laupäev, 31. jaanuar 2009

Pisike poosetaja

...Päris hea
...
Natuke ehk veel...
...Teab, kas enam mahubki...
...

kolmapäev, 28. jaanuar 2009

Poliitikud matemaatikud

...

...

Mina nende poliitikute matemaatikast aru ei saa.


Nemad imestavad, et puudega inimeste protsent Tallinna lähedal on kordi väiksem kui protsent x piiriäärses vallas.


Nemad arvavad, et puudega inimesed Peipsi ääres ja Lõuna-Eestis tegelikult polegi puudega inimesed, et nad on niisama maalt ja vankriga ja puudekoorma valskusega omandanud. Et miks neid seal muidu nii palju.


Seda nad vist ei tea, et sealt ääremaalt on kõik, kel jalad vähegi veel all, ära kolinud. Pealinnale lähemale, töökohale lähemale, välismaale orjama või linna õppima… kuhu iganes.

Need, kel mõistus, jalad, käed, süda või selg enam normaalselt ei funktsioneeri, need on paigale jäänud.

5 memme ja 3 taati, kõik on puudega. Kui sekka mõned nooremad ja tervemad, kel töökoht kohapeal, siis puudega protsent päris 100 ei ole.


Aga poliitikud arvavad, et oleks vaja puue ära võtta. Kaua nad seal kolkakülas simuleerivad, et ei jaksa jalgrattaga poodi ega linna pinsi järgi minna. Mistarvis neile raha, kui nad järgi minna nagunii ei suuda. Või ei märka.

Kokku hoitud summa on ehk piisav, et riigikogulased oma kulud saaksid hüvitatud. Vähemasti osaliselt.


Tegelikult on see nende matemaatika üks kõrgem matemaatika…

...

laupäev, 24. jaanuar 2009

Fotojahtimas makrot

...
Ega ma päris hästi ei teadnud, mida ma jahtima pean. Et kui makro, siis midagi suurt.
Samas, fotokas makro peale keerates saaks nagu jälle pisilasi kätte.
Nii ma siis käisin luurel.
Ja võtsin šnitti.
Et lähedamalt...

Ja kaugemalt...

Kahju, et polnud abivahendeid sisevalgustuse jaoks, nii on pilt suht pinnapealne.
Samas... kuimitu tundi kulub ettevalmistamiseks, et hea pilt tuleks...
ja kui palju kulub raha, et selle hea pildi jaoks hea tehnika muretseda...

Nii ma siis pildistan ja olen rõõmus ja üle oma varju hüppama ei hakka.
...
Lõpuks mõni pisilane siis ikka ka.
Et kui asja teise kandi pealt vaadata.
Ja et lõpp liiga ilus ei oleks.

...

neljapäev, 22. jaanuar 2009

Vastik päev

...
...
See, mis enne päeva oli, sellel polnud vigagi.
Öine uni oli kuidagi pinnapealne, tänu sellele oli öö nauditavalt pikk, pidevalt tundsin tunnet, et küll on hea magada. Tavaliselt ma lihtsalt magan.

Ja ärkasin juba tunnikese enne äratuskella.

Edasi hakkas juba viletsamini minema.

Kui ma pimedas kuuris riita üles ei leidnud ja peaaegu et redelipulgad sületäie pliidipuude pähe kööki pidin tooma.
Ja siis mingist piirdeplangust üle astudes sammu pikkust ei osanud arvestada (või siis plangu kõrgust… kesse enam teab) ja kintsupidi terava lauaserva peale kõõluma jäin. Millest nüüdseks jälk sinikas on kujunenud.

Tööl polnud paremat midagi. Materjal ei allunud töötlemisele. Esimesed kunded olid juba hommikul erksad ja itsitasid mõnuga iga mu tõsise väite üle. Muidugi, eks teema oli ju ka vastav. Sallivusest rääkisime.

Vahepeal hakkas juba nagu sujuma, aga siis pööras päris ära.
Tige olen enda peale, et end kehtestada ei suutnud. Kui ikka kohale tahad jõuda, siis kohe kappama, ohjad pingule ja piits pihku.

Koosolek päeva lõpus kinnitas mu mõttetust… 75 protsenti auditooriumist jäi tulemata.

No ja kodus jälle… kui supikondid pliidile keema panin, lülitasin pliidil vale plaadi sisse. Mistõttu kees vale pott, kees räigelt üle ja nüüd mu köök lehkab ja ma ei taha sinna nõusid pesema minna.
Kohvivee panin ka kannuga keema, aga vesi jäi sisse panemata. Kann kees veidi pehmemaks, aga küll ta seal külmas köögis jälle hangub.

