Veic ülbe nagu

...

Sattusin teleka ette, kui korduses oli eelmise pühapäeva "Hommik Anuga". Tegelikult juba nähtud saade, aga ju siis libises kõrvust mööda lõik intervjuust, kui Liina suhtus väga kriitiliselt märkusele nende kontserdi pikkuse kohta.
Pigem saagu kähku läbi kui et kannikad kanged. 
Teised kaks kiitsid kaasa.

Aga et alludes üldsuse soovidele sai õpitud kaks lugu veel, ehk nüüd on prouad rahul.

Mingid nimetud prouad, kes ei oska pärleid hinnata?

Veic ülbe nagu.
Oleks ju võinud öelda... midaiganes. Kasvõi seda, et suure pabinaga ei tulnud rohkem laule meelde.

Loomulikult pole etenduse ega kontserdi kvaliteedi näitajaks, kui kaua ta kestab.
Aga reageering kriitikale oli üllatav.

Minul pole põhjust nuriseda, mina nende kontserdil ei käinud. Seal, kus käisin, seal oli hästi. Suve jooksul päris mitu korda.
Need õhtud olid pikad ja sisukad, ei mingit poolikut tunnet. 

Muidugi meeldib mullegi, kui töö kähku tehtud saab. Aga elamust tahaks ikka täiega nautida.

Kui elad kuskil pärapõrgus ja lähim võimalus ahvatlevat meelelahutust saada toimub mitmekümne kilomeetri kaugusel?

Tunnike või paar kulub enne kui enam-vähem viisaka väljanägemise suudad tekitada, tund-poolteist kulub sündmuskohale sõiduks, teist sama palju tagasi... ja siis mingi 1 tund ja 10 minutit üritust ning lugu läbi. 

Mis mõttes ma peaks muretsema mingi ebamugavustunde pärast kannikates. 

Kui sündmus on nauditav.

Suvel Saaremaal, Estonian Voices kontserdil Pidula Forellis, sadas ikka südamest. Kellelgi polnud tunnet, et liiga pikaks venis.
Kontsert.

Isegi lisapala kaubeldi välja!

...

Lumivalgekest ahistati ka

...

Tegelikult on see üks vana-vana lugu.

Lumivalgekese lugu nagunii, aga ahistamise lugu ka. 

Kunagi minevikus.

1996.

Mitte et ma seda uudist otsinud oleks, koristamise käigus sattus pihku kõrvale pandud Õhtuleht.
Õigemini, mingi osa sellest.

Ilmselgelt kui süütõend, millega 20 aastat hiljem välja võib tulla.

Leht ise oli tol korral kindlasti alles jäänud selle artikli pärast.

Aastaarvugi tuvastasin tänu Vana Toomasele... 1996. aasta suvel ta torni tippu kergitati.

Hea turvaline koht.
Ei mingit võimalust, et keegi ahistaks.

...

Tüütu ostleja

...

Ma käin poes nii harva kui võimalik, ja selge see, et siis on käru kuhjaga kaupa täis. 

Isegi siis, kui mitmes poes käin. Nagu täna, otsustasin, et see saab olema selle nädala ainuke poering.

Oligi täielik ring kohalikus pealinnas: Grossi pood, Selver, Mini-Rimi ja Maxima. Kõige suurema arve tegin Grossis, küllap seepärast, et seekord sattusime sinna esimesena. 

Justkui mingi paanikahoog, et nälg majas, vaja ikka kohe ja palju.

Justkui jääks see mu viimaseks ja ainukeseks ostlemiseks.

Aga mul oli meeles kõik, mida vaja, ja Gross üllatas päris mitme soodsa hinnaga. 

Soodsad hinnad, aga arve ikka 40 euri. Ok, sinna mahtus paar kingitust jõuluvana kingikotti, nii et olgu pealegi.

Selveri arve oli kaks korda väiksem ja edasi Rimis omakorda eelmisest poole väiksem.

Aga lugu ise räägib Rimist. Laon kibekähku asjad lindile, ikka oma kümmekond toodet. Ja nagu tavaliselt, nii kui asjad letile laotud, hakkan neid teisest otsast kotti toppima.
Kui näppe nobedasti liigutada, on selleks ajaks, kui maksma peab, kõik kenasti kotis.

