Fotojaht: hetk ühes päevas

 ...

Tegelikult kaks hetke kahes päevas.

Karu kuuse all ;) 

Kuusk...

31.12.2021

... ja karu.

25.12.2021

Fotojaht lõppenud.  

Sedapuhku.

...

Endiselt... juhuslikult

 ...

Hommikul, enne tegusa päeva alustamist astusin sisse oma meili-postkasti. Mõned tervitused mõnele olulisele inimesele veel saatmata. Panin saajaks A... ja kohe pakuti mitu a-tähega adressaati. Lihtne vajalikud välja noppida ja pilt teele saata. Sealt edasi, kuni K, ja siis L. Esimene nimi oli kohe sõbranna lapsepõlvest, peaaegu et esimene.

Peaaegu et päris esimene sõbranna, olime siis 8-9 aastased.

Mõtlesin, et talle ei saada, panin ju kaardi enne pühi posti. 

Päris kaart ja päris postkast. 

Kui hästi läks, on juba kohale jõudnud.

Nii ma mõtlesin.

Edasi mõelda ei jõudnud, telefon helises. Võtan ja vaatan... ekraanil seesama nimi, mida just tahvli ekraanil olin lugenud. 

No ei ole võimalik!

Nojah,  talle oli äsja postkastist mu kaart kätte toodud.

Edasi? Edasi saatsin neile ikka tervituse meili peale ka. Kui juba, siis juba!

...

Miski pole juhuslik

 ...

Tahvlit näppides läks sõrm juhuslikult ühele Sjgelle vanemale postitusele. Esimesel hetkel oli mul tunne, ehk ta ise on selle vana postituse minevikust olevikku tõstnud, aga ei, see olin mina, kes kogemata loo lahti tegi. 28. detsember 2010... Selle aasta viimane meem.

Jälle see 11 aasta tagune aeg, kuidagi nagu kummituslik juba, aga igatahes sobib meem hästi ka aasta 2021 lõpetamiseks.

See oli sissejuhatus.

Mina siin mõtlen ka... 9 + 1 küsimust blogimisest.

1. Külastan oma blogi sagedusega...

No ikka tihti külastan. Kindlasti iga päev. 

Kui bloginud olen, käin päeva jooksul lausa mitu korda, vigu parandamas.

Sama tihti külastan ka Kaamose ja Sjgelle blogi. Nad on küll viimasel ajal napivõitu blogijad, aga vähemasti on nad hoolikalt korras hoidnud oma blogirulli, mida ma ikka korra või paar päevas kontrollimas käin. 

30.08.2021

2. Poliitikute blogisid loen... Äää... kas nad enam üldse blogivad? Tänapäeval viskavad nad oma killud FB-sse üles. Aeg-ajalt mõni jääb silma, siis heidan pilgu peale. Pärast seda, kui kõva poliitik Kalle Paide muusika- ja teatrimajas nõmetses ja ma YouTubes tema tehtud sellekohast videot vaatasin (lõpuni ei suutnud, lihtsalt hakkas kahju lihtsatest inimestest), hakkas teine tuntud (?) poliitik  A.B. mulle järjest ja järjest EKRE tegemisi kajastavaid videosid soovitama. Õnneks olen ma videode vaatajana suht vilets objekt, nii et poliitikud pole suutnud mu maailmavaadet arendada ega kujunenud vaadet muuta ei nii ega naa.

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...

Kuna ma olen liiga laisk, et uusi blogisid avastada. Mõni siiski on juurde tekkinud, mõni juhuslikult ette sattunud, aga muidu ikka vanad sõbrad ;) 

4. Blogisid eelistan/ei eelista muudele kanalitele...

Muud kanalid? Raadio mängib ööpäev läbi, telekat vaatan vähe, ajaleht tuleb kuuel päeval nädalas, seda loen (reklaamipaus... lugege teie ka Õhtulehe!). Aga blogisid loen hea meelega, mu meelest mõjuvad nad... arendavalt? Päris tihti imetlen, kui targad, vaimukad ja sõnaosavad kõik kirjutajad on, mul oleks palju õppida. 

5. Millal (ja kas üldse) sina netisuhtluses solvusid?

Küllap olen, ikka 16 aastat blogimist. Samas, kui ma üldse midagi häirivat märkan, siis olen sunnitud endale tunnistama: tegelikult on see tema probleem, mitte minu. 

6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige rohkem puudust tunned?

Kuna ma blogin eeskätt oma meeleheaks, siis nagu polegi millestki puudust, juttu mul jagub, aega ka. Pigem ütleks, mis rõõmu valmistab. Tore on leida kommentaarides, kui mõni hea inimene on jätnud märgi maha, et on mul siin külas käinud. Ise olen vilets kommenteerija, aga tänulik, kui blogisõbrad käivad ja tere ütlevad. Ma jõudumööda ka, astun uksele koputamata sisse teie blogidesse, aga mõnikord ikka köhatan veidi, et märku anda: siin ma tasahilju jälle hiilin ;) 

20.12-2021

7. Miks sa üldse blogid?

Aja täitmine 8... blogimine! Kuidas ma küll nüüd selle teema unarusse olen jätnud!

