Lugesin Kroonikat

...

Lugesin ja tegin enda jaoks mõned nopped.

Olulised ja elulised.
Minu jaoks.

Ma saan ära näha dok filmi Vello Salost.

Targad inimesed harjutavad end leppima mõttega, et surm on elu loomulik osa.

Äraminekut ei tohi karta.

Minu isale oli antud sama palju eluaastaid kui Taani printsile.

Oma elu tuleb ise kujundada.

Kipume unustama, et inimene vajab enne lahkumist sama palju hoolt kui sündides.

Ingel vaatab kuud.

Me kõik tahame jõuluks koju...

...

Imepärane India

...

Sattusin sellisele vahvale üritusele, kus pakuti indiapärast head ja paremat. 

Silmale ja kõrvale, keelele ja meelele, ja kindlasti veel mõnele kehaosale. 

Reisimuljed, fotod ja videod.

Pulmamuljed.

Kuna Indias sellist kommet nagu vabaabielu ei ole, on seal kogu aeg kuskil kellegi lähemalt või kaugemalt tuttava pulmad. Tavaline, et aastas saad 10 - 15 korda pulmas käia. Ja ikka mitu päeva korraga.

Ok, ma mäletan, millal mina viimast korda pulmas käisin, aga enne seda, nö eelviimased pulmad? Paarkümmend aastat tagasi kindlasti, ehk rohkemgi. Usun, et kogu oma elu jooksul olen ma mingi 15 korda pulmas olnud. Mis teeb üks pulm 4-5 aasta jooksul, sünnimomendist alates.

Mulle numbrid meeldivad!

See number ka, 600.

Või oli see nüüd 800.

Et mitu inimest seal pulmas oli.

Tegelikult, vahet ju pole!

Igasugustele tseremooniatele lisaks on India pulmas hea võimalus lähemalt tutvuda India toitudega.

Kuna meie pulma ei saanud, Indiast rääkimata, tutvustati meile indiapärase toidu erilisi maitseid siinsamas koos võimalusega kõht korralikult täis süüa.

Kõigepealt kostitajate näpuvahelt traditsiooniline esimene amps.

Siis suupisted laual, lisaks maitseainetega röstitud pähklisegu.

Supp.

Soe toit riisi, kastme ja aedviljaga.

Mango smuuti.

Magustoit .

porgandihalvaa

Ja muidugi imeline chai.

Kõik see eile siis.

Chai oli nii hea, et tegin endale kodus ka tassitäie.

Peale tänast prisket kõhutäit.

Aga see on juba uus jutt.

...

Ekvivalentnetosissetulek

...

Majandusest ei tea ma muhvgi, aga mõned mõisted on selged. No et netopalk on see, kus osa raha on netu... nagu ütlevad venelased.
Mida pole, seda pole.
Kui tööl käisin, polnud mul aimugi, kui suur mu palk on. Muidugi olin ma numbrit näinud, olin allkirjagi andnud, et olen nõus selle mulle määratud summaga. 

Aga arvestasin ikka numbriga, mis pangakonto pealt vastu vaatas.

Loomulikult, mida rohkem, seda uhkem, aga tore oli ennast proovile panna ja olemasolevaga hakkama saada. Kui ikka palgafond ei luba, mis teha. Kuuldavasti oli mõnes naaber-asutuses asi veelgi rangema kontrolli all. Et kui kolleeg koolitusel, mine aga tee tema töö ära, sul nagunii hetkel vaba aeg, mis mõttes asendustasu?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Hoopis sellest arusaamatust sissetulekust.

Ekvivalentnetosissetulek. 

Vanasti sai mingit poomismängu mängitud: kui ei taha, et võlla tõmmatakse, arva sõna ära.

Selle sõnaga oleks ma ikka tõelised poomistalgud korraldanud!

Koperdasin sellele sõnale täna, kui hakkasin uurima, kes need ühiskonnas vaesed on ja kes väga vaesed. 

Peale hommikusi raadio-uudiseid.

Statistikaamet ütleb, et aastal 2017 elas suhtelises vaesuses 22,6% Eesti elanikkonnast.

