Sodi-podi soodne toit

...

Hommik ei tea, mida õhtu toob. 

Mitte küll õhtusöök, lõuna ikka, aga juba vanast ajast on see meil õhtupoolikusse nihkunud.

Vaatasin varud üle. Ainus kohustuslik element oli kõrvits, mille tarbimisega juba paar päeva tagasi algust tegin, muu tuli juurde "joonistada".

Alustasin salatist. Riivisin tubli tüki kõrvitsat ja ühe õuna. Külmkapis kössitas unustatud sidrunipunn, selle pigistasin tilgatuks. Natuke oliivõli, suhkrut, soola.
Ikka nagu natuke ilmetu. 

Hakkasin sisse peotäie viinamarju (mida kõike kodus ei leia!) ja tilgutasin õige pisut Worcesteri kastet.

Väga hea sai!

Vahepeal olin keetnud kaks kotikest pruuni riisi ja pannud sulama neli juppi sulatatud juustuga grillvorsti.

Kuumutasin õlis ühe hakitud sibula ja kaks küünt küüslauku, siis lisasin peeneks hakitud vorstitükid. Kuna kõrvits hingas kuklasse, tegin temast kuhjakese kuubikuid.  Ja lisasin pannile. 

Mul õnneks selline suur wok-pann.

Kaks tomatid ka peeneks ja hautisesse sisse. Maitsestasin soola ja pipraga, lisasin keedetud riisi... mis kuidagi liiga jäik tundus. Valasin siis veidi vett ja massi sisse killukese võid, ja jätsin veel 15 minutiks hauduma. 

Päris maitsev sai, salatile lisasin mingit seemnesegu, mis tegelikult leivaküpsetamisel kasutamiseks mõeldud.

Nüüd on kõht täis.

Aga midagi magusat tahaks, hakka või kõrvitsast pannkooke tegema!

...

Isadepäevast meestepäevani

...

Ega tagantjärgi vinguda pole mõtet, aga imestada ju ikka võib. 

Elu on juba selline, et iga päev on väärt imetlemist.

Või imestamist.

Lugu ise nii.

Kui isadepäev oli tulekul, küsis tütreke, kas tähitud kiri on kohale jõudnud.

Laupäeval küsis, kolmapäeval oli posti pannud. Nii umbes 40 kilomeetrit vahemaad.

Kingitus pühapäevaks.
Isadepäev siis, 11. november.

No ei olnud.
Kippusin juba kohalikku postiteenindust süüdistama. Aga siis lugesin kuskilt, et Omnival on seoses kolimisega teatud raskused.

Ok, leppisin olukorraga.
Kaasa muidugi veidi mossitas, kingitus ju temale.

Aga oli esmaspäeval ootel.

Ja teisipäeval.
Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel.

No siis reedel võtsin kätte ja saatsin meili.
Sellise luulelise!
Tunnen end äärmiselt õnnetuna. Laps tahtis üllatust valmistada ja saatis isadepäevaks tähitud kirja. Sellest on nüüd kümme päeva möödas, saadetist pole kätte saanud. Kelle poole pöörduda, kust infot saada.

Jee! Vastus tuli hetkega!
Aitäh kirja eest! Vastame kahe tööpäeva jooksul.

Ma nüüd ei tea, kas see reede oleks nagu esimene tööpäev? Igaks juhuks olin juba esmaspäeval ootel.
Ootamine läks asja ette... saabus pakk!
Ainult 12 päeva!

Olin kindel, et ega vastust meilile ei tulegi, pakk ju käes.

Ei tulnud teisipäeval.
Kolmapäeval ka mitte.
Vastus tuli neljapäeval.

Täname. Vabandame. Selgitame.

Pole hullu, juba ammu unustatud!
Pealegi, üllatus-üllatus, pakk jõudis kohale meestepäeval, 19. novembril.
Väga hästi ajastatud ju, usun, et teadlikult.
Tütreke juba lootis ka, et 2in1... et jõuab jõuludeks! Luhtund lootus!

