...
Mõnikord polegi asjad selliseid, nagu nad paistavad.
Ilus roheline lehekene*.
Mõtlesin, et vaataks lähemalt.
Valesti tegin, oli hoopis üks hangunud liblikas, kes käe peal olles sulas üles ja siis keeldus lahkumast. Kümne küünega klammerdus mu näpu külge. Pika veenmise ja raske südamega jätsin ta raiesmikule.
*Esimene pilt on tegelikult juba maha jäänud liblikast, lebavas asendis rohelist lehekest ei märganud kohe pildistada.
..
...
Kõigepealt pajaroog läätsedega.
Usaldades oma blogi sissekandeid, oli mul juba aastaid tagasi plaan üks läätsetoit ära proovida. Nüüd saan kinnitada: ära tegin!
Tookord jäi tegemata, ja ma isegi ei oska arvata, kas ma elus läätsedest mingitki toitu olen söönud. Igatahes on see nüüd tehtud ja söödud. Mu meelest väga hea.
Retsept siia, sest ehk veel kunagi...
Läätsepada singi ja šampinjonidega
2 porgandit
2 küüslauguküünt
1 paprika
1 sibul
400 g seeni
paar-kolm viilu hommikupeekonit
keedetud läätsi 2-3 dl
400 ml köögikoort (või vahukoort)
õli praadimiseks
1. Valmista ette: hakitud sibul, riivitud porgand, peenestatud paprika ja küüslauk. Tükeldatud seened ja sink.
2. Prae sibul klaasjaks, lisa porgand, paprika, küüslauk.
3. Prae singikuubikud ja hakitud seened.
4. Sega kõik ühele pannile, kokku keedetud läätsedega.
5. Lisa rõõsk koor ja hauta mõni minut.
6. Peale veidi maitserohelist.
Nii lihtne see ongi!
...
Kui juba söögijuttu, siis üks tegemata toit ootab oma järjekorda. Hapukurk on mul juba olemas! Retsepti sain ka.
Saksa kartulisalat
0,5 kg kartuleid
1 punane sibul
300 g hapukurki
õli
(soovi korral veidi majoneesi)
Keedetud kartulid tükelda, sibul haki, kurk peenesta. Komponendid võivad olla ka lihtsalt viilutatud.
Sega kokku.
Maitsesta hakitud tilliga.
Ei ole veel proovinud. Aga kiidetakse ;)
'...
Pildil kartuli-panniroog.
Ka väga lihtne toit.
...
...
Panen vee keema ja siis viin pokaalid suurde tuppa.
Nii ma mõtlesin.
Järgmisel hetkel leidsin end keedukannuga suures toas. Mis tegelikult oli ka hästi, sain lilled ära kasta.
Ainult et kas peaksin muretsema? Vanasti sai selliste seikadega isegi eputada, et mul ju see autopiloot peal.
Praegu... parem on vist maha vaikida. Muidu mõni veel arvab, et ealised iseärasused.
...
...
Et kui meestest rääkida, siis vanasti mulle vanad mehed meeldisid. Siis, kui ma veel noor olin. Nüüd? Vist enam mitte nii palju.
Aga need kaks filmi tuletasid mulle meelde aega, kui ma olin veel noor.
Täna vaatasin 1978. aasta dokumentaalfilmi*, milles Leida Laius jutustab vanast näitlejast Ants Jõgist, kes just siis oli tähistanud oma 85. sünnipäeva. Vaatasin ja mõtlesin: vau, milline hääl näitlejal, ja üldse mitte võõras, kuigi lavalaudadel ma tõenäoliselt teda näinud ei ole. Ja millised ägedad fotod tema pikast eluteest ja erinevatest rollidest.
Lisaks kaadrid kunstiandest, mille avasamiseni ta jõudis, sest lõpuks ju pidi leidma lille oma südames. Graafilised lehed ja kunstilised kujud, mis tõenäoliselt tänaseni kuskil muuseumis on.
Spordist rääkimata.