Ja suhteline vaesus on siis, kui see lohisev ekvivalentnetosissetulek on väiksem kui 523 eurot.

No ma ei tea, kui ma ikka alla 500 kätte saan, siis ei tohiks sissetulek kuidagi üle 500 ulatuda, isegi mitte see ekvivalentnetosissetulek... mis omakorda on märk sellest, et ma elan vaesuses.

Aga mitte halvasti. 

44000 inimest elavad minust kordades viletsamalt, sest neil see xxxsissetulek on alla 207 euro.

Numbrid mulle meeldivad.

295 000 inimest.

Elab suhtelises vaesuses.

44000 absoluutses vaesuses.

Mis iseenesest on ikka päris kole.

Vaatasin eile igasuguseid saateid.

Kodutunne.

Inglite aeg.

Ja ei suutnud teha valikut, kuhu oma pisku annetus suunata.

Mu meelest on nad kõik väärt, et elu oleks elamisväärne, seda eriti aga siis, kui e l u on hetkel otsustanud sinuga väga karmilt ringi käia.

Olge hoitud! 

Teie kõik, kellel on raske!

Või väga raske.

Loodetavasti teeb jõuluaeg olemise-elamise meile kõigile omamoodi eriliseks.
Aitab hoida usku, lootust ja armastust.

...

Minakeskne mina

...

Tegelikult olen kogu aeg oma blogi keskpunktis olnud, aga lõpp läheb lausa piinlikuks! Kõik detsembrikuiste postituste pealkirjad algavad sõnaga "mina"... no ok, ühel on küll pealkiri niisama talvine, aga mõte on ikka. Et mul on midagi, mida teistel ei ole... lumi maas näiteks.

See on täna ka nii, et maa on valge ja rajad lumes. Puukuuri ja sauna ja metsa alla ja prügikasti juurde. 

Ja suunaga suurele teele.

Ainult et kolama pole ma juba jupike aega jõudnud. Sobrasin oma piltides, hirmus igatsus tuli peale. Kahjuks tuli pime aeg enne kätte kui mõttest tegu oleks saanud.

Aga jah, need pildid.

Minu käigud on alati kuidagi müstilised.

Kasvõi see vana laut. Aastaid olen teadnud, et loomi seal enam pole, seisab mahajäetuna metsaservas. 

Ükspäev sattusin sinna kanti ja avastasin, et siiski-siiski. 

Polegi nagu tühi.

Mingid loomad seisavad akna taga..

Igaks juhuks väga ligi ei läinud...

Loodan, et ta mind ei märganud.

Tema, seal laudas.

Erinevalt temast seal metsas.

Tema lausa jõllitas mu poole.

Nüüd on lumi maas, nüüd võiks minna vaatama, kas nad on alles või minema kõndinud.

Need loomalaadsed.

Loeks jälgi.

Muidu ainult märgid maas karudest, huntidest ja rebastest.

Või lindudest, kes arvavad, et miks ära minna, kui siin ka saab hakkama!

...

Minul küll käivad päkapikud

...

Esmaspäeval siis võtsin raamaturiiuli käsile. 

Et koristaks ära.

Tolm ja süsteemitus.

Tõstsin kõik selle kraami põrandale.

Loomulikult leidsin üht koma teist huvitavat.

Kõigepealt "Mandala", Tõnu Õnnepalu.

Panin kõrvale... et täita üht oma uue aasta lubadustest: loen rohkem, eeskätt raamatuid, mis ootel kodus riiulis.

Neid seal ikka jagub, "Mandala" sealhulgas.

Imelistest juhtumistest mu elus puudust ei ole.
Kohe, kui raamatu kõrvale tõstnud, algas Vikerraadios järjejutt.

Katkendeid "Mandalast" luges Indrek Sammul.
Nii lihtalt on.

Raamat riiulis oli aga sattunud valesse aega. Teised seal olid kaugemast minevikust.
Aga ka kõik Eesti autorite teosed.

Panin mõned öökapile.
Lootuses, et loen.

Raamatuseljaluuletus.