Eks mulle siis vist meeldib  kirjutada... ja endast rääkida ka!

Ja tegelikult on elu täis veidraid pisiasju, tahaks kuhugi kuidagi talletada. Miks siis mitte blogisse.

8. Kas oled kunagi postitanud midagi sellist, mida oled hiljem kahetsenud?

Loodan, et ma oma blogiga kellelegi haiget pole teinud, seega ei näe põhjust kahetseda. Enda üle iriseda, see pole probleem.

9. Blogides populaarsus on langenud. Milles näed sina põhjust?

Hapukapsasupi populaarsus on ka langenud, ometi on see endiselt mu lemmiksupp.

Minu jaoks on blogijaid ja blogisid, mida loen, piisavalt. Jääb ruumi ka muudeks tegevusteks.

10. Minu küsimus. 

Mis tunne mul oleks, kui ühel päeval, kui oma blogisse proovin pääseda, on see jälgegi jätmata netiavarustesse kadunud.

Üks suur tühi koht oleks. 

Kusjuures, mu Toidutare blogi nii kunagi kaduski. Blogisin seal kolm aastat, alates aastast 2005. Eks ma natuke tunnen puudust küll, kuigi tol ajal oli mul komme word'is mustand teha, nii et üht koma teist on sellest ajast alles. 

Õnneks on Ireen mu praeguse blogi postitusi ka wordi korjanud. Mõned jutud suguvõsast võiks ühel hetkel välja printida ja kausta panna. 

...

Alustasin juhuslikust näpukast, meem Sjgellelt, ja lõpetan ka.

Kätt südamele pannes: mina seda lehte lahti ei teinud. Aga ühel hetkel oli ta mul ekraanil: Sulekese kaitseingel.

See ei saa olla juhuslik, on ju inglite aeg...

...

Fotojaht: midagi hingele

 ...

Jõuluaeg ja esivanemate lähedus.

Kõrgessaares.

Liival ja Metsakalmistul.

Rahu ja vaikus.

Pimedus ja valgus.

Midagi, mis hinge puudutab.

Jõululaupäeval.

...

Fotojaht: kiire

 ...

Ilmselgelt on aeg see, mis liiga kiiresti liigub. 

Eriti nüüd, aasta lõpus. Üks kiire ajab teist taga.

Võiks arvata, et lumemehel on aega küll, aga võta näpust. 

Tellis takso ja läks omi asju ajama.

20.12.2021

...

Jutujaht: prooviks igaks juhuks veel kord... selga

 ...

Tolmurullid Mugster ja Migora olid Telliskivi tänava kortermajas juba pikaajalised elanikud. Aegadega olid nad selgeks saanud nipid, kuidas jääda alles olukorras, kus majapidamises toimetasid nii peretütred kui ka nende korda armastav emme.

Tuulepäine peretütar Tuuli tuiskas toast läbi, haaras jooksult oma telefoni ja tormas edasi, et tavapärase hilinemisega jõuda väravasse,  kus sõbranna, nagu tavaliselt, juba ootas. Kõik jäi pilla-palla, aken irvakile, uksed praokile ja tuduriided siia-sinna ripakile. Poleks olnud hullu midagi, ema toimetas köögis, polnud see tal esimene kord tüdruku järgi korda luua. Seekord ta päästeoperatsioonile kohe ei pääsenud, pann oli kuum, liha ja sibul ähvardasid niisamagi kärssama minna. Nii sai tuulepoiss toas peremehetseda, kardin lehvis tõmbetuules ja uks tegi paar meeleheitlikku kriiksatust.

Vähe sellest, tuulepoiss leidis üles ka nurka peitunud tolmurullid. Mugster, see trullakas, lohises ikka mitmed sentimeetrid lähemale Migorale, kes kramplikult oma positsioonil paigal püüdis püsida. Ega Mugsteril polnud lähenemise vastu midagi, pigem vastupidi, Migora meeldis talle, oli alati meeldinud. Õhkõrn hallikarva habras Migora! Kuimitmed hämarad õhtutunnid oli Mugster omaette olesklenud ja Migorast unistanud!

Migora oli aga olukorrast veidi häiritud. Küll oli temagi Mugsteri lähenemisest unistanud, aga mitte ainult sellest. Migora oleks tahtnud olla kopsakam ja karvasem, veidigigi märkamist väärivam. Hetkel tundis ta end liig tavapärase tuustakana, tuuleõhust sakutatud ja  sasitud. 

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Migora pilgu ette jäi peotäis säravrohelist  prügi. Nojah, Tuuli oli ju lauaserval pliiatsit teritanud,  nüüd oli tuul selle värvilise jäägi põrandal laiali laotanud, Migorale üsna ligilähedale.

