Hermannist ja teistest

 ...

Kuna tegelen perekondliku arhiiviga, siis noppisin välja kümmekond fotot, mis mulle suurt midagi ei ütle, aga kuna fotodel on vanavanemad Tiiu ja Tiit (järelikult... ütleb palju!), noored kenad inimesed. siis lisaks võiks ju natuke rohkem teada.

Vähemasti seda, kes, mis, kus, millal.

Pilt peaks olema tehtud Põltsamaal, 1935. aastal avati just seal fotol osaliselt pildile jäänud mälestusmärk.

Karl August Hermann (1851-1909), helilooja, keeleteadlane, entsüklopedist. Oluline inimene Eesti kultuuriloos.

Mälestusmärk annab juba esimese vihje: aeg võib olla vahemikus 1935 - 1939.

Mingit abi on foto tagaküljel olevast templist "Ülo Raadio": Poeg Ülo sündis mu vanavanematel augustis 1936, ja siis varsti muudeti vanaisale kuulunud raadiotehase nimi "Ülo Raadioks". Nii et foto on aastast 1937 kuni 1939.

Väga oluline vihje on foto taha kirjutatud nimi Ilse Frey. 

Kes võiks olla too Ilse Frey, ja kuna ta on tõenäoliselt pildid, siis kes neist eespool seisvast kolmest naisest. 

Ja kes on teised?

Foto Genist... Ilse Frey

"Põltsamaa Teataja", 10.01.1935, on kirjutanud...

Neil on sünnipäev... Frey Ilse,  juriste. Niguliste koguduse õpetaja E. Frey abikaasa, sündinud 1903. aastal.

Sealt siis info: Ilse abikaasa Erik (Julius Hugo) Frey* ... (sünd 1895) töötas aastatel 1923 - 1939 Põltsamaa Niguliste koguduse õpetajana, olles samal ajal ka gümnaasiumiõpetaja ja skaudijuht. 1939. aastal siirdus koos abikaasaga** Saksamaale. 

"Vooremaa" artiklisse** on sisse kirjutatud ka Erik Frey välimuse kirjeldus.

Õpetaja Frey oli keskmist kasvu, palja pealae ja hallinevate juustega.

Kui ma esialgu arvasin, et üks meestest fotol on Erik Frey, siis selle mälestuse põhjal tekkis kahtlus. Ega fotode võrdlemine (foto Genist) ka eriti tuvastamisele kaasa ei aidanud... algul küll tundus teatud sarnasus ühega vanal grupipildil.

Aga nimi Frey ja Põltsamaa tõi veel paar huvitavat leidu.

Endel Frey, raadiokuningas ***. 

Sõidutab oma kolme autoga ümbruskonna elanikele "maailma" koju. Ei põlga ta head napsi, sest liigud wiiwad kauba kokku, Müüb aparaate pika järelmaksuga. Omab iseseiswa raadioäri ja parandustöökoja ning õppinud töölise kutse raadio- ja telefonitehnika alal. Põltsamaa kino omanik.

Märgiliseks olid minu jaoks vihjed  omab iseseisva raadioäri... müüb aparaate.  Ma ei tea, et vanaema ja vanaisa oleks kuidagi Põltsamaaga seotud, aga raadioäriga oli vanaisal väga tihe side. 

Nii võib olla, et kui pilt Põltsamaal tehtud, võib olla fotol ka Endel Frey (sünd 1909).

Milline seos Ilse ja Endel Freyl on, ma ei tea, aga oletan, et on. Nimi (Frey) pole just igapäevane ja levinud nimi Eestis. 

Kui nüüd algusesse tagasi minna...

Tegelikult tahtsin esile tõsta seda vana fotot, kus peal on vanaema ja vanaisa, tagasihoidlikult tagumises reas, üks vasakul ja teine paremal. Viisakas oleks nimetada ka teised fotol olijad, aga nende nime ma ei tea... välja arvatud Ilse Frey. Kes nendest, ka sellele ei ole vastust.

Ühe huvitava fakti avastasin veel. Ilse Freyl oli lähisugulane, maalikunstnik Karl-August Herman (sünd 1903), kes Geni andmete järgi on Ilse vennanaise vend.

