Mina keeldun

...

...

Kas on kuskil koht, kus mina ka saan alla kirjutada.

Igasugustest pakutud võimalustest olen seni viilinud.

Muidugi mulle meeldib, kui saab elektri eest vähem maksta... aga need lisandunud 7 eurot elan ka üle. Loobun näiteks jäätise söömisest, vähemasti talvel. Vähem kaloreid, rohkem elektrit. 

Suvel vastupidi.

Homode teema pole ka minu teema. Kui ma suvel Stockholmis paraadi vaatamas käisin, siis see nagu kinnitas, et toetan vähemuste nõudmisi. Samas, ise olen teistsuguste suhete pooldaja.

Aga kui kuskil saaks allkirjaga toetada meetmeid, mis lahendaks järgmise probleemi, siis kirjutaks ma küll alla. 

Kuna hetkel pole probleemi, mida ma lahendama kipun, siis koostan oma pöördumise.

Oma probleemide lahendamiseks.

Kesiganes kusiganes  seda kuuleb, võtku teadmiseks.

MINA KEELDUN

- Mina keeldun kella keeramast. Ma olen nõus hommikul kell 7 tööle minema, aga mina kella ei keera. Ma ei taha oma päeva ära rikkuda.

- Mina keeldun ahju kütmast. Eile alles kütsin, täna otsigu kõik kodakondsed oma sussid, sokid ja muud vatid välja, pugegu teki alla või teki sisse... mina igatahes keeldun. 

Kui juba kalender ütleb, et kevad on käes.

- Mina keeldun sellel kevadel igasugusest edasisest lume kühveldamisest, pühkimisest, kaevamisest. 

Tulgu sealt taevast alla või pussnuge, ikka ei lähe teed ega treppi puhtaks rookima.

Kaua võib.

...

Tibu-tibu, ära näita

...
Küll ma proovisin meenutada, aga ei olnud meeles.
Lugu tibukesest ja tema unistustest.

Leidsin   siit.

Pühendatud kõigile tibukestele.

TIBUKESE UNENÄGU
Ernst Enno

Kuu paistab, tähed säramas,
öö katab ilma, maad;
kukk õrrel juba tukkumas
ja kanad magavad.

Tipp, tillu siblisiivake,
und näeb üksinda -
ta lendab üles kõrgele,
kus särab tähtemaa.

Ta nipib, nopib teri sääl,
küll teri hiilgavaid,
ta siblib, sablib taeva pääl
küll pilvi liikuvaid.

Ta kõõrutab ja kõõrutab -
läeb pesa punuma,
kuu pääle selle paigutab
ja istub munema.

Kuid muna, oh sa munake,
see kukub veerema -
ki-kaa-kaa-kaak teeb kanake -
ja peab ärkama.
...

Kui piltidest rääkida, siis vanad ülesvõtted mõlemad.
Esimene pilt on kahe aasta tagusest ajast, teine oma 75 aastat vanem.

 ...

Priiuse Põlistumise Päev

...

Eilne õhtu oli märguanne.

Meeldetuletus meie ajaloo rasketest aegadest.

Pimeduseminutid.

Et tunnet tugevdada.

Elektrivool võeti ära.

Aga ometi, valgust ära võtta ei saanud!

Nii ma siis alustasin selle põlistumisega. 

Täiskuuvalgel.

Hommikul jätkasin.

Viisin lipu välja.

Imetlesin maailma, mis üleöö kuldseks oli muutunud.

Bussiaknast püüdsin hommikust udu pildile saada.

Aga Paide oli end piduvärvidega ilusaks teinud.

Täna ju priiuse põlistumise päev.
Isegi numbri õppisin pähe.
7890
...

Fotojaht: trepid

...
Mulle trepid meeldivad.

 

Aga mitte alati.

Sellel nädalal ei meeldi, sest eelmisel nädalal oli libe... ja siis ma kukkusin ja väänasin jala välja.

Ja üldse pole enam tore üles-alla joosta.

 

Õnneks on järgmisel nädalal juba uus teema...
...

Kevadine võrdpäevsus

...

Vanasti oli nii, et 21.märtsil algas kevad.

21.märtsil on vanaema-vanaisa pulma-aastapäev.

21.märts on kaasa sünnipäev.

Kevade algus nihkus seekord päevakese ettepoole.

Vaadates viimase 13 aasta statistikat, siis ongi nii, et rohkem 20.03 kui 21.03

Kevadine pööripäev.

Ööpäev, kus öö ja päev on täpselt ühe pikkused.

Päike asub seniidis ekvaatori kohal.

Aga lõunapoolkeral on täna hoopis sügisene pööripäev.

Selline põnev päev täna.

Täna oli koolitus 3.

Meeleolukas.

Täpselt siis, kui kevad algas, tegime eneseanalüüsi.