Pereema oli vahepeal välisukse kinni tõmmanud ja sellega tuuletõmbusest tingitud eriolukorra likvideerinud. Tibatilluke lootus, et alles jäänud vähene õhu liikumine aitab Migoral tema plaane teostada, pani pisikese õhulise tolmurulli tegutsema. Ta ajas end puhevile, haakus juba peaaegu et vaibunud tuulega... ja jeeee! Korraga oligi ta kesk rohelist pliiatsipuru. 

Hetk võidurõõmu, millele järgnes pettumus. Paar kübemekest rohelist tema hiirekarva hallis kasukas polnud see, mida Migora lootis. Ta oli piisavalt palju näinud, kuidas Tuuli oma nägu krohvis, ikka puuder ja värvid ja kuldne läige siia-sinna. Tulemus alati särav!

Migora loomuses oli kangust üksjagu. Mis halvasti, see uuesti. Kiiresti tegi ta tehingu tuulepoisiga. "Võta mind endaga!" palus ta oma pehmel moel. Tuulepoisi üllatunud pilku märganud, seletas Migora täpsemalt. "Kui sa mind kaasa lohistad, saab minust kõige kaunim tolmurull. Lihtsalt prooviks igaks juhuks veel kord. Prooviks selga."

Edasi läks kõik just nii kui Migora oli unistanud. Tuulepoiss tõmbas endaga kaasa juba omaseks saanud kerge ja pehme tolmurulli, see libises selitsi kui üle liuvälja. Ja ennäe! Korraga oligi tal kaunis roheline kasukas seljas, veel veidi tuulepoisi embuses, ja järgmine peatuspaus oli just seal, kus Mugster, silmad üllatusest pärani, kümne küünega klammerdunud oli.  Migora oma rohelises kasukas oli tema jaoks kui jõuluime!

Tuulepoiss aga lipsas praokil aknast välja, lükkas selle veel tagakätt koomale... ja oligi läinud. 

Kerge kripeldus temast jäi aga Migora hinge ja korraks ta isegi kahetses, et polnud osanud suuremalt unistada.

06.12.2021

...

Unenägu

 ...

Nägin vastu hommikut unes, et kaasa oli võtnud ilma mind informeerimata majja üürniku, ühe meesterahva, kes (ilma mind informeerimata) meie majas mingit üritust või koosviibimist kukkus korraldama. Kutsutute hulgas oli ka paar kohalikku prominenti.  Olin väga ärritunud, ütlesin välja, mis mõtlesin, ja keelasin ära kõik võimalikud ettevõtmised. Järgmisel hetkel tuli välja, et kaasa oli (ilma mind informeerimata) ühte majas asuvasse panipaika kaks pagulast peitnud, tumedate silmadega noored naised. Ärritusin veel rohkem ja saatsin nii üürilise kui pagulased kõigi nelja tuule poole.

Ärkasin üles, süda tagus, nagu oleks kõik see lugu  just ja päriselt toimunud.

Ja siis tuli meelde, et kui eile kõndimast tulin, olid lumisel teel värsked jäljed, mis maantee poolt meie maja poole suundusid.  Mingil hetkel kaotasin huvi (ja jäljed), ja nüüd ma ei teagi, kes see oli ja kuhu ta läks.

01.12.2021

...

Fotojaht: meeldib... ei meeldi

 ...

Igal asjal omad head ja vead.

Tegelikult mulle talv meeldib.

Valgus ja vaikus.

05.12.2021

Pühade ootus ja jõulurahu.

03.12.2021

Külm ei meeldi. Tunnen siis, et hangun ja muutun tegutsemis-võimetuks. 

Esimesed külmad ilmad on juba üle elatud.

Pilti ei ole.

Pilt on aastast 2011. 

Nii külm sel talvel õnneks olnud ei ole. Vist juba mitmed aastad pole olnud.

18.02.2011

Palju lund on ilus... aga ikka ei meeldi.

Ei meeldi kõik see, mis kaasneb: lumevangi jäämine ja lõputu lumetõrje.

Seegi pilt tehtud aastat kümme tagasi.

10.12.2010

Hea, kui abilised käepärast!

8.01.2011

Õnneks on nii suured külmad kui paks lumi sel talvel meil veel olemata.

See mulle täitsa meeldib :)

...

Veel on mõned teemad fotojahti välja pakkuda :) 

...

Aja täitmine 7... projektid

 ...

Kuna järjepidavus pole mu tugevaim külg, siis projektid mulle enamasti sobivad. Tõsi see on, et mõned jäävad pooleli ka, aga siis on ajaviiteks hea üles otsida ja elule äratada. Kui aega vaja täita on.

Mul on päris mitmed pooleli olevaid projekte.

Projekt "Lapiseelik" ootab kõige alumist lapirida.

