Score 10/10

 ...

Igatahes tunduvalt parem kui tulemus viimase aja mälumängudes... neis, millele teleka ees kaasa mõtlen.

Selline 10/10 tagasiside tuli, kui olin vastanud küsimustele filmi "Vari" kohta. Järelikult, asi pole lootusetu, päris hästi mäletasin. Muidugi, sellest, kui vaatamas käisin, on vaid 3 päeva möödas, nii et oluliseks rõõmustamiseks pole ka põhjust ;)

Aga film kõnetas. See, kuidas Pääru Oja rolli hinge mängis, on märkamist väärt! Üldse ei häiri, et ajalooline isik on meelevaldselt krimi-loosse sisse kirjutatud. Need kaks lugu, haige (hull) luuletaja, kes on kordades arukam kui teda ümbritsev maailm, ja selle kõrval raha, millest keegi ära ei ütleks, mis mõne jaoks eluliselt oluline on ja millest saavad alguse kõik vaen ja vägivald, see on see teine.

Ma olen kehv kriitik, nii et analüüsi ei tule ja pikka juttu (ega ümberjutustust) ka mitte.

Film meeldis, kaks teemat olid väga hästi kokku kirjutatud, mõrvad ei häirinud (ju olen end treeninud kriminulle lugedes), aga häirisid stseenid, mis keskendusid lihtlabasele peksmisele ja julmusele. Häirisid helid, mis seda tümitamist võimendasid. Igatahes vahepeal panin silmad kinni, parema meelega oleks muidugi kõigepealt kõrvad välja lülitanud. 

Ja koos ühegi teismelisega ma kinno seda filmi vaatama ei läheks. Ju polegi perefilmiks mõeldud, kuigi Liivi luule filmis kõnetas, õiged sõnad õiges kohas, ja see hääl, mis luulet luges... seda oleks võinud veel ja veel kuulata.

Kui nüüd alguse juurde tagasi minna, üks kümnest küsimusest oli: missugune Liivi neist 4 luuletusest filmis ei kõlanud. Isegi seda polnud raske nimetada, sest need, mis kõlasid, olid päris hästi meeles.

Aga kodus otsisin välja "Eesti luule antoloogia" aastast 1955 (uskumatu, mul on selline olemas!) ja lugesin neid Juhan Liivi luuletusi, mis seal avaldatud. Suur osa olid nö vanad tuttavad, mõni tuli lihtsalt tuttav ette, aga oli ka neid, mis võõrana tundusid. Võimalik, et olen neid varem lugenud, aga siis ikka väga-väga varem. Nii mõnigi neist on koorilauluks tehtud, aga mina ju ei laula.

Või toob ta häda meie randa?

On surm vast leidnud aset seal?...

Teate Juhan Liivi surmast avaldas ajaleht "Hääl". 

...

Kopikakoi

 ...

Kui ma siin nädal tagasi lugesin raha, mis mul mingil imelikel põhjustel peost peaaegu ära oleks libisenud, siis eile oli vastupidi. 

Siin pole muud kui öelda: kurda, ja sulle vastatakse ;)

Nimelt eile sealsamas poes, hakkasin kauplusest välja tulema, ja maas vedeles pisut käkras 10-eurone*. Noppisin üles ja olin üsna nõutu. Kõrval oli lapsuke, nii 4-5 aastane, küsisin, kas tema kaotas raha (mis oli algusest peale üsna ebaloogiline). Tüdruk kadus kiiresti, ju suutsin teda parasjagu ehmatada. 

Muidugi meenus mulle, kui palju vaeva ma nädal tagasi 7 euro (tagasi)saamiseks nägin, mõelda vaid, kui lihtne oleks nüüd raha taskusse libistada. Või rahatäht näpus poest välja jalutada. 

Aga tundus kuidagi ebaõiglane. 

Kõrval oli mingi annetuskast, mõtlesin, et viskan sinna. Kassidele (?),või ma ei tea, kelle toetuseks. Aga äkki keegi ikka avastab, et tal raha kadunud, ja tuleb otsima? Kõrval oli info-lett. Andsin raha sinna, ütlesin, et leidsin, ja kui keegi otsima ei tule, palusin panna annetuskasti. Tüdruk leti taga oli kenasti nõus ja rahaprobleem jälle lahendatud! 

Uuskasutuses kulutasin lihtsalt raha. Küsiti 10 senti 10 aasta taguse ajakirja eest. Täitsa sisukas, retseptid, erinevalt toidust, ei aegu ju. Guugeldasin, ajakirja tänane hind on 7 eurot, värske numbri eest siis. 

Kuna rahateema 7 euroga algas, siis see 7.- oli muidugi üsna oodatav tulemus ;) Elu ise pakkus kompensatsiooni.

Tõsi, käes on oktoober, too taaskasutusest ajakiri on küll septembrist 2014. Väärtust on tal muidugi rohkem kui värskel numbril, viimast saab tõenäoliselt kaubanduskeskusest osta, vana on juba haruldaseks ja ajalooliseks muutunud. Kellel on kodus 10 aasta taguseid ajakirju!? 

Mul on! Aga mitte ainult ajakirjad!

Vanarahvas teab tõde: sel läheb kopik peon punatses, enne kui ta selle välja annab.

Mul ongi päris kaalukas kogus punaseid münte kogunenud, kõik ikka mäletavad, et Eestisse tuli euro 1. jaanuaril 2011? Ma arvan, et mul on sellest ajast pisikesi eurosente (neid, mis käibelt kaovad) pluss/miinus 15 euro ulatuses. Raha on ju tore koguda. Ja lugeda!

Kuskilt nagu kuulsin, et kui laps läheb panka selliseid münte suuremate rahade vastu vahetama, siis mingit protsenti summast maha ei lähe. Mul on nad kenas kassalaades topsikus, pean mõnele mudilasele ära kinkima. Laps saab rahavahetuskogemuse ja pank on niigi rikas, ei pea iga näpuliigutuse eest raha saama. 

Üks kopikakoid õigustav tarkusetera veel.

Kes kopikat ei korja, see rikkaks ei saa.

Miski 8 aastat tagasi olen endale panka Digikassa teinud. Nüüd on nii, et kui kaardiga maksan ja münte "tagasi saan", lähevad nad automaatselt üle sinna arvele. Ütleme, et summa on 12.20.... siis 80 senti läheb hoiusele. 

Kõik on muidugi kõvad matemaatikud. 8 aastat, 96 kuud. Arvutasin välja, keskmine on 10 eurot kuus, mis laekunud on. Ma ei hakka ütlema, kui suur summa see mulle - üllatus-üllatus - kuu aega tagasi pangalehelt vastu vaatas! Ma polnud ikka päris kaua aega kontrollimas käinud.

Tuleb tõde tunnistada, vanasõna ei valeta ja tühi piip ei põleta. 

Kusjuures, ma pole elusees piipu proovinud tõmmata. Ei tea, kas olen millestki ilma jäänud?

Nii et ma olen siin nüüd oma rikkust avalikustanud, loodetavasti ei hakka tulema kõnesid, et ostke meie kaupa ja sisestage pin-kood. Kuna ma olen juba neljandat päeva ilma hääleta, ja see mis veel alles on, kõlab üsnagi õõvastavalt, saan ma võõrastelt numbritelt tulnud kõnedele täiesti ausalt vastata (vastu kähistada): ärge nähke vaeva, ma ei saa nagunii teiega rääkida. Viimane helistaja katkestas hoobilt kõne, ju kartis, et mingi viirus liigub.

Eks ta võib olla küll. 

...

*Eilses mälumängus küsiti eurorahade värvi... no isegi praegu ei oska ma vastata, kuigi eile rahatähte lahti silumata ütles silm, et see on 10 eurot.  

...

Seotud tooted

 ...

Hiired otsivad kodusooja... mitte et me kodu ülemäära soe oleks, aga ikka mõni kraad rohkem kui õues. Igatahes näen neid toimetamas. 