Nutaks, hakkab ehk kergem… aga siis on hommikul silmad paistes.
Parem siis juba homme õhtul… vastu laupäeva.
...

teisipäev, 20. jaanuar 2009

Meemid blogijatele

...
Üks tuttav blogija viskas mulle meemi... osaline siis.

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need.
Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna 5:le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. Kaks neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.
Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.

...
Ligi nelja aasta jooksul ehk midagi kirjutatud on. Lappasin läbi ja leidsin.

PERE
Pereisa sünnipäev

SÕPRUS
Õlg õla kõrval

ARMASTUS
Armas laps

MINA ISE
Iseenesest tark

Mida iganes
VAHET POLE


...
Raskem oli järgmiste blogijate leidmine.
Et ole kena, proovi ka.
Mis sest, et veidi aega võtab, proovi ikka.

Tuttavaid blogijaid eriti pole, et teaks, kuidas reageerib.

Mõned nimed kommentaaridest noppisin. Kahjuks olid nad enamikus juba kaasatud.

Siis googeldasin pere sõprus armastus blog(g)i… ja sealt ma teid leidsin.
Julgen meemi pakkuda, sest tundub – need mõtted pole teile võõrad. :)

...
Happy Eppy

joanamar


nupstups

hajameelne

krista


Lõbusat blogimist teile :)
...

pühapäev, 18. jaanuar 2009

Fotokaga kassilainel

...
Mõni kass käib minul külas.

...

Mõnel kassil käin mina külas.

...

Täna, sukeldunud vanadesse raamatutesse, leidsin ka üht-teist kasside kohta.

Et kui juba kassilainel, siis sellest kah mõned pildid.

Raamat on aastast 1926 ja tegelikult on kassid sellest ajast ikka muutunud küll. Kasvõi see, et majakassil on nüüd vist käpp, mitte labakäsi.

Ja mis majakass, nüüd on peened tõukassid.
Ma ei tea, kas nad hiiri püüavad...

Aga kui juba kassijutt, siis ei saa hiirtest üle ega ümber. On mulgi igasugu kokkupuuteid nendega.
Üks põnevamaid eksemplare rippus sügisel keldri laes.


Nüüd on ta kahjuks kuhugi kadunud...
...

reede, 16. jaanuar 2009

Pudeleid jahtimas

...

Mõtlesin, et ega mul peale x kogustes tühja taara midagi eriti eksponeerida ei olegi.

Aga siis tuli meelde, et see 90ndate alguse suur ja klaasist, see ka kuskil veel alles.

Ära tõin…

Lugu juurde ka.

Et kui see pudel meie majja jõudis, oli ta 5 liitrist viskist juba tühjaks saanud. Midagi seal sees oli, äkki oli see võilillevein. Mäletan küll, kui meie küla hävituspataljon kollaseid nutte kokku korjas.

Nii et pudel taaskasutusel.

Et veinimeister hariduselt elektrik, seda reedab punn pudelil.

Tühjaks on ta igatahes saanud, ja rohkem kui ühel korral.

...

Ajaloo algust ei tea.

...

pühapäev, 11. jaanuar 2009

Müütilised müürid

...

Mõned müürid on inimese kätetöö.

Kõigepealt tegi valmis kivid. Siis ladus müüriks. Oma 80 aastat tagasi.

Sellistel kividel on hing sees.

Soemüür… hea soe seina vastu toetada. Või ahjumüür.

...

Tehti ka kohe, ilma kivist vahe-etappi.

Müür savist. Kui puit oli hinnas, aga savi maa seest ja käepärast.
...

Lossimüürid... kindel kaitse. Aga mitte ainult kaitse.

Müürid, kuhu inimene sisse on müüritud.
Müüri sees… kuni surmani.
Ja veel kauemgi. Seniajani.

...

Mõned müürid on looduse kätetöö.

...

Omad müüdid igal müüril.

...

