Vanusest... ausalt

...

Võtan aega mõtlemiseks.

Et kuidas ma ennast tunnen.

Ajal, kui suur osa blogijaid on vanuses pluss-miinus 30, väikeste laste emad, ja kelle igapäeva rõõmud ja mured minu omadega kohati ei haaku.

Loen aeg ajalt neid blogisid, õpin noori paremini tundma... ja mitte ainult. Nii mõnegi elutarkuse olen endale kõrva taha kirjutanud.

Sealt edasi, 30sed, 40sed.

Ja vanemad.

Ja veel vanemad.

Minu vanuseid blogijaid on olematult vähe.

Tõsi, kui alustasin, olin ka alles 50. Esimene (ja ainuke) lapselaps oli siis 5 aastat vana. Nüüd on lapsukesi juba kuus.

Ja esimene blogi internetis kadunud.

Mul oli elus päris keeruline periood, lisaks töö, mis võttis korraliku suutäie mu õhtusest ajast. Seda, et tegin poole ööni ettevalmistusi järgmiseks tööpäevaks, tuli päris tihti ette.

Tollal mõtlesin väikese kadedusega ajale, mil naised vanuses 55 said minna pensionile.

Praegu mõtlen, et need ju puhta noored naised alles! Nii mõnigi leiab just selles eas oma elu õnne :) Või läheb uut eriala õppima. Ma olin ise 48, kui ülikooli diplomi kätte sain. Nooruses jäi haridustee pooleli, siis oli pereelu ja lapsed esmatähtsad.

Aeg läks ja tegelikult alles 2 viimast aastat tundsin, et enam ei jaksa. Hommikul ei jaksa tööle minna ja õhtul ka ei jaksa. 

Mitte midagi enam õhtul ei jaksa.

Üritasin juba eelmisel sügisel, et tõmban otsad kokku ja jään koju. Ometi ei teinud seda. Tundsin, et vean kolleege alt... ja vanus ka nagu veel ei luba. Ja hirm oli, sest paljud hoiatasid: hakkab igav, lähed lolliks, tervis ütleb üles.

Kõik võib olla, kõik võib veel tulla. Seda enam, et arstile visiidid alles ees, töö ajal polnud aega ega jaksu ette võtta.

Aga ma ei usu, et mul igav hakkab. Pigem tunnen, et aega võiks rohkem olla. Et teha, mis kõik plaanis on. 

Ja ehk väga laisaks ei lähe. See oht on, kuigi lohutan ennast, et mitte-midagi-tegemine võib olla ka teraapiline.

Nüüd siis vanusest. Ja ausalt.

Paar päeva tagasi käisime kaasaga ERMis. Kaasa oli algul oma ootustes suht skeptiline, aga tagantjärele mõeldes tundub, et ikka meeldis.

Kui nüüd rääkida vanusest, siis soovisin osta kaks sooduspiletit. Täispilet 14 eurot, soodukas 10. 

Noormees müügiletis küsis isikut tõendavat dokumenti. Vaatas üle meie ID kaardid ja teatas, et ainult üks saab sooduspileti, teine (st mina) on liiga noor. Sünniaasta peab olema 1952 või varem.

Uskumatu, ikka veel ma liiga noor!

Võiks olla uhke.

Aga kui see 4 eurot maksab, siis tühja mul sest uhkusest. Koukisin rahakotist oma pensionitunnistuse välja.

Sooduspileti ma sain, ja ega ma täpselt ei tea, kas seadsulikult või ebaseaduslikult. Kaasa oli kõrval suht karmi olemisega, poiss võis lihtsalt kartma hakata. Küll ma pärast tuuseldasin ERMi kodulehel, et kuidas siis tegelikult on. 

No ei leidnud.

Aga muuseumis jõudsime ka 0-korruse väljapanekuteni. Ja seal oli eriti äge! Mina olin pärast tükk aega merehaige :)
Mehele ei teinud midagi.

Teine lugu.
Ka paar päeva tagasi.
Tuttav helistas ja küsis, kas 60+ festivalile tahan tulla.
Ikka tahan ju.
Võtku õde ka kaasa.
No ei ole veel 60!
Aga tuttav lohutas, et nende eakate ühingu põhikiri loeb alates 55ndast eluaastast. Et on küll eakas ja võib kaasa tulla.

Nii et eakus on selline umbmäärane mõiste.