Algul joonistasime ja pärast analüüsisime.

Väga lõbus oli.

...

Aga õhtul oli esimene pidu. Kui kevad võib oma sünnipäeva nihutada, miks siis mitte inimene. Nii me siis tähistasime kaasa sünnipäeva.

Kolmas koolitus sai läbi, algas uus tsükkel.

Sünnipäev 1.

Tordiga.

Uhke kimbuga.

Ja külaline, kes selle kenasti korraldas.

Sünnipäevalaps oli väga rahul.
Noppis kõik õied, nüüd on järgi ainult lehed ja rootsud.

Sünnipäev 1 on läbi, varsti saabub sünnipäev 2... sünnipäev 3... sünnipäev 4...
...

Teisipäev Tallinnas

...

Enne kui teisipäev Tallinnas, võiks kõigepealt rääkida, et esmaspäev Paides.

Kuidas kõik ära ununes.

Käisin küll maksuametis tulusid tõestamas ja Kumas tellisin mõned fotod.

Aga edasi... juuksurile jäi helistamata ja arsti juurde number panemata. 

Saatekiri ununes koju ja telefon oli laadimata. 

Nii oli korraga liiga palju vaba aega, enne kui koolitus 1 peale hakkas. 

No ja koolitusest pole hoopiski midagi rääkida.

Parem juba teisipäev Tallinnas.

Et koolitus 2-ni oli tunnike aega, tegin kohvipeatuse Pagaripoistes.

Nii armas koht.

Eriti seal üleval korrusel. Pole kellegi asi, mis sa seal teed.

Võtsin oma fotoka ja torkisin igasuguseid nuppe ja muutsin kanaleid.

Sain teada, et ma ei tea oma fotokast mitte midagi.

Igatahes linnavahel ma siis katsetasin oma avastusi.

Päris põnev oli.

Koolitus 2 toimus Eesti Panga muuseumis.

Olen seda maja alati imetlenud.

Kuskil kõrval peaks olema Sakala tänav, Sakala tänava sünnitusmajas ma sündisin.

Sünnitusmaja seal enam ei ole, aga pank püsib. Nõuka-ajal oli hoiukassa, enne seda Eestimaa Aadlike Krediidiühingu pangahoone.

Üks rahavärk kõik.

Seest sama huvitav kui väljast.

Ja siis muuseum.

Vanad armsad eesti kroonid. 

Vanad head tuttavad vanadelt armsatelt rahatähtedelt.

 

Eriline suhe ongi mul 2-kroonisega.

Rahamasin meeldis mulle ka. 

Raha küll teha ei saanud, aga raha pani rattad käima.

Ja koolitus meeldis.

Jutt käis rahast, ja kellele siis raha ei meeldi.

Varsti tulevad käibele uued 5-eurosed.
Vana viiene peab vastu umbes 13 kuud, uus peaks vastupidavam olema.

Ja rahapaber tehakse mitte paberipuust vaid hoopis puuvillast. 

Sellised tarkused mul nüüd.

Lisaks paljule muule.

Homme on koolitus 3.

Kohalikus pealinnas.

...

Fotojaht: libe

...

Tegelikult tahan kirjutada sellest talvest, ja talviti teatavasti on meil libe.
Küll mitte alati ja mitte igal pool, aga libe ikka. 

Libedaga ma kindlasti libisen ja kukun, ja siis pool aastat ravin põrutust või painutust, kuidas kunagi. 

See on traditsioon.

Vanadus on mind ettevaatlikumaks teinud, nüüd ma enam iga talv ei kuku.

Üle ühe. 

Või üle kahe.

See talv ei ole veel otsas, nii et kokkuvõtteid on vara teha.

Aga lähiümbruse libedatest kohtadest käisin ja tegin pilti.

Kõige libedam on garaažiesine, seal on katuse lumesulavetest  lausa liuväli tekkinud.

 

Mõningate libedate jääkonarustega.

 

Seal ma natuke koputasin labidaga.

Kuuriesine on parem, seal on puukuuripurune libisemiskaitse peale pudenenud.

Minu kena sinine lumelabidas on ka muidu mõnus libe pihku haarata, aga seda oli öine pakane veidi karestanud.

 

...
Sellised asjad meil siin libedusega.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest talvest.

Ta on otsatu.

Juba novembri lõpus oli lumi maas.

...

Kodukandi uudised

...

Pühapäeval, teatavasti, midagi ei toimu.

Mitte et muul ajal toimuks, aga kui, siis ikka rohkem kui pühapäeval.

Igatahes pistsin ma oma nina toast välja. 

Uudiseid otsima.

Tuulekülm oli päris tuntav, aga muidu oli mõnus. 

Ja juhtus nii palju :)

See must krants jälle kisendas mu peale. 

