...
Martina vaatas kella ja läks tagasi teki alla. Lõpuks ometi on tal võimalus nautida päeva just nii, kuis ise tahab. Tõsi, 25 % tänasest on juba minevikuks saanud, justkui vastuseks küsimusele lõi ka vana seinakell väärikalt 6 kõmisevat pauku.
Kuus tundi halli tühja aega. Isegi kui oli mõni unenägu, siis Martina ei mäletanud. Kuidagi kahju hakkas tundidest, millest ühtegi jälge järgi ei jää. Tema hindamatu väärtusega aeg, vähemasti ülejäänud päevast kavatses ta talletada iga minuti. Unenäo oleks saanud oma mälusoppi üles tähendada, teinekord hea lapata ja mõelda, et see oli just selle päeva hommik.
Voodisse tagasi minek oli viga. Und enam ei olnud, aga tekk oli kui magnet, peaaegu võimatu oli end selle alt välja libistada. Iga naharakuga nautis Martina voodi soojust, lisaks kõik see õnnis vaikus, mis teda ümbritses.
Kes julgeb öelda, et vaikus on hääletu!
Selle hetke vaikus oli vürtsitatud näpuotatäie tuulekohina ja mõne terakese tundmatu krõbinaga pööningul. Ometi oli see vaikus. Ei ühtegi häält, mis annaks märku kohustustest, ei ühtegi uudist, mis vajutaks ärevushäire nupule.
Üksi olemise rahu ja vaikus.
Mõnuledes sirutas ta end oma soojas voodis, hetkeks oleks tahtnud olla kass, kes valjuhäälselt nurru lööb. Just üks pikk nurrumine sellesse vaikusesse sobiks.
Martina lasi peast läbi kõik võimalikud soovid ja vajadused, kõik võimalikud olemised, tegemised, käimised, rääkimised. Kui nii võtta, oli päev ise ju alles ees. Pikk päev, millest saab nautida terveid tunde, minutitest ja sekunditest rääkimata. Kui nüüd tõusta ja tegutsema hakata, mõelda vaid, kui palju ära jõuab teha!
See oli hea mõte, et ta eile kaasa ei läinud, kui Martin lastega oma vanemate juurde sõitis. Ok, köha on peaaegu olematu, aga siiski vabandus mitte külastada juba eakaid ämma ja äia. Number 8000+ nakatunut päevas juurde mõelda, kokku päris mõjuv põhjus.
Martina ei suutnud otsustada, millest alustada. Isegi koristamist võib nautida, kui seda saab omaette rahus teha. Ei mingit "emme-emme" laste suust, ei ühtegi altkulmu kontrollivat pilku kaasa silmist.
Hetkega tuli arusaamine, et selle tooriku täiuslikuks töötlemine on ainult tema kätes, ja ta ei kavatsenud võimalust kasutamata jätta. Meenus kõik, mis tallele pandud lootuses, et ükskord tulevad ajad, kui ta teeb ainult seda, mida ise just tahab. Täna lõpuks on see päev!
Kell seinal lõi 7 kõmisevat pauku.
Üheaegselt viimase kellalöögiga kostus hoopis häirivam heli. Sõnum telefoni!
Martina sirutas käe, võttis telefoni ja luges.
"Hakkame sõitma. Ema tuleb paariks päevaks meile."
Millegipärast eelistab mees viimasel ajal rääkimise asemel sõnumeid saata.
Hetkel oli nii isegi parem.
...