Aga 1978. aastal elas Ants Jõgi Merivälja pansionis, ja nagu ta ise filmis ütleb, on see koht, kus temaealised ja vanemad on nagu viimases jaamas ning ootavad aega, mil saavad emakese-maa kaissu puhkama. Tema mitte, temal oli võimalus majast välja pääseda, sest veel sel ajal olid tal erinevad rollid Tallinna Draamateatris. Noorte keskel püsid kauem elujõuline.
Ants Jõgi (1892 - 1983)
...
Teine film oli möödunud nädala keskel ETV2-s. Tegin järelevaatamise.
"Kõik läks hästi" (Prantsuse, Belgia) 2021
Nii et see mees oli 43 aastat hiljem 85 aastane. Kui filmide valmimisaega võrrelda. Tegelikult on seegi lugu elust enesest. Film põhineb Emmanuèle Bernheimi kirjutatud autobiograafilisel raamatul, tema isa lugu.
Jälle mees parimates aastates, ehk siis 85aastane.
Kui 85-aastane André infarkti saab, tõttab tütar Emmanuèle isa juurde. André on poolest kehast halvatud, tema mõistus on aga selge ja mees tahab eutanaasia abil elust lahkuda. Tütar on isa soovile küll vastu, aga André otsus on kindel.
Kõik läks hästi.
Kuigi see 85 aastane André polnud sugugi kerge loomuga vana mees, tema ka mingit moodi meeldis mulle. Niipalju muidugi sain aru, et polnud lihtne olla ei tema naine ega tema tütar.
Aga jah, neis kahes filmis võib leida kattuvusi, hoopis rohkem aga vastandlikkust nii žanris, ajas, kohas kui inimestes.
Minu jaoks on muidugi ühenduslüliks need kaks 85aastast elu näinud meest.
...
*Tsiteerides Maalehe artiklit: Me elu on jäljed lumel, ütlevad Leida Laius ja Arvo Iho selle filmiga. Aplaus neile! (Margus Mikomägi, ,,Jäljed lumel“: Leida Laiuse elulõpu dokumentaal on ootamatult tänapäevane).
...
Pildile olen püüdnud nüüdseks juba lahkunud meie kandist pärit härrasmehe.
Pool aastat enne tema 85. sünnipäeva.
...
PS Hommikused uudised! Kell 11.11
Panin toimetuste taustaks arvutis laupäevase "Eesti mängu". Ja ennäe imet, nad seal ka jagavad minu emotsioone ;)
Küsimus, mis kõlas: Kui vana oli 2021. aastal Tallinna Perekonnaseisuametis abielu sõlminud vanim peigmees, kas 85, 77 või 81?
Loomulikult on õige vastus 85!
...
...
Ostsin Uuskasutusest ühe 30-kopikalise raamatu*, mille eest küsiti 50 senti.
Õnnestunud tehing ;)
Seda enam, et raamat mulle meeldib.
Eilse emakeelepäeva jätkuks panen mõnest jutust lõigu siia ka. Teinekord hea meenutada.
...
Puukuninga perekond
Kaltsuvaibatriibud sosistasid.
Üks rääkis: "Omal ajal olin ma väga moodne kleit ja mu perenaine oli nii saleda pihaga."
Teine kostis: "Küll sai mu võrukaelast peremees-poisiklutt naha peale. Kohe kahju oli temast. Aga mina ei saanud kunagi peksa. Mind aeti maha - ma olin enne püksid."
Ja Antoni kosjapüksid rääkisid läbi naerukihina: "Kui truu on mu peremees oma naisele olnud! Aga näe, mina olen sattunud siin Naabri -Juuli alusseeliku ja ämma sukkade vahele."
Tore ja kodune oli see kaltsusosin.
Kaltsuvaibast on mul pilt ka.
Rita tegi vaiba. Ja pildi. Nendel triipudel on oma lugu, aga see pole veel kirja pandud.
...
Rebane ja porgand
"Ei mäletagi täpselt, millisel ööl see esimest korda juhtus, kui üks porgand end tasahilju teiste porgandite seast peenrast välja nihutas ja rebase juures käima hakkas. Nüüd oli ta rebasest täiesti sisse võetud. Ka päeval ei mõlkunud porgandil meeles muud kui rebane. ... Nende sümpaatia oli täiesti vastastikune. Rebane oli just eelmisel päeval oma saba roheliseks värvinud, et porgandile rohkem meeldida."
