Fotojaht: uks

...
Uks.
Ja uksetagune.

Tänapäeval vist ei panda lapsi nurka...
ei saadeta ukse taha...

Tänapäeval on kõik lapsed head lapsed.

Fotojaht
...

Merega seotud

...
Fotojaht selline.
Seotud.

Küll oli kahju sealt ära tulla.
Mere äärest.
...

Metsas on mõnus

...

Rikkusin traditsiooni.

Et suve kõige palavamal päeval ja päeva kõige palavamal tunnil tuleb minna murakale.

Rabasse.

Kõige palavama päeva magasin maha, ja murakaid ka meie kandis vähevõitu.

Täna tegin niisama metsatuuri. Et kas on, kus on ja mida on.

Rabaservast leidsin paar murakat. 

Metsaservast mõned kukekad.

Teeservast pisut mustikaid ja maasikaid.

 

Kuigi saak rohkem kui kesine, oli ikka mõnus.

Ja ilus ka.

 

...

Teemasse 100 head asja.

Kahekümne kuues.

Mulle niiväga meeldib mööda metsa ringi joosta.

Ja tore, kui miskit topsipõhja ka saab.

Metsas on mõnus!

...

Mispärast laulab Eesti rahvas?

...

Pealkiri ei ole minu välja mõeldud.

Sellise pealkirja on andnud oma artiklile ( 2, 3 ) IX laulupeo üldjuht, prof. Juhan Aavik aastal 1928 ajakirjas "Romaan", kus ta muuhulgas kirjutab:

"... ühine wõimas koorilaul on parimaks awalduswormiks suurtele hulkadele oma waimlisi tundeid peenendada, suursugustada, oma meeleolu pidulikuks teha ja ülewate muljeteni tõsta. See on pühalik ohwriteenistus, mis täidab hinge sügawamate ja kõrgemate elamustega, nagu seda wäga mõjuwalt ütleb suur helilooja, kunsti-preester Aleksander Skrjabin oma helitöö tekstis:

Sa jumaluse sünnitus,

Oh helikunst, sa taewa ime,

Sul laulame nüüd üheskoos

Ja kiidame su kaunist nime.

Su waim maailma walitseb,

Sind kiitwad kõigi rahwa nimed,

Ja sinu tiivul surelik

Täis joowastust näeb taewa imed!"

Tegelikult on artiklisse sisse kirjutatud üks muinasjutt, mis täpselt ära seletab, miks Eesti rahvas laulab.
Lugu Vanemuisest.
Meil on laulujumal, keda igal rahvusel ei ole.

Pilt ka samast ajakirjast.

...

Sel aastal siis juba XXVI üldlaulupidu.

Mina vaatasin telerist. Oli kohe selline tunne, et kui tahad kuulata, siis kuula kodus. 

Puudutus oli vaimlisel tasandil, meeleolu oli pidulik ja muljed ülevad.

...

Minu esimene laulupidu, mida mäletan, oli aastal 1965. Isegi pilt on sellest.

Teekond lauluväljakule.

Vanaema käevangus.

Viis aastat tagasi käisin sama tee läbi koos oma lapselapsega.

Küll aeg lendab.

...

Loomulikult läheb see teemasse 100 head asja.

Kahekümne viies.

Laulupidu.

...

Külmad supid

...

100 % kindel, et see läheb teemasse "100 head asja".

Kahekümne neljas.

Külmad supid.

Et kõik algusest peale ära rääkida, tuleb minna tagasi lapsepõlve.

Sel ajal, kui teised  lapsed sõid herkulaid piima (ja suhkruga), sõin mina hapupiimapudi. Hapupiim, leib, sibul, till, sool. Ja siis vastavalt võimalustele kas tomat, kurk, kartul, vorst... mida parasjagu oli. 

Nüüd on sellest välja kasvanud külmsupi vaimustus. 

Ega ma retseptide järgi suurt teinud pole, ikka vastavalt võimalustele, täna tuli lausa imelik kooslus.

Hommikul kappi koristades jäid pihku 2 rullkõrvitsat, 3 pisut tohletanud porgandit ja tomat. Viimane aeg ära kasutada.

Hakkisin peeneks, hautasin koos sibula ja küüslauguga õlis läbi. Et kasutan salatiks.

Aga poest tulles oli kõht tühi, võtsin siis mõned lusikatäied seda sodi, kallasin pakist natuke köögiviljamahla ja pisut keefiri ning hakkisin mingit punast lehtsalatit oma peenrajupilt.

Segasin kõik saumikseriga peeneks, panin juurde rohelist sibulat ja tilli.

Ja sõin ära.

Pilti saaks teha ainult tühjast kausist. 

Aga seda hautatud kraami on potis alles.

Mõni supijagu veel.

Muidu on nii, et isegi külmsupp "Suvi" ajab asja ära, eriti, kui olen ta tegemise käigus püreestanud.

Aga siia mõned retseptid, sest peaks ikka midagi stiilsemat ka katsetama.

Külm avokaadosupp.

Supp, aga külm.

Nastja külm tomatisupp.

Andaluusia tomatisupp... aga ma kasutaks saia asemel leiba. Äädika ja suhkru jätaks ära.

...

Minu Stockholm ja Helsingi

...

Raamatu sain läbi.

"Minu Stockholm"

Esimene kord jäi pooleli, ju tulid kiiremad asjad vahele. Nüüd oli algus juba ähmastunud, nii et otsast peale ja võiduka lõpuni.

Hea raamat. 

Sain paar huvitavat mõtet ka. Et kuhu minna, kui järgmine kord Stockholmis olen. Muidu juba tekib tunne, et kõik olulised kohad on üle vaadatud või läbi käidud

Helsingis pole ma kodunenud, orienteerumine käis ikka nii, et kaart peos ja siht silmade ees. Mõningate ekslemistega leidsime üles nii Kaljukiriku ja Senativäljaku.

Metro-peatus oli raudteejaama juures ja meie sihtjaam kandis kaht nime.

Soome keeles Mellunmäen metroasema ja rootsi keeles Mellungsbacka metrostation.

Mine maha, kummas tahad.

Valikuvõimalust pakkus iga peatus.

Siilitie või Igelkottsvägen.

 

...

Metrooga läks hästi, tänavat oli juba raskem leida.

Mõned valesuunalised otsused, aga kohale me jõudsime.

Kohtumised ja lahkumised.

Meenutused.

Vanad pildialbumid ja ülestähendatud mälestused.

Minu vanaema venna tütar... emapoolt rootslane, isa poolt eestlane, laps soomlane. 

Kõike tuleb elus ette. 

Tore oli üle mitme aasta taas kohtuda.

...

 Tore ei olnud selle ühepäevase jooksmise tagajärjel kaks päeva kangetel jalgadel komberdada.

Nii on, kui enam ei pea hommikul bussi peale jooksma, juba ihu nõder.

Nädal tagasi, 3. juulil.

...

Fotojaht: peegeldus

...
Selline ta on.

Kuu.

Ja peegelduv päikesevalgus.

10.juuli kell 22.43

 
Täiskuuni on tegelikult veel paar päeva aega.
Oleks pidanud pildistamisega veidi ootama...

...
Tegin ikka teise pildi ka... 14 tundi enne täiskuud.

Möödunud ööl, poole 1 paiku.
Nagu läbi udu...

12. juuli kell 00.26

Kaks ei jää ilma kolmandata ;)

Tegin ka eile pildi... nüüd juba kahanevast kuust.

Sel õigel päeva, kui kuu kõige eredam ja suurem pidi olema, jäi pilt tegemata, sest taevas oli pilves.

14.juuli kell 23.12

 

  ...
Fotojaht
...

Andmete lekitamine

...

Tänapäeval on üpriski lihtne inimese kohta infot saada. Natuke guugeldamist ja kohe on selge, kes, kus ja millal.

Lähedase inimese haua leidsime üles tänu Läänemaa heale andmebaasile.

19 aastat möödas, kes täpselt enam mäletab.

Lähedase inimese lähedase kohta ei osanud midagi arvata.

Guugeldamine ei andnud midagi.

Saatsin Fb-s abipalve, ehk saan tel.numbri.

Helistasin sugulasele, ehk tema leiab üles selle, kes teab.

Ei midagi.

Kuupäev kalendris andis ainult märku, et just täna on ta 85. sünnipäev.

Kui juba Haapsalus, siis alla ka ei andnud.

Kaasa läks soliidsesse riigiasutusse, kus politseiautod ukse ees.

