elu vaesuses, tegi kõvasti tööd, oskas ajada äri ja vajadusel teha olulisi otsuseid. Ja jõudis majanduslikult heale järjele. Näiteks on kuulunud talle Kirna mõis, mille ta peale 5 aastat omamist 1911. aastal edasi müüs, ja Paldiski mnt 3 asunud saun. See saun on tuttav mullegi, mina käisin seal pesus 60ndate lõpus ja 70ndate algul.

Just aadressil Paldiski mnt 3 pakkus klaveritunde 1928. aastal Tõnise tütar Wanda. Maja on suur ja mahukas, praegu paikneb seal hotell.

Isa Tõnis suri 1913. aasta juulis lühikese raske haiguse tagajärjel. 

Järelhüüdes ajalehes "Tallinna Teataja" on öeldud, et T.S. ärasaatmine toimus Jaani kirikus, kirik oli pungil rahvast täis, matuseteenistust pidas noor kirikuõpetaja Bruno Hasselblatt. Kirikust liikus pikk matuserong Kalamaja kalmistule. Omal ajal Läänemaalt vaese külapoisina Tallinna tulnud, õnnestus tal väga jõukaks meheks saada, kes leidis  aega ja jõudu ka üleüldsuse heaks: töö linnavolikogus ja erinevates seltsides. Veel oli ta hea peremees mitmete oma majade üürilistele, kellede poolt hauale pärg pandi, paljudele pärgadele lisaks.

Perest miskipärast ei sõnagi.

Tõnise ja Leenu poeg Karl Theodor (1893 - 1948) oli tuntud ühiskonnategelane.. Nooruses võttis osa I maailmasõjast, hiljem oli Kohtuministeeriumi nõunik ja Kohtupalati liige, ülikooli õppejõud ja Riigikohtu liige. Avaldas töid kriminaalõiguse alalt. Tema kodumajal Paldiski maanteel on paigutatud mälestustahvel. Kui linna satun, lähen ja kontrollin. Küllap seegi on aadressil Paldiski mnt 3.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis suursugustest nimedest, mis üle-eelmise sajandivahetuse paiku üks suurpere oma kümnele lapsele eluteele kaasa andis. Või mis ma nüüd vassin, päris alguses tahtsin ju kirjutada 1. septembrist 1928. 

Ehk kunagi kirjutan.

...

Liha kaalu peale

...
Ma juba ostsin koju paki verivorsti. Selline tunne, et jõulud ukse ees, peaks kõhtu jõulutoitudega harjutama. 

Seapraad ja hapukapsas... kapsahooaeg pole veel avatud, ja seapraadi pole pole ammu söönud. 

Tarkus tuleb tasapisi. Vikerraadio  Huvitaja saates arutleti toitumisteemal ja soovitati oma lihasöömist piirata, punast liha 100 g nädalas, linnuliha natuke rohkem.

See tähendab, et kui ostan 400 g liha, no näiteks paki tükeldatud guljašši (sest seda ma hiljuti tegin), peaks meile kahele jaguma lõunakraami kaheks nädalaks, ja seejuures kõik muu liha, singid, vorstid, süldid või kotletid, tuleb unustada. 
Vähemasti kaheks nädalaks. 

Vahepeal saab siis muud ka süüa, heeringat ja suitsuräime, lõhet ja forelli. Angerjat. 

30.08.2022

Natuke võiks muidugi kanaliha süüa, aga mõni mees on seda usku, et ainult siga on söödav. Nii et kui mina piirduks linnulihaga, siis seda 400grammist pakki  guljašši võiks tema tarbeks jaguda terveks kuuks ajaks. Tundub nagu võimatu.

Kunagi sai ka siga kasvatatud, oma 100 kg kaalu. No olgu, ütleme, et 50 kg puhast liha ikka. Ühest kilost arvestame 10 nädalat. Kui 100 g nädalas. 

Nii et üks inimene sööks seda siga 500+ nädalat... mis teeb 10 aastat. Meil oli peres siis neli liiget, nii et 2,5 aastat.

