Selline raamat oli ka

...

Nõuka-aegne raamat, pealkirja täpselt ei mäleta.

Pärast vaatan, raamat täitsa olemas.

Kui nüüd keegi arvab, et pidasin päevikut, siis see on vale vastus.

Teen viktoriini edasi, ja ausõna, täpselt ei teagi, kelle autoriõigusi rikun.

Üks, kes sisse kirjutas, võis olla kohalik kaupmees Ilse.

Igatahes näen, mis on ostetud.

Laste püksid 1 paar

10 m sitsiriiet

3 m puuvillast riiet

2 paari meeste sokke

2 autokummi

2 m vahariiet

1 voodilina

Ja kõik see 2 aasta jooksul, no oleme ikka laristanud!

Ühest küljest... teisest küljest: milline kokkuhoid! Siis pole midagi imestada, et lapsel dressipükste põlvi lappisin ja puuvillaseid meestesokke terveks nõelusin.

 80ndate algus, Arvi pildistatud

Ei, ma ei tea, ju ikka sai poest mõnikord nii ka, et polnud vaja selle pisikese raamatuga vehkida.

Raamatul nimi ka.

LENINI ORDENIT OMAVA NSVL TARBIJATE KOOPERATSIOONI LIIKMERAAMAT.

Mina liige ei olnud,  kaasa oli.

...

Ekspressis raamatutest

...

23. aprill oli rahvusvaheline raamatu ja autoriõiguste päev.

Eesti Ekspress ütles.

Artikkel "Eesti raamatutest, hästi lühidalt"

20. aprill 2016... lk 26 - 29 ... et ma nüüd mingi autoriõiguste rikkuja ei oleks.

Aga kui kolmapäeval Tallinna poole vurasime, tegin autos teistele viktoriini. 

Ekspressi tutvustuse põhjal: kokkuvõtvalt mõningad tähtteosed Eesti raamatu ligi 500aastasest ajaloost. 

Üle 50 raamatu kindlasti.

Ma nopin mõned tutvustused välja. 

Seitse on ilus number... siin siis 7 erinevat raamatut Eesti kirjandusest.

1. Endine vang heitleb eluga, elu võidab.

2. Üksikul saarel elav tervendaja armub oma patsiendisse.

3. Kurjategija alaealine tütar langeb inimröövi ohvriks.

4. Multikultuurse paarisuhte probleemidest Eesti muutuvas ühiskonnas.

5. Kolm üksikut erivajadustega vanapoissi (asperger, down, hipster) otsustavad luua uue seltsingu, piinavad loomi ja tekitavad korduvalt ökokatastroofi.

6. Romantiline armulugu, milles puuduvad laused (Kohe näha, et vanad sõbrad", "Siim on kloostri taga metsas"

7. Sotsialisti ja kapitalisti kokkupõrge teoorjuse ahistavates tingimustes.

See raamat oli ka EE-i küsimustes sees.

Eestlaste lemmikraamat.

...
Vastused küsimustele panen kommentaaridesse.
Saab kontrollida oma taibukust.
...

Trendid toitumises

...

Tegin omakorda valiku... sest keegi juba oli teinud.

Valiku emeriitprofessori ja toiduteadlase trendidest.

Kaunviljad.

Püreesupid.

Punapeet.

Täispiim.

Probiootikumid. 

Ja muidugi jääkideta toidutootmine.

Aga mul on hetkel mõned oma trendid ka.

Et need peedid, supid ja kaunviljad ikka nauditavamad oleksid. 

Puder kuulub ka minu trendide hulka.

Eriti see puder.

Saaremaa või pudrusilmaks.

Karulauguga või... või päikesekuivatatud tomatiga või.

Teemasse 100 head asja.

Neljakümne kaheksas.

Minu trendid toitumises.

...

Teistmoodi kool

...

Igal koolil oma nägu.

Ja kool on koht, kus kogu aeg midagi toimub.

Iga kool võiks vabalt kirjutada oma kooli raamatu.

Omanäolise raamatu.

Iga päev annaks raamatusse peatüki... või kaks... või koguni kolm.