Huvitav, kui ta mu kuuri ukse ees junnitamas käib, on ta küll jumalast vakka. Nagu siiski, kui kompostihunnikust söödavat otsib.

Aga muidugi, see oleks lausa inetu, kui ta siis ka minu peale karjuks.

...
Ehitustööd hakkavad lõppu jõudma.
Ei ma tea siiani, kas meiecundi meeste unistus casinost ja bordellist täitub, eks aeg näitab, kuidas kujuneb.

 Novembris oli ta veel selline. Pigem kaalumaja kui puhkekeskus.

Igatahes on meil siin veel nii mõnigi hoone, mis restaureerimist ja käiku minemist ootab. 

Küll jõuab.

See siin oli aasta või paar tagasi kohaliku tähtsusega hostel, aga hetkel kasutusel pole.

Rahvas jõukamaks saanud, valikuvõimalused paremad.

Eks ta vähe kõpitsemist tahab ka.
...
Edasi silmapiiril meie küla keskus.

 

Kunagi oli siin med.punkt, side, kontor, meierei, kauplus. 

Praegu... praegu on meil bussipeatus. Viiel päeval nädalas on võimalik kohalikku pealinna saada, kuuel päeval lähimasse raudteejaama.

Ainult lennuliiklus on meil selline, mis päeva ei küsi.

Toimib isegi mitu korda päevas.

...

Metsas on meil seiklusrajad. Ega ma enne ei teadnud, aga need traktorijäljed mõjusid nii kutsuvalt.

Ma sinna taha kaugele ei jõudnudki, sest enne algas seiklus. 

Kuna juhendeid kuskilt ei leidnud, jäin mängust välja, tegin ainult pilti. Küllap seal mingi temaatiline toiming  ette nähtud oli, Otsi Ohvrit või Meisterda Midagi Originaalset. 

 

 

 Ma oleks võinud midaiganes, oleks ma vaid reegleid teadnud.

 

 

Väga palju edasi minna ei riskinud. 

Kui tuleb välja, et esimene kontrollpunkt on valesti läbitud, seotakse äkki mind selle sinise nööriga puu külge kinni.

Parem karta kui kahetseda.

Ots ringi ja koju tagasi.
...

Kaunimad aastad

...

Ma tahan tungida su ellu...

Lüroerootiline.

See oli ainus "Kaunimate Aastate Vennaskonna" laul, mis ma netist leidsin.

Esmaspäeval käisin kontserdil. 

Ostsin plaadi.

Ostsin eeskätt Kulno Süvalepa laulude pärast.

Ema laulis neid laule, kui olin alles laps.

Minu unelaulud.

Küll mitte täpselt need, mis sellel plaadil.

Aga ikkagi, minu ema noorpõlveaegsed lood ja laulud.

Neil ju üks sünniaasta. 

1929. 

Nüüd kuulan.

Sa ära küsi...

Seda laulu ma mäletan.
Lapsepõlvest.

Kaunid laulud kaunimatest aastatest.

...

Ma tahan...

...
Fotojahi

Tahan ka torti!

 ...

Fotojaht: eset hoides

...

Ma olen selline vilets hoidja.

Alailma läheb jälle midagi katki. Pesumasin teeb koledat häält, kohviveski ei tee üldse häält, elektripliit soojeneb valikuliselt ja triikraud kuumeneb valikuteta.

Teisest küljest olen ma jälle selline hea hoidja. Kõik kohad on hoitud esemeid ja asju täis, ära ei raatsi visata.

Kuna seekord on fotojaht rangetes reeglites - vajatakse kahte objekti, üks neist on ese ja teine hoidja, siis ma reegleid rikkuma ka ei hakka.  

On ese, on hoidja.

Minu hästi hoitud jalanõu.

Hammastega eset hoides.

...
Fotojaht
...

Kuidas kulutada aega

...

Mul on tunne, et seda ma oskan.

Aega oskan ma isegi paremini kulutada kui raha.

Kusjuures, mõlemal juhul on jama see, et ükskord saavad nad otsa.

Aeg.

Raha.

Kui raha saab otsa, siis on ikka väike lootus, et ehk kuskilt kukub. Kusjuures, kummaline on see, et mõnikord kukub ka. Täiesti ootamatult ja kõige olulisemal hetkel.

Kui aeg saab otsa...

Mõnikord on võimalik tellida, et anna aega.

Homseni.

Mõni minutki võib olla oluline.

Anna mulle üks hetk aega...

Vahel vaatame taevasse... kas meil on aega veel.

Eelvoorus meeldis see laul mulle rohkem kui lõppvoorus.

Enne õiget aega, lastekoori esituses, meeldis veel rohkem.

Lemmikuid mul ei olnud. 

Ega ma muusikast ei tea ka midagi.

Meiecundimees üks Korsakov... see kõlas küll kenasti. 

Eeskätt sõnad. 