Mul sugulane Rootsis saab järgmisel sügisel 90.

Suvi 2016

Nagu pole väga eakas!

Plaanin küllaminekut, praegu teen trenni. Kiiresti kõndimist... kipun alati maha jääma, kui linna peale kolama läheme.
...

Neli mutti ja pisike patt

...

Teada tarkus, et pensionäril on pidevalt aega vähe.

Ja raha ka... aga raha pole kunagi liiga palju.

Minu plaanid, mis kõik ära teen, kui koju jään, ootavad esialgu järjekorras oma aega. Pikad pimedad päevad ees, küll jõuab. 

Loodan ma.

Kui nüüd rääkida kodustest saavutustest, siis olen avastanud, et minus on peidus ka ürgne kütiveri. 

Kaua sa ikka rehaga neid mutimullahunnikuid silumas käid. Kuna kodus olemas vastavad püügirauad või mutilõks või misiganes see on, otsustasin hakata püüdma. 

Päris peen tehnika.
Juba on väike hasart tekkinud. 

Paari nädalaga 4 mutti. Uhkustada muidugi veel väga ei saa, sest üle põllu naabrimees püüdis eelmisel suvel 40.  

Aga teisel naabrimehel oli veel paar päeva tagasi  õunapuude all 40 + x mutimullahunnikut. Eile pani traktorile äkke järgi ja tõmbas maa siledaks. 

Näis, kas mutid kolivad nüüd meile üle... mul siis jälle saaki loota, juba mõnda aega tühi lõks.

...
No ja see pisike patt.

Kui kunagi paarkümmend aastat tagasi Saaremaalt jugapuu sai toodud, rõõmustas ta meid oma paljude punaste marjadega.

Natuke tegi ka murelikuks, ikka ju mürgine.

Aga teatavasti on jugapuu kahekojaline taim. Meie puu siis naissoost. Ja kuna aastaid on valitsenud piirkonnas meessoost jugapuude puudus, pole muret olnud.

Ei mingeid marju sügisel.

Ja nüüd äkki... suures puhmas üks punane mari. Marikäbi... kui nüüd täpse olla.

Jugapuu väikest viisi patustanud.

Seda marja veel hoian.
Nii ilus ju.
Pisike patt.

Aga muidu... edaspidi peab silma peal hoidma. Kui veel juhtub.

Patuviljad jugapuul.
Et lapsed noppima ei hakka!

...

Pisike juubel

...

Nüüd on nii, et 20 töövaba päeva on täis.

Pisike juubel juba ju.

See, et blogile vähe aega olen pühendanud, pole tegelikult ajapuudusest. Või et midagi poleks kirjutada.

Olen lihtsalt uue arvuti ootel, vana arvuti on aeglane kui tigu ruudus. Ja tahvliga hakkan alles tasapisi kohanema.

Kuna suuri tegusid pole teinud... aga kogu aeg ikka olen midagi teinud, siis sirvisin oma käepärased pildid läbi ja valisin välja, et igasse päeva pilt.

1. september on olnud päikseline.

2. septembril olen seenel käinud, aga et seeni oli nii napilt, pole mõtet näidata. Pigem see koibik, kes tegeleb meie majapidamise lammutamisega. Ja ehitusdetailide laiali tassimisega. 

Minu meelest.

3. septembril olen pühendunud kodu kaunistamisele. Aga võimalik, et lihtsalt koristasin.

04.09 käisime Tapal. Pilti tegin ka, aga pole hetkel käepärast. Sealses kaltsukas oli nii ägeda mustriga sein!

05.09

Käisime Paides. Mina istusin autos ja kaasa käis autokaupluses.

Pildil peaks olema poeaken.

Või osa aknast... kui täpsem olla.

06.09

Kui Mette maal oli, tegime sellise perfomansi.

Katkised kruusid, nõgesed. Ja lood. Igal kruusil oma lugu.

See oli augustis. Nüüd on keegi meie kunsti täiendanud.

Keegi neljajalgne.

Tegin siis pilti.

...

Kuna kokkamine mulle meeldib, on mul aeg-ajalt mõni toidupilt.

07.09 olen omletti teinud.

Tomat, paprika, suvikõrvits, sibul, porgand. Ja muna.

08.09 käisin metsas kolamas, aga see lugu on juba blogis.

Pärast sadas vihma.