Hiiri siis.

Mitte küll massiliselt, aga ühel päeval kuulen krabinat ja teisel päeval näritud õun. 

Ei ole tore. 

Mürki panna ei taha, laibad kuskil kapi taga on veel vähem tore.

Aga-aga, mul on kaks väga head hiirelõksu ja kaks viletsamat hiirelõksu ja kaks suht kasutut hiirelõksu, nii et kuigi ma mõne olen kätte ka saanud, ilmselgelt võiks rohkem.

Ma siis tuulasin e-kaubanduses, et millist toodet nemad pakuvad.

Leidsin päris asjaliku lõksu. 

Tõhus, ohutu, hügieeniline, hõlpsasti kasutatav. Suletud ümbrisega ja varustatud vajaliku kangiga, et laibast vabaneda.

Aga-aga... müügiartikli all on lisainfo.

Seotud tooted:

hauaküünal 

kõrvaklapid

Absoluutselt seotud tooted. Kõrvaklapid päris vajalikud, sest mida ei näe ja mida ei kuule, seda pole olemas. No ja küünal, kui juba maetud, on vaja ka mälestada.

Hea, et reklaam tähelepanu juhtis, nüüd siis tean, et kui kobedamad hiirelõksud tellin, ei jää need seotud tooted tellimata.

Suvel on lihtsam, suvel on abiks võõrtööjõud.

...

Endiselt, endised hooned

 ...

Kui kärud on kogunenud Käru raudteepeatuse lähistele, peamiselt endisesse (aastast 1901) jaamahoonesse ja aita, siis Esna Galerii paikneb Esna raudteeasula 1930ndatest pärinevas kunagises kauplusehoones. Nii et majad minevikust, mõlemad ligilähedal raudteele. 

Sarnasuseks ehk ka aeg, kui neile uus võimalus anti, Esna Galerii avati 2019. aasta kevadel, Kärus esimene näitus detsembris 2018, ja kolmas hoone, mis Kärus ka korda tehti, pärineb 1930ndatest nagu Esna EW-aegne hoone. 

Kui hoonetest rääkida. 

Läksin kohaliku rahvaga kaasa nii, et ise ka ei teadnud, mis seal Esnas meile näidatakse. Mõtlesin, ehk läheme mõisa, mõis tänu Õnnepalu loomingule ju natuke tuttavgi. 

Aga sattusin imelisse kuldsesse maailma!

Perenaiseks kuldtikandi asjatundja Lilian (kel teemakohane magistrikraad), ja tema kaasa, kes aasta-paar tagasi kuldas üle Tallinna Toomkiriku tornis oleva kella nelja sihverplaadi numbrid. Tegemise lugu mitmes ajalehes, ei hakka ümber jutustama.

Tikanditegemist on võimalik kohapeal õppida, tõenäoliselt tuleb kõigepealt huviliste grupp kokku panna. Meil oli huvilisi, aga oli ka kõhklejaid. Et kas saan hakkama...

Nii et veel ei otsustanud.

Mul on küll kogemus, et kui juba koolitus*, siis saavad kõik hakkama :) 

Õppimise käigus valmiks esimese tööna kõigil mesilane. Siis edasi on võimalik juba mõelda, kas tahan veel ja mida võiks proovida.

Veel olid galeriis väljas tööd, mille puhul arvasin, et herbaariumi taimed.

Natuke lähemalt uurimist... ei olegi päris putukad ega kuivatatud lilled.

Kõik ikka tikand.

Autor Natalia Velchinskaya.

Anni Kreemi lapivaip... tema lapitöid olen Katariina Gildi stuudiogaleriis vaatamas käinud.

Aga see seal Esna Galeriis on täiesti omanäoline!

Tegelikult oli seal huvitavaid väljapanekuid rohkem, aga jutt läks isegi pikale, nii et kel huvi, saab kohale minna ja vaadata,

Kohvi pakuti ka ;)

...

* Ma sain hiljuti valmis oma esimese fotoraamatu, 2 x 2,5 tundi tarkusi Tallinnas ja veidi nõuandeid hiljem meili teel, igatahes tehtud sain. Kui koolituse tõhususest rääkida.