Wikipeedia andmete põhjal on skulptuuril kujutatud Karl August Hermann (1951 - 1909) tolle Ilse sugulase Karl-August Hermani (1903 - 1950) ristiisa. Tore oleks ju oletada, ehk on hoopis tema üks neist pildil olevatest meestest. Noorem Herman siis ;)

Aga lugu fotol olevatest inimestest jääb ikka lahti rääkimata. Niisama oletused ja fantaasia.

Fakt on aga see, et vanaema ja vanaisa elasid ja tegutsesid sel eluetapil just Tallinnas Hermanni tänaval.

Karl August Hermanni tänav on tänav Tallinna Kesklinna linnaosas. 

Märtsipommitamise ajal sai vanavanemate kodu Hermanni tänaval pommitabamuse, hävis ka vanaisa töötuba.

...

* Wikipeedia

** Harald Rebase meenutused ajalehest "Vooremaa"; 31.05.2008

*** "Maa Hääl", 22.10.1937

...

Kuidas vahetada kodu

 ...

Mul on olnud kodu kuues kohas. Kaks kodu Pärnus, kaks kodu Tallinnas, kaks kodu Kesk-Eestis. Pluss kaks suvekodu, läbi aegade kodu vanavanemate juures ja kaks ajutist Tartu-kodu. Mis teeb kokku 11.

Kusjuures, ma mäletan üsna hästi kõiki oma kodusid ja võiks neist mitmeid lugusid jutustada. Olen seda isegi oma blogis läbi aegade (ikka 15 aastat siin Kummutisahtlites sehkendamist) teinud. 

Nii et ehk kõige lõppu otsin oma kodude lood ka välja. Endale meeldetuletuseks.

Kuna pisut sorteerin ema hoitud ja temast alles jäänud paberimajandust, teen kirjade ja dokumentide põhjal mõned postitused... eks seegi on killuke ajalugu, mida võiks mäletada.

See oli siis nüüd sissejuhatus.

Kodu vahetamise lugu

Kõigepealt kiri... või pigem kaart. Aasta siis oli 1966. Isa sai Tallinnas uue töökoha, ka emal oli võimalus Tallinnas oma õpitud ametis jätkata, ja nii tekkis vajadus vahetada 3-toaline mugavustega korter Pärnu kesklinnas korteri vastu Tallinnas. 

Nüüd, kui vanu kirju loen, näen, kui keeruline toiming see oli. Ma isegi ei tea, millal ja kuidas me lõpuks Tallinnasse Telliskivi tänavale kolisime, ahjuküttega 2toalisesse korterisse hoovipealses majas. Puukuuri katus oli otse toa akna all, pesemine köögis pesukausis. No oli muidugi Tulbi saun, kui ihu juba suuremat harimist vajas. WC-s oli ikka vesi sees. Selline kast üleval lae all, nöörist tuli tõmmata, siis vesi voolas.

Korterivahetus oli mitmeosaline. Umbes nii, et omanik A korterist 1 kolis hoopis teise linna korterisse 2, selle omanik B kolis korterisse 3 Tallinnasse ja selle omanik kodanik C lahutas ja tahtis vastu saada kahte korterit, mängu tulid korterid 1 ja 4. Ja siis see korter 4 omanik kolis kokku näiteks tütrega, kes oli juhutmisi kodanik B, korterisse 3. 

Või umbes midagi sellist. 

Eks neid lugusid omal ajal räägiti, midagi on meelde jäänud, aga seda, mitme osapoolega meil see vahetus oli, seda ma lõpuks ei teagi. Vist küll vähem keeruline.

Ema on mingil määral neid kirjavahetusi alles hoidnud, noppisin üht-teist välja. 

... Täna leidsin tahvli pealt ühe, kes tahab Tšerenovetsist (tont teab, kus selline asub) 1-toalist mugavustega korterit vahetada Pärnus samasuguse vastu. Kas Tallinnas on mõni hull, kes sinna Tšerenovetsisse minna tahab, võiks vaadata. Igatahes vahetuste raamatus sees ei ole. Koidulal palusin panna Leningradis tahvli peale, kuna sealne leht ei ilmuta. ...

Ma ei tea, mis vastas Koidu, aga kahtlustan, et jutuks olnud vahetusest asja ei saanud, kuid veel on alles kiri Leningradist, mis jõudis Eestisse märtsis 1966.