Projekt "Esivanemate kirjavara" ootab lisaks jätkuvale sorteerimisele ka ilusaid karpe, kuhu arhiiv paigutada.

Projekt "100 head asja" vajab lihtsalt tolmu alt välja toomist ja sobivate blogipostituste tähistamist vastava märksõnaga.

"Fotojaht" ootab iganädalast fotot ja "Jutujaht" uue teema juttu... mina ootan, et vaim peale tuleks.

Projekt "Koristamine" ootab pühendunud lähenemist... mis parata, kaduneljapäeva magasin maha, see oleks ehk tolmurullid kuuks ajaks igapäevaselt olematuks teinud.

Projekt "Kool 100" ootab kogutud, sealhulgas ka kasutamata materjali lõplikku kokku korjamist ja süstematiseerimist, ja siis arvuti puhastamist alles jäänud mittevajalikust.

Projekt "Üks postitus päevas" õnnestus eesmärgipärase kuu ajaga lõpuni viia. Oktoobris siis. Üldse tuleb sel aastal rekord, seni oli kõige tihedam kirjutamine aastal 2013 ja 155 blogipostitust.

Pisipiltide joonistamisest on saanud mu teraapiline ajatäide, projekt detsembrisse on "31 pisipilti". Viis on juba tehtud.

3.12.2021

...

04.12.2021

Ka jätkuva "Aja täitmine... ajaviiteks" proovin ikka 10 täis saada.

Selline projektipõhine elu siis.

Kui tõtt tunnistada, ega mul just alati meeles ei ole, et projekt käsil. Mõnikord koristan, kirjutan või joonistan niisama. Aga kui vaja, saab ka tagasivaatena nii mõnedki tegemised projektidesse paigutada ;) 

...

Fotojaht: katki mis katki

 ...

Ja kadus mets

Kord elas päkapikumees,

kes oli pikanäpumees.

Ta murdis oksi priks ja praks

ja puud jäid sellest kiduraks

ning mets sest muutus hõredaks.

Ta noolis linnupesades

ja tegi tühjaks munadest.

Siis kostis metsas viimne tuks

ja sulgus iga pesauks

ja nii see mets jäi hääletuks.'

See kuri päkapikumees

kõik kalad tõmbas välja veest.

Nii kuivas murest metsajärv

ja kustus iga metsanärv

ja muutus tuhmiks metsavärv.

(Ira Lember, luuletus kogumikust "Vurrkann")

...

Mul polnud ühtegi mõtet teemasse "Katki mis katki", aga kui täna kõndimas käisin, siis nägin. 

Puud on katki.

Mets on katki.

Eelmisel nädalal lugesin läbi Ira Lemberi raamatu "Tütarlaps maalilt" (2020). Omamoodi katki olid ka inimesed selles romaanis.

Riiulil lasteraamatuid tõstes nii umbes samal ajal jäi miskitmoodi pihku Ira Lemberi luuleraamat "Vurrkann" (1980). Hakkasin lugema... no ma ei tea!

Kas tõesti on võimalik, et päkapikud võivad sellised paharetid olla?

Aga täna vanemaid pilte lapates tuli arusaamine: kes siis muu, ikka päkapikumees, kes oli pikanäpumees ;)

27.11.2021

...

Nokk kinni, saba lahti...

 ...

Pesin köögis nõud ära.

Läksin suurde tuppa telekat vaatama.

Vaatan: näputöö laual ootamas, aga kääre pole.

Läksin väiksesse tuppa kääre tooma. Vaatan, pesemata kohvitass laual.

Läksin pesin tassi köögis ära.

Läksin suurde tuppa, et istun teleka ette. Näputöö ootab laual, aga kääre pole.

Läksin väiksesse tuppa ja tõin käärid.

Läksin suurde tuppa, näputöö laual ootamas. Ja üllatus-üllatus... üks pesemata tass ka.

Läksin kööki tassi pesema. 

No öelge ometi, millal mul see aeg telekat vaadata! Või siis näputööd teha...

Tegin endale hoopis Hea Une Teed.

Võtsin kruusi ja läksin voodisse raamatut lugema.

...

Aja täitmine 6... mäng sõnadega

 ...

Tühi targutamine ja mõttetu ajaviitmine see sõnadega mängimine, aga mulle meeldib. 

Ja aega mul on. 

Miskipärast tundub, nagu sõnal ajaviide on negatiivne alatoon. 

Ei ole hea asja eest teist taga niisama aega viita.

Ei maksa lobisemisega aega viita!

Ära viida aega, hakka tööle!... Sööma!... Hakka minema!

Ära viida aega, tee eluga!

Ennustusportaalist sai ajapikku põnev ajaviide.

Isegi Saareste sõnaraamat ütleb: ära viida siin asjata aega! Ja positiivsena hoopis, et veeda parem aeg kasulikult.

