Kaks rääbist

 ...

Ma pole sada aastat turul käinud. 

Nojah, ega see kodule lähim turg väga turu moodi pole, kaks prouat müüsid maasikaid ja üks müüs kala, kogu lugu. Aga meile sobis... mina olingi maasikaid otsima tulnud, kaasa jälle selline kalahuviline.

Kui numbritest rääkida: maasikate kilohind oli 4,5 eurot. Ostsin kilo siit ja kilo sealt, et ikka võrdselt kõiki maasikakasvatajaid kohelda... või vähemasti neid, kes turul müümas. Väga head maasikad olid mõlemil. 

Hetk hiljem mõtlesin, et oleks ju võinud lasta veidi rohkem panna, et viis ja viis, kümme eurot kokku.

Kaasa muidugi oleks rääbist tahtnud. Aga 18 eurot kilo eest kõlas nagu natukene liiga karmina, nii ta ostis mingit lihtsamat suitsukala ja karbitäie äkilist. Arve tuli kuskil 8+ eurot. Leidsin, et vähemalt tema võiks oma kümneka jäägitult ära kasutada, ja tegin ettepaneku, et ülejäänud raha eest rääbist kaalutaks. Müüja, kena inimene, paari katsetusega sai kaalule vajaliku koguse. 

Kümme eurot kokku.

Hommikukohvi juurde siis nautisime.

Kaks suitsetatud rääbist, kummalegi üks.

Tõesti maitsev oli.

30.06.2021

...

Fotojaht: klaas

 ...

Klaaspärlimäng. 

Mul vist klaasist pärleid ei ole, aga tarbeklaasi on küll.

Klaasist vaasid.

Klaaskausid. 

29.06.2021

Ja napsuklaasid. 

Peale selle ukseklaasid ja aknaklaasid.

Kodus vähem, mujal rohkem.

16.06.2021

Ühe tonni klaasi valmistamiseks kulub umbes 850 kg klaasliiva.

Eestis kaevandatakse klaasliiva Piusa karjääris. 

Ja ümbertöödeldud klaasist saab omakorda jälle klaasliiva.

Ainult enne seda peab olema palju-palju klaasikilde.

Ei tea, kui uhmerdama hakkan, saan ka ilusat värvilist klaasliiva?

19.06.2021

Seniks peibutan ämblikke...

...

Täienduseks eelmisele

 ...

No ajasin konna rosinaga segamini, ikka juhtub. 

Aga, nagu ütleb vanasõna, räägi konnast - konn aia taga. 

Või midagi sellist.

Igatahes nii juhtuski. 

Hilisõhtul (veidi enne 11) rattaringi tehes jõudsin karjääri.

Ilmselgelt oleks ma võinud need konnad rosinatega segamini ajada!

Aga ma juba teadsin ettevaatlik olla! Nii me siis nautisime õhtut, ei ühtegi teist hingelist.

Mina ja need rosinad... või olid nad nüüd ikka vist konnad...

...

Pähkel... pähkel... pähkel... konn

 ...

Head näksid olid pakis. 

Miski tudengi eine, aga puha pähklid. 

Samal ajal vaatasin aiahuvilise pildialbumit Flickris.

Lilled, linnud, liblikad.

Pähkel. Pähkel. Pähkel.

Ja äkki üks konn! Väkk, milline nätske ja vastiku maitsega!

Sülitasin välja! 

Ei olnudki konn... rosin oli. Ja kui järele mõelda, täitsa rosina maitsega.

Konn oli hoopis pildi peal!

See konn pole küll see konn Flickrist. 

Tema oli Vigala surnuaias, jooksime kokku 9.06.2021

...

Juhuslikud kohtumised

 ...

Seekord meenutused mõisakoolist.

Üks pilt räägib rohkem kui 100 sõna... mis siis veel neljast pildist rääkida ;)

Nii et ma lugusid seekord ei räägi... või no tegelikult rääkisin need lood suusõnaliselt lahti. 

Kirja jäävad panemata.

5.05.2017

11.10.2016

29.09.2011

23.05.2016

...

Tööpõhine õpe

 ...

Mitte lapstööjõu kasutamine. See kõlabki halvustavalt, nii lapse kui kasutaja suhtes. 

Alavääristavalt.

Naabritüdruk pakkus palju parema.

Tööpõhine õpe.

Tunnen end kohe kindlamalt, sest kui tõde tunnistada, olen ma ikka läbi aastate... nojah, piinlik tunnistada.... lapstööjõudu olen kasutanud.

