Juubelihõnguline

  ...

#tagantjärele

Tegelikult oli plaan tagantjärele hiljuti lahkunud suves nostalgitseda, aga nagu ikka, kisub metsa. 

Kui nüüd just metsast rääkida, siis ega ikka ei kisu küll. Hing ihkab, aga ihu annab märku: parem mitte! Isegi kodumetsaservas saavad nad mind kätte... ma ei tea küll kes, aga igatahes keegi*, kes hammustab. Mind hammustab nii, et pärast võimutsevad ihul aeglase paranemisega punnid. Just sügiseti. Eelmisel aastal neelasin lausa antibiootikume, ja see teeb ettevaatlikuks.

Aga paar päeva tagasi, kui ma siiski korraks metsas oma pohlakohta kontrollimas käisin, õnnestus mul puuk kaasa tuua. Mõnikord avastan puugi varakult (täitsa tunnen, kui ta mööda mu ihu jalutab), enamasti kipub aga olema, et ta juba end sisse puurinud on. 

Jõudnud tagasi koju, tundsin, et keegi hammustab. Ikka kohe valusasti. Õnneks päris nähtaval kohal, lihtne oli tuvastada. 

Puuk! Hammustab! 

Kerge vaevaga sain kätte ka, ju oli alles hambad sisse löönud. Kusjuures, vana teada tõde, et puugihammustust ei tunne. Ju mu puuk oli eriliste teravate hammastega ;) 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!

Kui juubeli(hõnguline)jutt, siis võiks numbreid nimetada. Siin pole midagi häbeneda, ütlen otse välja. 15 aastat tagasi käisin esimest** ja viimast korda Hiiumaal. See tuli mulle meelde, kui eelmisel nädalal Krõõdas (kohalikus raamatukogubussis siis) lugemiseks raamatuid valisin. Krõõta lähen alati teistmoodi kui kohaliku pealinna raamatukokku, Krõõta minnes pole mul mingit nimekirja kaasas. Võtan selle raamatu, mis kõnetab. Seekord vaatas vastu "Minu Hiiumaa" (Mae Lender). Siis mulle meenuski, et mingil määral ka minu, erinevalt paljudest teistest Minu-sarja raamatutest, sest Hiiumaal olen käinud ja sealt on pärit päris mitu suguvõsa liiget. 

Mõtlesin välja (ja kontrollisin üle), aasta siis oli 2009. Käisime kolmekesi, kaasa kippus minema ja võttis minu koos mu sõbrantsiga kaasa. 

Olen siin-seal blogi fotojahis oma Hiiumaa pilte välja pannud, aga küll küllale liiga ei tee. Ja lisaks ei kattu minu Hiiumaa sugugi raamatuga "Ähk läheb tarvis". Raamatus on tegelik elu, meil oli vaid 2päevane suveseiklus. 

Mälestusmärk Hüti klaasikoja (1628-1664) asukoha tähistamiseks. 

...

Tegelikult tahtsin veel paar sõna raamatu kiituseks öelda, aga sissejuhatus läks liiga pikaks, raamatust ehk mõnel järgmisel korral. Või huvitavam on muidugi hoopis ise raamatut lugeda ;) Mõnus lugemine!

...

*kahtlustan põdrakärbseid

**no see esimest on kaheldava väärtusega, sest kunagi lapsepõlves lennukiga Saaremaale sõites oli vahepeatus Hiiumaal. Ma küll ei mäleta, et me lennukist välja oleks tulnud.

...

Lahkuma sunnitud

... 

#tagantjärele

Täna on just õige päev* meenutada suvist teatrielamust, etendust "Üks helevalge tuvi", milles räägitakse hingekriipiv lugu lapsest, kes koos ema ja vanaemaga, teadmatuses ja hirmus, mida tulevik toob, on sunnitud maha jätma oma kodu ja lähedased inimesed. 

Tagantjärgi on isegi raske öelda, kas eelnev raamatu lugemine oleks oluline või on teadmatus parem. Igatahes meil Ritaga oli Elin Toona "Pagulusse" aasta-paar tagasi loetud, nii et omavahel võrrelda ei saanud, kumb variant etem on. See vist nii ja naa. Raamatusse mahub rohkem, aga etenduses on kõik sündmused ja emotsioonid ehedalt lavale toodud, ja kui raamatus saab ka ridade vahele kirjutada ja vajadusel ridu uuesti ja uuesti lugeda, siis etendust peaks vist korda kolm vaatama, et kõik sisse kirjutatud mõtted välja noppida. Või kui mitte kõik, siis igal juhul rohkem kui selle ühe korraga. Kolm tundi etendust mahutas endasse väga palju olulist. 