Saarestel kirjas veel mõnusaid mõtteid aja planeerimisest.

Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg.

Aega härjal, aega orjal.

Tuleb aeg, tuleb nõu.

Või siis targad mõtted mujalt: 

Mis võis olla parim ajaviide kui enda seltsis aega viita.

Male on hea ajaviide.

Puslede kokku panemine heaks koduseks ajaviiteks nii lastele kui nende vanematele, vanavanematest rääkimata!

Tee sa siis nüüd kindlaks, milline sinu lemmik ajaviidetest on hea ajaviide ja milline ajaviitmine on lihtsalt molutamine... 

... kusjuures, molutamine iseenesest pole ju ka paha.

Ütleb mina iseendale...  ja läheb nõusid pesema. 

Täitsa vastu tahtmist.

...

Aja täitmine 5... kohustuslik kõndimine

 ...

Kui juba kohustuslik, siis nagu poleks seda nägu, et lemmikute hulka kuulub. See siiski kuidas võtta, nii ja naa.

Päris kindlasti oleks päevi, kus ma ninagi toast välja ei pistaks, kui poleks kohustust. Mõnikord on selleks kokkulepe kõnnikaaslasega, ei saa ju helistada ja öelda, et anna andeks, ma täna ei viitsi. Teinekord saaks muidugi ilma kaela ajada: sajab, tormab, tuiskab, on niisama libe, aga pärast on kahju, et ära jäi. 

Mõnikord lähen ahjupuid tassima, pärast seda on ok kõndima minna. Isegi kui üksi peab minema. Kõige raskem on toast välja saamine.

Ühesõnaga: kui on kohustus, siis võib see kaasa tuua võimaluse mõnusasti aega täita. Kvaliteetaeg: tunnike suhtlemist, 5000 kõnnisammu, mõned fotohetked, mõned lõpuni mõeldud või räägitud mõtted.

Paar päeva tagasi käisin üksi. Kõigepealt tegin kohustuse: jälle need mutimullahunnikud, viiks pangega peenramaale. Suurem vedu jäi ära, sest imede ime, kuhilad olid seestpoolt suht jäätunud. 

Aga kui õues, läheks ka kõnniringile, mis sest, et kõnnikaaslane ära.

Fotokas taskusse ja metsa. 

Esimesed jäätunud võtted sellel sügisel.

Jäässe jäänud pisarad ... 24.11.2021

Hülgemöla ... 24.11.2021

Ninatark... 24.11.2021

...

Ei saa öelda, et mets kõndimiseks kerge oleks olnud.

Või et see üldse enam mets oli. 

Aga aeg sai hästi täidetud. Mis peamine, et toast välja.

...

Aja täitmine 4... sundseis aega viita

 ...

Pole midagi teha, kui sa ikka autoga ei sõida, siis tuleb sõita bussiga. Või rongiga. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, lõppude lõpuks on see natuke minu valik ka, kehtivad load on kuskil täitsa olemas. 

Seekord siis bussiga kohalikku pealinna, kell 8.45 kohtumine hambaarstiga... aga see pole see lugu.

Aeg oli täpselt ajastatud, bussi pealt maha ja kiirkõnnil paarsada sammu.

Koju tagasi stardib buss (ja meie super-bussijuht) kell 14.00

Päris pikk aeg, mis täita vaja. 

Alustasin sellega, et jalutasin tuttava juuksurisalongi ukse taha. Ilmselgelt aeg liiga varane, ruum oli pime ja uks kinni. Helistasin ja saingi võimaluse: lõikamine mahub, rohkem mitte, tule kahe tunni pärast. 

Tühja sest muust, mulle sobib!

...

Kui juustest rääkida, siis vägisi tekib tahtmine kuuseisu kontrollida, kas on mingi eriline faas, sest just sel nädalal on mind minu lähituttavad oma oluliste sündmuste reas teavitanud juuksuri juures käimisest. Naabrinaine (kulmud, värvimine, lõikamine),  pinginaaber (lõikamine ja kulmud), lapsepõlvesõbranna rääkis tänasest juukselõikusest, õe kohta veel ei tea, ta alles käis. Lõpuks minu lõikus ka.

See pole küll see teema, aga kui juttu juba tegin, panen pildi ka. Märgiks, et mitte keegi meist ei teinud endale selliseid imekauneid lokke kui tundmatu Tonja 1955.a fotol, kaugelt sugulase albumis.

...

Nüüd siis oli mul kõigepealt vaja paar tundi aega sisustada. Olin selleks teinud isegi ettevalmistusi: hommikul ei söönud ega kohvitanud, ja kodunt võtsin kaasa kirjutamisvahendid ning muu, mis vajalik. Näiteks ümbriku, margi ja aadressi.