Kurvad lõpud

......
3000 Briti lapsevanemat oma lastele traditsioonilisi muinasjutte ei räägi/ei loe.
Et liiga õudsed.
Kui mu omad lapsed muinasjutuealised olid, siis mina rääkisin neile küll: Punamütsikesest ja hundist, seitsmest kitsetallest ja kolmest põrsakesest. Siis see mulle õõvastav ei tundunud.
Kuri hunt lõigati lõhki.
Topiti kive täis.
Kukkus kaevu ja uppus.
Vahepeal sõi veel ära vanaema ja 7 kitsetalle.
Põrsastega oli veel eri lugu. Hiljuti kuulsin raadiost katkendit EW-aegsest variandist. Et hunt sõi kaks laiska põrsakest ära… ja sinna kõhtu nad jäidki. Ainult tark ja virk põrsake elas kenasti kuni surmani. Vahepeal sõi veel selle kurja hundi ära, kes korstna kaudu sisse tungis ja keevasse vette kukkus.
Eluline lahendus… siga ju omnivoor.
Nõuka-aegne variant on hoopis leebem. Vennad põrsad elavad rõõmsasti edasi, kui nad just surnud ei ole. Ja kuri hunt sai teenitud karistuse, ära teda igatahes ei söödud.
...
Pisi-piiga ei tahtnud magama jääda. Nii ma siis rääkisin ja laulsin, laulsin ja rääkisin. Kuni jõudsin Punamütsikeseni. Et tal oli punane mütsike ja haige vanaema.
Aga siis oli äkki PLÕKS… sest kuidas ma räägin, et siis sõi hunt vanaema ära.
No ei rääkinud.
Mida ma just rääkisin, kes seda täpselt mäletab. Igatahes keegi kedagi ära ei söönud, kedagi lõhki ei lõigatud ja keegi kaevu ei uppunud. Ja kõik olid lõpuks väga rõõmsad ja rahulikud.
Tibu ka, tema jäi ilma igasuguste hirmutamisteta magama.
...
Mina oma lapsepõlves kuulsin kindlasti neid nõuka-aegseid variante. Kuidas muidu ma neid praegugi nii hästi mäletaks. Ju olid tolle aja lapsed tugevamate närvidega. Ma ei mäleta, et ma söödud vanaema või uppunud hunti taga oleks nutnud. Lõpp oli ju õnnelik.
Aga ma nutsin siis kui ema laulis mulle laulu kahest väiksest laululinnust. See laul oli raudselt pärit Eesti Wabariigi ajast, miks nad muidu lõpuks ära surid. Ei mingit helget tulevikku.
Nad leinakeeli laulsid ja surid muresse…
Kaks väikest laululindu
jäid ööseks kaasiku
Ja pesa teha võtsid
nõuks üsna hommikul.
Sai valmis kena pesa,
nii pehme pesake.
Ja pesas neli muna,
lind varjuks nendele.
… vahepealset ei mäleta :(
Siis tuli kuri kaaren,
kes ise must kui öö.
Sõi ära neli muna
ja lõhkus pesa ka.
Siis väiksed laululinnud
jäid üsna üksinda.
Nad leinakeeli laulsid
ja surid muresse.
Tean, et kuulasin ja nutsin… ja igal õhtul nõudsin veel.
Ema laulis… enamasti siiski teisi laule.
Aga need surnud laululinnukesed, neid ma mäletan. Ja seda tunnet.
Võib olla peaks lastele ikka mõnikord kurva lõpuga lugusid ka rääkima. Sest mis teha, ka päriselus on mõnele linnule või loomale… või inimesele… saatuse poolt kurb lõpp määratud.
...
foto A ja O varasalvest

Sotsiaalne võrgustik II

......
Sotsiaalministeerium lõhkus ära vanurite sotsiaalse võrgustiku.
See on nüüd katki mis katki.
Varem tuli korra kuus koju postiljon. Rääkis paar uudist välismaailmast, andis peoga raha.
Oli, keda oodata.
Enam pole... võrgustikus on nüüd üks korralik auk.
...
Mõne sotsiaalministeeriumist sõltuva inimese rahakotis on kah auk.
Need, kes oma raha kätte pole saanud.
Ja kui majoneesi ostavad, siis pole kuludokumente kuskile esitada.
Eks nad siis ootavad.
Ja ostavad siis, kui raha saab.
...

laupäev, 10. jaanuar 2009

Kohalik luumurrupuhang

...
Seoses nakkusliku (?) luumurrupuhanguga kohalikus elukeskkonnas alustan tegevust labakute laenutajana kipsis pöialdele.

Esialgne valik piiratud.
Esimestele garanteeritud sobivas suuruses ja fassongis kindad.
...
Kaunis disain...
...
...
Avar pöial...

Soodne hind...

Kiirustage :)

...

reede, 9. jaanuar 2009

Jõuluehted minevikust

...

Selle aasta kuusk ei kavatsegi veel pühasid lõpetada, särab endises hiilguses. Küünlad küljes vilkumas ja ehted korjamata. Eks me veidi koostööd teeme: tema ei taha oma ilutsemist lõpetada, hoiab okkaid hoolega pudenemast. Ja mina ei raatsi seda pühadelõputööd ära teha. Tegelikult on ikka hea, et kuusk metsast tuppa saab toodud, oleks et tehiskuusk, siis jääkski välja viimata. Aina ootaks, millal okkad hakkavad kukkuma… ja kaugel need jõuludki siis enam on, kui jaanipäev juba käes.