Suur isane kala akvaariumis.
Lapseröövija.
Kõnelused.
Tagasi tulevikku.
Raisakullid.
Puud olid,
puud olid hellad velled.

Peaaegu unustasin, et koristamine on pooleli.

Aga mõned panin projekti: taaskasutuskeskus.

Enne sirvisin läbi... ja siis saingi teada, et mul ka käivad päkapikud!

No ma ei tea, kui ammu, aga kahtlustan, 

et see päkapikk käis ikka mitukümmend aastat tagasi juba.

Muudki huvitavat leidsin.

Ämma kiri aastast 1979.

"Septembris algab ju ka kartulivõtt. Kuidas teie võtate, kas masinaga? Minul on vähe võtta, sellepärast ma muret ei tunne, aga eks ma peaks vanadel natuke abiks minema, eks näe. Endal mul selline salasoov, et läheks ka kolhoosi võtma, ei tea kuidas see läbi läheb, ma pole nüüd mitu aastat käinud, vanasti käisin küll. No heake küll - teile siis head rõõmsat pulmapäeva, pange küünlad põlema ja vaadake filmi ka, ma seekord ei tule, olen just 30-dal tööl."

Nojah, meil oli 4. pulma-aastapäev.
Ämm oli 56 saamas.
Vanad olid tema ema ja isa Vigalas, sündinud 1900 ja 1902.

Küll aeg lendab, ämmal mõne päeva pärast 95 täis.

Aga veel leidudest.
Ema kiri (kaart) novembris 1982.
Et võtan küll lapsed hoida, kui juubelile lähete.

Ja Vigala-vanaema kaart samast ajast.
"Mul oleks palve olnud, et teie oleks minu sünnipäevale tulnud, aga tean, et väikese lapsega ei või talvel nii pikka teed ette võtta, parem karta kui kahjatseda."

Ma usun, et me käisime juubelil.
Kuidas muidu mandalat kokku saada.
Kaasapoolne perekonnaring.
Veidi elust ajas tagasi, keskpunktis lapsed.
Nende vanemad.
Vanavanemad.
Vana-vanemad.

Järjejutu kuulasin terve nädala.
Meeldis.

Tuli huvi raamat kohe kätte võtta.
...

Minu mure on muretsemine

...

Mikita rääkis täna Vikerraadios muretsemisest. Ja maavanaemadest, kes muretsevad. Et see on omamoodi talupojatarkus ja tagab turvatunde.

No ma ei tea. Mu pere on mulle sadu kordi öelnud, et mis sa muudkui muretsed.

Mulle endale tundub küll, et asi on seda väärt. 

Et see oleks nagu see, mis kaitseinglil silma peal hoiab ja talle märku annab tema kohaloleku vajalikkusest.

Minu vanaema muretses ka. Tema võttis kaitseinglitega otseselt kontakti, see tähendab, tema palvetas. 

Kõigile oma lastele ja lastelastele mõeldes.

Mul on tunne, et tema ema, minu vanavanaema siis, tema ka. Palvetas kõigi oma lähedaste eest. Pilvi kunagi ütles, et see andis tõesti turvatunde. 

Elada teadmisega, et tema vanaema palvetab tema eest.

Aga mul on tegelikult muretsemisega tõesti mure. Tundub, et ma ei suuda vahet teha, kas põhjus muretsemiseks on piisavalt suur.

No et muretseda.

Või siis et mõne muretsemiseks vajaliku hetke oma teadmatuses hoopis muretsemata jätan!

Oeh!

Oeh!

Vanaema kunagi ütles: "Oeh täna, oeh homme, millal see et küll otsa saab!"

Minu muretsemistel on pikk ajalugu. Mäletan, elasime veel Telliskivi tänava korteris. Ema ja isa tööpäev lõppes tihti päris hilja, ja mina muudkui muretsesin. 

Et miks nad veel ei tule.

Muretsesin seni, kuni korteri välisuks paugatas.

Siis tuli kohe uni.

Eks mul seda muretsemist läbi aegade on ikka olnud, kui sellest isegi kunagi varem olen kirjutanud!

...

Esimesed hanged

...