Näitlejad** olid head, tekst oli hea, heli, valgus ja lavakujundus, igal asjal oli oma roll kanda.

Ja etendus Uuemõisa mõisas, ka koht hästi valitud.

Aga teema oli nukker. Ei olnud nii, et need, kes Eestist põgenema pääsesid, olid õnnega koos. Nad läksid ja kaotasid kõik, mis neil olnud oli, ja välismaa ei võtnud neid vastu, süda täis hoolimist ja käed kallistuseks ette sirutatud. Kõrge kukkumine neile, kes Eestis heal järjel olid olnud, ühtviisi nullist alustamine kõigile pagulastele. Igal pool tuli enda eest võidelda, vägivald ja elu lastekodus, päris sünged mälestused nii väikesele lapsele, ja milline valu ema ja vanaema hinges. Kohati ei tulnudki ema sellega toime.

Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa... Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud...

Elu kui teekond, läbi Saksamaa, Inglismaa, Ameerika Ühendriikide, vahepeal ka Singapur ja Bahama... ja lõpuks tagasi Eestisse. 

Elin Toona ise ütleb: "Ma olen 77 aastat rännanud tuhandeid kilomeetreid ümber maakera. Ja alles nüüd lõpuks jõudnud päriselt tagasi koju. Kirjutan praegu oma uue romaani "Tähesadu" viimast osa ja loodan leida nii ingliskeelse kui eestikeelse kirjastaja. Miks mõlemas keeles? Sellepärast, et ma ei olnud oma rännakutes kunagi üksi, olin alati koos tundmatute inimestega, kes olid samuti põgenikud oma maadelt, oma kodudest, kes olid jätnud kõik maha peale mälestuste, aga nad olid samade küsimustega, millele vähesed leiavad vastuseid. Veel vähem lahendusi."

Etenduse lõpus on positiivseks punktiks video Elin Toonast, tema mõtetest ja lootusrikkalt pilgust tulevikku. Elin, sündinud 1937.

Eraldi kiidaks veel kavalehte. Kui seda loed. loksub hästi paika, kes, kus ja millal.

...

Niisama juttu ka.

Olime vahetult enne etendust saanud peotäie häid nõuandeid (aitäh, Liana:). Tänu neile oskasime kohe õigest kohast padjad võtta, olime ettevalmistatud ootamatule lahingukärale ja takkajärgi võin vaid kahetseda, et kõiki soovitusi ei kuulanud! Oleks ikka teatrikohvikusse läinud (käisime enne kesklinnas kohvitamas), oleks saanud presidendiga koos aega veeta, pärast küll saalis istus ta üsna ligidal, nii et võisin ennast turvatuna tunda. 

Kohvikut kiitis ka juhuslik pinginaaber etendusel, olid olnud kõige maitsvamad saiad, mis viimasel ajal talle pakutud on!

...

Aga Haapsalu on üks väga armas koht, ja giid, kes meile enne etendust linnas ekskursiooni tegi, oskas huvitavalt jutustada.

...

Haapsalus, 23. augusti 2024. Vihje enne etendust...

...

* 80 aastat tagasi, kui Punaarmee pealetung uue hoo sisse sai, lahkusid Eestist paljud, kel see veel võimalik oli. Okupatsiooniaastad 1940-1941 olid jätnud hirmutava jälje eestlaste mällu, 1944. aasta pommirünnakud Eesti linnadele olid purustanud paljud kodud. Valitses paanika. 

Täna avati Pärnus suurpõgenemise mälestusmärk, skulptuur kujutab käte viimast kokkupuudet. 

Haapsalu raekojas on aga sündmuse meenutuseks näitus, kus muude eksponaatide hulgas on ka Elin Toonale kuulunud nukk.

** Näitlejad tõesti väga hästi mängisid: Teele Pärn, Daniel Coll, Kaie Mihkelson, Laine Mägi, Britta Soll, Kristo Viiding, Emil Rohumaa,  Richard Ester.

...

Septembrikuu pühapäevad

 ...

#tagantjärele

Juba esimene pühapäev septembris oli väga oluline. 

Teadmistepäev.

Kohalikus koolimajas käisin ma küll pea kuu aega varem, augusti alguses. 