Nüüd võin uhkusega öelda: meil on olnud tööpõhine õpe ;)

13.06.2021

12.07.2017

20.05.2017

...

Menüü viiele

 ...

Kolm söövad hommikuputru.

Kaks ei joo piima.

Üks sööb ainult praetud kartuleid.

Üks sööb ainult keedetud kartuleid.

Üks sööb igasuguseid kartuleid.

Üks ei söö üldse kartuleid.

Üks eelistab tatraputru, aga lepib ka kõige muuga.

Kaks ei söö üldse tatraputru.

Kaks on nõus ka tatraputru sööma.

Kolm söövad müslit ainult metsmaasikajogurtiga.

Pannkooke maasikamoosiga söövad kõik.

Külmsuppi sööb ainult üks, hädapärast ka kaks.

Kaks (või oli see nüüd kolm?) ei söö üldse kala.

Üks ei söö üldse kana. 

Üks sööb peedipehmikut.

Üks sööb juustupehmikut.

Üks sööb seemnepehmikut.

Üks sööb ainult musta leiba.

Üks püüab üldse saia-sepikut-pehmikut mitte süüa.

Musta leiva krõbuskeid dipi-kastmega söövad kõik.

Ja rabarberi-aedmaasika morss sobis ka kõigile.

Mina ei söö piimasuppi. Eriti piima-köögiviljasuppi. Väkk!

Muidu söön ma kõike... ja kogun kaalu.

Peab vist ka rohkem valikuid tegema hakkama...

...

Fotojaht: kuumalaine

 ...

Eelmine kuumalaine oli 11. ja 12. mail, kuigi teab mis suurt kuumust ma ei mäleta. Vaatasin pildid üle: olen isegi puid ladunud. 

Ju siis oli talutav lainetus.

Kuumalainetus.

Nüüd lugesin soovitusi ja hoiatusi. 

Kuidas ellu jääda.

Eks vesi on kõige olulisem. Kui ikka kuskil veekogus lebotada, oled päästetud .

Vähemasti selleks korraks.

18.06.2021

Veelindudel on see kordades lihtsam. 

Päevade kaupa, jalad vees.

21.06.2021

Täna on kuumalaine neljas päev. Või viies?

Ja täna algas suvi. 

Naat põõsaste all on end pikali visanud ja till peenral kolletab, justkui oleks juba sügis.

Kui kell bussis näitas 15.33, näitas välisõhu termomeeter 33 kraadi sooja. 

Mõne päeva pärast on jaanipäev ja sellest edasi hakkame jõulusid ootama.

...

Elust enesest

 ...

Täna meenutatud lugu. 

Mälu värskendamiseks killuke.

Sõbrants jagas elutarkusi.

Loogiline  et internetist leitud... aga vahet ju pole ;) 

Teismelise tuppa minek on kui Jyski kaupluse külastamine. Astud korraks sisse, aga kui välja tuled, on kaasas viis tassi, kolm taldrikut, teekann ja peotäis kahvleid - lusikaid.

 26.06.2019

Kui nüüd tõtt tunnistada, siis ma võin seda omas kodus ka leida. Kui toad läbi käin.

Mõne tassi, taldriku või lusika. 

Ikka juhtub ju ;) 

...

Aeg aju heaks

 ...

Aju treeninguks leidsin kümme nõuannet... ehk on abiks.

Kümme korraga on ilmselgelt liiga palju, nii valisin nimekirjast ühe ja teen (kui teen) nädalase katsetuse. 

Et kui ärkan, siis mõtlen välja/tuletan meelde loo, mida teistega jagada. 

Et lihtsam oleks, võtan nädala teemaks lapsed. 

Kui ma laps olin, siis mängisin Lapsepõlvemaal suure kuuse all liivakastis. Ehitasin losse ja kindlusi. Ja et asi põnevam oleks, korjasin konnapoegi, kes siis nendes uhketes ehitistes elasid. Sellised pisikesed, osa olid kärmed hüppajad, neid kutsusin välejalgadeks, teised komberdasid kõndida. Need olid kuninga pere liikmed, tõenäoliselt kärnkonnade järeltulijad.

Liivakast pildil  sama, aga siis me veel konnadega ei mänginud.