Pole ime, et rebane porgandile meeldis!
...
Emilie Korn
Ühel pühapäevahommikul läks tuttav lastekari proua Korni verandauksest sisse. Kuid nad ei leidnud enam ei tädi Emiliet ega ta kasse eest. Väikesel ümmargusel laual oli suurte trükitähtedega kiri:
KALLID LAPSED. HEAD AEGA. MA LÄKSIN METSA KUKESEENEKS JA VÕTSIN KASSID PÄEVAKOERTEKS KAASA, ET MUL SELTSIM KASVADA OLEKS. NÄGEMISENI SÜGISESE SEENESOUSTINI. TÄDI EMILIE.
Sellised lood siis.
Aga raamat ise.
Anu Raud "JUTTE. Muist muinas-, muist muidu". 1985
...
...
Kõik sai alguse, kui Vikerraadio eile hommikul reipalt hõikas: "Rõõm teiega jälle kohtuda! Käes on kolmapäev, 13. märts."
Mis tekitas segadust, sest mul oli ju hambaarstile aeg. 13. märtsil... aga esmaspäeval.
Õnneks siiski lahenes. Otsustasin, et usaldan kalendrit rohkem kui meediat, ja õigesti tegin. Sain hambumise jälle natukeseks ajaks paremaks.
Järgmise kohtumise leppisime ka kokku. Tohter pakkus 19. maid, aga mul tiksus kuklas, et 20. maiks oli nagu üks reis broneeritud, ehk pole hea mõte meeleolukaid sündmusi nii lähestikku planeerida, seepärast palusin teha mõni teine pakkumine. Mis, nagu selgus, oli ainuõige otsus. Sõbrants ütles, et reis algab juba 19. mail, ja mitte millalgi õhtul, vaid lausa varahommikul.
Nii et see asi lahenes ka kenasti, oluline visiit hambaarstile tõsteti nädala algusesse.
Emakeelepäev ja etteütlus olid mul küll meeles, aga jätsin täiesti teadlikult vahele. Pärast seda, kui olin ühe ametliku kirja ära saatnud, ja alles siis ei-tea-mitmendal ülelugemisel avastasin, et sees oli kaks õigekirjaviga, mis etteütlust ma siin kirjutan!
Ühest emakeelepäeva ettevõtmisest võtsin küll osa. Kirjuta lause raamatust, mida loed, leheküljelt, kus pooleli. Ma lõpetasin hommikul oma poolelioleva raamatu, nii kirjutasin sealt viimase lause.
Sobib siia lõppu ka.
"Pärast räägime edasi... lõpetan koma on neljapäev koma kell on 10 punkt 50 ja täna on koma kohe vaatan koma on 09 punkt november 2012."
...
...
Kurtsin eile lausa kaks korda, et talv saab läbi, aga mina pole ühtegi metslooma näinud.
Tõsi, viimati, kui metsas käisin, üks hiireke oli, aga see pole see pole see. Isegi pildile ei õnnestunud püüda, alamõõdulisusest rääkimata. Algul jooksis lumel, aga kui mind märkas, puges hange.
Kurda... ja sulle antakse! Juba täna hommikul lahendasid loomad probleemi.
Tegid suure toa akna taga korraliku etenduse.
Aga mitte ainult hommikul.
Kordusetendus oli lõuna ajal, just siis, kui lapsed maale tulid.
...
...
Paar viimast raamatulugemist, võimalik muidugi, et ka enne neid, aga ma lihtsalt ei mäleta. Igatahes kahes viimases jäid silma mingid mõtted ja meenutused sõjast. Silma jäämine pole ka õige ütlemine, silm libiseb üle. Need mõtted jäid kummitama kuskile silmade taha.
Ei ole täna-eile ilmunud raamatud, aga mitte ka igiammused.