Mina raamatut päris kindlasti ei kirjuta, ma kirjutan niisama ühest koolist.

Sattusin sinna nädal tagasi.

Mulle meeldis. 

Ja tegelikult olen ma täitsa seda meelt, et erakoole on ka vaja.

Nendele lastele, kes seal käivad.
Kindlasti mahuks rohkemgi.

Selline kool siis.

Mulle meeldis, et kaasaeg on suutnud ajalugu alles hoida. Ei ole kõik uus ja euro, on niisama kodune ja lihtne. 

 

Lapsesõbralik.

Neil on seal kilpkonnad.

Jänesed.

Hobused.

Ja neil on koolivorm.

Ma arvan, nad on seal õnnelikud.

...

Sooda ja sidrunid... ja paranenud nahaprobleemid

...

Sooda kui sõimusõna.

Igaks juhuks guugeldasin ja sain teada, et kasutatakse küll.

Kui on vaja halvasti öelda.

Kui ikka keegi juba kirjutab, et sa oled sooda, siis on see päris karm ütlemine. 

Aga  sooda ja sidrunid  on viimase aja kuum teema.
Ohtlik ka.
Need on sellised sõnad, mida arstid ei tohi kasutada.
Kirjutada... vist ka pole hea mõte.

Mina arst ei ole, mina kirjutan.

Kõigepealt kirjutan sidrunitest.

Ma lihtsalt pole soodani veel jõudnud, aga see pole välistatud.

Et jõuan.

Üldiselt pole ma see, kes kampaaniatega kaasa läheb. 

Asi sai alguse hoopis sellest suurest kruusist, mis paar kuud tagasi sünnipäevaks kingiti. 

Perenaise TOOBER.

Kuna mul on lemmik-kohvitass olemas, oli uuele kruusile ka rakendust vaja.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin. 

Et inimene peab iga päev vett jooma, mina aga kogu aeg unustan. Ja kui aus olla, siis vesi mulle ei maitse, vähemasti see, mis kodu-kraanist tuleb. Aga see on juba teine teema, mainin seda ainult seepärast, et selgitada, miks ma söögi ja joogi valmistamisel kasutan keedetud ja filtreeritud vett. Või siis poest ostetut.

Nüüd ma siis alustangi oma hommikut kruusiga, kuhu mahub umbes kolmveerand liitrit.

Vett näiteks.

Mis mulle tegelikult eriti ei maitse. 

Ja kuna kodus oli mingil ajahetkel poolik sidrun, siis lõikusin kruusi põhja paar viilukest, pressisin neist (puidust pudrunuiaga) mahla välja, kallasin oma keedetud, filtreeritud ja jahtunud vee peale, lisasin natuke kuuma, keedetud ja filtreeritud vett (et mitte magu šokeerida)... ja ausõna, väga hea oli. 

Korraga mulle vesi maitses, pisut hapukas leige vesi.

Nüüd siis juba poolteist kuud, igal hommikul. Ühest sidrunist jagub mitmeks päevaks, keskmist kasvu sidrun peab vastu vast 4 päeva.

Miks ma seda üldse kirjutama hakkasin?

Asi on selles, et oma 20 + x aastat on mul probleemid nahaga, kahjuks ei ole ma pildistanud neid suuri punaseid laike oma jalgadel.

Aga nad on olnud mul aastaid ja aastaid, kord intensiivsemad, kord  pisut tagasihoidlikumad, aga igatahes silmaga väga märgatavad.

Ei sügele, ei sega, lihtsalt näotud.

Arsti juures olen palju käinud, kõiksugu salve olen peale määrinud, sealhulgas nii neid, mis hormoonidega, kui neid, mis beebidele soovitatakse. 

Leevendavad, aga ei aita.

Tallinna-arst pakkus, et sporiaas. Ja kirjutas vastavad rohud.

Kohalikus pealinnas on lõigatud nahast proove ja neid uuringutele saadetud.

Justkui ei midagi. 

