Fotojaht: jõuluootus

...
Sellise teema siis leidsin Estofotojahis.

Ausõna, ma ei oota.
Jõulusid.

Vähemasti mitte nii vara.

Aga tunnet võiks ju otsida.

Täna leidsin sellised küünlad.
Laste looming.
Tähistame esimest adventi.

...

Sangadega padi

...

Õmblesin eile õhtul valmis.

Tegelikult oli ta juba ammu ootel, ainult vooder, sangad ja pealmine, lukuga osa, olid masinaga õmblemata.

Oleks ka need käsitsi teinud, aga kartsin, et ei jää piisavalt tugev.

Kest sai tehtud näppude vahel ja suures osas teleka ees, silmad siin ja seal - ikka nõelal ja ekraanil... mis on mustristki märgata.

Aga kui eesmärk oli teha üks mahukas kott, siis välja tuli küll pigem sangadega padi. 

Tagumine külg on isegi kotilikum.

...

Mul üks selline mahukas kott on, kaugest minevikust. Samuti tehtud teksariidest, tumehallist teksapluusist ja mustadest teksapükstest.

Reiskott.

Päris hästi vastu pidanud, praegu käin poes, mahutab terve kärutäie, katki ei lähe ja hea õlal tassida.

Uue koti tegin mõttega, et saab tööasju tassida või vajadusel arvutit transportida.

Ikka pikad sangad, et annab õlale tõsta. 

Mul on sellised head kõrged õlad, ma käeotsas ei tahagi midagi vedada.

Padjanägu küll, kuid eks ma teda ikka kasutama hakkan, mulle sellised imelikud asjad meeldivad.

Aga mis edasi... mul ootel terve hunnik valmis lapikesi. 

Kas teen katte voodile või hoopis uusi kotte, selliseid suuri, kuhu padjad-tekid sisse panna, et hea võtta, kui lapsed kodus käimas.

Igatahes lapitamisele pean pausi peale panema ja midagi veel valmis nikerdama.

Need koti viis lappi olid mu esimesed, õmblesin nad kohe kokku.

Ja ausõna, igal lapil on oma lugu.

Mõni räägib Rootsi laevast, mõni pajatab uudiseid Pilvi juurest, mõni on laulusaate nägu ja mõnes peidus karmid õhtused uudised.

...

Mahutan ta teemasse "100 head asja".
Neljakümne viies.
Näputöö... lapimustrid.

Ausõna, väga mõnus ajaviide.

...

Fotojaht: aknad

...

Kutsun teid nüüd üles majade aknaid pildistama, mis ei tähenda, et neist sisse peaks piiluma.

Seda ütleb Estofotojaht oma Fb lehel.

Kuna ma pole käinud viimasel ajal võõraste akende taga luuramas... nojah, siis ei saagi ju sisse piiluda.

Aga nii mõnestki võõrast aknast olen välja vaadanud.

Väljavaadet meelde jätnud.

Fotokas mälupulgaks.

Seekordki sedamoodi... kui noortega Kirde-Eestis käisime.

Kohtla Kaevanduspark-Muuseumis.

Või kui Narvas käisime.
Sealgi aknaid igasuguseid.


Kõige kõrgemas tornis.

Pilk Ivangorodi kindlusele.

 Kolledž.

Aknast sisse ei vaadanud, uksest sai sisse astutud.
Aga nüüd pildi peal vaatan, et on ikka uhke hoone.
Akendest rääkimata.

Palju aknaid oli ka Raekojas.
Väga peen näputöö.
Terve Narva linn valmis meisterdatud.

Isegi need hooned, mida enam ei ole.
Nagu see kirik, mida kolleeg imetles.
Et tema vanemad on seal laulatatud.

Haakusin seekord fotojahiga.
Tegelikult tundsingi juba puudust.
...

Nii lihtsalt on

...

Nii lihtsalt on. 

Et lumi on maas.

Juba eile... algusega üleeile.

Jätkub tänasessegi.

Olen kuulnud, et mitte igal pool Eestimaal.

Meid ikka õnnistab, esimesena saame ja viimana jääme ilma.

Las ta olla, vähemasti märk sellest, et miski on muutumatu.

Lumi novembris.

Ennegi olnud.

Aga muidu, mõni asi on muutunud.

Kasvõi blogimine.

Kriban paberitükile, ja sinna ta jääb.

Kuidagi mõttetu tundub.

Tähendused ja olulisused on nihkes.

Olen leidnud asendustegevuse.

Üks detail.

 

Omanäoline selle poolest, et tegin lapsukese joonistuse järgi.

Teised 30 on oma fantaasia vili.

Kui valmis saan, siis näitan.

Kui valmis saan...

Aga muidu, aastalõpu lubadus.

Iseendale.

Hakkan jälle kirjutama.

Blogisse.

Iseendale.

Tihedasti kirjutada on palju lihtsam kui harva.

Tihedasti kirjutada võib ka ebaolulistest asjadest.

...