Haarasin koti porganditega... mulle tundus, nagu oleks minu poole nihutatud.
Läks hoopis pahandamiseks. Et mis mina võtan kaupa, kui alles kaalumata.

No sry, mulle tundus küll, et juba kõik. 

Mis ja kus, pahur tädi võttis mu porgandid ja alustas kaaluprotseduuri otsast peale.

Ma ei lasknud ennast segada, naeratasin, vabandasin. 

Toppisid kotti ja tasusin arve.

Ilmaasjata. 

Kodus avastasin, et porgandite eest olen 2 korda maksnud. 

Kaks korda 1,075 kg ja 37 senti.

Piinlik on nende sentide pärast tehingut vaidlustada, aga kange tahtmine on küll.

Aga olgu peale, las ta olla.

Ju oli täna lihtsalt selline päev, et ma teenindajatele  närvidele käisin.

Selveri kassa-proua tegi ka märkuse. Et miks ma kilekotte, kus aed- või puuviljad sees, kinni ei seo. Et veerevad laiali.

Jesper, ma pole kunagi sidunud. Nüüd ma siis tean, vaesed kassiirid, kes minuga kogu mu eelneva elu on pidanud tegelema.

Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis Grossi poe kassa-preili oleks võinud ka pahandada, muu hulgas ostsin sealt kaks hauaküünalt, ja kui lint liikus, hakkas üks küünal veerema ja kaas tuli pealt ära.

Kassapidaja pani tagasi.

Naeratas ja ütles, et need kohe on sellised küünlad.

Kusjuures, vaatasin üle, ainult Grossi poe ostutšekil oli teenindaja nimi, teistel olid ainult miskipärast pikad numbrid.

Vähemasti tean, keda kiita!

Selline lugu siis... ainult 37 senti, aga juttu jagub kauemakski.
...

Õudus kuubis

...

Ei saa ju kirjutada raamatust, kui alles napilt 25% loetud. Aga kui ikka on nii õudne, et hästi nagu ei julgegi lugeda... siis tuleb ju raamat veidiks ajaks käest panna ja midagi muud ette võtta. 

Näiteks kirjutada.

Raamat on "Külmakaksikud", autor S.K.Treimayene.

Kõik see, mis esimesel 80 leheküljel toimub, on juba parasjagu õudne. Traagilises õnnetuses hukkunud väike tüdruk, segaduses ja probleemidega ema-isa. Ja siis see uus elukoht, mille nad valisid. Tundub ka hirmutav olevat... kuigi jah, kui tõde tunnistada, siis nii kaugel ma veel oma lugemisega ei ole.
Alles sisse kolimata.

Aga pikk öö veel ees!

Tegelikult mõtlesin, et hakkan end tasapisi teistlaadi kirjandusega harjutama.

Tõin raamatukogust paar "normaalset" raamatut ka. 

Aga no ei edene. 

Siis võtsin kätte selle kolmanda, mis nö magustoiduks mõeldud oli. 

Ma ei tea, kas rõõmustada või kurvastada... et pole veel piisavalt normaalne normaalsete ramatute lugemiseks.

Ikka peab olema põnev.
Ja õudne.

Aga ükspäev ma lugesin Underi luulet, see annab siiski lootust.

Nüüd need külmakaksikud.

Ma ei tea, mis sellest perest saab. 

Angus ja Sarah. 

Ja Kirstie.

Või hoopis Lydia?

...

Õudus ruudus

...

1980ndad.

Ma ei oska täpselt öelda, millal vanaema endale koju telefoni sai, aga olen päris kindel, et pigem hiljem kui varem! Ehk kuskil 80ndate keskel.

Loomulikult oli see vajalik. Kasvõi selleks, et sai küsida, mida tal poest vaja on. 

Või mida iganes.

Mäletan, kui vanaema kord öösel haigestus ja läbi valude endale kiirabi kutsus. 

Miskipärast ma ei mäleta, et oleksin vanaemale helistanud. Küllap ma tegin seda, aga pigem läksin ise. Mulle meeldis vanaema juures olla.