Mingil hetkel poetas nahaarst nagu mokaotsast, et ju see ikka mingi sisemine viga on, mis läbi naha märku annab. 

See kõlas hirmutavalt.

Viimasel ajal olen tüdinenud neist igasugustest arsti-visiitidest, eriti peale viimast diagnoosi, et parapsoriaas ja põhjust ei tea ja ravi ei pruugi aidata.

Eile hommikul mõtlesin, et pole oma nahka ammu õliga hellitanud,  määrin murekohad siis üle.

Ja ma ei leidnud ühtegi oma mitmest suuremast ega väiksemast laigust.

Kadunud.

Jäljetult.

Ma ei julge kinnitada, et see nii jääb.

Või et seda tegi sidrunivesi.

Aga hetkel nii lihtsalt on.

Ja sooda?

No miks siis mitte ka soodat proovida.

Kui juba, siis juba.

...
Kuna sidrun mulle maitseb, siis panen tema ka siia teemasse.
100 head asja.
Neljakümne seitsmes.
Sidrunid ja sidrunivesi.
...

Uue elu esimene päev

...

See oli planeeritud juba pühapäevaks.

Aga kui helistati ja kutsuti torti sööma, oli asi selge.

Vara veel.

Homme on ka päev.

Miks see homme (ehk siis eile) käiku ei läinud, kes seda mäletab.

Ju siis oli veel  midagi, mis enne nii olulist päeva tuli ära süüa.

Nüüd siis täna.

Alustasin sellest, et vahetasin taldriku välja.
Suurema väiksema vastu.

Pisemal taldrikul on 2 eelist.

Kõigepealt... võid tõsta nii suure portsu kui vähegi mahub, mingil juhul pole liiga palju.

Teiseks... sellise pisikese taldrikuga on piinlik minna kööki juurde tõstma... et oi, salat sai otsa, võtan juurde.

Päris naljakas näeks välja.

Aga kui aus olla, ega ma seda asja eriti tõsiselt ei võtagi.

...

Kokaraamat

...

Jätkuvalt teemasse mina ka.

Ehk siis mujalt võetud mõte.

Siit.

Et oleks nagu aus vargus.

Nii kui lugesin, nii mäletasin.

Kokaraamatud, mis on erilised.

Tegelikult räägin täna ainult ühest, temast tean lugu.

Selle raamatu lugu.

Lugu, mis algas aastal 1960.

Liidi-tädi sai siis 59-aastaseks.

Pühendus sees ütleb: Ema! Palju õnne sünnipäevaks! Pilvi ja Heino

Pilvi ema, minu vanatädi Lydia, sai kokaraamatut 18 aastat kasutada.

 1959

Praegu on raamat Pilvi raamaturiiulis.

Ma ei tea, ehk võtab ta selle mõnikord seal kätte ja otsib mõne retsepti... kindel ma selles ei ole.

Mina küll mõnikord lappan.

Kui Rootsis olen.

Ja kui vanades asjades sobramise isu peale tuleb.

Mõned retseptid olen sealt isegi maha pildistanud.

Ehk tuleb see aeg ka, kui teha proovin.

šampinjonidest suppi näiteks.
 ...

Äravisatav toit

...

Üldiselt ma ikka vaatan, kas toit kehtib ja kaua ta kehtib. Vanasti uurisin pigem kodus, aga viimasel ajal on nii kujunenud, et juba poes heidan pilgu peale ja pean mõttes endaga aru, kas jõuan enne, kui kehtib kuni aeg kukub, ära tarbida. 

Mõttes on mingi süsteem ka: mis külmkapis on ja millises järjekorras kasutama peab. 

Väike tagavara on olemas, sest kohalik külapood varustab pisut kesiselt... mis mõnes mõttes lihtsamgi, pole vaja pead murda, mida võtta või mida jätta.

Kui valik väike.

Aga mõnikord saab kaugemale poodi ka.

Ja siis tekivad toiduvarud.

Igatahes külmkapp on kontrolli all.

Aeg-ajalt võtan köögikapis ette väiksemat sorti suurpuhastuse ja vaatan kõik seisma jäänud kuivained üle. 