"Vastasnurgas, räämas põrandal, põlvitas koolipoisi välimusega inimene. Seisatasin, et veenduda, kas ta ikka päriselt põlvitab seal nurgas või tõuseb kohe püsti ja läheb minema. Mälu meenutas mulle sarnast tegu Oskar Lutsu "Kevades". Kui nurka läksin ja põlvitajat lähemalt uurisin, tuvastasin elutruu vahakuju. Prantslased olid Hitleri nurka pannud. Kohmetusin hetkeks, sest nähtu tekitas mus valusa emotsiooni, mis tuli kui rusikahoop. Samas olin alateadvuses millekski ebameeldivaks valmis. Teadsin, et kui prantslased oleks sõtta astunud, poleks ilmselt siin, Pariisis, enam suurt midagi vaadata."
M.Ernits "Aeg iseendale" 2009
...
Ja Kaplinski kirjad aastast 2021
Kaks väikest lõiku.
"Pesukorviga on mu varane lapsepõlv vägagi seotud. Nagu olen mälestustes kirjutanud, tassiti mind pesukorviga keldrisse, kui pommivarjendisse enam ei jõudnud. Üks neist pesukorvidest on nüüdki alles ja selles on mõni minu järeltulija titapõlves ka maganud. Õnneks ei ole kedagi neist vaja olnud varjendisse tassida. Kui meie poliitikud ja teised suudaksid mõelda sellele, mis õnn on meil Eestis olnud elada ilma sõjata, ilma pommide ja pommivarjenditeta. See, nimetame seda kasvõi inimlikuks mõõtmeks, on minu jaoks hoopis olulisem kui riiklikud ja rahvuslikud asjad. Isegi Eesti iseseisvus, keele ja kultuuri hoidmine." (lk 75)
"Kui Trumpi toetas/toetab ligi pool valijatest, on midagi tõesti pahasti. Siia juurde vapustavad protsendid: kes on "noore maa" usku, kes usuvad igasugu vandenõuteooriaid. Mis kasu on demokraatiast, kui rumalate protsent tõuseb üle viiekümne? Eestis asjad vast nii hullud ei ole. Veel?" (lk 18)
Tegelikult on mul Õnnepalu ja Kaplinski kirjavahetusest veel mõned märksõnad, mis enda jaoks lahti mõtlemiseks üles tähendasin.
Entroopia. Aeg. Depressioon ja tarbetuse tunne. Vaesus ja rikkus. Surm. Suitsiid. Muusikasoovitus ja reisisoovitus. Ja... kas saab kirjutada elust, nagu ta on, ilma kedagi solvamata?
Raamatu viimane kiri oli ühest küljest väga ootamatu, teisest küljest kuidagi vägagi kokkuvõttev. Tõnu kiri Jaanile, kes oli selleks ajaks oma maise teekonna juba lõpetanud.
Aga jah, aastakümneid hiljem me mõtleme sõjast, räägime sõjast. Kirjutame ja joonistame. Põlvkonnad, kellel endal mingeid sõjamälestusi tegelikult polegi. Enamikul meist. On ainult lood ja lähedaste mälestused. Minu suguvõsas on mõned, kes midagi oma selle aja mälestustest võivad rääkida.
Kasvõi Tallinna pommitamine.
757 inimest hukkus 79 aastat tagasi, kui Nõukogude lennuvägi linna ründas.
Nüüd, juba terve aasta, on hirmud. Nüüd vist on niisama meenutamine tahaplaanile jäänud. Nüüd on uudised raadios ja tv-s, nüüd on inimesed, kes ise sõda on kogenud või kes keset sõda elavad ja lähedasi kaotavad.
Tahaks lugeda kirja, mis J.Kaplinski täna kirjutaks, arvestades olukorda Euroopas. Kahjuks pole see enam võimalik.
Purustatud Ukrainast ja kaotatud eludest pole veel ajalugu kirjutatud.
Teadaolevalt hukkus esimene eestlane Ukraina sõjas.
...
...