10.09 oli vanavanemate päev. Oli nii lapsi kui lapsukesi. Ühe olen pildile püüdnud.

11.09 olen selfi teinud.

Mina ja mu lilled... kingitud 30. augustil töökaaslaste poolt.

Ja edasi sai mitu päeva metsas kolatud. Ikka seened ja pohlad... ja rohkem ikka pohlad.

Ja siis tuli nädalavahetus. Ja lapsed. 

Tulid. Olid. Läksid.

Jälle üks teele saatmine.

...

Selle nädala pildid on veel fotokas.

Kui kätte saan, lisan juurde. 

Et lõpp oleks ka täpselt fikseeritud.

...

Põgenemine kodust

...

Kui ikka tüdimus peal, on õige aeg kodust põgeneda. Õnneks elul keset metsa on oma eelised. Ma tean isegi neid kohti, kuhu omal ajal metsavennad varjusid.

Aga nii palju peitu pole mul vaja. 

Võtan oma ratta ja sõidan paar-kolm kilomeetrit. 

Ilus metsaalune, lihtsalt naudi. 

Asjal peab praktiline pool ka olema, sest kõik räägivad, mida nad korjavad ja kuidas sisse teevad, nii et mingid töövahendid tuleb kaasa võtta.

Kui mitte muud, siis kilekott ja nuga.

Mul on see viga, et ma parem kolaks metsa mööda, saak pole oluline. Mida vähem, seda parem. Kes selle seene- või marjauputusega pärast tegeleda viitsib.

Pigem on oluline, et fotokas taskus, ja kui pärast kasvõi üks omanäoline pilt tuleb, olen täiega rahul.

See pilt on just see, mida otsin. Midagi teistmoodi. Mul pole õrna aimugi, kas tegu on taime, looma või seenega. Aga kuna ta on sinna tõenäoliselt külge kasvanud, siis peaks ju eluslooduse hulka kuuluma?

Või ma ei tea ka... mingi vohav haigus?

Siis see tilluke seen. Ta on end lihtsalt pahupidi keeranud. Nagu eblakas plika, seelikusabad kõrgele kergitanud ja kelgib, et vaadake-vaadake mis mul siin saba all on!

Loomulikult ka traditsiooniline pilt kärbseseenest, meie metsade kaunitarist.

Vahukoort kübara kaunistamiseks on napivõitu olnud!

Järgmisel pildil on lihtsalt üks känd. Eluliselt oluline ühe perekonna jaoks.

Seenepere.

Ega ma neid ei tunne, ja mida ma ei tunne, neid loomulikult ei korja ka.

Vahet pole, söödavad, mitte-söödavad või mürgised.

Niisama tore läbi kaamerasilma meelde jätta ;)

 

Järgmise kännnuga oli omaette lugu. 

Kes on kännu kuningas? 

Männakas on kuningas! 

Aga nii pisike teine alles, jätsin kasvama. Las teised seenelised nopivad, kui südant on.

Mõni päev hiljem, kui uuel tuuril olin, läksin tuttavat kändu kaema. Et kas kuningas ikka alles.

Alles, alles, juba väärikam kui eelmisel korral!

 

Kui nüüd oma sõnu tahan kinnitada, et pole ma mingi õige seeneline, siis kõige paremini räägib pilt mu seenesaagist.

Mida põnevat seal on?

Üheks lõunaks seened hapukoore ja sibulaga, teiseks lõunaks ehk seenekaste. 

Seda ma veel mõtlen, esialgu kupatasin läbi ja panin ootele.  

Tagumise poole.

...

Hoiaks kokku

...

Sedapuhku siis rahalises mõttes.

Vaataks üle poearved, mõtleks  läbi menüü, planeeriks ette, mida osta ja millisest poest.
Et kuidas odavamalt ja soovituslikult ka tervislikult.

Ega ma veel koķkuvõtet pole teinud, kuigi kolm nädalat juba praktiseerinud.

Aga igasuguseid katsetusi olen teinud küll.

Eelmise nädala nostalgialaks... soolapekk. 250 grammi maksis miski 1.50

Ilmselgelt mitte tervislik, aga kui möödunud aegu meenutada... siis sai mitmedki vaesed ajad tänu soolaliha varudele üle elatud.

Lõikasin tüki pooleks, pool panin külmkappi ootele.

Poole hakkisin kuubikuteks ja praadisin pannil. Koos suure sibulaga. Siis segasin sisse aedvilja hautisele... kaalikas, kapsas, porgand, kartul. 