Ah jaa, Omniva vastuskiri lõppes sama luuleliselt kui minu kiri algas ;)
Rõõmu soovides... Klienditeenindaja.

Aitäh!
Rõõmu jah, rõõmu on ikka vaja!

november 2018

* Foto on otseses seoses räägitud looga.
1) Kaasal olid külalised (seos isadepäevaga)
2) Tegime kohvi, aga mehed alles magasid (seos meestepäevaga)
3) Mehed magasid toas, kus pesitses kohvikannusoojendaja
4) Mehed magasid kaua, sest eelmisel päeval oli saunaõhtu
5) Tegime kannule käepäraste vahenditega soojendaja - seos mütsigaga
6) Mütsi kinkisid lapsed mõni aasta tagasi papsile, sest kes muu siis ikka SAUNA BOSS on!
...

Raamat või blogi

...

Loen juba mitut aega ühe tänapäeva Eesti kirjaniku kirjutatud teost. 

Raamatut. 

Lühiromaani. 

Mis iganes ta siis oli.

On.

Ma pole viiekümnendast leheküljest kaugemale jõudnud.

Ju ma olen kriminullide lugemisega oma tundemeele ära rikkunud!

Lihtsalt kuidagi... lahja nagu.

Võimalik, et jõuab kosuda, kaks kolmandikku veel lugemata.

Kuna raamat pooleli ja lõpp teadmata, siis retsenseerimist ei harjuta ja teose autorit ega pealkirja ei nimeta.

Kui see oleks blogi... see võiks vabalt blogi olla, sest lugu on noorest daamist, kes kirjeldab oma päevasündmusi, mis on suht ilmetud, ja mehi, kellega pilkude vahetamisele ilmselgelt liiga suurt tähendust omistab.

Kui see oleks blogi, siis ma aeg-ajalt heidaks sinna pilgu.
Mingil hetkel.
Et ehk on daami elu sisukamaks läinud. Kuhugi välja viinud.

Või peaks ikka raamatu lõpuni lugema?

...

Ja siis blogi, mille paar päeva tagasi avastasin. Inimest, kes seda peab, olen juhtunud telekas nägema. Juba siis ma mõtlesin, et temale antud elu jääb ilmselgelt liiga lühikeseks. 

Nagu Ukulgi.

Ja midagi nagu sähvatas minus.

Kui ma selle leitud blogi viimast postitust lugesin, käis ka võbin läbi. Ehk tulid mõned minu enda viimase aja mõtted meelde?

Näiteks laul, mis mind aeg ajalt kummitab.

Sind otsides, Tõnis Mägi.

Aastast 1972.... ja ma endiselt fännan. Juba 45 aastat siis.

Aga ma ei seostanud leitud blogi saatega ETV-s. Alles siis, kui olin veidi rohkem lugenud, mõnesse teemasse rohkem süvenenud, sain aru: ma ju tean teda!

Kuna mul oli eile terve päev aega (remondimehed olid korteris), vedelesin diivanil ja olin olemas. Et nad end üksikuna ei tunneks.

Need mehed.

Ja võtsin aja enda jaoks ja lugesin.

Nüüd ma siis lõpuks jõuan välja selleni, mida öelda tahan. 

Ma lihtsalt imetlen seda inimest. 

Julgust rääkida. 

Kirjutada. 

Olla ja elada.

Ja oskus nii hästi kirjutada!

Kui see ei oleks elu, siis ütleksin, et tegemist on hästi kirjutatud raamatuga.

Aga see pole raamat... olen sunnitud tõdema: ühtegi raamatut ei saa võrrelda tegeliku eluga. 

Kordades rohkem on elus nuttu, naeru, ootamatusi, arusaamatusi.

Minemisi, tulemisi, leidmisi ja kaotusi.

Juhuslikku kokku sattumist ja tahtmatuid valikuid.

Või olukordi, kus valikuvõimalus täielikult puudub.

Üheski raamatus ei saa olla nii palju lehti, et saaks ära rääkida loo sellest, milline on elu.

Ah jaa, see blogi . Ma usun, et võin linkida, sest tegelikult on seal sees üks soov.
Palve.