Ma tahaks seda meiecundimees nimisõnana kasutama hakata, aga see oleks vist eesti keele risustamine, keelemehed paneks pahaks.

Hääletasin ka. Teisel hääletusel, Grete Paia poolt. 

Mitte et ma sellest laulust midagi erilist oleks arvanud, aga ma ikka igal aastal hääletan. Enamasti selle poolt, kes ei võida. 

Selline traditsioon mul.

Aga see oli laupäeval. Laupäev on puhkepäev, siis on palju aega, mida kulutada.

Tööpäeval on ajaga kitsas käes.

Hommikul suutsin ahjukütmise ja muude tegemiste tagant ka veidi aega varastada, et seda siis süüdimatult kulutada.

Vaatasin aknast välja... ja tegin pilti. 

Ilus oli.

Eriline külm hommik... kui miskit 17 miinuskraadi külmaks võib nimetada. 

Sellel talvel ehk siiski on lubatud.

Tegelikult kulutasin natuke ka väärtuslikku tööaega, seoses kolleegi sünnipäevaga. Ühe kräsupeakoogitüki-pikkuse ajajupi.

Söömise peale kulutatud aeg ei ole raisatud aeg.

See on kvaliteetaeg. Eriti veel, kui nii hea kook.

Sellega seoses tuleb mulle meelde, et täna ma kulutasin söögi tegemise peale ka päris hulga aega. Kuna sõbrants sai sünnipäeva puhul (tema sünnipäeva puhul) pidulikule lõunasöögile kutsutud, mis minu poolt teostamata jäi, mõtlesin, et teen selle ära. 

Sõbrants läks ise küll suurlinna, aga see ei oma tähtsust, meil endalgi sööjaid piisavalt, kes pidulikkust hindavad. 

Kui hindavad.

Isegi kui midagi hinnata on. 

Mul on lausa hea meel, et lõunasöök oma pere piiridesse jäi, kuigi tundes sõbrantsi, tema oleks kiitnud. Ta on positiivse suhtlemise koolitustel käinud, arvan ma.

Õnneks ta pääses.

Katsu sa sellist toitu kiita.

Loomulikult ma raiskasin aega - võtsin aja maha - ja tegin pilti ka.

Ma ei tea, mida ma valesti tegin, olen ennegi juustu-muna-hapukoore segu vormiroale peale kallanud.

Ütleks, et pildi tegemise mõte tuli mul liiga hilja pähe, selleks ajaks oli enamus sidemeid juba rebenenud. 

No ja nüüd. Istun ja kirjutan. Ja raiskan aega.

Olulist tegemist lükkan edasi.

Veel on aega.

...

Kuidas sisustada päeva

...

Tegelikult peaks alustama sellest, kuidas mööda saata öö.

Kui sul pea valutab, nina on kinni, hingamine raskendatud ja lisaks mõned vähemolulised sümptomid. 

Et ühtegi muud mõtet ei tulnud, naelutasin padja lähedale ühe seest õõnsaks kaabitud küüslauguküüne. 

Oh mis hästi lõhnas see...

 
Ja öö oligi suht täisväärtuslik, igatahes hingata ma sain.
Raskusteta.

Mida ei saa praegu kahjuks kinnitada.

Päevaste tegemiste eest oli tuisutaat hoolt kandnud. Kui olin tuvastanud, et kehatemperatuur, erinevalt teistest haigussümptomitest, on normis, panin ennast (liiga) soojalt riidesse ja läksin lund kühveldama.

Et saaks puukuurist puud kätte, prügikotiga prügikastini ja ämbriga kompostihunnikuni.

Vahepeal sai küll jõud otsa, aga siis tassisin puid, tegin pilti ja tõin ära eilse lehe postkastist.

Ning jäädvustasin end tänasesse päeva sinka-vonka jäljereaga.

Poole tee jagu oli naabrimees juba sisse tallanud.

Parasjagu, kui mõtlesin, et peaks hakkama lõunat tegema, helistas sõbrants, kelle olin lõunale kutsunud, et ta nüüd tuleb. Kuna mul veel midagi tehtud ei olnud, aga temal oli kõik valmis (salat, tort ja vein), võttis ta toidu ise kaasa. 

Ja siis me tähistasime tema eilset sünnipäeva piduliku lõunaga, nagu olin lubanud.

Kui ma nüüd need kraadid (vein ja kehatemperatuur) kokku liidan, siis on juba lootust kergele palavikule. Olin suht ettevaatlik, sest kõrge palavik ei tundunud eriti ahvatelevana.

Mis õhtustesse plaanidesse puutub, siis kell 10 on ees veel üks Kuritegu... mis ei ole kuidagi seotud selle aasta esimese kärbsega.

See kuritegu on juba tehtud.

Aga nädalavahetus ongi nagu niuhti lännu... ja see võtab ohkama.

...