Härrasmees, 85 aastat vana

 ...

Et kui meestest rääkida, siis vanasti mulle vanad mehed meeldisid. Siis, kui ma veel noor olin. Nüüd? Vist enam mitte nii palju. 

Aga need kaks filmi tuletasid mulle meelde aega, kui ma olin veel noor.

Täna vaatasin 1978. aasta dokumentaalfilmi*, milles Leida Laius jutustab vanast näitlejast Ants Jõgist, kes just siis oli tähistanud oma 85. sünnipäeva. Vaatasin ja mõtlesin: vau, milline hääl näitlejal, ja üldse mitte võõras, kuigi lavalaudadel ma tõenäoliselt teda näinud ei ole. Ja millised ägedad fotod tema pikast eluteest ja erinevatest rollidest. 

Lisaks kaadrid kunstiandest, mille avasamiseni ta jõudis, sest lõpuks ju pidi leidma lille oma südames. Graafilised lehed ja kunstilised kujud, mis tõenäoliselt tänaseni kuskil muuseumis on. 

Spordist rääkimata.

Aga 1978. aastal elas Ants Jõgi Merivälja pansionis, ja nagu ta ise filmis ütleb, on see koht, kus temaealised ja vanemad on nagu viimases jaamas ning ootavad aega, mil saavad emakese-maa kaissu puhkama. Tema mitte, temal oli võimalus majast välja pääseda, sest veel sel ajal olid tal erinevad rollid Tallinna Draamateatris. Noorte keskel püsid kauem elujõuline. 

Ants Jõgi (1892 - 1983) 

...

Teine film oli möödunud nädala keskel ETV2-s. Tegin järelevaatamise.

"Kõik läks hästi" (Prantsuse, Belgia) 2021

Nii et see mees oli 43 aastat hiljem 85 aastane. Kui filmide valmimisaega võrrelda. Tegelikult on seegi lugu elust enesest. Film põhineb Emmanuèle Bernheimi kirjutatud autobiograafilisel raamatul, tema isa lugu. 

Jälle mees parimates aastates, ehk siis 85aastane.

Kui 85-aastane André infarkti saab, tõttab tütar Emmanuèle isa juurde. André on poolest kehast halvatud, tema mõistus on aga selge ja mees tahab eutanaasia abil elust lahkuda. Tütar on isa soovile küll vastu, aga André otsus on kindel.

Kõik läks hästi.

Kuigi see 85 aastane André polnud sugugi kerge loomuga vana mees, tema ka mingit moodi meeldis mulle. Niipalju muidugi sain aru, et polnud lihtne olla ei tema naine ega tema tütar.

Aga jah, neis kahes filmis võib leida kattuvusi, hoopis rohkem aga vastandlikkust nii žanris, ajas, kohas kui inimestes. 

Minu jaoks on muidugi ühenduslüliks need kaks 85aastast elu näinud meest.

...

*Tsiteerides Maalehe artiklit: Me elu on jäljed lumel, ütlevad Leida Laius ja Arvo Iho selle filmiga. Aplaus neile! (Margus Mikomägi, ,,Jäljed lumel“: Leida Laiuse elulõpu dokumentaal on ootamatult tänapäevane).

...

Pildile olen püüdnud nüüdseks juba lahkunud meie kandist pärit härrasmehe. 

Pool aastat enne tema 85. sünnipäeva.

suvi 2017

...

PS Hommikused uudised! Kell 11.11

Panin toimetuste taustaks arvutis laupäevase "Eesti mängu". Ja ennäe imet, nad seal ka jagavad minu emotsioone ;)

Küsimus, mis kõlas: Kui vana oli 2021. aastal Tallinna Perekonnaseisuametis abielu sõlminud vanim peigmees, kas 85, 77 või 81?

Loomulikult on õige vastus 85!

...