Helistamisega seoses meenub mulle aga üks lugu. Kui vanaema oli värske telefoniomanik, helistas talle sugulane Soomest. 

Et Tiiukene kallis, ma keedan hapukapsasuppi, aga ei mäleta, kas küüslauku ka peab sisse panema.

Ei, ei, ei!

Venelased panevad küüslauku!!!

Vanaema oli mul EW-aegse koolitusega perenaine, tema teadis.

Helvi siis ei pannudki. 

Küüslauku hapukapsasupi sisse.

Tegelikult meenus see mulle pigem seepärast, et keetsin ka suppi.

Hapukapsasuppi. 

Ma panin küll küüslauku sisse.

Ja mitte ainult.

Sibulat panin, porgandit, peeti.

Ja lõpuks veel sulatatud juustu.

Mina olen nõuka-aegne, mulle sobib.

Küüslauk supi sees.

Mul on tunne, et pean Helvile helistama ja küsima, mis tema sellest arvab.

Vanaema arust oleks see kindlasti õudus ruudus!

...

Pilt on märk sellest, et me kõik armastasime vanaemal külas käia. Isegi Helvi... kallis sugulane Soomest.

...

Uued harjumused

...

Nüüd, kui kodus olen, on mul tekkinud uued harjumused. Mõned uustulnukad pole just teretulnud (hommikune suht pikk magamine), aga mõnega võib täitsa rahule jääda.

Näiteks hommikune liigutamine.

Kui aasta tagasi seljavaluga spetsialisti juures käisin, ütles tohter, et kõige odavam ravi on võimlemine.

Ja andis mulle kaks paberitäit harjutusi.

Ma seda võimlemiseks just ei nimetaks, aga veidikene end hommikuti venitan ja väänan.

Hetkel on ok, kuigi selgroolülisid tunnen, selg otseselt ei valuta.

Teine arst kolm aastat tagasi andis ka paberilehe harjutustega. Põlveliigeste ja puusaliigeste valutamise vastu. Olen paberi kuskile kaotanud, aga mingid harjutused mingist raamatust leidsin.

Nii ma siis igal hommikul paarkümmend minutit. 

Venitan ja väänutan.

Juba täitsa harjumuseks saanud.

Mõnikord teen kell 11 hommikul seda ehtsat võimlemist ka.

Virgutusvõimlemist.

Klaverimuusika saatel.

Kui õigel ajal õiges kohas olen.

...

Üks uus harjumus, millega rahul olen, on veel.

Olen hakanud kõndimas käima.
Taaskord.

Kunagi kuskilt lugesin, et päevas peaks tegema 10 000 sammu. Kuidagi palju tundub, kui samme lugesin ja sekundeid mõõtsin, sain teada, et teen 110 - 115 sammu minutis. Leidsin, et rihin nii poole tunni peale ja lepin 3000 sammuga... ikka parem kui mittemidagi. Kui vahepeal fotokat ei näpi, saab ehk mõnedsajad rohkemgi.

Mul on juba välja kujunenud saja-sammu-kohad.

Samme ma enam ei loe... kui ikka juba paar kuud 4 - 5 korda nädalas kõnnid.

Kõik juba teada.

Kui sipelgapesani jõuan, tean, et 1000 sammu on täis.

300 sammu edasi... linnu pesakast.

1500 sammu kohta tean ka, seal pean aru, kas keeran otsa ringi või teen mõned sajad sammud juurde.  Edukatel päevadel keeran otsa tagasiteele alles 2250. sammul.

Kaugemale pole ma läinud, seal haugub mingi peni ja mul pole õrna aimugi, mis ta ette võtab, kui majani jõuan.

Metsavahel on turvalisem.

Aga poolest tunnist on viimasel ajal kolmveerand saanud, ja ma olen sellega üsna rahul.
Vähemasti seni, kuni ilmad lubavad.

Lugu teemasse "100 head asja".

Kuuekümnes.

Liigutamine.
...

Endiselt hingeline

...

Aeg on selline. 

Hallikarva. 

Küünlavalge.

Ise ka samasugune. Tuhmivõitu ja pisut segaduses.

