...
Ma ei mäleta, et minu käitumisega oleks kooli ajal nii suuri probleeme olnud, et lapsevanematest kedagi oleks kooli kutsutud. Too aeg polnudki koolil sellist individuaalset lähenemist lapsele ja lapsevanematele, arenguvestlus oli kauge tulevik, ihunuhtlus minevikku jäänud, inimeseõpetuse tunde ei olnud, igasuguseid olulisi ja elulisi vestlusi isegi pereringis ei mäleta.
Kunagi ei rääkinud isa nõuka-aja algusaastatest, kui tema isa mõrvati või kuidas ta ise sadamas laeva ootas, et Rootsi pageda.
See tuli kõik aastakümneid hiljem.
Koolis olid oktoobrilaste koondused, pioneerimalev ja riviõpe, keskkoolis sõjalise õpetus ja hea sõber paralleelklassist, kes juhtis kooli komnoori.
Peaaegu oleksime sõbrannaga ka organisatsiooni astunud, aga see oli esimene kord, kui isa sekkus minu valikutesse ja pidas vestluse kommunismi kuritegudest, millest mul õrna aimugi ei olnud.
Meil oli kodus raamat "SS tegutseb", mis oli täis jõhkraid pilte koonduslaagritest. Et seesama oli ka venelastele iseloomulik poliitika, sellest ajalootundides tol ajal ei räägitud.
Nii ma siis komsomoli ei astunud. Sõbranna ka mitte, sõber komsorg polnud eriti pealetükkiv.
Isegi lapsevanemaid ei kutsutud kooli.
Oma poegade pärast polnud ka vaja kooli minna. Kui oligi midagi "kituda", siis sai asi jooksvalt ära kuulatud ja läbi arutatud, aga ega ma eriti ei mäleta. Vanem poja küll mõned aastad tagasi koolimajas ringkäiku tehes vaatas heldimusega üht nurka, mis kunagises õpetajate toas laiemat kasutamist leidis.
Kuna mina seal ei seisnud, siis ma eriti ei mäleta.
Isegi seda mitte, kui palju ja miks tema seal seisis.
Ise tegi, ise vastutas.
Ise tegi valikuid või läks kollektiiviga kaasa.
Nagu minagi, oli ta oktoobrilaps ja oli pioneer.
Aga ühel tema klassivennal oli teadlikkus suurem.
Olen sellest kirjutanud kümmekond aastat tagasi... kui raamaturiiulis inventuuri tegin.
Männis “Kiviküla kooli poisid” 1986
Selles raamatus on 1987. aastal kirjutatud pühendus “Sa valmistu käima teed aastate pikka, sul kommunist eeskujuks eel, sest õpi ja tööta vaid rahva jaoks ikka, sa Nõukogumaa pioneer!”
Ja mõelda vaid, aasta oli 1987. Paar aastat hiljem need eeskujulikud kommunistid astusid usinasti parteist välja. Aga tookord mõisteti sügavalt hukka poja pinginaaber, kes oli veidi teadlikum ja põhimõttekindlam ning keeldus püha organisatsiooniga liitumast.
Teadlikkus tuli kodust, sest tema vanaisa elas pikki aastaid metsas.
Metsavend siis, 50ndate algusaastatel.
Mind pandi lapsena kodus nurka. Põhjust ei mäleta, aga seda mäletan küll, et nii kange olin, et vabandust ei palunud, lõpuks jäin kööginurka magama. Ju mind siis ikka sealt välja lubati.
Aga pahategu jäi lunastamata.
Nüüd ma vist oskan natuke paremini vabandust paluda.
Vist.
Iga aeg omamoodi. Hiljuti lugesin artiklit koolist, kus probleem, et direktoril lapsed või lähisugulased samas õpivad. Õpetajaid survestatakse, omadele antakse õigust, laste suuremad patud vähendatakse ja viletsad hinded sunniviisil suurendatakse.
Olen teisigi sarnaseid lugusid kuulnud või meedias lugenud.
Ja ei jõua ära imestada, kuidas on see võimalik.
No ma tahaks teada, kes saab mind sundida!
Samas, pehmeks rääkida... võimalik.
Nii et ära ütle kunagi, et mitte kunagi!
Igapäevaelus juhtub igasuguseid ootamatuid asju.
Kuulsin raadiost, et peaminister kutsus siseministri kohvile, et arutada tolle pojakese apsakaid.
Või siis see lugu, kuidas rahandusminister pidi oma papsile ette kandma, et jama majas, käitumisprobleemid. Mine, kuula ja klaari asi ära.
Ma nüüd päris hästi ei saa aru, kas peaminister on kui kuri direktor või omaseid kaitsev ja alluvaid survestav koolijuhataja... kui nüüd tagasi koolielulistesse meenutustesse laskuda.
Aga arvatavasti oskavad nemad kõik kenasti vabandust paluda.
...