Mul on nüüd kohalikus keskuses lemmik kohvik (kui juba lemmikutest rääkida), täielikus privaatsuses sai üks kirjavõlg likvideeritud. Kohvist ja saiakeste nautimisest rääkimata. Kvaliteetaeg ;) 

23.11.2021

Peale juuksuri mahtus ajatäiteks sisse veel selline tore ajaviitekoht nagu uuskasutuskeskus, aga ka kaks toidupoodi ja sihtotstarbeline kõndimine läbi linna mitmes suunas. Kui siis pool tundi enne bussi väljumist bussijaamas istuma potsatasin, helistas kallis kaasa, et kas ma apteeki veel jõuaks. No miks ei jõua, kui kiiresti liigutada! 

Mul see tavaline, et kogu aeg on aega küll, aga lõpuks läheb ikka kiireks ;) 

Neljas lugu sellest, kuidas aega meelelahutuslikult täita.

...

Aja täitmine 3... fotojaht, sedapuhku teemaks JALAD

 ...

Fotojaht on täitnud mu aega ikka aastaid. Arhiiv näitab, et fotojahi mõtet ja mõistet olen kasutanud rohkem kui neljasajas postituses.

Kui see nüüd on ajaviide, siis olen sel otstarbel ikka palju aega viitnud. 

Mulle küll meeldib pigem mõelda, et olen sellega oma aega meeldivalt sisustanud. 

Esimene fotojahi leidsin detsembrist 2008. 

13 aastat tagasi.

...

Seekord siis selline õrn teema nagu jalad.

Esimene mõte on, et mul jalad pidevalt külmetavad, sobiks üks sokkidega pilt. Äkki teen veel ära, ostsin just paar päeva tagasi endale nunnud villased sokid kohaliku pealinna käsitööpoest.

Aga muidu mulle meeldivad hoopis pikajalgsed, neid ma kadestan!

...

Viis viimast teemat fotojahiks leiab siit.

...

Aja täitmine 2... Lõbus Ajaviide

 ...

Lõbus Ajawiide... perekondlik piltidega nädalleht 1922-05-01.

Kuna meie post tuleb endiselt piisavalt hilja, loen vahelduseks ajaviiteks sajand tagasi ilmunud ajakirja. 

Ikka Digaris.

Esikaanel kaks vuntsidega vanameest, juures teade, et nemad allkirjastasid 31.01.1922 Wene-Saksa (Rapallo) lepingu. Walther Rathenau ja Georgi Tšitšerin.

Järgmisel lehel kohe reklaam: Likööri ja napsivabrik VERITAS.

Liköörid, napsid, konjak, rumm.

Silt pudelil kinnitab: Veritable Benedictine.

Et paremini lugeda, suurendasin lõiget.

Likööri ja napsiwabriku "Veritas"e paviljon minewaastasel näitusel. Liköörid, weinid, napsid ja rumm paremas headuses. Tallinn, Dunkri tn 4. Kõnetraat 13-17

Tahtsin teada, kui suure ajaloolise jälje too Veritas kodumaisesse alkoholitööstusesse ka jätnud on, leidsin vaid raasukesi. 

Aga huvitav seegi ;)

100 aastat tagasi valmistas nimetatud vabrik 2344 pange kangemat kraami ja tarvitas selleks 99,631 kraadi piiritust... misiganes see nüüd tähendab. Igatahes aasta oli 1921.

("Eesti Majandus", 1923)

Tagasi Lõbusa Ajaviite juurde... alates kolmandast leheküljest saab lugeda Edgar Allan Poe jutustust "Elusalt maetud". No see on küll kõike muud kui lõbus... aga vahet pole.

Igatahes aeg saab täidetud, kuni lõpuks uuemad uudised postkasti jõuavad.

...

Aja täitmine... ehk ajaviide 1

 ..

Mingi aeg tagasi küsis TT oma blogis, kellel milline ajaviide on. Täpsemalt, milline lemmik ajaviide. 

Ma nii kaua mõtlesin sellele, et enam nagu polnud viisakas vastata.

Ja lõpuks, jutt oleks läinud liiga pikaks, parem siis üldse mitte turkida.

Aga ma tõesti mõtlesin sellele, ja aus vastus oleks: mul ei ole lemmikuid. 

Isegi lemmikloomi mitte... kui lapsepõlvest konnad ja praegu ämblikud välja arvata. 

Muidugi meie pere kolm liblikat, kes kordamööda südant rõõmustamas käivad. 

Seekord Murtudtiib... 22.11.2021

Kui pereliikmetest rääkida, siis üks Lemmik vahepeal ikka on olnud, aga ühel hetkel otsustas ta nime muuta... ja nüüd on jälle kõik võrdsed.

See oli sissejuhatus.