Kui ikka on juba vana, siis läheb likvideerimisele, kuigi üldiselt üritan toitu mitte ära visata. Isegi kartuleid keedan just nii palju, kui ära süüakse. Suurema pere ja lastega on asjalood muidugi teistmoodi, aga meil kolmel on iga suutäis loetud.

Peamine mure on muidugi see, et kui midagi järgi jääb, kipub see minu kõhtu rändama... ja on seda siis vaja.

Aga nüüd loen, et Taanis selline restoran, kus kõik toit äravisatud toidust. 

Päris põnev, läheks ise ka ja toetaks üritust, aga veidi kaugel. 

Kohalikud restoranid võiks katsetada, või oleks see loomevargus?

Tegelikult, meie restoranidel on oma üritused.

Eile rääkis Ritsikas Pärnu Restoranide Nädalast.

Tema käis ja oli rahul.

Kiitis praadi (lillkapsas ja läätsed) ning muljetas magustoitu (puding ja pohlad).

Mina kuulasin ja mõtlesin... läätsed-läätsed, mul ju ka kuskil.

Ükskord ostsin, et proovin.

Pole proovinud.

Pärast otsisin kapist paki üles, et kas veel kehtivad või parim enne läbi.

Oligi läbi, 31.03.16 kukkus aeg.

Muidu oleks ehk likvideerinud, aga nüüd ma mõtlen.

Kui juba Taanis ja restoranis, siis miks ka mitte.

Homme proovin.

Retsept, mille olin kribanud... tõenäoliselt enne kui läätsed ostsin... 

 ... on täitsa olemas.

Ega ma päris nii ei tee, kui õpetus on, aga mingi süsteem sealt ikka.

Mõned asjad laseks panni pealt läbi ja siis alles poti.

Aga eks see homme paistab.

Kui ikka paistab.

...

Sega kokku, määri peale

...

Ma olen selline laisk segaja ja määrija, aga tegelikult ju võiks.

Vähemasti midagi sellist, millega ei pea väga vaeva nägema.

Võtan teadmiseks mõned nõuanded.

Kõigepealt valin kase. See on mul käepärast olemas.

Kase kohta on siin nii ilusti öeldud.

Kask on tundlik puu, äratab inimestes intuitiivseid jõude, muudab nad tundehellaks ja sensitiivseteks. On asendamatu abimees depressiooni all kannatavatele inimestele: vabastab hirmust, kõhklustest ja muretsemisest. Rõõmustab lapsi ja lohutab naisi.

Kaselehti võib segada salatisse.

Kasepungadest mask on hea nahale.

Kuna see on nii lihtne, siis miks mitte.

Kokku segada ja peale määrida.

Peenestada 3 supilusikatäit pungi, lisada 1 tl hapukoort. Kanda näole ja kaelale, hoida peal 15 min. Pesta maha sooja veega.

Aga mitte ainult peale, sisse võib ka.

Kui kõnnid õues, söö 1-2 erinevate puude punga. Muidugi mitte mürgiseid.

On kevad ja on pungad.

Pungadest võib teha ka teed. 

Aga kõigepealt tuleb taimega rääkida, küsida luba, kas tohib, ja esitada palve, et aita.

Siin on kirjas, mis sobib ja mille vastu.

Mul on meeles, et lapsena vanaema juures jõime kogu aeg mustasõstra lehe teed.

Harjumusel on jõud, aeg-ajalt, kui meelde tuleb, joon nüüdki. 

Mõnikord olen lapsukestele ka pakkunud.

Täna teen tee pungadest.

Kevadiselt nohune ja käriseva häälega mina, peaks päris kosutav olema see tee.

Mis sest, et alles sellised kõhnavõitu.

Need pungad.

Mustsõstra põõsast.

Ainsad normaalse suurusega pungad olid rabarberil.

Ja mitte ainult pungad, lehed ka juba olemas.
Leherootsud tulekul.

Varsti võib kokku segada ja peale määrida.

Ja siis kook ahju.

Rabarberikook.

...