Kõik see tuli meelde, kui lapsukesed eelmisel nädalal putukate farmi rajasid. Mida kõike neil läbipaistvates karpides (augud kaantes) ei leidunud, erinevaid mardikaid, ämblikud koos oma munadega, parme, kärbseid, sipelgaid, kõik kenasti liiva ja taimedega varustatud. Kusjuures, poistel polnud eriti vajagi oma kollektsiooni täiendamisega vaeva näha, need tiivulised lihtsalt tulid ise nende juurde. Klammerdusid käe külge ja keeldusid lahkumast. 

Ühe pikavurrulise, mille leidmise juures ise olin, viisin küll metsaserva, et lennaku ja elagu oma elu, aga kui neil poole tunni pärast täpselt samasugune (ise nad kinnitasid, et seesama tuligi nende juurde tagasi) uus sõbrake oli, ei näinud vajadust sekkuda. 

Ainult vapsiku ja herilase lennutasime uksest välja. 

Igaks juhuks.

Üks imepisike lepatriinu tuli meiega bussi kaasa, aga sõit hakkas talle vist meeldima, kui maha hakkasime minema, õnnestus temal end ära peita. 

Ja selle, kes tõenäoliselt oma lapsukestele süüa taris, lasime minna.

Üks sõbrake kihutas neljarattalisega minema, igatahes oli ta end autosse istutanud ja keeldus sealt välja tulemast. 

Auto leidsin hulk aega hiljem põõsa alt.

Mis putukafarmist tänaseks saanud on? 

Lapsukesed läksid laiali ja selsamal hilisõhtul käisin kuuri taga ning tegin karbid tühjaks. Et kes tahab, saab edasi elada. 

Nii nagu ammusel ajal minu lapsepõlve konnapojad.

...

Kultuurne uni

...

Mina mõtlesin, et peaks ehk häbenema, kui tookord Kuressaares ooperietendust vaadates hetkeks reaalsusest kadusin. Kaasa muidugi kasutas võimalust olukorda naeruvääristada, aga kui bassilaulja A.A. äsja nähtud dokfilmis "Väikesaarelt maailma tippu" tõi välja mõtte kultuurne uni, sain aru, et see oli ok. 
Saaremaa poiss, tema juba teab!
Kohe kergem hakkas ;) 

Unest rääkis ka vanaproua V.E. Vikerraadio saates "Kajalood". Igavesest unest. Tegelikult lõpetas ta selle ütlemisega tänase elujaatava saate.

Tema võib, temal on aastakümnete pikkune teadmiste pagas. Ja kindlasti võib ta öelda välja mõtte, et ootab pigem ilusat ja kiiret lõppu kui pikka elu. Usun, et mõte pikk elu tähendab tema mõistes 100+, sest mis pikk see 90 ikka niiväga on. Pilvi saab sügisel 93. 
Nii on.

Paar päeva tagasi sai Helvi 89. Kui vanaema suri, lohutasin end mõttega, et ta oligi elamisest väsinud. Vanaema oli siis 85. Helvi hääles kuulen ka seda väsimust. Ja lisakse segadust. Aga eesti keel on tal veel meeles, ja mõnikord sattub segaduses näpp telefonis minu numbrit  valima. Siis me räägime. 
Muidu ta ei jaksa eriti rääkida. 
Kui mina talle helistan.

...

Lapsukesed läksid eile kodudesse laiali. Täna ma tegelen enda vaba aja sisustamisega.  Nii töiselt kui meelelahutuslikult. Vaatasin ära näiteks Linda viidatud "Sadovaja ringtee" esimese osa. Hinnangut anda ei oska, aga vaatasin huviga. Jõukamate venelaste elu-olu.

Toidu tegemisega vaeva ei näe, sööme lastest alles jäänud metsmaasika jogurtit krõbeda müsliga ja sügavkülmas on virnas jäätised.

...

Fotojaht: iseenesestmõistetav

 ...

Juunikuu on poole peale jõudmas. Lõpuaktused ja teised olulised üritused. 

Kaua oodatud suvi ja vabadus.

Lapsed maale vanaema juurde.

Varsti on jaanipäev... iseenesestmõistetav seegi.

...

Fotojaht: ei viitsi ei viitsi

 ...

Mahakukkunud prille üles korjata. 

No ei viitsi.

Võõras värk, las vedelevad.

Sokkidesse näritud koiauke parandada... no ei... parem ostan uued ;)

Võilille seemneid tolmuimejaga kokku korjata... tõesti ei viitsi.

Pigem kasutan sooja õhu puhurit.

Eks meil on seda lapstööjõudu läbi aegade kasutatud.

Kui ise ei viitsi.

...

Mida ma siis üldse viitsin?

Eile õhtul näiteks pugesin voodisse ja lugesin. 