...

...

...

Neil kolmel kuuseehtel on oma lugu. 20 aastat tagasi, kui Rootsis käisin, sain kokku sugulastega. Ja siis kingiti, peretütre näputöö. Nemad seal olid isetegijad juba siis. Pärlimängud.

Nüüd on sidemed katkenud, võõraks jäädud tuttavaks saamata.

Aga ehted on olemas ja tuletavad meelde reisi Göteborgi. Et kusagil on onutütar, kes kunagi kinkis kolm kaunist jõuluehet.

...

kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Praktiline maagiakalender

...
...
ehk
Uuel aastal uue hooga
Kui ikka hooga alustad, siis ehk lohistad kaugemale välja. Muidu tiksuda on ka hea, aga võib juhtuda, et siis just kaua ja kaugele ei tiksu.
Nii mõtlesin, kui panin 2. jaanuariks juuksuri kinni. Millalgi detsembris. Minemiseks aasta lõpus enam võhma ei olnud.
See aeg, kui mina juuksuris istusin, luges kaasa autos vastostetud ajakirja “Naised”. Mis ajakiri, see oli kalender… ja horoskoop… ja muidu tarkuseraamat.
Sealt ta siis välja lugeski, et 2. jaanuar juukselõikuseks absoluutselt ei sobi. Mis pani ta naeru kihistama. Et juuksekasv jääb kinni, juuksed kukuvad välja ja tekib kõõm.
Aga mis temale sobis, oli see, et tee veeprotseduure. Kuna auto nägi suht rääbakas välja ja aega oli ka rohkem kui küll (naine juuksuris!), siis läks kaasa autoga teenindusse. Ja tegi kõige korralikuma ja kallima pesu, mis teha andis… vastavalt soovitusele.
Nüüd on pidurid nagu vahelduvvool. Vahel on ja vahel ei ole. Hirmus oli see, kui pühapäeval Nõmmes käies keset linna järsku ei olnud. Õnneks läks õnneks, ükski memm alla ei jäänud ja puust sai ka napilt mööda. Et koht suht võõras, tuli kirikuaiale enne paar tiiru peale teha, kui õige teeots ette juhtus.
Tagasi tulles läks paremini (auto sai soojas garaažis üle sulatatud) ja kui need kaks kitse teele ette jooksid, siis jälle pidurid olid.
Tunduski, et asi korras: see, mis pesus vett sai, oli kaks korda põhjalikult sooja saanud.
Kuni eilseni. Mitte et pidureid ei olnud, olid küll. Kogu aeg olid. Kärsahaisu sain ise ka tunda.
Nüüd on auto teeninduses, miski koht pidi ääreni vett täis olema. Mis muidu nagu kuiv peaks olema.
Kaasa istub teist päeva tütrekese juures ja ootab, millal koju saab.
Mulle tundub, et see kalender-horoskoop tuleb ahju visata.
Enne veel ootan, kuidas nende juustega saab. Kukuvad… ei kuku.
Kui ikka välja kukuvad, siis on lootust. et kalender tõtt rääkis.
Kasvanud nad igatahes veel ei ole.
...