Tervitus!                                                        Leningradis, 27. veebr

Ma ei saanud kohe sinna teisele poole Leningradi otsa joosta. Eile oli aga laupäev, vedasin end õhtul  sinna, kuna arvasin nad kodus olevat. See oli üks suur pesakond poolakaid. Katsusid mind enne tükk aega käega ja peaaegu hammastega, enne kui hakkasid rääkima tollest korterivahetusest. Igal juhul too Jevgenia ise oma mehe ja lugematu arvu lastega ei mõtle Pärnu tulla. Ema aga midagi kindlat ei öelnud. Üldse sain ma siiski aru, et emal on vist Pärnus Karja tn 5 see vahetamine käimas. Olid käinud seal vaatamas ja minu käest uuriti veel kord, millised on võimalused Pärnus korteriga äri teha. Lõpuks pole see jutt, mis ma seal pidin kuulma ja rääkima, Sulle tähtis ega huvitav. Juhul, kui nad midagi välja mõtlevad, käskisin Sulle kirjutada, andsin aadressi. Aga nii või teisiti, pole suurt loota.

Tead ma lähen homme siis järjekordselt sinna korterivahetamise büroosse, kirjutan uue avalduse vahetamise kohta, sest järsku juhtub mõni õige hull lugema ja saab midagi ära teha. Ma kirjutasin Õiele, aga ega tal polnud mu kirjale midagi vastata selle kuulutuse kordamise kohta. Lõpuks on see nali häbematult odav 1.50, ja seda võib teha. Loen siis ise ka need pakkumised läbi, Tallinna Leningradi vastu on seal palju kuulutusi.

Tead, kui sul midagi on vaja, siis kirjuta ikka mulle ja luba ikka osta süüa ja juua kokku seal õnnistatud Maarjamaa kaunimais restoranis. Siis mina jooksen kohe mürinal trammiga võidu ja olgugi et linn on suur ja liiklus segane, jõuan ma ükskord kohale  ja ajan asja ära, mis minu võimuses. Ma olen nüüd mõningal määral kirjaoskaja kah.. Oskan vene keeles välja öelda mõningad mõjuvad sõnad jne. 

Nii, kullake, kirjuta mis vaja. Homme löön uue kuulutuse ülesse. Vene riigis võib midagi saavutada ainult nahhaalsusega, katsu vastu pidada, oma saatusest üle olla jne

Järgneb...

...

Küürvaal ja taevadelfiin

 ...

Võiks arvata, et tuleb sellise pealkirjaga muinasjutt... kui eile juba lugude jutustamiseni jõudsin. Aga mu meelest kõige uskumatumad ja müstilisemad ongi lood elust enesest, ja kui selliseid lugusid edasi rääkida, hakkavadki nad oma elu elama. Kui ei räägi, ei juhtu ka midagi, kes ikka jõuab kõiki eluseiku talletada. 

Eilse postituse juurde tagasi tulles... jahimeeste jutud tõid mälusopist välja meie, kuulajate metsloomalood. Minul endalgi, hundiulust olen rääkinud, aga seda, kuidas me mootorrattaga ükskord metsseaga peaaegu kokku põrkasime, sellest pole rääkinud. 

Ega ma hästi ei julgegi ja rääkima ei kipu, sest... mootorratast ma mäletan, metssiga ka. Ja seda, kuidas ma ohtlikul hetkel ema-ema appi karjusin, mäletan. 

Mäletan seda põlluteed, kus sõitsime. 

Hilist öist aega mäletan. 

Aga seda, kelle selja taga ma seal ratta seljas istusin, seda ei mäleta. Kaasa käest ka küsida ei julge, äkki saab pahaseks. Võib saada küll, piinlik ju, kui temaga sõitsin ja nüüd ei mäleta. 

Või siis hoopis sellepärast, et mina sõitsin, aga tema ei tea sellest midagi. 

Või kogunisti hoopis sellepärast, et temaga sõitsin, kuid ohu korral hüüdsin hoopis emmet appi!

Nii et ma parem ei räägi.

Taevadelfiini lugu tuleb alles välja mõelda. Nime andis Kati pildile, mida talle täna näitasin. 

Eile autoaknast sõidu ajal tegin, see müstiline olend saatis meid nii umbes 15 minutit.