Hea on ju aidata!
...

Poliitilised mängud ja muu elu

...

Olen nüüd juba mitu päeva kolanud vanades ajalehtedes ja arhiivides ning leidnud üht-koma-teist oma lähedaste saatusest eelmise sajandi algusaastatel ja Eesti Vabariigi eksisteerimise paarikümne esimese aasta jooksul. 

Kokkuvõtet või ülevaadet pole veel kirjutada jõudnud. 

Aga küll ta tuleb.

Kusjuures, huvitav fakt see, et ma viimasel ajal pole suutnud värskeid päevakajalisi uudiseid meedias lugeda, neid vanu ligi 100-aastaseid ajalehti lappasin ja lugesin suure huviga.

Näiteks see poliitilise maiguga artikkel, ajaleht nimega Uudisleht, 27. aprill 1932

Erakonnad ei salli tõearmastamist

Lähenevad riigikogu valimised. Mida ligemale jõuavad need otsustamispäevad, seda intensiivsemaks muutub valimiseelne kihutustöö. Erakonnad "veavad noota", nagu seda põhjendatult on ristinud rahvasuu. Püütakse ülistada ennast ja teha armutult maha kõiki teisitimõtlejaid. Demagoogia - see on relv, mis peab erakonnale tooma valija poolehoiu, õigem küll "hääle"!

Korruptsioon ja valimatu sõim lokkab praegu üle terve maa. Ja muutub iga päevaga jõulisemaks. 

"Uudisleht"- võiks vist täie õigusega öelda: ainsa erapooletu ajalehena Eestis - on alati võidelnud selliste nähtuste vastu. Oleme korduvalt piitsutanud igasuguseid riiklikke väärnähteid ja nende peamisi süüdlasi - erakondi. Ja nagu lugupeetud lugejad mitmel puhul veenduda võinud - meie nõudmised ja korralekutsumised on sageli üht või teist asja parandada aidanud.

Selline sissejuhatus ühele pikale artiklile.

...

Ja mitte ainult poliitika. Kogu muu elu ka... just lugesin Ilmar Trulli luuletust. 

Ennemuiste vanal ajal, 

kivikoopa seina najal

tehti osa asju puust,

osa asju lehti luust, 

osa asju tehti kivist,

osa asju tehti muust.

Noh ja täpselt sedasi 

kestab see kõik edasi.

Seda vana Uudislehte lugedes oli täpselt sama tunne.

Et kõik samamoodi.

Ikka kestab edasi.

Üks artikkel 

"Koputas südamete pihta"

meenutas mulle, kuidas möödunud suvel Jaani kiriku ees trepil poisike kerjas. Andsime ka euro, aga siis jäime eemalt vaatama. 

Oli neid annetajaid seal teisigi, kirikus oli mingi toiming algamas. 

Ehk isegi matus.

Ja siis äkki sõitis ligilähedale limusiin, poisike korjas asjad kokku ja läks autosse. 

Ja nad sõitsidki ära.

Midagi oli vanasti siiski teisiti.

25. mai 1929

Ei mingit limusiini, hoopis protokolli sai!

90 aastat tagasi.

...

80 aastat tagasi

...
Tegelikult rohkemgi kui 80.

Kiri on kirjutatud Kallaveres 20. jaanuaril 1937.

Lgp kuulutaja
Lugesin Teie üleskutset "Päevalehes" nr 16 all 16. jaanuaril 1937. aastal.

Kuna leidsin selle hoogsas käekirjas kirjutatud teate vanaisa paberite hulgas, hakkas asi mind huvitama.
Mida vanaisa on kuulutanud?

See on üritus, mis väärib üldist tähelepanu kõikides seltskonna kihtides. Siinjuures anname endid üles kui algatava ürituse pooldajaiks O.H. ja A.H. 
Aadress.
Soovime teile jõudu ja hääd edu. H.

Otsisin interneti abil välja Päewalehe ja hakkasin lugema.

16.01.1937

Ainus lugu, mis haakub vanaisaga ja leitud kirjaga, kannab pealkirja "Usuühingust - kultuurühingusse". 