...

Kohad ja inimesed

 ...

Nagu lubatud sai, eile käisin ma Kärus.

Kohad võivad olla imelised, aga selleks, et nad erilistena meelde jääks, on kohapeal inimesed, kes seda erilisust kinnistada oskavad. Imetlusväärne, et neid nii paljudesse kohtadesse jagub! Või isegi see pole päris tõde, imelisi inimesi ei pruugi alati kohapeal olla, nemad on lihtsalt juhtunud õigel ajal õigesse koht sattuma ja siis seal oma juured kinnitanud. See pole see ütlemine, et juurte juurde, see on pigem juurdumise teema.

Muuseum on alles üsna noor, alates aastast 2018, ja muuseumi eestvedajaks on Tallinnas sündinud Eesti filmilavastaja Aljona. Alustati ühes hoones, siis juba oli kaks maja, ja nüüdseks on restaureeritud ka kolmas. 

Selles kolmandas pakuti meile süüa ja näidati ülemisel korrusel ööbimisvõimalust. Sai isegi valida, millises toas tahad ööd veeta, kas 1920, 1930, 1980 või 1990.

Tuba 1930

Loomulikult pole see ainult Aljona projekt, seal oli koos väga meeldiv ja elurõõmus meeskond, kes meid suunasid, juhendasid, toitlustasid-teenindasid ja muuseumis ekskursiooni tegid.

Vanas raudteejaamahoones oli väljapanek kaksikute ja kolmikute vankritest ja kuldsest tite-ajast. Ja kõik need lood, mis esemetega kaasa on tulnud.

Vanadel asjadel ongi ju igal oma lugu, küll rääkijaid on, kui ainult ja kuulajaid jagub.

Kõige rohkem lugusid saime kuulda Raudtee Aidas, seal lihtsalt oli kõige rohkem kärusid ja teisi eksponaate. 

Kärusse on tegelikult väga lihtne Tallinnast minna. Istud rongi, sõidad kohale, ja mõne tunni pärast saad rongiga linna tagasi. Eile oligi enne meid grupp, kes söömast rongi peale kiirustas. 

...

Üks peatuspaik oli meie reisil tegelikult veel, hoopis teistlaadi, aga jälle erilised inimesed ja näituste ning kultuurisündmuste toimumispaik.

Homme räägin ;)

...

Kas tasus märgata?

 ...

Annan esimese vihje.

Vaata kellaaegu!

Selle poole tunni sisse mahub:

30 kaubaartikli ladumine kassalindile

kliendikaart, pangakaart, ostutšekk

sama arvu kauba ladumine kahte kotti, ja mis ei mahtunud, läks kärusse

kärutamine auto juurde, kahe koti ja kotti mitte mahtunud kauba ladustamine pagasnikusse, kalakarbid panin veel külmakotti.

käru kärutamine autode parkimisplatsilt kärude parkimisplatsile kassa juures

tagasi auto juurde 

100 m autosõitu

suur avastus...  

Teine vihje: vaatasid tšekke? Mis see on, mis ma avastasin tšekil nr 1?

Teisele ringile.

Auto parkimine pisut kaugemale parkimisplatsile

tagasi poodi kassa juurde, dialoog kassapidajaga ja nõu küsimine infopunktis

käru laenutus ja kärutamine auto juurde

30 kaubaartikli pagasnikust kokku korjamine (pooled õnneks kotis) ja kärusse ladustamine

pagasniku sulgemine

pagasniku avamine, järelkontroll

maha jäänud süütekuubikud... tuvastatud ja kärusse... lisatud

tagasi tuttava kassa juurde... kärutatud

5 inimest kassa järjekorras, sätin ennast sabasse

ajaviiteks pildistan oma kaubakotte, kaupa ja ostutšekki

30 toodet lindile paigutatud

uus tšekk ja 7.33 sularaha... saadud

Selgituseks kolmas vihje: nädalapäev on oluline... oli 16. oktoober 

30 toodet kärusse ladustatud, kahte kotti mahtus seekord pisut üle poole ostetud kaubast,  ülejäänud jälle vabapidamisel

käruga tagasi parkimisplatsile auto juurde 

käru tühjaks laadimine ja kauba (taas)paigutamine pagasnikusse

tühi käru tagasi kassa juurde

Mälusopis on infokild esimesest osturingist: minu ees maksnud vanem härrasmees palus tšekki. Et kontrollida, palju soodustust sai. 

Nii nagu peab, kassa juures.

Mina olen see, kellel meeldib autosõidu ajal ennast kontrollida, et miks, kuhu kui palju kulutasin. 

...

Nad vabandasid ja ütlesid, et arvuti vedas alt. Küllap see nii ongi.

Ehk oleks olnud targem jätta kassas tšekk võtmata.

...

Aga nädal tagasi sain pakkumise, et tule 20.oktoobril kaasa, läheme Käru muuseumisse. 

Täna pole enam kindel, kas ma ikka minna tahan ;)

Samas, lapsepõlve-muinasmaal me kärutasime mõnuga :)

Pildil Kaupo käruga ;) Tüdrukud on võõrad. Pulmalised aastal 1968.

...

Ööpäev hulkumist

 ...

Reede õhtul veidi enne viit startisin, kõmpisin oma 1000 sammu kohaliku bussipeatuseni, oleks teadnud, et bussijuht ka kohalik mees on, oleksin oma teeotsa ootama jäänud, aga hulkumist 1000 sammuga alustada on igal juhul märgilise tähendusega, nii nagu bussisõit vana hea tuttavaga roolis... et tundub kuidas tundub, igal juhul läheb korda!*

Tallinn võttis mind vastu juba hämarduva õhtuga. Aga mõnus oli. Kalamaja kant on muidugi iga kell mõnus koht, nii et tipa-tapa Kati suunas polnud mingi probleem. Isegi kolmandale korrusele ronimine mitte. Nojah, mul ju hiljuti trenn tehtud, 2päevane koolitus 4. korrusel. Nii et andke mulle treppe, küll ma ronin! 

Kati ja Lonni olid külalise tulekuks põhjalikult valmistunud. Kati oli suuremas koguses lõhet soolanud ja Lonni oli leidnud ootamatult hea peidukoha, nii et isegi Kati ei teadnud, kus kass on. 

Aga nagu ikka, asjad lahenevad. Ütlesin küll, et sõin Kati külmkapi tühjaks, aga see pole päris tõde. Ainult selle lõhevaagna ja röstsaiad. Ja hapukurgikausi. Ja kodutehtud leiva viilud. Kati ja Lonni olid enne vist juba söönud, igatahes Lonni, kes lõpuks kuskilt välja ilmus, hoidis distantsi ja vaatas Katiga pealt, kuidas ma toitu nautisin.

Mingil hetkel võttis  ta mind lõpuks omaks ja ühines meie seltskonnaga. 

Kui Kati kuskil südaöö paiku lõpuks pakkus, et nüüd oleks õige aeg kartuleid praadida**, oli minu kõht igatahes nii täis, et palusin järgmise korrani lükata. 

Mis ei takistanud Katit... tõsi küll, mitte kartulid. Mõned tunnid magamist ja siis ootas mind juba priske Inglise hommikusöök. Praetud muna ja peekon + lisandid, tundsin ennast kuninglikult.

Kui kella 10 paiku Balti jaama poole kõndima hakkasin, oli 24 tunnist 15 juba kulutatud. Aga järgmised 9 tundi olid ka piisavalt sisukad, et tasakaalu hoida.

Ees ootas kohtumine.

Õnneks olime õhtul ajad ja asjad paika pannud, mul polnud taskus ühtegi 2kopkalist, et helistada ja endast märku anda.