Ettevaatlik.

Tuppa sattunud võõrapärasele putuktiivulisele ütlen tere. Piitsaga ei ähvarda, harjaga ei hirmuta. 

Ehk on mõni kadund kaim. 

Ometigi... kuigi olen valmis üllatusteks, ikkagi üllatun.

Ootamatusest.

Kui kaasa eile sünnipäeva-seltskonnas ütles, et hinged annavad märku. Tema toimetanud kraanikausi juures, kui äkki keegi viskas teda.
Õlipudeli kollase korgiga. 

Pudeli seisab meil kohe sealsamas riiulil. Kork tavaliselt ikka peale vajutatud.

Ega ma poleks uskunud, kipub teine vahel fantaseerida. Kui veel publikut ka on.

Aga mulle meenus, et minu suunas ka visati.

Paar päeva tagasi.

Kollase korgiga. 

Mina pihta ei saanud, ma seisin veits kaugemal.

Korjasin korgi põrandalt ja ei suutnud välja nuputada põhjust, miks kork mu selja taga niimoodi häälekalt riiulilt põrandale lendas.

Ometi oli pudelile peale vajutatud.

Nüüd siis eriti.

Mõtlen.

Et miks.

Vaimud?

Või on mu rapsiõli käärima läinud?

No ma ei tea...

...

Samuti nagu ma ei oska seletada aastaarvu raamatus.
Miks see sinna sisse on kirjutatud.
1913

Friedrich Reinhold Kreutzwald "Laulud", ilmunud 1953

Ka "Kosjaviinade"  esietendus toimus 1953.aastal.

Kuuldemäng 1961.

Oli see Susy poolt tahtmatu viga või oli aasta numbril ka mingi tähendus... mina seda välja ei mõelnud.

Ja tegelikult, mis tähtsus sel on.
Kui nii on.

Nagu kõik see muu... nii lihtsalt on.

Milleks pead murda?
...

Hingelised vingerpussid

...

Sügis on olnud lähedaste kaduvikku minemise aastaaeg.
Läbi aegade.
Seepärast need küünlad laual... igapäevaselt... mitmekaupa.

On hingedeaeg. 

Küünlad koduses videvikus, küünlad kalmistute hämaruses.

Ka hingedepäeval käisime mõnedel haudadel, mõned lahkumisega märgistatud päevad kohe tulekul või äsja olnud.

On hingedeaeg.

Mulle sobib kalmistutel kolamine, sealset vaikust naudin ja lähedaste lähedust tuņnetan.

Kui kalmule küünlad põlema panime, läks hilisõhtu kohe heledamaks. Viis valgusallikat. Lisaks kaugemal kumavatele tulukestele.

Hingedepäeval.

Hingeline lähedus. 

Hingedega lähedus. Kaasa ütles kadunud vennale, et anna märku, et lähedal oled. Kustuta üks tuli, kustuta see kõige väiksem.

Mina ei uskunud. Seda uskusin, et läheduses on, aga pigem viskab käbiga. 

Küünal ei kustunud.

Käbiga ei visanud.

Aga siis läksime tema koju. Kodu, mida sõber mitmed aastad oma kätega ehitas.

Mis vaid veidi aega enne lõplikku lahkumist valmis sai.

Maja oli pime. Ritsikas vajutas lülitile... käis suht vali plitakas. Korraks valgus, ja kohe valitses pimedus. 

Kui taskulambi valguses eletrikarbis õige nupp leitud ja valgus tagasi, hakkasime mõtlema.

Kunagi varem polevat nii juhtunud. Et plõks ja valgus läinud.

Sõbra omavalmistatud laevalgusti keskmine lamp enam ei põle.

Suures toas mängib teler... mis päris kindlasti oli välja lülitatud, kui minema hakkasime.

Ja siis tuli mulle meelde, kuidas kaasa tellis... anna meile märku, kustuta tuli.

Ega ta seda ju sellisena ei mõelnud. Aga mina olin päris kindel, et mingi väikese küünlaga sõber küll märku andma ei hakka.

Aga et nii suurelt...

Üks hingeline vingerpuss. 

Täitsa temalik.

...