Kirikust lahkumine ei ole loobumine kõrgematest püüetest.

Kirik ja usk on olnud inimese elus tähtsad tegurid. Tänapäew aga palju inimesi, kõikidest rahwakihtidest, on kirikust eemale jäänud. Nad ei ole leidnud kirikust seda, mida otsinud, ei ole suutnud oma paremat tõetunnest kooskõlastada kiriklike tõdedega ja - on lahkunud. 

Lahkumine kirikust ei tähenda loobumist kõrgematest püüetest, vaid see on uute teede otsimine. Igal inimesel, olgu ta haritud või harimata, usklik või ilmalik, on oma tõekspidamised ja tung nende tõekspidamiste süvendamiseks, kui ka soov neile tunnustust leida. Hulk inimesi kirikust lahkumisega on sattunud probleemide ette, mida veel kaugeltki lahendatud ei ole.

...

Iga inimene, peaasjaliselt just perekonnainimene, kes kirikust eemale on jäänud, peab tunnistama, et ta on siiski sellega väga palju kaotanud, kasvõi nende kiriklike talitluste näol, mis nii palju pidulikkust annavad perekondlikele sündmusile. Eriti valusalt on seda kaotust tundma need kodanikud, kellel on tarvidus olnud mõnele oma perekonna liikmele viimset puhkepaika otsida. Et täita seda tühimikku, et õigustada enese lahkumist usuühingust, et hoogsamalt ja edukamalt lahendada oma päevaküsimusi, et kujundada uut moraali, uutel alustel, ja et arendada oma uut maailmavaadet, sellest on tarvidus uue kolde, uue katuse, uue ühingu järele.

Uue ühingu ülesanne on peale perekondlike traditsioonide rajamise, laiaulatuslik kõrgkultuuriline tegevus. Waimliste wäärtuste otsimine "maa pealt", s.o. tegelikust elust, kunsti ja teaduse saavutusist. Noorsoo juhtimine waimliste huwide juurde ja isiku väärtuse arendamise teele.

...

Uus ühing ei taha olla kiriku kui tõe koldele waenulik.

...

Kujundatawal ühingul on suured ülesanded ja laialdane tegewuswäli. Edukaks tööks on wajalik, et kõik mõttekaaslased end üles annaksid ja wõimaluste ja wõimete kohaselt ühingus kaasa töötaksid.

Lootes, et uus ühing mitmel pool säärast hindamist ja üldse laialdast poolehoidu leiab, palub asutaw toimkond kõiki mõtteosalisi end anda üles "Päewalehe" talitusse , märgusõna all "XX sajand".

...

Selline üleskutse siis.

Teema tundus tuttav, mäletan, ema mõnel korral rääkis, et vanaisal oli EW ajal mingi kirikust eemaldumine. Tema lastest ükski ei ole ristitud. 

Vanaisa päevikutest  saab lugeda, et 15 aastat varem, teismeliseeas, oli tema suhtumine Jumalasse palju soosivam. Mis pani noort meest väljakujunenud suhtumist muutma, seda mina ei tea. Aga et tekkinud tühimik vajas täitmist, seda ma usun. 1934.aastal matsid vanaema ja vanaisa väikese tütre Irma, eks seegi jättis oma jälje.

Artiklis välja toodud fakt, et Tallinna ärimees hr. M on määranud ühingu toetuseks 500 krooni... kõlab ka usutavalt. Kui tema toetas. Vanaisal oli sel ajal (1937) täiesti toimiv raadiotehas. 

...

Nii ma siin lapin juppe kokku ja tekitan lugu, kus minu nägemus. 

Peaaegu nagu käsitöö: lapitehnika, minu nõrkus! 

Peale kirja, üleskutse Päewalehes, vanaisa ja kiriku, on loos veel kaks tegelast. Nimed on kirjas ja aadress ka. 

Huvi pärast guugeldasin.

Leidsin üles.

Noored inimesed, napilt kolmekümnesed. 

Amanda ja Osvald.

Vanaisa oli neist paar aastat vanem.

Jaanuar 1937.