Kokku ühepajatoit.

Ei saa nuriseda, hea oli küll. Selline kerge praeliha-maitseline.

Teise poole praadisin paar päeva hiljem. Pekikuubikud rohke sibulaga. 

Ja siis need metsast leitud kukeseened, pilvikud, puravikud, kuuseriisikad. Need praadisin ka ära.

Keedetud kartulid, kuhjake seeni, kuhjake praeliha. Salatiks eelmisel päeval kokku möksitud aiaviljade segu: porgand, sibul, tomat, suvikõrvits. 

Ei saa nuriseda, hea oli.

Kui nüüd tõde tunnistada, siis ei mäletagi, millal viimati soolapekki praadisin, aastaid tagasi ikka.

Söögitegemisel oli kohe eriline lõhn ja toidul vanu aegu meenutav maitse. 

...

Koidulal külas

...

Mul kohe mitu põhjust külla minna.

Koidulale.

Kõigepealt muidugi, et vana tuttav. Juba Koidula-kooli päevilt.

Pärnu II Keskkool, Lydia Koidula nimeline.

Ega ma seal pikalt õppinud, asjaolude tõttu ainult ühe aasta. Aga ju oli selline hell aeg elus, mäletan on V klassi paremini kui esimest nelja aastat  August Jakobsoni nim Pärnu I Keskkoolis.
Kena oli... need lapsepõlve muretud mängud.

Veel kandis Kodula nime Pärnu teater.

Lydia Koidula nimeline Pärnu Draamateater.

Ka vana tuttav Pärnus.

Nüüd neid vanu tuttavaid enam pole. Et saaks minna meenutama.

Või uudistama.
Nüüdseks on nad kas nime muutnud või ära kolinud.

Kodula-kool asub kusiganes, igatahes mitte enam vanas tuttavas hoones.

Teater, mida mina mäletan kui Koidula teatrit, on nüüd taas ,,Endla" teater.

Ja ka hoopis uues majas.

Nii et polnud sugugi lihtne Koidulale külla minna.

Aga üks kindel koht oli, on... ja jääb. Ehk.
Koidula muuseum.

Käisime majas sees. Muuseum oli avatud neile, kes etendust vaatama olid tulnud.

,,Säärane mulk ehk 100 vakka tangusoola".

Teada-tuntud lugu, aga lusti pakkus hoolimata, et teada oli, mis edasi saab.

Päris kõike tegelikult ei teadnud ka. Igasugu krutskeid oli sisse kirjutatud. Mehed mängisid naisi ja mõni paljas tagumik välkus ikka mitu korda. 

Nii saigi punkt pandud.

Suvelavastustele.

Ka suvi on läbi, juba siis oli õhtul üsna külm. 

Kuigi augusti lõpust terve nädal puudu. 

Nüüd natuke veel ja saab ametlikult saabuvat sügist tervitada.

...

Kes küttis küülikuid

...

Kriminullid on minu vaieldamatud lemmikud. Aga viimasel ajal tunnen, et isegi nende jaoks hakkavad närvid nõrgaks jääma. 

Poirot või miss Marple on kuidagi süütukesed nende viimase aja kätte sattunud kriminullide kõrval.

Täna lõpetasin Lars Kepleri krimiromaani ,,Küülikukütt".

Üle 400 lehekülje närvipinget,  ja mida lõpu poole, seda närvilisemaks läks.

Õnneks olid peatükid lühikesed, paar-kolm lehekülge. Ma poleks kauem järjest suutnudki lugeda. Nüüd oli nii, et nii kui peatükk läbi, panin raamatu käest ja läksin närve rahustama. 

Täna näiteks.

Nõusid pesema.

Sibulad võtsin üles.

Vannitoa seina pesin puhtaks.

Ja mitu muud nipet-näpet.

Kui arvestada, et peatükke on raamatus 115, siis ilmselgelt suutsin kolme päevaga kodu heaks päris palju ära teha.

Kahtlustan, et pole Joona Linna-sarjaga varem kokku puutunud. Vähemasti seda küülikukütti küll unustada ega millegi muuga segi ei saa ajada. Küllap need varasemadki sama põnevad. Kui ma nüüd natuke aega oma närve olen kosutanud, võtan neist mõne päevaplaani.

Koduste toimetuste toetamiseks.
...