Tagasi tuli suhteliselt pahasena.

Mida mina olingi ette näinud, sest meie politsei on põhimõttekindel, andmeid ei lekita.

Ja kaasa saab kergesti pahaseks.

Kaasa ei jätnud jonni, mina siis järgmisel katsel, alandlik ja murust madalam, et olge hea ja andke nõu. Väga oleks vaja üles leida.

Loomulikult ei saanud nemad aidata.

Nõu anti, täitsa mõttetu nõu oli.

Ma saan neist aru küll, ma ju teadsin tulemust ette.

Aga küsija suu pihta ei lööda... ei löödud tõesti. 

Jahe viisakas suhtumine.

Mina läksin kohalike vaatamisväärsustega tutvuma ja šoppamisega meeleolu tõstma, aga kaasa ehtsa eestiliku jonniga kasutas vaba aega ja läks järgmisse asutusse, kus teised autod maja ees. Jutt ikka sama, et kas saate aidata või nõu anda.

Õnneks selles asutuses nii ranged normatiivid ei eksisteerinud, kaasale pisteti kohalik telefoniraamat pihku, sees oli aadress ja telefoninumber.

Üks kõne, õnnitlused läbi telefoni, kutse kohvile.

Lilled.

Kook ja kommikarp.

Kallistused.

Meenutused. 

Ja nagu sünnipäevalaps ütles... aastad on läinud nii, et pole osanud tähelegi panna.

Eile siis... 9ndal.

...

Roheline tee

...

Kuna ma ilmselgelt joon liiga palju kohvi, siis ühtäkki otsustasin oma halba harjumust piirata.
Et üle ühe vahetan välja rohelise tee vastu.

Harjutan juba hulk aega, kuid piinlik tunnistada... pole päris omaks saanud...

Lihtsalt ei maitse.

Minu kohvisõltuvus pole tingitud vajadusest. No et muidu ei ärka üles.
Vastupidi.
Kõige maitsvam tassitäis on tavaliselt see, mis enne magama minemist ära olen rüübanud.

Ja esimese tassitäie võin vabalt alles keskpäeva paiku juua.

Tasapisi ja naudinguga.

Kui on tegus hommik ja pole olnud enne mahti maha istuda.

Tass kohvi vähese piima ja lusikatäie meega.

Eks see rohelise teega harjumine läheb mul sama rada.
Algul oli piima ja lusikatäie meega.
Päris hea.
Mee jätsin ära... nojah, eks ta ole.
Vähemalt piim annab turvalistunde.
Maal vanaema juures jõime ikka teed piimaga, joojaid palju ja piima napilt.

Aga see ei olnud roheline tee.

Rohelist teed (ehk üldse teed) ma tegelikult teha ei osanudki. Tegin nagu nõuka ajal, et paks kannu, kuum vesi peale, värvi ja maitse andmiseks jagus veel järgmiseks päevaks.

Roheline tee tahtis juba esimesel päeval maha murda... pärast seda, kui olin lasknud 10 minutit tõmmata.
Loomulikult oleks pidanud enne vaatama, mis paki peale on kirjutatud.
Et 80 kraadi ja 3 minutit.

Tõesõna, juba tundus joodavam.

Hommikul ka.
Tee sai reeglite järgi tehtud.
Valasin piima peale... ja appi-appi, kogu tegu aia taga, sest piim läks kokku.
Viimane piimatilk, mis hoolega hoitud.
Mu meelest veel täiesti õigeajaline.

Loomulikult valasin tee minema, ja panin kohe uue hakkama.
Ehk ongi viimane aeg teed ilma piimata jooma hakata.

80 kraadi ja 3 minutit.

Kui siis nautimist sisendades esimese lonksu rüüpasin, ei aidanud sisendamine ka.
Tee oli lihtsalt hapu.

Hapuks läinud.

Olin just enne oma elektrikannu sidrunhappega puhastanud, hapu vee küll ära ka valanud, aga kannu oluliselt ei loputanud. 
Ju oli üleküllastunud lahus ja osa happest kannu põhja jäänud.

Mis seletas ära, et piimas polnudki probleem.
...
See kõik oli paar päeva tagasi.
Mul on nüüd puhas kann, värske piim  ja natuke veel rohelise tee puru.
Lähen uuele katsele.
...