1935. aasta oktoobris olid Amanda ja Osvald matnud oma vastsündinud poja Mati.

1939 algas II  maailmasõda.

Ja 1941. aasta augustis hukkus O.H. olles vaid 34 aastat vana.

Juminda miinilahing.

Juminda poolsaare lähedal.

Hukkus 18000 sõjaväelast ja 9000 tsiviilisikut, kellest 3000 kutsealust-mobiliseeritut.

Hukkus 64 laeva, neist 18 Eesti ja 14 Läti-Leedu laevad.

Amandale anti elada pikk elu, vaid mõni aasta jäi 100 puudu. 

Tema nime leidsin ühe kooli vilistlaste nimekirjas, klassijuhatajana. Lisaks mõned riiklikud preemiad haridusvaldkonnas.

Ma ei tea, millega tegeles Osvald H.

...

No mida põrgut!

...

Vaatan mina aknast välja, jälle see rebane, kes ennast meil kui omas kodus tunneb. Nagu selgus, mitte ainult meil, naabrite juures ka. Naabrimees rääkis, et nägi ükspäev, kuidas rebane õuel toimetab. 

Tema hakkas õuntega loopima.

Et ära läheks.

Rebane korjas loobitud õunad kokku ja pissis peale!

No mida põrgut!

Täna sain selgust, kes viimasel ajal meie trepile junne poetab. 

Vaatan mina aknast välja, jälle see rebane.

Suundub meie sissepääsu trepi poole.

Lükkasin välisukse lahti, et mis toimub. 

Õnneks tuppa ei trüginud.

Aga oli juba ukse taga, just seal, kus viimasel korral junn oli poetatud.

Seekord segasin vahele.

Ega tegu tegemata ei jäänud, läks mõni meeter kaugemale ja tegi ära.

No mida põrgut!

...

Kodu, kus kes kuidas elab

...

Vaatasin viimast Kodutunnet ja see läks hinge. 

Täiega.

Mulle üldiselt lähevad inimesed korda, aga selle pere rõõmud ja mured liigutasid eriti. 

Valus on teadmine, et pere jäi oma võitluses alla. Miski pole enam endine, ja muutused, mis ees ootamas, on ettearvamatud.

Aga eluga tuleb edasi minna. Toeks ehk maja ja aed, millesse pereema palju hoolt ja armastust oli sisse pannud.

Enne lõplikku minekut.

Maha jäid elukaaslane ja lapsed.

Maha jäi kodu.

Väike ja väsinud, uue näo saamise ootuses.
Kodu, kus pere oli õnnelik.

Teine kodu veel, mis samal päeval tuttavaks sai.
Miskipärast viskab arvuti mulle viimasel ajal kinnisvara pakkumisi ette.
Võta, vaata, vali.
Ma esialgu lihtsalt vaatasin.
Üht kodu, mis müügiks.

Need kaks kodu... milline kontrast.
Ma ei ole teab-mis terav pliiats kirjeldama, aga jah.
Ruumikas, maitsekas, luksuslik, samas äärmiselt minimalistlik.
Kui sisustust vaadata.
Palju avarust, valgust, imelisi vaateid aknast.
Kõik tõesti viimase peal.

Need kaks kodu.
Nüüd ma siin mõtlen, et kuidas ikka nii.
Ma pole ise küll kunagi arvanud, et oh, naabril on, mul peab ka olema.
Ega ma nüüdki mõtle, et keegi kuskil on liiga hästi elanud.

Mõtlen hoopis, et selles kodutunde majas oli suurperel ikka väga raske.
Juba sõna kuivkäimla annab infot elamistingimustest.

Ja siis kodu, kus mullivannid, igal pereliikmel oma magamistuba,  aknad maast laeni. Ruumi ja valgust.

Ühe kodu lugu sai saates lahti räägitud, teise kodu loo räägivad fotod.
Mina ennast sellesse kodusse sisse mõelda ei oska.
Liiga ideaalne.
Kodus, kus kuivkäimla ja ainsaks pesemisvõimaluseks saun õue peal, sellises kodus olen ka ise elanud.