Mina ja kevad

...

Uskumatu, aga täna oli nii soe, et tekkis tahtmine aken lahti teha ja soe tuppa kutsuda.

Uskumatu, aga sellises suvesoojuses käin mina, soe jope seljas ja muidu kah nagu sisse pakitud. Minuga on nii, et kui miski on kinnistunud, siis sellest lahti lasta on raske. Sügisel võin unustada end tuulepluusiga käima ka päris pakasesse, kevadel olen kasukaga koperdanud veel pooles maikuus.

Kui on hommik, siis on tegu voodist väljumisega ja kui õhtu, siis pean end veenma voodisse pugema.

Kui on söömine, siis ikka kuni ägisemiseni... aga kui pole aega, siis näljatunnet ka ei teki.

Aga muidu, soojad ilmad mulle meeldivad.

Valge aeg, linnud ja liblikad... ja kõik muu, mis kevadesse mahub.
...

Kõik need pisikesed

...

Mõned on ikka väga pisikesed.

Päikesepoiss, napilt nädalane.

Kui sündis, oli pisut üle 4 kilo.

Käisin tal laupäeval külas, et kas on juba kasvanud, aga kus sa, ikka endiselt pisikene.

Pahur ka, ja päris kõva häälega.

Võtsin sülle, et kiigu-kaagu, kussu-kussu.

Päris hästi saime hakkama, laps kuss ja silm kinni. 

Tahtsin siis oma võidurõõmu kuulutada ja töövõitu tähistada... lõpetasin kiigutamise.

Aga kus sa, kohe oli silm lahti, ja pilk, mis minu poole saadeti, rääkis rohkem kui 100 sõna.

No looda sa, ma ei kavatsegi magama jääda. Ei, ei, ei...

Pisike, kes tegi minust vanatädi. Ja minu õest vanaema.

 

1. aprill 2016

...

Teine väga pisikene on juba tüki maad suuremaks saanud. Tema, kes sündis 3 kuud oodatust varem ja kui ütlen, et kaalus sündides napilt kilo, siis võib seda juba suurusehullustuseks pidada.

900 grammi ehk. Kui sedagi.

Tema, kelle nimesse kirjutati sisse nii ingel, Pöial-Liisi kui ka hingeke. 

Nüüd juba 7 kuud vana.

Silmad peas säramas ja nägu nalja täis.

Naabrite pisike, sündis meie 40ndal pulma-aastapäeval. 

Mis pole ka mingi ime, et nii sätitud, tema ema, minu ristitütar, sündis täpselt minu sünnipäeval.

Ka temaga saime laupäeval kokku.

Üle pika aja, eelmine kord oli jaanuaris.

 jaanuar 2016

...

Ja siis see kolmas pisikene. Kogu aeg oli kõige väiksem... ja siis äkki sai suureks. Siis, kui lähikonda uued pisikesed tekkisid.

Ja mis pisike ta enam, varsti 2 aastat vana, juba täitsa inimene.

Teiset küljest... ikka pisike, kõige pisem lapselaps.

...

No ja siis see poisslaps, kes oli kõige kauem pisike.

Esimene lapselaps, sai üle kuue aastat olla ainuke, enne kui järgmine sündis.

Tänane sünnipäevalaps... 16 aastat vana.

Küll aeg lendab, ja küll on tore, kui kogu aeg ikka mõni pisike käepärast võtta on.

Ja ikka ju on, jätkuvalt.

Pisikesed, kes tasapisi suureks on kasvamas.

...
Teemasse 100 head asja.
Neljakümne seitsmes.
Titekesed.
...

Mina ka... laulmisest

...

Tänu uuele internetiühendusele katsun võimalikult vähe arvutis olla.

Loobunud olen päris mitmest tegemisest.

Et närve säästa.

Aga see on omaette teema.

Täna kohvi ja laupäeva nautides ma siiski istun ja veedan aega. 

Vaatan üle tuttavad blogid.

Ja siis see laulmise lugu... et laulud aitavad elada.

Nii mitu mõtet tuli endal ka.

Pärnu I Keskkoolis me kõik laulsime laulukooris. Olin seal I - IV kl.

Hakkasin meenutama kooliaega. 

Mälutreening.

Pinginaaber Karin.

Tüdrukud: Anne ...

Poisid: Jüri ...

Klassijuhataja Leida Madison.

Mõned aastad tagasi leidsin ta nime Õpetajate Lehest. Sünnipäevaõnnesoov. 

Mõtlesin, et kaevun nüüd veidi internetis.

Usun, et leidsin. Minu esimene õpetaja.

Sellest artiklist on juba 5 aastat möödas.

Minu meenutused on 1960ndatest.

Mu meelest me kõik laulsime laulukooris.

Laulmise õpetaja käskis meil laulda. Ise seisis kõrval ja kuulas.

Mõnele ütles, et sina laula kõvemini.

Minule ütles, et mina võiks pisut vaiksemalt laulda.

Loodetavasti sain ma juba sel ajal aru, miks ta nii ütles.

Kes oli koorilaulu õpetaja, seda ma ei mäleta. Ma ei usu, et klassijuhataja.

Aga pärast Pärnu Postimehe artikli lugemist ma tean, miks ma oskan tänase päevani gruusia keeles laulda laulu "Suliko". 

Vähemasti esimest salmi.

Usun, et seda laulu lauldes pean isegi viisi.

"Mutionu pidu" on mul ka hindele 5 lauldud. Ema veel imestas ja ütles, et kui ikka kõvasti harjutada, saab lapse laulma küll.

Ma ei tea, miks mina viisi ei pea, ema ja vanaema laulsid küll. 

Kogu aeg ja hästi. Töö ja laul käisid koos. 

Õhtuti istuti, peeti videvikku ja lauldi. Igasugused laulud olid, ma võiks terve kontserdi neist lauludest anda. 

Kui ma viisi peaks. Sõnu ma ju tean.

Kontserdil kõlaksid näiteks ema instituudiaegsed laulud. 

Ja muu ka. 

Ega ma neil enam vahet ei tee.

Ma mäletan, kui metsik ratsu

mu väravasse kandis su

sind unustada ma ei katsu

ma tean, see vaev on asjatu...

...

Sa ära küsi, milleks jälle lähen

ja milleks ikka otsin uusi teid...

... 

Ai-tshih-ai-tshah-ai-tshah ai velled 

me metsavennad oleme

ai-tshih-ai-tshah-ai-tshah ai velled...

...

Torisev mesilane Sebedeus ütles...

...

Ühel süngel džungliööl

seitse neegripoissi teel,

ai hõu-hõu-hõu-hõu-hõu.

Papa-mamma neile pahad,

jätsid koduküla maha,

ai hõu-hõu...

...

Mustlaseks ma olen sündinud, 

kodutuna ringi hulgun nüüd...

...
Ennusta mul,  mustlane,
kas õnnelikke tunde
saatus mulle tagasi veel toob...

jne jne jne 

...

Kui nüüd vahepealsed aastad vahele jätta ja lähiminevikku meenutada, siis ma ikka natuke laulan ka. Mul on mõned laulud, mille puhul on tunne, et mitte nii väga mööda.

Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene...

...

Mullu mina muidu karjas käisin, mullu mina karjas käisin...

...

Kui hästi-halvasti see välja tuleb, aga tibinad jäävad magama.

Ja mis praegusesse kooli- ja koorilaulmisesse puutub, siis meie kohalikus koolis laulavad kõik. Muusikaõpetaja ütleb, et pole last, kes laulda ei oska. Mõni laulab lihtsalt veidi paremini.

Koorilauljaid on koolis rohkem kui õpilasi, sest mõni laulab nii mudilaskooris kui lastekooris, mõni lisaks veel poistekooris. Või oli see nüüd ansambel.

Mudilased... jõulud 2014

...

Isegi õpetajad laulavad.

Need, kes laulda oskavad.

Sest erinevalt lastest... mõned täiskasvanud lihtsalt ei oska.

Laulda.

Nagu mina näiteks.

...