Olen nüüd juba mitu päeva kolanud vanades ajalehtedes ja arhiivides ning leidnud üht-koma-teist oma lähedaste saatusest eelmise sajandi algusaastatel ja Eesti Vabariigi eksisteerimise paarikümne esimese aasta jooksul.
Kokkuvõtet või ülevaadet pole veel kirjutada jõudnud.
Aga küll ta tuleb.
Kusjuures, huvitav fakt see, et ma viimasel ajal pole suutnud värskeid päevakajalisi uudiseid meedias lugeda, neid vanu ligi 100-aastaseid ajalehti lappasin ja lugesin suure huviga.
Näiteks see poliitilise maiguga artikkel, ajaleht nimega Uudisleht, 27. aprill 1932
Erakonnad ei salli tõearmastamist
Lähenevad riigikogu valimised. Mida ligemale jõuavad need otsustamispäevad, seda intensiivsemaks muutub valimiseelne kihutustöö. Erakonnad "veavad noota", nagu seda põhjendatult on ristinud rahvasuu. Püütakse ülistada ennast ja teha armutult maha kõiki teisitimõtlejaid. Demagoogia - see on relv, mis peab erakonnale tooma valija poolehoiu, õigem küll "hääle"!
Korruptsioon ja valimatu sõim lokkab praegu üle terve maa. Ja muutub iga päevaga jõulisemaks.
"Uudisleht"- võiks vist täie õigusega öelda: ainsa erapooletu ajalehena Eestis - on alati võidelnud selliste nähtuste vastu. Oleme korduvalt piitsutanud igasuguseid riiklikke väärnähteid ja nende peamisi süüdlasi - erakondi. Ja nagu lugupeetud lugejad mitmel puhul veenduda võinud - meie nõudmised ja korralekutsumised on sageli üht või teist asja parandada aidanud.
Selline sissejuhatus ühele pikale artiklile.
...
Ja mitte ainult poliitika. Kogu muu elu ka... just lugesin Ilmar Trulli luuletust.
Ennemuiste vanal ajal,
kivikoopa seina najal
tehti osa asju puust,
osa asju lehti luust,
osa asju tehti kivist,
osa asju tehti muust.
Noh ja täpselt sedasi
kestab see kõik edasi.
Seda vana Uudislehte lugedes oli täpselt sama tunne.
Et kõik samamoodi.
Ikka kestab edasi.
Üks artikkel
"Koputas südamete pihta"
meenutas mulle, kuidas möödunud suvel Jaani kiriku ees trepil poisike kerjas. Andsime ka euro, aga siis jäime eemalt vaatama.
Oli neid annetajaid seal teisigi, kirikus oli mingi toiming algamas.
Ehk isegi matus.
Ja siis äkki sõitis ligilähedale limusiin, poisike korjas asjad kokku ja läks autosse.
Ja nad sõitsidki ära.
Midagi oli vanasti siiski teisiti.
25. mai 1929
Ei mingit limusiini, hoopis protokolli sai!
90 aastat tagasi.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar