...
Tõesti-tõesti... aja viitmisega probleemi pole.
100 erinevat võimalust, et teha midagi, millest mitte midagi kasu ei ole.
Eesmärk pole tegelikult aega viita, eesmärk on hiilimine.
Kohustustest kõrvale.
Vaatad aknast vihmasadu.
...
...
Ja täna on teatripäev.
Õhtuleht tegi mulle kingituse, ju ma olen tegus olnud lehte kiitmast ;)
Seekord ka. Muist loetud, muist veel lugemata.
"Lavastaja Jaan Tooming: kahjuks ei tea ma ikka, mis on teater, aga vahel ta mõjub mulle"
"Eesti teatri auhinnad: kes on need teatrilegendid, kelle nime kannab terve hulk auhindu ja reliikviaid?"
"Kui mind homme ei tule, siis mind enam ei ole". Lavakooli esimesest lennust teadmata kadunuks jäänud Ants Nopri viimane sõnum.
Menningu-aegne Vanemuine - "See on nagu klooster, mitte teater!"
Teatripreemiate nominendid.
"Väga hea, et ma lavakooli sisse ei saanud, sain õppetunni, et kõik ei tule nii lihtsalt" (A.H.Künnapas)
Tegelikult ju terve see kuu on teatrikuu.
Mõni päev tagasi kuulsin raadiost, et Lia Tarmol oli sünniaastapäev.
Kingitus? Nojah, see ju ka tänases lehes.
Juttu ei ole, aga oli suur pilt armsast inimesest.
...
Kati oli juba tööle jõudnud, kui saatis hommikuse tervituse.
Ma ei hakka ütlema, mis ma sel ajal tegin. Aga olin kiire kinnitama: meil küll ei ole! Tundus ju, et meil oli hall ja udune.
Nii igaks juhuks, võtsin oma unesoojad tekid, et teen asja ja viin välja tuulduma. Selleks ajaks oli isegi päikest näha.
Kui ma lõpuks toimetamisega nii kaugele jõudsin.
Ja ennäe imet, ka minu maailm oli okkaline!
...
...
...
Rõõmustaks edasi.
Põhjuse ikka leiab!
Kui otsida.
Leiurõõm võib olla isegi topeltrõõm, sest otsimise tulemusena leidsin keskea rõõmud.
Rõõmu kui palju!
Tuleb meelde, kui pubekas olin, siis vanaema aeg-ajalt kontrollis, kas mul seeliku all ikka soe pesu ka on. Mul oli küll mingid pika säärega alukad, Rootsist toodud ja mustrilised. Aga Marati pesu oli kindlasti soojem ;) Ja pika putkuga... misiganes see nüüd siis tähendab (aga osta.ee-s lugesin)
...
...
Kui kähku teha, mahub veel tänase päeva sisse.
Emakeelepäeva keeleminutid.
Saareste sõnaraamat on väärt lugemisvara. Olen sirvinud ja põnevat tarkust kõrva taha pannud.
Tänased hilisõhtused tervisenõuanded.
Kuuvalge: kui laps ööl ei maga, pannakse ta valge lina sisse ja vintsutatakse sellega kuuvalgel
Tuulehaga e tuulepesa e tuulekase-tutt: toodud siis kõik rohud kokku, nagu ussi kest, tuulekase-tutid, käputäis koera karvu ja teisi seokseid kangeid rohtusid ja hakatud last ohatama. Tuulepesaga pidavat last läbi klopitama, kui ta alla kuseb.
Ussimäätus - mädanenud uss arstirohuks. Uss pannakse pudelisse, kustakse - meeste poolt - sinna sisse või kallatakse viina sisse ja pannakse siis pudel kinniselt paariks aastaks maa sisse.
Kanastus - vastsündinud varsa suu ilanahk, seda tarvitati vanasti arstirohuks.
Kirve sall - kui kirve ligi paned tikutule, siis tule ümber tekib nagu higi, see must on kirve sall, sellega on hea sammaspoolikut ravida.
Kõrvaküünal - vahaga võietud paberituutu, mis kõrva kuulmesse pistetakse ja alt põlema süüdatakse, et kõrvavalu vähendada.
Surnupesu seep: ka antakse wahhest haigetele sedda sepi sisse, misga surno kehha pesti.
Lõpuks midagi lihtsamat ja käepärasemat.
Sibulas teeb suust terveks, küüslauk teeb takka terveks.
Edu siis homse etteütluse kirjutamisel.
...
...
Kui juba rõõmudest rääkida.
Üks väike rõõm las olla igas päevas!
Selles piiratud kevades on iga killuke rõõmu oluline.
Mul läks sünnipäevakimp lehte!
Kasel pungad ja mustikal õied. Pohl niisama ilus oma igihaljuses.
Rõõm, rõõm!
Võidurõõm on muidugi kordades suurem tunne.
Kui võtta sõna-sõnalt. Võit ja rõõm.
Ma viimati hõiskasin võidurõõmsalt, kui Kuldvillakut vaadates paar korda enne vastajaid jõudsin vastuse välja hõigata. Mõnikord oli õige ka ;)
Aga eriti võidukalt rõõmustasin, kui minu pakutud Pitka osutus õigeks, aga stuudios osalejad jäid vastuse võlgu.
Kuna lotoõnne mul pole olnud, siis seda võidurõõmu ma tundnud ei ole.
Kui abiellusime, oli pulmakutsel väike märge: sissepääsuks loteriipilet. Pileteid oli kümneid, aga loosiõnne vaid mõne rubla jagu.
See-eest oli meie esimene auto loteriivõit. Ainult rõõm võidust ei kuulunud meile, vaid ühele kohalikule vanapaarile, kes auto meile müüs. Meil oli osturõõm.
Auto oli sapakas. Imelik, mul pole sellest autost mitte ühtegi pilt. Ju ei pidanud autot piisavalt tähtsaks, fotokas mul oli ja esiklapsest terve peotäis pilte samast ajast.
Ega ma loterii-pileteid ei osta, seepärast on isegi väikesed võidud minust mööda läinud. Suurtest rääkimata.
Esikohta pole ka kuskil saanud, pjedestaalile pole pääsenud. Mul on mõned lähedaste kingitud medalid ja diplomid, mis soojendavad südant, aga see pole see teema.
Kaardimängus või lauamängudes on mul küll mõnikord hästi läinud, aga võidurõõmu asemel tunnen pigem kahjutunnet, sest tean, et mõnele mängukaaslasele on võit kordades olulisem kui mulle. Rõõmuga jätaks võidu koos rõõmuga neile... aga olgu peale, ka kaotada peab oskama.
Las õpivad ;)
Kusjuures, praegu tuli meelde. Kui isa mulle malemängu õpetas, lasi ta mul küll võita. Ega ma sellest ise aru ei saanud, üks pubeka-ealine sugulane tõi mu kõrgustest tagasi maa peale.
Nii palju siis võidurõõmust.
Loetud minutid tagasi kõlas raadios sõna leiurõõm... saab veel rõõmustada!
Näiteks järgmise nädala fotojahil ;)
...
...
Sõna, mis tekitas küsimuse.
Tegelikult, jumalast ilus sõna ju.
Kahjurõõm.
Aga kui mina peaks sõna seletama, jääksin küll hätta.
Mul on kahju... aga natuke nagu olen rõõmus ka?
Või pigem... olen rõõmus, aga tegelikult peaks olema kahju.
Või siis... kahjuks tunnen rõõmu?
...
Saareste sõnaraamatus on sõnad sees.
Joie maligne
kahjurõõm
kiidukahju
paras!
hästi! hästi!
parastama e. hästitama: hästitad veel pealegi, et külm laste käed jallad ärravõtnud
alitama e. allitama... parastama, kahjurõõmus olema
tännitama... laps tännitas teisele: aga sa nüüd said naha peale!
Said nüüd võileiba libeda keele peale!
Situ nüüd siidi, kui tahad!
...
Joie maligne... Google tõlge ütleb, et prantsuse keeles ja pahaloomuline rõõm.
Kõlabki ehk tõepärasemalt.
...
Ma vist olen suht tuim inimene, ei mäleta seda tunnet, et keegi tunneks mu suunas kahjurõõmu. Võimalik, et ma lihtsalt pole märganud.
Ja mina ise... no kindlasti mitte! Aga võta näpust!
Guugeldasin oma blogi, ja täitsa olemas!
Meest ma ei vaheta.
Selleks on natuke rohkem särtsu vaja. Aga mida pole, seda pole. Särtsu.
Kui mul ikka esmaspäeval korraga tükki kolm täiesti käeulatuses oli - 3 meest -, said töised asjad aetud. Aga näkku oleks ka võinud vaadata. Hiljem kolleegidelt kuulsin, k e s n e e d külas käisid. Need kolm on Eestimaal vaat et sama tuntud kui kolm tenorit üleilma. Teada-tuntud mulle endalegi. Rohkem küll tele-ekraanilt, aga vahet pole.
Olen sunnitud tõde tunnistama, et täitsa maha käinud. Mina ise siis.
Aga ega need härrased muidugi ka nooreks pole jäänud... võin siiski kerge kahjurõõmuga ennast lohutada.
Kusjuures, täna ma enam ei suuda meenutada, kes need kolm härrasmeest 11 aastat tagasi olid ;)
...
Kas kahjurõõm on negatiivne tunne? Kui ma ennast sellega lohutasin, siis ehk polegi kõige hullem? Tarku sõnu otsides jõudsin artiklini "Psühholoog: kahjurõõm ei ole täiesti negatiivne".
USA Princetoni ülikooli psühholoogi Susan Fiske arvates parandab kahjurõõmu tundmine enesetunnet. "Kui keegi mingi asja tõttu kannatab, käitub kummaliselt või satub humoorikasse olukorda, siis juhtumi tunnistajaks olijad hakkavad kohe võrdlema. Tavaliselt tunnevad nad heameelt ja kergendust, et nemad selles olukorras ei ole."
Nonii, kui nüüd keegi arvab, et sõna kahjurõõm mulle selgeks sai, siis valesti arvab.
Ei saanud!
...
...
Loetud päevad tagasi pani loodus paljudele piirangud peale.
Meil näiteks kadus vaateväli. Kaasa oli sunnitud auto tee äärde tõmbama, sest esiklaas muutus läbinähtamatuks.
Umbes nagu kodune aken.
Ainult et siin polnud välja nägemine oluline... aken iseenesest nägi väga ilus välja.
Järgmisel hommikul oli toosama jäävihm väljapääsu kinni pannud. Õnneks läbi garaaži õnnestus vabadus kätte võidelda. Võitlus sõna otseses mõttes, olin varustatud (liha)haamri ja (pudru)nuiaga. Ja soolavakaga.
Vabadusvõitlus päris tähendusrikkal kuupäeval... 24.02
Lipp sai paika hilinemisega.
Märk sellest, et mõnikord on piirangud vajalikud, et vabadust õigesti hinnata.
Kõnniringi juhuslik leid tuletas meelde aja, kui okastraat vabaduse võttis. Koonduslaagritest ma ei räägi, need okastraat-aiad olid enne minu aega.
Ma nüüd ei tea, kas pilt õest on minu või ema tehtud.
Okastraat on mere ääres.
Silmad merele suunatud.
...
...
Minu vanaema sündis aastal 1909... 1909. aasta 8. märtsil tegi Rosa Luxembourg ettepaneku tähistada rahvusvahelist naiste solidaarsuse päeva. 26 aastat tagasi 8. märtsil vanaema suri.
Aga mitte ainult.
Kaasale oli Magdaleenasse aeg antud.... 8. märtsiks.
Ja üks lapsukestest sai just täna, 8. märtsil 9 aastaseks.
Nii oli.
Sünnipäevalaps.
Naistepäev ja tütrekesed.
Arsti vastuvõtt.
Vanaema haual käisime.
Ma sõin üksinda tühjaks terve karbi Ferrero Rocher kompvekke, 16 tk. Nii head olid.
Kõik see mahtus tänasesse päeva!
Kõik need kaheksad ja üheksad ja 16 kommi.
Ja kahekesi tähistamine. Autos sõime pitsat ja kodus klaasike Magistriga.
...
...
Ees on veel tervelt neli kuud aega, kus päevad lähevad pikemaks. On seda nüüd palju või vähe, ei oskagi öelda. Kõik on suhteline.
Aga ma ei arvanud, et mina, kala sogases vees, niimoodi valgust naudin.
Päevavalgust ja päikesevalgust.
Kuigi jah, lumemehest on veidi kahju.
Ja kahtlustan, et lumeinimene tegi tol päeval oma viimast lõunauinakut.
Või eelviimast.
Või eel-eelviimast.
Igatahes muttide pahateod on päevavalgele tulnud.
Imeline, et päevad juba nii pikad on!
Iga kõrreke naudib.