Kristiina Ehin "Janu on kõikidel üks".

Nii palju ilusat ühes raamatus.

...

Teema on näpatud.

ei viitsi ei viitsi
ei viitsi
teha remonti
vaadata üle
toimetatud tõlget
isegi lugeda

viitsin ainult
vaadata kuidas
kukehari õitseb
nuusutada jasmiine ja
oodata
uut
luuletust 

(Mart Kangur)

...

Kunagi üks tuntud tegus inimene (kes?... ei mäleta) ütles, et tema jaoks on see sõnapaar ei viitsi täiesti tundmatu ja võõras. 

Veab mõnel...

...

Mask maha, mask maha

 ...

Mida aasta edasi, seda raskem on uute asjadega harjuda. Mäletan oma esimest kogemust maskiga eelmisel kevadel. Kohalikus pealinnas oli mammograafi buss. 

Loomulikult oli mask kohustuslik.

Kui mind bussis kirja pandi, oli mul aega vaadata. Ja märgata, et oi-oi-oi! minu mask on tagurpidi, valge pool väljapool. Vabandamise peale (et äkki olen ma nüüd eriti ohtlik), sain siiski lohutuse osaliseks. 

Seda, et traat allpool oli, märkasin ma alles pärast, maski ära võttes.

Nüüd olen ma vilunud maskikasutaja. Pole probleemi! Ühe käega, õiget pidi, õiges kohas, nagu naksti.

Nüüd on muud probleemid. Enam ei märkagi, et mask ees, alles poolel teel kodu poole sõites tekib tunne, et näos on midagi liigset. 

Ei-ei, see pole meik. Piinlik tunnistada, ma ei mäleta, millal end viimati meikisin. 

Selle võib ealiste iseärasuste kirja panna. 

Et ei mäleta.

Aga hiljuti võeti maskide kandmise kohustus maha.

Kas ma nüüd käin avalikus ruumis ilma maskita?

Kus sa sellega, mul on ümber harjumiseks jälle aega vaja. 

Viimasel poeskäigul suures Selveris üks tädi (ilma maskita) vaatas mind kohe mitu korda. Endal oli selline nägu ees, et küll tahaks midagi ütelda. Näiteks seda, et tänasest enam maski kandma ei pea. 

Aga tagasihoidlik Eesti inimene, ei öelnud.

Meil ainult telesaadetes karjutakse: mask maha, mask maha!

Tegelikult, aru ma ei saa, miks ma üldse neid igavaid meditsiinilisi maske kannan. Lapsuke disainis mulle maski ikka juba mitmed aastad tagasi. 

Vaja vaid tootmisesse anda!

...

Maikuu viimane päev

 ...

Kui mõned aastad tagasi oli tuludeklaratsiooni esitamise tähtaeg märtsi lõpus, siis mina esitasin selle tavaliselt 31. märtsil.

Sel aastal nihutati tähtaeg edasi, mai lõppu. Mina tegin e-teeninduse lahti 31. mail kell 20.00. Või umbes sealkandis.

Loomulikult ei saanud ma hakkama.

Õnneks on mul taibukas nõustaja, teadis täpselt, kus mul linnuke tegemata oli. 

Nimelt oli ta mõni tund varem ka nõustamisega tegelenud ja abivajajal olid just samad probleemid.

Aga mina tundsin end uhkena! Ma suutsin õemehest kauem vastu pidada... kuni lõpuks ikka alla andsin ja raske südamega oma eelmise aasta tulud ja kulud kirja panin ;)

Tulude kokku arvutamine päev varem.... 30. mail. 

Lapstööjõu kasutamine.

...

Elekter on ära

 ...

Mitte meil. Meil on täitsa alles.

Isegi telekas mängib.

Sattusin oma kohvitassiga just siis tuppa istuma, kui näidati Naabriplikat 7 (2016).

Vaatasin ja itsitasin... et on ikka juhmakaid mehi! Parool "Elekter on ära" tõi need nõrgad küljed kenasti välja. Pluss ennustused, mis täide läksid, ja vallavanema naine, kes võimalik, et sai Naisliikumise presidendiks valitud.

Hoolimata vallavanema karjetest: kes siis naisi valib!

Sinna ma oma jutuga tahtsingi jõuda.

Naisteni siis.

Lugesin vana ajalehte... 