Jutu iva on selles, et mul polegi nagu ajaviiteid, mul on ajatäited, ja neid juba jagub. Kujutan ette, et ajaviidet on vaja siis, kui peas tiksub mõte: appikene, mul on nii igav, mida ma nüüd teen. Sellist mõtet mul nagu pole olnud, küll aga on olnud juhuseid, et istun toas teleka ette ja mõtlen, et no mis ma siin niisama istun, võiks midagi näppude vahele võtta. Ja kui tõesti midagi põnevamat käeulatuses ei ole, siis mõni Sudoku igal juhul laua peal vedeleb. Kuna ühel hetkel sain aru, et olen võimeline ka tähe-sudokusid lahendama, siis viimasel ajal olen ajaviiteks just neid proovinud. 

Juba peaaegu hakkab aju õigeid tähti õigetesse kohtadesse paigutama, aga aega see võttis. Algul mõtlesin küll, et miks ometi tähed, ja siis panin sama sudoku numbritena paberile. 

Nüüd olen juba niikaugel, et numbri-sudoku hakkab tahaplaanile jääma, uus vahelduseks huvitavam.

...

Praetud liha

 ...

Mul ikka veel lõhna tajumisega probleeme... panin tüki soolapekki sügavkülma (aegumise kuupäev hakkas tiksuma), praeguseks juba hulk aega tunnen praeliha lõhna. 

Võta sa nüüd kinni, kas lõhnameel on tagasi tulnud või mitte.

16.09.2021

...

Fotojaht: õige magus

 ...

Mida kõike pakutakse!

Roosivannid ja piimavannid.

Vahuveinivann kahele!

Vahuveinivann meega... see võib olla õite magus.

Mis siin veel rääkida... on olemas ka šokolaadivann.

Meil oli küll ainult magus vahukann, aga nautijaid leidus sealgi.

15.08.2021

...

Kuus fotojahti veel, teemad on siin.

...

Jutujaht: Kuidas suhelda keerulise inimesega?

 ...

Kuidas kulgeb koostöö keerulise kodanikuga?

Kogukonna kuuenda kokkutuleku korraldajaks kamandati kärbes, kohusetundlik käsutäitja, kes katsus kaasata ka kohalikke külaelanikke.

Käepärane kodanik, kentsakas  kehkadivei, keeldus kontaktsusest. Kohe kerkis küsimus, kuidas kujundada koostööd, kui kodanik kummaliselt käitub, kusjuures käed käbedasti käimas: korra käpakil kõrvalhoones, korra küürakil keldris, korra kuuris kana kitkumas. Koostööst keeldus keeruline kodanik korduvalt, kuuldavasti kiuslikkusest. 

Katsu koos kurivaimuga kogukonna kokkutulekut korraldada! 

Kärbes käis korduvalt kodanikul kannul, kõneles kõditades, kõditas kõndides, kõndis kutsudes. Kord-korralt kulges kokkupuude kergemini, kuni kodanik, kuigi kergelt kärsitu, kuidagi kuuletus.

Kuid kokkutulek kujunes kaugel kavandatust.

Koroona karmid keelud kitsendasid kohaletulekut. Kogunes käputäis: kärbes koos kaaskonnaga, keeruline kodanik kuivikust kaasaga, kodutalu kõurik koos kutsumata kaaslasega, kaks kakerdavat külameest, kümnekonnast kontvõõrast kõnelemata. Kahjuks kaunis koduhaldjas keeldus kahtlasest koosviibimisest. 

Kuid kohalik keeruline kodanik keeras kokkutulekulgi käki kokku. Kuulutas korraldaja-kärbsele korraliku kodusõja, kuskäigus kupatas kahetiivaliste koostöögrupi kakahunnikust kaugemale, külakempsust kõrgemale... kuni kärbseparv kogunisti kurjustades kadus.

Kõlab kui kaader kunstiteosest ;) 

Kokkutulekul kandsid kärbsed ka kaotusi...

...

Ellujääjad

 ...

Ma laenutasin ellujääjate raamatu põhjusel, et mulle meeldis ta väljanägemine. Ja siis ehk veel kaaneümbrisel olev märkus Põhjamaade romaan.

Kaanepilt meeldib ka, aga seda ma raamatukogus ei osanud vaadata.

Alex Schulman, "Ellujääjad".

Nüüd on mul hea meel, et selle valiku tegin.

Raamatus on ühe perekonna lugu, mis paigutatud nagu ajateljele... ja telg siis kokku murtud.

Üks osa loost läheb ajas edasi ja teine ajas tagasi. Murdekoht on kell 00.00

Ajateljel tagurpidi kulgemine saab alguse 23.59. Esimene peatükk, ja sealt edasi kell 22. Kell 20... 18... 16... Kokku 13 lugu, mis kirjeldavad ühte päeva kolme venna elus.

Ajateljel edaspidi on lood poiste varasest lapsepõlvest kuni ajani 00.00. 

Nii neid kordamööda räägitaksegi. 

Ühe perekonna valusad lood.