Sotsiaalne võrgustik

......
Pealkirja laenasin Sgjellelt. Kõik on just nii, nagu ta kirjutab.
Aga selle jutuga tuli minul hoopis mu vanaema meelde.
Tema oli keskpunkt… selle suure ämblikuvõrgustiku keskel. Hea ämblik, Ämblik suure tähega. Tema juurde koondusid kõik kiired ja harud, sinna sibasid kokku paljud pisikesed ämblikud. Ja ämblikulapsed.
Tean täpselt, kui pisikesed nad on. Ämblikulapsed. Poja tõi kunagi suvilast tillukese ümmarguse kookoni koju ja pani verandasse. Ühel hetkel oli kogu veranda neid täis. Palju ja imepisikesi. Usun, et praegune võrguküllus seal on nende järeltulijate toimetatud.
Vanaema võrgustikus oli samasugune sibamine.
Tema kui kuninganna.
Kõik tundsid end hästi, kui said tulla ja temaga olla.
Oma viimased aastad vanaema ise toast väljas ei käinud.
Ja kõik, kes tema juures käisid, olid omavahel seotud.
Lapsed ja lapselapsed, nende kaasad ja kaasade sugulased, omaksed välismaalt ja üle Eesti. Sekka mõni vana hea perekonnatuttav.
Ühekaupa ja hulgakesi.
Kõik käisid, paljud kirjutasid ja saatsid fotosid.
Kui mina sõin eelmise külalise toodud kooki ja kuulsin eelmiste külaliste uudiseid, siis järgmine sai eelmise viidud kommi (juustu, saia, kringlit, tomateid, õunu, viinamarju… misiganes).
Vanaema jagas kõike kõigiga.
Jõuluks oli tal kingitus iga lapse ja lapselapse jaoks. Nende kogumine algas juba aasta algul. Seal oli kõike: omakootud sokke, mõni ilus esemeke või tarbeasi (seep, sukapüksid), mis välismaa-sugulastelt toodud-saadetud, mõni pisiasi, mis spetsiaalselt selleks poest tellitud või siis kingitus teisele ringile lastud.
Vanaema juures sai kõige paremat kohvi - sageli suures klaaspurgis LUX lahustuv, mida muidu sel nõuka-ajal ainult valuutapoe aknalt vaadata võis, ja seal olid kõige maitsvamad praetud silgud, kartulipuder, pannkoogid, hernesupp…
Vanaema jagas meie kõigi rõõme ja muresid. Andis nõu, lohutas ja laenas rahagi, kui näpud põhjas olid. Sinna võis alati minna, kõhu täis süüa, diivaninurka kerra tõmmata ja tukkuda.
Ja igal õhtul palvetas vanaema kõigi oma lähedaste eest. Et neil elus hästi läheks.
Pärast vanaema surma see suur võrgustik enam nii ei toimi. Võrgustiku keskpunkti enam ei ole. Meie sibame pisikestena edasi, oleme küll suuremaks saanud ja oma harud tugevamaks kudunud ning meid on palju-palju rohkem, kuid meie side pole enam see, mis oli.
Aja paratamatu kulg.
Eks meil kõigil on nüüd omad võrgustikud, mis mingeid niitepidi ikka omavahel ka kinni on.
...

laupäev, 3. jaanuar 2009

Talve puudutused

...

Seda talve on juba mitu korda olnud.

Miskipärast puudutab see olemine mind iga kord. Kohe nii, et ma tunnen puudutust.

Novembri lõpus, kui ma läbi tuisu koju pidin saama. Kui rongid ei käinud, sest puud olid raudteel. Või elektriliinidel.

Autod ei sõitnud, sest teed olid hanges.

Milline õnn, kui lume seest lõpuks kodu üles leidsin.

...

Täna siis jälle. Talv lööb plaanid segamini. Sedapuhku pakase puudutus.

Kauged käimised jäävad ära. Pärnusse ja Nõmme.

Läbi akna on küll ilus vaadata.

Päike paistab ja lumi sätendab. Korra jooksin üle õue ka. Puukuuri ja tagasi, korda kolm tegelikult. Siis oli 19 kraadi alla nulli… ega kaua olla ei saanud. Paar plõksu tegin ka.

...

...

Teine päev

......
Täna ma käisin juuksuris. Mulle meeldib seal. Minuga tegeldakse. Ja kui minuga ei tegeldagi parasjagu, ikka meeldib. Soe ruum, võid tukastada. Aga võid ka kõrvu kikitada… et mis maailmas toimub.
Sain kuulda palju lugusid elust enesest.
Need ei olnud lõbusad lood.
Mõned matused.
Mõned koondamised.
Mõned rasked esmaspäevad.
Veel kohtusin seal tuttavatega.
Üks kolleeg.
Üks peaaegu et naaber.
Nemad ka… astusid sisse, tellisid teenust.
Ühel juuksuril täitus täna 42 aastat töötamist ühel ja samal kohal.
2,5 tundi sellest pühendas ta minule.
Nüüd on mul uus imago.
See maksis 400 krooni.
...

neljapäev, 1. jaanuar 2009

Esimene päev

...
...

Ma olen teinud mõned olulised telefonivestlused… aga mõned on veel tegemata. See tekitab veic süümepiina.

Ma olen saanud mõned olulised kõned… aga mõni on veel tulemata. Ja see teeb murelikuks.

Üks oluline uue aasta kaart jäi saatmata. Ja ma olen üsna õnnetu.

Ma olen võtnud vastu mõned olulised inimesed… aga mõni oluline on kindlasti veel tulemas.

Ma olen teinud mõned olulised külaskäigud, kuid mõned olulised tahavad veel tegemist.

Õnneks on terve aasta alles ees.

...