Seoses uute vallavolikogude valimistega selgusid kandidaadid erinevates Järvamaa valdades. Kokku esitati 265 kandidaati... ja üksainuke neist oli naine! ... mis teeb 0,39%... aastal 1939

Ja kuigi valituks osutus vaid 193... ikka aastal 1939 (kui numbritest rääkida) ... siis nagu 17. oktoobri lehes saab lugeda, oli Elvine Sooden valitute hulgas. 

Aga lugu läheb edasi (või pigem ajas tagasi). Elvine Sooden, too ainuke naiskandidaat, töötas aastatel 1917 - 1923 Naistevälja koolis õpetajana, mitte küll kooli esimene naisõpetaja, üks esimesi oli.

Nii et tegelikult kangete naiste aeg algas juba 100 aastat tagasi, aga nagu Naabriplikas näha oli, pole mehed sellega absoluutselt rahul. 

Kuni tänase päevani.

...

Õhtulehe reklaam ikka lõppu ka ;)

Eilses lehes on Inga Raitari arvamuslugu "Näljased pühad lehmad". Eks igaüks saab lugeda ja aru saada, millest või kellest on jutt. Aga mul jäid numbrid silma, nii korjan kontekstist välja lause: "2017. aastal moodustasid valitsussektori kulutused 39,3% SKP-st." Ja veel mõte: "Nagu rahvasuu teab öelda, ei jää joajuhtija jakitasku kunagi pritsmetest puutumata." 

Kahe mõtte vahepeal hulk arvutusi. Mulle numbrid meeldivad!

Head lugemist!

Ja rahvatarkused ja -jutud meeldivad ka... eile toodi mulle lugemiseks raamat "Õnneliku inimese särk", autor Piret Päär.

Hea lugemine ;) 

...

M41

 ...

See võis olla kuskil 80ndatel, kui ämm tegi kingituse. Kes seda enam mäletab, oli see mulle sünnipäevaks (vaevalt, et kaasale... kõlaks kuidagi kohatuna) või aastavahetuseks, igatahes oli see kangas, 5 meetrit pikk ja 1,5 lai. 

Rohelised triibud valgel põhjal. 

Ma ei tea, mida ämm seda ostes mõtles, et kas ehk sobib voodilinadeks? Või laudlinaks? 

Või kas üldse mõtles, see oli aeg, kui tuli osta kõike, mida poes nägid, küll pärast on aega mõelda, kellele või milleks. 

Kusjuures, ma olen võimeline isegi tänasel päeval selliseid oste tegema. Et ostan ära, ehk saab kasutada. 

Aga see selleks. Praegu need triipudega linad.

Mina lõikasin kanga pooleks ja palistasin servad. Õmblusmasinaga küll kinni, aga valge traagelniit tänaseni sees.  

Kas ma kohe mõtlesin, milleks kasutada... kes seda enam mäletab, aga et oli selline veidi peenem, sisse kootud mustriga kangas, läksid linad käiku laudlinadena. 

Need olid ajad, et kui sünnipäev, siis pidu. Ja kui pidu, siis suurelt. Naabrid ja lähedased, tavaline oli, et laua ääres istus 10+ inimest, ja ikka pika laua taga. Linad olid tihedasti käigus.

Nüüd enam ammu pole.

Suuri pidusid isegi on, aga lauad on väiksemad. Ja laudlinad on uued.

Aga vanad? Mina kasutan neid saunarätikutena, mõnusad suured, isegi mina mahun vabalt sisse. Sellises "pikas valges kleidis" saab näiteks saunapidudest osa võtta. Viimane kord oligi, kui pisikese tirtsuga saunas käisime. 

Paar korda olen spaas käinud.

Suurte linadega.

Saunalinad M41.

Et miks M41? Olid ajad, kui voodipesu ma kodus ei pesnud. Pesemiseks olid pesumajad. Kolhoosi kontorihoones oli vastuvõtupunkt, et kas pesumajja või keemilisse. Ja et siis pesu segamini ei läheks, tuli number külge õmmelda. Võimalik, et mul on kapis veel mõni lina või rätik, kus märk peal.

M41.

Tuleb välja, et numbril on täitsa tähendus!

The M41 Walker Bulldog.

(info ja foto... Wikipedia)

The M41 Walker Bulldog, officially 76-mm Gun Tank, M41, was an American light tank developed for armed reconnaissance purposes. ... It was produced by Cadillac between 1951 and 1954

See 54 loo lõpus sobib kui rusikas silmaauku ;) 

...

Fotojaht: sihikindlus

 ...

Ikka kiiremini...

 9.05.2021

kõrgemale...

30.05.2021

kaugemale...

27. 04.2021

...