Mõtlesin, et teen ka nii, nagu vanaema tegi, kui mina alles laps olin. Nimelt kloppis vanaema hommikuti akna kaudu oma voodilinu ja jättis nad siis veidikeseks ajaks üle aknalaua värsket õhku hingama. 

Ise läks kööki toimetama.

Kui mina täna hommikul köögist tagasi tulin, olid linadel lumehanged. 

Võin nüüd voodis lumeinglit mängida ;)

Olen selle teksti kirjutanud 24. novembril.

Ega neid hangesid kauaks ei jagunud, aga selle sügise lumehooaeg sai avatud.

Praegu on meil olukord vahelduv. Eile päeval näiteks olid vaid mingid riismed põllu peal  ja tee  tehnika poolt jäiseks sõidetud.

Mul on isegi pilt... mitte et ma lund oleks pildistanud.
Või teed.
Hoopis meie rebane käis tere ütlemas.

6. detsember

Aga enne seda sain tegeleda isegi oma talvise lemmiktegevusega.
Õuepealne lumetõrje.

2. detsember 

Isegi oma lemmikuid lilli olen uuel hooajal juba pildistanud.

Ja kuidas on hetkeseis?

Tänan küsimast, lumine. Eile  vastu õhtut sadas.
Trepi lükkasin kohe puhtaks, täna õhtuks oli ta endale musta jää peale tekitanud.
Õue lund rookima ei jõudnud.

Ehk läheb seekord ise ära.

Mitte et ma kevade peale loodaks...
...

Mul on, aga sul ei ole

...

Päris kindlasti on mul mälestusi, mida minust noorematel ei ole.... nojah, samas on terve maailm täis minust vanemaid, nooremaid või minuealisi hoopis teistsuguste mälestustega. 

Ja ma tegelikult pole üldse kade. 

Isegi siis mitte, kui keegi loeb ja mõtleb: aga mina ju ka!

Mul olid lapsepõlves vildid.

Ja jänesenahkne kasukas.

Minu emal oli karakullnahast kasukas, ilmatu raske, väikestest jupikestest kokku õmmeldud. Väikese õe kasukas oli valge, Ungari lamba nahast.

Vanaemal oli must mutinahkne muhv. Minu ajal ta seda ei kasutanud, ju lihtsalt mälestus noorusaegadest.

Ja kui ma nüüd kappe koristasin, leidsin oma aastakümnete taguse kährikunahkse krae. 

Ja ühe sinirebase nahajuppidest toote, hinnasilt ka juures, tõenäoliselt oli emal see samuti krae tegemiseks muretsetud.
Aastast 1974.

Paar nahkset riba oli kotis veel, küllap mõne kapuutsi servas olnud, ikka väga kaua aega tagasi.

Ega ma neid nahku kuskil riiete juures kasutada ei julge, arvestades kui võitlusvalmis osa mu kaasmaalastest on, nagunii arvavad, et provotseerin, loomapiinaja selline! Vops kuklasse ja jalaga tagumikku!

Ükskord Rootsis oli, lapsukese kapuutsi tutiks oli ka pehme nahkne sabajupp, ja juba tulid õelad kommentaarid. Rootslased? Muidugi mitte, neist ma poleks arugi saanud, isegi kui nad oleks halvustanud. Ikka armsad kaasmaalased, kellega koos laevalt maha tulema sattusime. 

Loomulikult ei hakanud ma pikalt seletama, et see vaene loom juba aastakümned tagasi meie seast lahkus... või lahkuma sunniti, ja meie ainuke võigas tegu oli, et polnud lasknud koidel nahka nahka pista. 

Mul endal oli veel ka abielu algusaastatel kasukas. Selline heledam, beežikas. Kunstnahast.

Mõnikord keerasin ahju ette kasuka peale magama.
Kui väsimus võimust võttis, aga õhtuste töödega alles poole peal.
Põrandal tukastades polnud vähemalt hirmu, et hommikuni välja magan.

Miks see kõik nüüd äkki meelde tuli? 

Viskasin koikusse pikali, et loen lehte. Midagi peale ei võtnud, ja kui ärkasin... prrr, kui külm!

...