Suu lahti, ilmselgelt tahtis midagi öelda. 

Päevapilt 52... 21.09.23

Küürvaal oli ka täiesti eksisteeriv muinasjutuline olend, kohtusime* eelmisel nädalal.

Eriti suur ja salapärane oli see olevus ööhämaruses. 3 meetrit lai ja 5 meetrit pikk, eks seda ongi päris palju. Kui veel suured numbris mängu tuua, saab ju öelda, et see-ja-see kummaline veeloom maismaal pikkusega 5000 millimeetrit.

Ainult et arv 5000 kahvatub arvu 30 000 kõrval: just nii palju konisid on kunstnik** kasutanud oma tähelepanu nõudva müstilise veelooma loomisel, lisaks juurde kalavõrke, klaasriiet ja epoksiidvaiku, toeseks metallkarkass.

Miks just vaal? Suured kogused merre sattunud konidest jõuavad veeloomade organismi, eriti palju mahub neid vaalade kehasse. 

Ühe koni lagunemiseks looduses kulub üle 15 aasta.

"Usalda vaala" on üks osake suuremast projektist, mis keskkonnaprobleeme läbi kunsti lahti räägib.

Järgmisel päeval käisin ka kultuurikeskuses sees ja vaatasin tervet näitust***... aga see on juba uus jutt. 

Vaala käisin ka tervitamas.

Küür-konivaala... 

15.09.2023

...

* Kohtumispaik Kalamajas

** Kunstnik Ines-Issa Villido

*** Näitus "Lähme nulli"

...

Õhtu täis lugusid

 ...

Hundid käivad hulgakesi...

Päevapilt 50... 19.09.2023

Kui ma tausta poleks teadnud, no et kui kõvad jutumehed ja head* jahimehed Valeri ja Igor on, kui põnevad on jahimehejutud ning kui äge koht on Jäägri Villa, poleks ma kaasat survestama hakanud. Et läheme ja oleme ja kuulame, meil siin ka kõike nähtud ja kuuldud, nii mõnigi loomalugu jutustamist väärt.

 

Ürituse teise poole reklaami jätsin ära, psühholoogiline värk. Teada tõde, vähem on parem, ja et meestele ikka kõigepealt meeste jutud, pärast võin üritusega üksi kaasa minna. Või kui just jutumeeste lubadus meid viia metsa hundiulgu jäljendama... et siis metsast hundikarja vastuhõiget kuulata. Ma ei tea, kas ma sinna oleks läinud. Meiekandi hunt on käinud niisama südaöö paiku oma kurblik-igatsevat ulgu demonstreerimas, kutsuma vast nagunii ei hakkaks....

Aga pinguta mis sa pingutad, ikka ei õnnestunud. Kaasa kaasamine siis.

Esimese hooga mõtlesin, et jätan ise ka minemata, aga mind huvitas ürituse teine pool sama palju, ja seda, et sinna üksi lähen, olin nagunii arvestanud.

Piret Pääri jutustamist olen raadiost kuulnud ja raamatust lugenud.

Hundid käivad hulgakesi, karud kahe-kolmekesi. 

Killuke festivalist kohalikus mõisas. 

Nime saamise lugu kuulsin juba raadiost. Aga mõisas silmast silma kontakt ja uued lood, lisaks meeldetuletus, kui ilus ja oluline on lugude jutustamise traditsioon. 

Taustaks oli tellitud aknatagused paduvihmahood ja kahtlased krabinad katusel, kõik see koos mahedate ja mõnusate lugudega, õhtu kui muinasjutt. Kui ainult hunt seda eite poleks ära söönud... või vähemasti oleks taati enne ampsanud  ;) 

Ja kui juba sealkandis, siis mitte ainult lood, mõisarahvale ka vaja tere ütelda. 

Et kuidas teil siin nüüd siis läheb....

...

Head* jahimehed selles mõttes, et jaht on neile kaasnev  ja vajaduspõhine harrastus, rohkem ikka mets ja loomad.

...

Linna seenele.... auuu-auuuu

 ...