No nii kauaks seda siga küll ei jaganud!

Eestlane tarbib liha liha ilmselgelt liiga palju.

Statistika kinnitab seda.

Sealiha 40 kg aastas... see teeb umbes 110 g päevas. Terve nädala ports ju!

Loomaliha 9 kg 

Linnuliha 27 kg 

Niipalju siis ettevalmistustest jõulaegsetele söömaaegadele.

Ja näpuotsaga matemaatikat ;) 

...

Lehvitame!

 ...

Ükskõik kes lapsepõlvemaal lahkumas oli, saadeti ära. Kui suvi sai läbi ja lapsed rongi peale minemas, seisis vanaema aida otsa juures ja lehvitas.  Lehvitas ja pühkis pisara. Sama ka siis, kui nädalavahetus läbi ja noored linna tagasi läksid. Vanaema seisis ja lehvitas. Küllap lehvitas ka vanaisa, aga tema vast trepi pealt kaugemale ei tulnud. Mäletan just vanaema, kes meist maale maha jäi. 

Mõnikord jalutas ta isegi esimese soonikuni. Jäi sinna lehvitama.

Ja mõnikord polnudki nii, et ta üksi oleks lehvitama jäänud.

Kui Pilvi juures käime, siis tema on rõdu peal lehvitamas. See paneb nagu punkti külaskäigule.

Meil suguvõsas ikka kõik lehvitavad. Kui ära saadavad.

Läbi aegade.

Meie käime trepi peal saatmas ja lehvitamas. Tavaliselt teen ma minejatest pildi ka, siis saan hiljem vaadata, mis kell sõiduks läks, ja arvutada, mis kell kodus peaks olema. Siis tean telefonil silma peal hoida, et sõnumit "Oleme kodus" mitte maha magada.

...

Sobib teemasse "100 head asja".

Kuuekümne seitsmes.

Lehvitame!

Jälle üks pooleli jäänud projekt. Viimane postitus oli 3 aastat tagasi. 

Nii et tööpõld on lai!

...

Eesti vanad asjad... kama

 ...

16.04.2017

Seega siis rohkem kui 5 aastat tagasi mustanditesse jäänud pealkiri. Lugesin mingil ajal raamatut "101 Eesti vana aja asja" ja tegin ikka mitu postitust teemadel, mis mind kõnetasin. Mingil hetkel jäi projekt "Eesti vanad asjad" pooleli, peotäis pealkirju mustandites. 

17 sai tehtud!

Kuna ostsin Mardilaadal käies paki kama, siis nüüd on paras aeg see teema välja kaevata ja valmis kirjutada. 

Toiduekspert TM ütleb Eesti köögi kohta oma arvamuse saates "Huvitaja".

Mõned noppeid sealt.

Eesti köök on paras rosolje. Näiteks talupojaköök. Neile saab ette heita vähest loomingulisust toidu osas.  Sealsed toidud olid lihtsad ja robustsed tänapäeva maitsemeele jaoks. Samas oli vana Eesti köök küll vaene, aga tervislik. Näiteks kama.

Kama peetakse meie rahvustoiduks, samas on kamalaadset toodet ka teistel rahvastel.

Raamatus* on kama kohta välja toodud kolm kamaliiki.

Mulgi kama on segu kaun- ja teraviljadest.

Kaerakama.

Herne- või kaunviljakama.

Aga mina sain laadal osta hoopis Kanepi- ja tatrakama. Muidugi oleks kena, kui saaksin ka maitseomadusi analüüsida... aga ei saa. Pakk on alles kinni. Eeltööd tegin küll, peale kanepiseemnete ja toortatra sisaldab see kama veel hernest ja põlduba. 

Kodus on mul veel Rukkikama. Rukis, oder, hernes. See on küll hea. 

Muidu söön ma igasugust kama ja jama hea meelega. Ikka see ehtne talupojaköök ja lihtsad maitsed. Praetud soolapeki lõhnast võin juba kõhu täis saada. 

Aga täna sõin õhtusöögiks ära terve karbi komme, nii et kama jääb mõneks teiseks korraldus.