Tegelikult ma oleks tahtnud seda raamatut kuulata, siinne sõnaseadmine on väärt, et sa mitte ainult ei loe teksti, vaid soovi korral kuulad. Mitte et lugemine halb oli, aga kui söömise juures on oluline nii maitse kui lõhn, võiks lugemise juures olla võimalus valida, millist osa loen ja millist kuulan.

Mõtlesin, et panen siia juurde mõne lõigu, mis kõige rohkem puudutas, aga need oleks liiga pikad tekstid, las nad olla. 

Pigem paar killukest.

Oli kord aeg, kus nad koos isaga suusatamas käisid. Valged suusarajad mustavas metsas, üle väljade, vaatega orgudele, kus isa valdas säärane meeleliigutus, et ta pidi peatuma ja lihtsalt vaatama.

...
Vendadel oli kõrgklassi lapsepõlv, mis möödus kuidagiviisi allpool elatusmiinimumi.

...
Ta pidi terapeudile kogu oma loo ära rääkima ja too ütles, et aju on isevärki. Teeb asju, millest me ise teadlikud pole. Teinekord, kui oleme midagi traumaatilist läbi elanud, muudab psüühika meie mälestusi. Benjamin oli küsinud, miks, ja terapeut vastas: et välja kannatada.

Suhted, mis kohati keerulised, kohati ilusad ja kohati väga-väga valusad.

Tavaliselt, kui ma leian raamatus mõne võõra nime, sündmuse või huvi pakkuva aastaarvu, siis ma guugeldan. Mõne raamatu lugemine venib tänu sellele lisatööle jupp aega pikemaks.

Seekord mõtlesin, et polegi midagi nii võõrast, et otsima hakata. 

Siiski, üks nimi tuli, see suunas mind kuulama Lou Reedi kontserti. Ja siis veel see Piano Man. Sain teada, mismoodi nad kõlavad.

Nii et lõpuks, polnudki ainult lugemine, oli ka kuulamine.

...

Puuduvate asjade hulk kuhjub

...

Hakkasin juba varakult tegema nimekirja, mida järgmine kord Selverist tellida. Iga päev tuleb paar-kolm olulist kaubaartiklit juurde. Kusjuures, tavaliselt pole mul poes kunagi ostunimekirja kaasas, tean niigi, mida vaja on. 

Järsku hakkasid aga olulised asjad järjest otsa saama, ja E-Selver pole tavaline pood, et jalad viivad sinna, kus tean, kus mis on. E-Selveris võin ma lausa ära eksida, nii palju "riiuleid", pole ime, kui mõnest kogemata mööda libisen.

Ireenile ütlesin ka mingi hetk tagasi, et puuduvate asjade hulk mu kodus muudkui kuhjub.

Tema muidugi tundis huvi, et kuhu ma selle kuhja küll ära mahutan.

Mõni mure! 

Ruumi on... üks kuhi ees või taga...

Puuduva viie asja kuhi on veel nii väike, et võib märkamatuks jääda.

...

Fotojaht: teekond

 ...

Eesmärgistasin tänase kõndimise, et prooviks kokku sobitada selle nädala fotojahiga Teekond.

Päris edukalt läks!

Kõigepealt leidsin, et mul on päkapikud käinud. 

Üllatus, üllatus!

Moosid, mahlad, salatid... ootasid mind välistrepil. Päkapikul pidi ikka üksjagu rammu olema.

Järgmine üllatus teekonnal: kell kaks päeval oli post juba tulnud!

Koos Õhtulehega (Reklaamipaus: tellige kõik Õhtulehte!) oli ka kaks kirja. Ok, üks neist oli elektriarve... ma vist olen ainus eestimaalane, kellega Eesti Energial veel kirjavahetus on... aga olen nagu olen. Ümbrikus oli hea uudis, meil oli eelmises kuus ainult 150 kWh elektrit kulunud.

Edasi saime kokku kõnnikaaslasega ja liikusime lähimasse bussipeatusesse, lootuses, et keset päeva mõni buss ikka sõidus on.

Isegi kaks tükki oli, meie kasutasime küll ainult ühe bussi teenust.

Sealt siis teekonna kolmas saamise lugu... mul on nüüd ootel 4 kriminulli, ehk aitavad mind blogimise sõltuvusest vabaneda ;)

Järgmised leiud olid tee ääres maas, kuna nendega ma midagi peale hakata ei oska, siis sinna nad jäid. Kui kellelgi vaja, lähen korjan üles.

Pildistasin veel oma lemmikut maanteeäärset kompositsiooni.

Ja kõige lõpuks viimane pilt tänasest teekonnast. 

Juba hakkabki hämarduma.

Ei saa jätta ütlemata... kui juba saamisega alustasin, siis saamisega ka lõpetan. 

Järgmised päkapikud :) 

Terve kotitäis kommi, liitsin-lahutasin, korrutasin-jagasin... peaks viieks päevaks jaguma ;)

...

Seitse fotojahti selles aastas on veel ees, teemad on siin.

...