Kuna mul on ilmselgelt põdrakärbeste allergia, olen veidike oma tunge tagasi hoidnud ja pole sügisese korilusega tegelenud. Sellest on muidugi kahju, sest mulle väga-väga meeldib metsas pohlal või siis seenel käia. Rõhk sõnadel metsas ja käia, seentega on nii, et mida vähem, seda parem. Ma ikka päris murega vaatan FB-s mõnd jagatud fotot, kus kuhjade viisi puravikke või kukekaid väljanäitusele pandud. Minu elutõde: vähem on parem! kehtid päris kindlasti ka seenesaagi kohta.

Peaasi, et metsa saaks!

Eks ma mingil hetkel ühe tuuri ikka teen, kui just talv enne kätte ei jõua, seni olen kodulähedaste seentega leppinud. Vähemasti pildistamiseks on nad väga sobilikud, eriti kui pesunööridest kaugemale ei pea minema.

Päevapilt 48... 17.09.23

Korjamiseks ilmselgelt ei sobi.

Tallinnas, nagu selgus, saab korjata ka siis, kui lähed oma õuele toimetama.

Vähemasti Kalamajas.

Kati käis oma seeni pildistamas.

Aga korjamata jättis temagi.

See eest oli keset vanalinna võimalik korjatud seeni vaadata ja pildistada. Ja tundma õppida. 

Kuigi olulist kasu sellest mulle ei olnud. Mina olen see seeneline, kes mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas. 

Ja oma harjumusi eriti muutma ei kipu.

Kukeseened, pilvikud, riisikad ja puravikud. 

Sirmiku ja šampinjoniga saan ka hakkama... see tähendab, et tahan ja julgen korjata. Kui tahan.

Aga mõned küsimused* on ikka õhus.

Pildi pealt tunnen ära küll, et lehter-kukeseen või sapipuravik, aga metsas võin kõhklema lüüa. Nii ma siis linnas 5 euro eest seeni vaatamas käisingi. 

Kõige fotogeenilisem oli sirmik.

14.09.23

Aga kui juba, siis juba.

Sõitsin küll vaid seenele, aga siis vaatasin üle ka majas sees olevad näitused** ja väljapanekud. 

Mis teha - mis teha, ikka kõnetasid seened. 

14.09.23

Ju oli päev lihtsalt selline.

...

* Loodusmuuseumi kodulehelt leidsin audiogiidi. Kodus kuulasin nii seenelugusid kui näituste lugusid. 

Nii mõnigi minu tõde sai kinnitust (näiteks see, et tavavahelik pole söödav ja linnas kasvavaid seened pole ka söögikõlbulikud), mõni tõde teada seene kohta oli uus (et pilvikuil pole vaja nahka üle kõrvade tõmmata ja noortel puravikel kübara aluseid torukesi pigem mitte eemaldada). 

Aga mitte ainult seenelood.

** Peeter Lauritsa näitus "Miski on kõigega seotud" ja Eimar Kulli "Vaibarahvas"

...

Päevapilt 37... rünnak

 ...

Ma ei tea, mida ämblik mõtles, kui keset päeva üks punane tankilaadne tehnika suure kärina ja mürinaga tema õhkõrnast võrgustikust mõõda kimas ja lahingumoonaga üle külvas. 

Kui mina fotokaga sündmuskohale jõudsin, oli ämblik varjunud, paar kiletiivalist laipa suutsin hiljem foto peal küll tuvastada, nemad ilmselt olid pidanud oma elu ämbliku hüvanguks loovutama. Juba millalgi varem.

Aga pilt oli suht trööstitu, vaevalt, et midagi parandada annab. 

* Tegelikult, ei midagi erakorralist. 

Kaasa niitis muru. 

....

Jätkujutt

Õhtul, kui olukorda kontrollima läksin, polnud olulisi muutusi märgata.

...

Kuus luuletust

 ...

Ega ma oma uuest projektist väga kõva häälega rääkida pole tahtnud, sest kui algust tegin, polnud sugugi kindel, et hakkama saan. 

Oma projektiks pole seda ka õige nimetada, lihtsalt õnnestus end ühte huvitavasse gruppi sisse moosida. Ühine tegevus grupis on luule lugemine, valikute tegemine ja nädalas ühe luuletuse pähe õppimine. Mul on juba 5 luuletust nii enam-vähem peas, kuues käsil, hindele "5"  ei vasta, aga "4-" kirjutaks endale vaba käe ja puhta südametunnistusega ;) 

Sel nädalal on valikus Kalju Kanguri luule, salm on leitud, aga peas ei ole. Õnneks veel aega!