Nii nagu ikka juhtub, juhtus nii, et juhuslikult käisin kolm aastat tagasi pildistamas samas kohas, kuhu sel aastal suht kogemata sattusin. Läksin eile suurelt teelt metsa tänu ette sõidetud traktori jälgedele. Et vaatan, mis mu lemmik ürgmetsas tehakse.
Õnneks lageraiet pole tehtud.
Aga oli üks suur känd.
Võõras pilk ehk ei märka, aga olen sama kohta pildistanud.
Kuupäev ka sama.
Palju lihtsam on märgata, et kolm aastat tagasi algas kevad varem.
Ma nüüd ootan, millal lumi ära sulab. Siis lähen ja teen ühe korraliku kännupildi.
...
...
Õues on uued kuhjad lund. Teaks nüüd, et enam juurde ei tule, läheks lumetõrjet tegema. Aga... tark ei torma. Lumesahk pole ka end veel näole andnud.
Pealegi, täna on naistepäev! Võtaks vabalt...
Kuulasin raadiost saatelõiku Lilli Suburgist, Eesti esimesest feministist ja ärkamisaja ühiskonnategelasest.
Lilli on ilus nimi, 1. jaanuari seisuga on nimi Lilli 253 naisel. Minu ühel lähikondsel ka :)
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Lilli Suburgist ei tea ma õieti midagi, nimi ainult tuttav. Nüüd on Musta Kasti teatris etendus tema elust.
Lilli Suburg oli esimese Eesti naisteajakirja "Linda" asutaja.
Linda on ilus nimi, 1. jaanuari seisuga on nimi Linda 2178 Eesti naisel. Minu lähikondsete seas on kaks Lindat.
Aga ka mitte sellest ei plaaninud ma rääkida.
Hoopis võtsin lahti ajakirja "Linda", märts 1888, number 3.
Et vaatan, millest nad siis 135 aastat tagasi kirjutasid.
Lisaks veidi lugemist ka hilisematest numbritest.
Näiteks lugu ühest "Linda" naljanurgast.
Just sobiv naistepäevalugu... teadmiseks meestele ;)
Maja-härra: „Teie tulete wist oma raamatut kättesaama? Wabandage mind üheks silmapilguks, kui ma paluda tohin, minu proua teab, kus tema on — ma tahan teda kohe siia kutsuda." (Plaksutab tükk aega käsa.) Wõeras: „Kuulge, Teil on üks koguni isisugune mood, oma prouat kutsuda?" Maja-herra: „Ja, minu proua on enne näitemängijanna olnud, ja kui ma soowin, et ta ruttu ilmuma piab, siis on mull ainult tarwis käsa plaksutada. — waatke — seal ta juba ongi!"
Mis siis muud, kui ootame, et meile plaksutatakse!
Tegusat naistepäeva, ja ikka jooks jalgadesse... kui plaksutatakse ;)
Aga "Linda" on märguanne naistele. Ja jälg ühest ajakirjast üle-eelmisel sajandil.
Nüüd on "Naisteleht", "Eesti Naine" ja "Tiiu".
Tiiu on ilus nimi. 1. jaanuari seisuga on Eestis 4159 Tiiu nime kandvat naist.
Mul on naabrinaine Tiiu.
Aga Tiiu nime väikelaste nimede seas peaaegu et polegi.
Erinevalt Lindast ja Lillist.
On vaid laul, Tiiu-Tiiu, sole mio.
Ja Tiiu talutütrekene.
Mu vanaema oli Tiiu. Talle kirjutati ka kunagi sünnipäevaks laul.
Aga see on juba teine lugu.
...
...
Kui nüüd aus olla (mis sest, et see konkreetne vana lugu sugugi aus ei olnud), ma tean küll, mis on spikker ja kuidas toimub spikerdamine. Tagantjärgi tarkusena võin öelda, et ühe kooli lõpetamine ja ühe eriala omandamine poleks päädinud diplom kiitusega, kus siiski üks hinne "hea" oli. NLKP ajaloo eksam. Isegi see ei aidanud, et õppejõud sihtotstarbeliselt eksamiruumist kümneks minutiks välja läks ja kõik said kõikvõimalikke abivahendeid kasutada. Katsu sa selle pahna hulgast nii kiiresti õigeid vastuseid leida! Olenes ikka kõvasti spikrite kvaliteedist.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Või no mis, tegelikult sellest just. Spikritest ja spikerdamisest. Ja spikrite kvaliteedist.