* "101 EESTI VANA AJA ASJA" (Piret Õunapuu)

...

Küüliku vasak tagakäpp

 ...

Kes kuulas täna Vikerraadio järjejuttu, see teab, millest räägin. 

Tegelikult tahtsin hoopis rääkida nimedest ja nende muutmisest. Sugupuus kaugemaid aegu vaadates  paistab see eriti hästi silma.

Oma vanaisa nime ja kirjapilti olen kuulnud/näinud päris mitmes erinevas variandis. Minu jaoks oli ta terve elu vanaisa. Onu Tiit kõlas ka tuttavalt, nii kutsusid teda need, kes polnud ei lapsed ega lapselapsed. Et miks just onu Tiit, mitte lihtsalt Tiit?  Vanaisa oli 49, kui mina sündisin, ju siis oli ta noortele lähikondsetele täitsa onu juba ;) Ma ei tea, kuidas teda hüüti, kui ta noormees oli, aga praegu on tema  hauakivil hoopis nimi Tiidrik-Jakob.

Vanaema paberite hulgas on alles dokument 1930ndate lõpust, kus kirjas tema uus ja vana nimi. Abielus oli ta selleks ajaks olnud juba kümmekond aastat, nii et see polnud mitte perekonnanimi, mida muudeti. Vanaema võttis endale uue eesnime. Ehk sellepärast, et  tema ristinimi oli mehe suguvõsas juba olemas? Vanaisa vennanaine oli ka Klaara.

Ja Tiiu ja Tiit sobivadki palju paremini kokku!

1930ndad

1959

1960ndate algupoolel

Nad said abielus olla 57 aastat.

Nimejuttu jätkan mõni teine kord, teemaks tuli see seoses igapäevaeluga.... keelatud perekonnanimede nimistu sai täiendusi. 

Ma jutustasin küll eesnimedest, aga küll ma jõuan ükskord tagumiste nimedeni ka ;) 

Natuke teen juba algust.

Nõuka-ajal oli onu ja onunaise passis ühine perekonnanimi vene keeles kirjutatud erinevalt. Ühel oli täht "s" sõna keskel "c" ja teisel "з". Reisil kuskil NSVL-s oli neil raskusi, et ühte hotellituppa saada. Erinevad nimed, pole abielus, kokku lubada ei tohi. 

Mul oli kunagi vastupidi. Juhtumisi oli grupis üks sama perekonnanimega mees, kes polnud mitte minu mees. Meid oleks äärepealt ühte tuppa ja ühte voodisse pandud. Võimalik, et nõuka aeg oli siis juba läbi.

Venelased vist kirjutavad nime nii nagu hääldavad? Mul on nagu meeles. Шекспир? Ma põhjalikumalt ei kontrollinud. Aga vahet pole.

Kui nüüd hommikul kuuldud reisikirja juurde tagasi tulla...

"Hurraaaa Nelli Blaile, hurraaaa!"

Nii lõppes järjejutt "72 päevaga ümber maailma".

Ma kontrollisin üle, kes oli too "Nelli Blai", kuuldud loo minategelane.

Niipalju ma siiski juba teadsin, et kõik see oligi just tema lugu. 

Aga täpsemalt.

Nellie Bly (1864 - 1922), ameerika uuriv ajakirjanik.  

Tegelikult on see varjunimi, mille ta võttis tolleaegse populaarse laulu "Nelly Bly" järgi. 

Tema elu oli ikka tõeliselt põnev ja täis seiklusi. Kõik see mahtus talle antud 58 eluaasta sisse. Ümbermaailmareis, eksperiment hullumajas (ilusa hullu tüdruku juhtum), väljaastumised naiste õiguste kaitseks, lisaks abielu endast 42 aastat vanema mehega. Ka suguvõsa, kuhu ta kuulus, oli päris aukartustäratav.

Ja kui vaadata tema pilti Vikipeedias... milline kaunis naine! Ja milline kaunis riietus.

Mis puutub küülikusse... küüliku vasak tagakäpp pidi õnne tooma.

...