Ju lapsuke oskas seda ette näha, tegi ise kõne, et kus ja kuidas. Et tulevad kahekesi ja mul pole vaja edasi-tagasi sõita. Mitte et mul midagi sõitmise vastu oleks, aga nüüd jäi mulle vaba aega ostlemiseks, Sõbralt sõbrale poest sain ilusa dekoratiivkanga. Ostul oli korraga kolm positiivset külge. Odav oli (5 eurot), kerge oli (et seljakotis tassida) ja ilus muidugi ka (minu värvid ja mustrid). Lõpuks müüja, kui hinda otsis, kiitis veel tootjat firmat, see nimi sattus talle enne näpu alla kui oluline rahanumber.

Mingil hetkel sain omadega kokku ja edasi kolasime kolmekesi. Muidugi ka pidulik lõuna, kuigi piiga kurtis, et kalalõhn talle ei meeldi. Nojah, tema sõi ju pannkooke vahtrasiirupi ja marjadega! 

Kui nüüd mõelda, siis Humalas võiks muidugi muud lõhnad domineerida, aga ju lauakaaslane võttis liiga väikese õllekruusi. 

Edasi tuli tiir vanalinnas vahepausidega olulistes punktides.

Üks meist kolmest, selgus, on õhinapõhine apteeker Melchiori fänn.

Teisigi põnevaid kohti jäi teele ette, aga lõpuks jõudsime sihtpunkti.

Teatri- ja muusikamuuseum seekord. 

Põnev koht, igaühele midagi. 

Mina leidsin kivid. 

Kõigepealt kivid, siis lugu. 

Lugu kahtlastest kividest.

Protokolli kirjutati: "Kivid Läänemere äärest", mis läks täkkesse nii kivide kui ka näitleja enda kohta.

Loos on ta ära mainitud. Kivise nimega näitleja tuttavast külast mere ääres.

Tunnike hiljem jätsin noored oma ringkäiku lõpetama, ise kihutasin rongijaama. Kihutama polnud küll siis enam see õige sõna, aga tatsamist ka nagu tunnistada ei tahaks :) Igatahes rongile ma jõudsin, kaasa oli Aegviidus vastas ja kui veidi enne kella viit kodus olin, saigi 24 tundi täis. 

Ja lõpuks, selle ajaga viiest viieni tuli kokku ligilähedaselt 20 000 sammu. 

...

* Kui mu stiil tundub kummaline, siis sellele on põhjendus olemas. Panin just käest Jon Fosse "Triloogia". 160 lehekülge jooksvat juttu ilma punkte kasutamata, pole midagi teha, see avaldab mõju. 

Õnneks suutsin peale viiendat rida taas vanadele rööbastele saada. 

Aga raamat oli haarav, algul ei saanud vedama ja siis ei saanud pidama. Jon Fosse (sünd 1959), norra proosa- ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat

** See ju vana tuntud traditsioon! südaöösel kartuleid praadida,  sai meil (st Katil) alguse juba aastakümneid tagasi.

...

Tehniliselt taibutu

 ... 

Eile õhtul olen oma Päevaraamatusse kirjutanud.

Kui lõpuks midagi kurta... siis öösel oli vist voolukatkestus. Igatahes köögipliidikell oli paigast ära ja vilkus. Paigast ära ses mõttes, et ei näidanud õiget aega. On juhtunud, et olen saanud ta lõpuks ise õigeks. On juhtunud, et mõni teeb mu eest selle töö ära, aga täna ei olnud ei nii ega naa. Täna hommikul õnnestus mul selle tegemise käigus kell lukustada. Nüüd näitab ta tabalukku ja mitte midagi endaga teha ei lase. Oleks ta siis vähemalt õige! Töötab küll, aga on ajast 2 tundi ja 20 minutit maha jäänud. Mitu korda päeva jooksul üritasin lukku lahti murda, ei õnnestunud. Eks ta sellepärast peal ongi, et lapsed ega lollid tehnikat näppimas ei oleks.

Nii ma eile mõtlesin. Ja kirjutasin.

Tegelikult on see kell meie majapidamises oluline. Esiteks sellepärast, et jääb läbikäiguteele magamistoast vetsu ja tagasi, see on kõige olulisem. Alati saab vaadata, mitu tundi uneaega ees ootamas on. 