Kodutunde tegu suure pere toetuseks oli tänuväärne.

...
Täna lugesin Eesti Loodust.
Siin ka lugu kahest kodust.
Mägra kodu selline suure pere elamine, pole harv juhus, et jagab seda rebaste ja kährikutega.
Mina mäletan küll luuletust "Mägra maja", ajakiri, milles see ilmus, oli meil tellitud. Pilt on silmade ees, luuletus ja illustratsioon.
Mägrad ja kährikud.
Ja luuletus on peas, kuigi ma kahtlustan, et viimases on mõjutavaks teguriks laul, mida J.S. omal ajal laulis.

Karu talvekorter on pinnapealsem. Tema tahab rahulikku omaette kohta, olgu see siis mahalangenud puu tüve või juureketta varjus, heinakuhja all või kogunisti koopas.

Meie sauna taga metsas kooserdab vist ka üks karu, igatahes kahtlustan, et leitud junnid just temale kuuluvad. Vaatasin igaks juhuks kännualused  üle, äkki pikutab.
Et siis tean vakka olla.

Las imeb käppa ja ootab und.

Nagu me kõik.

Ootame midagi.

Ootame ja loodame.
...

Kuidas kohvi juues raha kokku hoida

...

Jupike juttu jäi eelmise postituse juures kirjutamata. 

See kõige olulisem.

Kuidas raha kokku hoida.

Kohvitan kodust väljas suhteliselt harva. Kindlasti mitte iga nädal, aga mõned korrad kuus ikka.

Tallinnas või siis kohalikus pealinnas.

Tassike kohvi. Nõrkusehetkel ka saiake.

Samas kasutan vetsu ja loen läbi värsked ajalehed, igas söögikohas pole vast võimalik, aga mul lemmikkohad, kus lehed vabalt võtta. 

No ja siis liidame kokku, WC raha ja ajalehed, nii tõmban kulud enamasti nulli.
Kui piisavalt aega, et kaks lehte läbi jõuan lugeda.

Mitte et mind liiga tõsiselt peaks võtma ;)
Mul on rahaga oma suhe, me saame päris hästi läbi. Kui ammu pole näinud, on taaskohtumine alati üsna emotsionaalne.

...

Kas kohv on kallis?

...
Kõik avaldavad arvamust, miks mitte mina ka.

Kas on siis  kolmeeurone kohv kallis?

Nii ja naa.

Kui mul on vaja aega parajaks teha, siis tellingi kohvi. Ja joon ja naudin, mis suur raha see kolm eurot ikka on. 

Aga kui käime väljas söömas, siis tellin ühe korraliku prae. Mulle ei meeldi söögi kõrvale juua ja kohv lõpetuseks pole sugugi oluline. Siis mõtlen juba raha peale ka, kaks kohvi maksab sama palju, kui poest pool kilo kohvipuru osta ja siis korduvalt kodus nautida.
Kohvi.

Lõpetuseks, mulle meeldisid tänases LP-s arvamused samal teemal.
Kas kohv on kallis.
Meeldisid nii jah kui ei arvamus.
Kumbki ei kutsunud loobuma kalli kohvi ostmisest.

Aga rohkem veel meeldis H.S.-i  jah vastuses mõte, et mujal maailmas suhtuvad inimesed valikutesse ja kulutamisse pisut teadlikumalt ja leplikumalt, puudutagu see siis rongiga sõitmist, väljas söömas käimist või järjekorras seismist. Elukvaliteedi mõõdupuuks ei peaks olema mandlipiimaga käsitöökohv.

Kes mida hindab.
Mulle kohv maitseb, aga pole eluliselt oluline.
Vähemalt mitte hommikuseks äratuseks.
Mõnikord joon esimese kohvi alles keskpäeval, sest kohvi joomiseks peab olema aega.
Naudin, et saan rahulikult juua.
Rahulikult ja kaua.

Täna näiteks.

Ja kui kohv oli joodud, läksin metsa.

Metsas on alati mõnus!

Aga see tass kohvi... on nagu on.
Igaüks teeb oma valikud ise.
...