22. veebruari Õhtulehes oli sees artikkel Valimisspikker: kes meid märtsist valitsema hakkavad. Vara on muidugi õigetest ja valedest otsustest rääkida, sest trall pole veel lõppenud ja mõni nägu on ikka väga kuri. Aga mina olen rahva otsusega rahul, enda omast rääkimata.
Tegelikult ma ju siis spikerdasin, kui spikerdamise võimalust pakuti.
Nüüd jääb oodata lõplikke tulemusi. Valimistulemused jõudsin öösel ära oodata, vahepeal küll vajus silm kinni, aga muidu oli põnev.
Kui nüüd artikli juurde tagasi tulla, siis paar nädalat enne valimisi pakkus valimisspikker koalitsioonivariante.
1. variant: Ref, E 200 ja SDE. Emori prognoos 60 kohta.
2. EKRE, Kesk, Isamaa. Emori prognoos 41 kohta.
3. Ref, E 200, Isamaa. Emori prognoos 58 kohta.
4. Ref ja Kesk. Prognoos 55 kohta.
5. Vähemtõenäolised valimisliidud... aga mida rohkem partnereid, seda vähem ametikohti igaühele.
Kui ma nüüd õigesti liitsin, siis variant üks läks täppi (37+14+9).
Variant kaks ka (17+16+8)
Variant kolm annaks ennustusest ühe koha rohkem (59) ja variant neli kaks kohta vähem (53).
Loomulikult ma enne valimist spikerdasin, valisin variandi, lappasin läbi kolm oma ringkonna nimekirja.
Ja leidsin sobiva naiskandidaadi.
Seekordne tulemus, et 30 naist riigikogus, minu panus on sinna sisse arvatud ;)
Nüüd tuleb oodata ja vaadata, kuidas läbirääkimised kulgevad.
...
...
Absoluutselt olin unustanud, et olin arvuti ETV peale pannud, et varsti algavat "Hommik Anuga" vaadata.
Toimetasin toas, järsku kuulen: klõnks ja klõnks.
Vaatan, arvutis Messinger lahti ja Jüri R... saadab mulle järjest kaks sõnumit.
Kas sa oled juba ärganud?
Eee... eeee... ma ei jõudnud veel vastata, kui juba uus küsimus.
Kas sa valimas oled juba käinud?
Tänan tähelepanu eest!
Ma vastan nüüd.
Mina valisin juba eile.
Nii et tehtud!
Aga kui tõtt tunnistada, siis see oli ainuke hetk ja ainus nende valimiste reklaam, mis mind kõnetasid. Teised kõik libisesid mööda kui tühja tünni kõmin. Praegugi veel, jätkuvalt jooksevad telekas, no kaua võib! Aega valimiste lõpuni on jäänud vaid loetud minutid.
...
...
Nägin eile telekas miskit saadet, kus valimistega seotud nänni näidati. Ma ei saa öelda, et mul midagi erilist sinna kõrvale oleks panna.
Aga midagi ikka!
Mul on Mailis Repsi tass. Väike valge kruus, kus poliitik peale joonistatud, mingi valimisloosung ka.
Vist.
Repsi pilt on ära kulunud, ainult ähmaselt veel nähtav. Kui aus olla, ega erilist sarnasust polnud ka ajal, kui kruus uus.
Kui nüüd pilti vaadata.
Me kolmekesi tuleme...
Mitte et mul neid mitu oleks. Meil kõik said, kes parasjagu tööl olid. Rohkem kui kolm ;)
Aga nüüd on poliitik pildilt kadunud.
Ma mõtlen oma kruusi.
Mingid riismed loosungist ainult.
Tass ise on täiesti kasutuskõlblik, mulle ta lausa meeldib. Just paras suurus, kui endale magustoiduks kohvi luban :) Ja milles kruus süüdi on?
...