05.08.2024

Siis oli mõisas veel suvine näitus... aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Ehk jõuan oma jutuga ükskord ka sinna aega.

Ikka need selle aasta septembri kaks pühapäeva.

 

Päris mitu lähedast lapsukest tegid algust uue õppeaastaga. Kohapeal tervitamas ei käinud, tegin kaardi ja saatsin head soovid teele. 

...

Teine pühapäev septembris on tavapärasem lipu-pühapäev, päev vanavanematele.

Erinevaid kanaleid mööda saime kätte palju tervitusi, nii vanaemale kui vanaisale. 

Ja üks lapsuke ka... sõitis rattaga kohale.

Ära viidi autoga.

Kuna mul palju tuttavaid, kes ka vanavanemad, tegin neilegi paar tervitust ;)

...

...

Lõpuks tänusõnad  mulle nii olulistele vanavanematele.

...

Liiga palju

 ...

#tagantjärele

Lappan suvist pildipanka, tagant ette. Sügisest kevade poole, nii on võimalik talv vahele jätta. 

Tühistaks talve, pääseks ahjude kütmisest ja lume rookimisest. 

Unistada ju ikka võib.

Aga räägin ma saagikusest. Vähem on parem... olen seda ennegi öelnud, ja ei väsi kordamast.

Hetkel on õunu liiga palju. Õnneks ainult 2 puud, üks suviste õuntega ja teine talveõunad. Nimetaks ka nimesid, aga mida ei tea, seda ei tea.

Suveõuntega on nii, et hiljutised tormised päevad raputasid puud üsna lagedaks, nüüd korjan, sorteerin ja tassin metsa alla. Lugesin kuskilt, et kui nad veidi aega laagerdavad ja lagunevad, on lootust, et varsti hakkavad metsaelanikud seal purjutamas käima. 

Ilusamad toon toale lähemale, aga kauaks sedagi ilu.

10.09.2024

Vanasti tehti mahla, moosi, kompotti ja koduveini. Koduveini tehti kõigest, isegi võililledest või keldris käärima läinud moosist. Ja siis sõpradega tipsutati. 

Aga tegelikult tahtsin ma ju õuntest rääkida. Mäletan aegu, kui kaasa neid külapealt mitu kartulikotitäit sai ja kus iganes ta siis mahla tegemas käis, igatahes oli lõpuks kolm 40-liitrilist vinkutäit mahla ukse taga. See tuli kuumutada, purki panna ja kaanetada. Purke pesta ja kuumutada, ja lõpuks need kolmeliitrised mahlapurgid keldrisse vedada. Seda, et liiga palju oleks saanud, seda ei mäleta.

Enam küll ei viitsi. Ei mahla ega kompotti. Paar purgitäit moosi keetsin. Ükspäev tegin pannkooke. Moos oli külmkapis olemas, aga kooke sõin hoopis meega. 

Sõstraid oli ka liiga palju. Arvasin, et olen kaval, panin paarile põõsale võrgud peale, ülejäänud jätsin lindudele. 

07.07.24

Aga üllatus-üllatus, linnud ei olnudki huvitatud! Lõpuks oli seis selline, et pidin ise põõsad tühjaks korjama. Ega ma päris lõpuni ei jõudnud, ikka natuke jätsin. Igaks juhuks, ehk tulevad ja tahavad. 

10.09.24

Aga ei taha keegi. Käin ise põõsast nokkimas. 

Linde ootan ikka. Arooniaid on palju, oksad lookas vastu maad.

....

Äratõugatud surnud

 ...

Kui raamatust rääkida, siis "Äratõugatud surnud".

Autor Elly Griffiths. 

See oli nüüd vist kuues raamat arheoloog Ruth Galloway ja peainspektor Harry Nelsoni lugude sarjast. Eile viisin loetud raamatu kohaliku pealinna raamatukokku ning võtsin järjekorras järgmise. 

Mul ei olnud sellest plaanis avalikult kirjutada, teada ju nagunii, et kriminullilikult põnev ja keeleliselt kergelt loetav. Aga nüüd, kui juba teema üleval, mõned laused ütlen.

Jutuks hoole alla võetud lapsed. Mõni laps on hoidjatädi hoole all, mõni lähedase hoida, mõned halastusest hoolt ja armastust saanud. Aga kas ainult? Millal tuleb mängu keegi, kellel on kurjad mõtted, kas sõbralikkus on alati siiras või kas metallist konkskäsi tingimata mõrvarile kuulub? 

Maetud ja leitud või kadunud ja leitud... mõnikord maetult, mõnikord õnneks hoitud ja terve. See pole ainult selles viimases raamatus. Arheoloog on läbiva teemana eelmisteski raamatutes leidnud luid, mis tagantjärgi väikeste laste surma tunnistavad.

Loed ja mõtled: ainult filmides sellised müstilised olukorrad. Või siis raamatutes. 

Igapäevaelu on tavapärasem.

Aga siis loed ajalehte ja mõtled: kuidas on see võimalik! Ei ole ei film ega raamat, on ajaleht värskete uudistega või tagasivaatega varasemasse aega.

Töömehed sattusid saja-aastasele kalmistule, millest keegi ei tea midagi. 

Sadakond maetud last, mõnedkümned sentimeetrid mullakihti katmas kuusepuust kirste. 

Ei ole kuskil tundmatul ääremaal ja x ajahetkel, väljakaevamised toimuvad praegu ja ligilähedal Viljandi linnapiirile. 

Kui pikk on ajalooline mälu? Kui mitte keegi ei mäleta, et vaid sajand tagasi seal surnuaed asus. 

Sada aastat muidugi on pikk aeg, ja lehest nopin välja mõned oletused selle kohta, kes need lapsed olid, miks nad surid ja miks ehk neid ei mäletata. Loodan, et lõpuks kas väljakaevamisel või  arhiividest mingid kindlamad vastused selguvad. 

Aga kui juba ajaloolisele mälule jutt läks... mina olin küll juba unustanud, kes  too pr Aino Järvesoo oli. Tean, et olen teadnud, aga ei mäleta. 

Aga mitte ainult mina. Haud annab märku, et unustatud, kuigi tema surmast on möödas vaid paarkümmend aastat.

Wikipedia mäletab.

Eluaastad 1910  - 2003. 

Eesti etnograaf, maalikunstnik ja kunstipedagoog. Eesti suurim eraannetaja. 

Sõjapõgenik, kes elas koos abikaasaga algul Saksamaal, hiljem Ameerika Ühendriikides. 1996. aastal asus elama Tartusse. Toetas kolme miljoni krooniga kunstviljastamise projekti ja tema annetuste koguväärtus võib ulatuda paarikümne miljoni kroonini. 

Nii lihtsalt on. Et ei mäletata.

Vaatasin filmi "Tõeline armastus" (Suurbritannia 2023) kaht esimest osa. Juba teise sõbra matused. Tuhk puistatakse lainetesse. Mul on veel 4 osa vaatamata, ja ma ei tea, kas ma vaatangi. 

Mul on omad kiiksud. Ja oma arvamus eutanaasiast. 

Ja ma ei tea, kuidas film lõpeb.

Lõpetuseks... jutt läks metsa, aga vahet pole. 

12.09.2009

Iga lugu tegelikult annab omamoodi märku, et tegelikkus pole alati võrdväärne sellega, mis silmaga näha või käega katsuda on.

...

Kahest kokku

 ...

Eile leidsin luuletuse, täna jäid fotod näppu.

Kui lühidalt öelda.

Kui täpsemalt lahti rääkida, siis mõtlesin, et sügisene mälutrenn kulub ära, eelmisel aastal sai kümmekond luuletust pähe õpitud, ja kui veidi enne korrata ja natuke vahepeal spikerdada, suudaks neid isegi ette kanda. 

Nüüd alustasin ettevaatlikult, mida lühem, seda parem. 

Ja et kõnetaks ka. 

Valik langes Kaplinskile.

***

Vikati paned

räästasse. Reha kuuri.

Heinad lakka.

Kuid rohi kasvab taas ja

ei mäleta midagi.

***

Kui keegi arvab, et asi seda pähe õppida... no mul veel pole, kuigi mitu korda läbi loetud ja nüüd siis juba kaks korda maha kirjutatud. 

Pildid tulid minu juurde paar nädalat tagasi, kui mulle usaldati üks osa vanaema-vanaisa fotoarhiivist. Päris palju tuttavaid pilte, ju mul vist ema käest saadud, palju ka selliseid, mis varem nähtud, aga minul ei ole. Nüüd olen tasapisi skänninud, aga teisest küljest, pean mõttes aru, kuidas ja kus neid pilte säilitada. Eks originaal on ikka olulisem kui koopia.

Ühel hetkel jooksid kokku.

Luuletus ja pildid.

1940ndad

1950ndad

Kuskil kuuri seina küljes on mul vikat ka täitsa olemas.

...