Aga mitte ainult. Teadagi, ööd pimedad, majas orienteerumine on tunduvalt lihtsam, kui tulukesed asukohast märku annavad. 

Meil on neid märguandjaid köögis rohkem. Vastu seina ei jookse, sest seinal on vinguandur, mis iga natukese aja tagant kööki valgustab. 

Ukse vastu ka ei jookse, uksele pani lapsuke helendava tähekese. Et vanainimene ikka õiges suunas liiguks.

Ja siis punase tulukesega karbike seinakontaktis, kui juhendit uskuda, siis peaks hiiri majapidamisest eemale hoidma, seda tänu ultrahelile. Inimesele pidi ohutu olema... aga selles pole ma nii kindel. Tunnen pidevalt, et ei viitsi kodunt välja minna, nagu juured oleks alla kasvanud. Kui juba toast õue saan, siis on ok. Nojah, mõjupiirkond pidi limiteeritud olema. 

Ja ega need hiiredki juhendile vastavalt käitu, selle sügise jooksul olen juba 2 tükki köögist kätte saanud. 

Kui nüüd juhendile juba jutt läks.

Ma siis täna alustasin uuesti operatsiooni "Kell õigeks". Võtsin internetist beko-pliidi juhendi, lugesin ülevalt alla ja alt üles, läksin ja katsetasin mitut varianti. Igale poole, kuhu võimalik, vajutasin, hoidsin näppu peal, ühekaupa ja mitut korraga. Ühel hetkel oli taba kadunud ja sain kella õigeks panna. Et kuidas? Kuidas iganes, aga mu meelest mitte nii, kuidas juhend ütles. 

Ja ega ma järgmine kord targem ka pole. Ehk lihtsalt tähelepanelikum, et uuesti lukku ei keeraks.

...

Nael kummi!

 ...

Mulle meeldivad eestikeelsed lood ja laulud. 

Ja niisama ütlemised.

Näiteks nael kummi või säh sulle kooki moosiga!

Mõlemad oleks esmaspäeval võinud käiku lasta, aga ma harjutan hoidma keelt hammaste taga, et ikka kehtiks  minu lemmik-reegel: vähem on parem. Kahjuks see sageli ei õnnestu, kuigi tõesti üritan öelda vähem kui parasjagu mõtteid pähe tuleb.

Aga vastu ööd, või oleneb, kes mis aega keegi ööks peab, meile endile see alles mõnus õhtupoolik, kell oli 9 ringis. Teel koju, ja ikka teekonna päris alguses, ees vast kilomeetreid 60, avastas kaasa, et tagumine kumm on täitsa töss. 

Säh sulle kooki moosiaga! 

Mina välja vaatama ei läinud, katsusin hoida madalat profiili, ilmselgelt oleks ma seal kõrval olnud lihtsalt ärritav faktor. Kuna autos puudusid vajalikud vahendid ja tööjõud, tundus et jääme sinna linnalähedasele tühjale parkimisplatsile ööbima. Õnneks-õnneks, maailm on täis häid inimesi ja üks sattus oma autoga kohe kõrvale. Üks-kaks-kolm olid abivahendid väljas ja kumm täis. Kaasa küsis, palju võlgneb... no ei, mitte midagi. Siis tegin ma ka suu lõpuks lahti. Et mul on pagasnikus paras koogitükk, annaks abilisele. Kui juba koogijagamise mõte oli.

Ei võetud sedagi. 

Aga millal nael kummi soovida?

Või pigem mitte.

Koju jõudes oli kumm õnneks veel täitsa kobe, järgmisel päeval läks kaasa autoga ülepõllu spetsialisti juurde. Too tuvastas roostes naela, likvideeris kahjuri ja tekitatud kahjustuse. 

Kuna oli töökoda, siis arved said klaaritud.

Aga nael kummi kõigile, kes teel ;)

Tallinnas, kaks päeva hiljem

02.10.2024

Naelkummide aeg pole ka enam kaugel.

...