Et kassid pildile jäid, sel ka oma tähendus. Paber taaskasutuses: vanade kaartide tühjad siseküljed... tore mõnikord ka luuletuse tagaküljele pilk peale visata...

...

Päevapildid on igavad, aga las nad siis olla, panen need ka siia.

Täna käisin metsas, et otsin selle suure sipelgapesa üles. Vähemasti paar aastat pole "Tere" ütlemas käinud.

Päevapilt... 5.09.2023

Alles oli, küll mitte eriti atraktiivne. Kuidagi elutu nägi välja. Elurikkusest sain siiski osa, õhtul tükk aega nägin vaeva, et puuk kätte saada, aga tundub, et läks katki ja mingi osa pesitseb endiselt seal kuskil selja-külje piirkonnas. 

Eelmistel päevadel pildistasin seeni. Kuna ma õigesse seenemetsa pole sattunud, on mul niisama ilusad seened, mis tõenäoliselt toidulauale ei kõlba. 

Aga ega ma ei kurvasta. Ma olen alati nõus metsast tühja korviga koju tulema...

Päevapilt... 4.09.2023

Päevapilt... 3.09.2023

...

Kaks septembripäeva

 ...

Augustiga sai läbi mu projekt "Päevapilt + postitus".  

Tegelikult, lihtsalt päevapilte olen enda jaoks teinud läbi aja, alates sellest, kui digi-fotokat taskus kannan. Pikalt seda lõbu enam pole, fotokas (juba neljas või viies, algusaastast 2008) hakkab otsi kokku tõmbama ja ootab vanaduspuhkusele saatmist, uut enam osta nagu ei taha. Kõik need, mis hinnaga kuni 250 eurot, on kaubanduses otsa lõppenud, uued maksavad 500+ ... ja ma pole endale veel selgeks teinud, kas see oleks ka arukas ost. Tasub ehk hoopis pisike Nokia telefon nutitelefoni vastu vahetada. 3in1. Ei peaks tahvlit ka enam kotis kaasas kandma.

Mõtlemiskoht.

Praegu on nagu on. 

Tore on olla natuke... imelik. Ja vanamoeline. Ma olin vist ka üks nende viimaste hulgas, kes pilte tegi fotokaga, kus filmirull sees.

Aga las see olla, hoopis eilne tarkusepäev ehk teadmistepäev on oluline.

Kuus lähedast last alustasid uue õppeaastaga, neist üks esimeses klassis.

01.09.2023

Mitte vähem pole oluline juubel, mis oli ka 1. septembril. Seda annab järgi teha! 

Üks lähedane sai 95 aastaseks.

Pilt on küll tehtud kevadel aasta tagasi, aga uuemat pole.

02.05.2022

...

Muidu on 1. september üks ajaloo mustadest päevadest. 1939. aasta 1. septembrit loetakse Teise Maailmasõja alguskuupäevaks. Päev, mil Saksamaa tungis kallale Poolale. Millalgi Pilvi ütles, et ta mäletab seda päeva, just sellepärast, et oli tema 11. sünnipäev, ja uudis sõja algusest juba levis. 

1. september Eestis... Vikipeedia ütleb:

1939 – minister Ants Oidermaa esines kell 21:00 õhtul raadios erakorralise sõnavõtuga Saksamaa ja Poola vahel alanud sõja teemal. Ta rääkis, et Eesti on erapooletu, meid esialgu midagi ei ähvarda ja edasisele sündmuste käigule reageerib valitsus adekvaatselt.

Keerulised ajad, läbi aegade.

Aga täna on juba 2. september, ja tänase päeva kohta ütleb Vikipeedia:

1990. aasta 2. septembril paigaldas grupp kaitseliitlasi Leningradi oblastis Komarovka küla lähedale Tartu rahu järgsele Eesti piirile kaks piiriposti.

Sellest ei tea ma midagi, aga mul on üks EW aegne postkaart, kuhu taha on kirjutatud Eesti - Vene piir Kamarovkas.

Ju see seesama koht on.

...

Päevapildid ka.

Eile käsi ja täna jalg.

Üks on üle ja teine on puudu.

01.09.2023

02.09.2023

...