...
Päris keskele olen oma projektiga jõudnud, aasta 2016.
Seitse aastat seljataga, seitse ees.
Kuidagi raske oli valida pilti, mis just sellele kevadele oma näo annaks.
Lõpuks võtsin foto kaustast "Kooliv2rk".
Kui pildistamise kellaaega vaadata, siis 6. tunni alguseni on veel mõned minutid aega...
*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023
...
...
13. oktoobril 1929. aastal avaldas ajaleht "Kaja" artikli "Mineviku lehekülgi Kullamaal", kus on kirjas:
"Sitta Kodt Matsi" rist Kullamaa surnuaias kuulub huvitawamate ajalooliste esemete hulka meie kodumaal. See rist kannab aasta arwu 1621, olles seega 308 aastat vana.
Nüüd on aeg edasi läinud ja rist tähistas paar aastat tagasi oma 400. aastapäeva. Kui mina Kullamaal käisin, oli aasta 2015 ja juubel veel olemata.
Aga vana ajaleht pajatab veel.
Rist on rinnakõrgune, paekiwist, ümmargune nn "rist ratta sees" ehk "Rootsi rist", ja kaunis massiiwne, wiimase asjaoluga ongi wist seletataw, et rist on kolm aastasada ajahambale wastu pannud ja on kaunis terwena astunud neljandasse aastasatta. Ainult risti jala küljest on parempoolne serw ära murdunud, mis õieti wäljagi ei paistnud, kuna risti jalg oli kaunis sügawale maa sisse wajunud. Kraapisin käega mulla ära ja alles siis tuli risti omaniku nimi "Sitta Kodt Matz", mis kolmelt realt risti jala sisse raiutud, nähtawale. ... Wanemad inimesed teawad rääkida, et praegune asukoht ristil olla juba kolmas ja täpset "Sitta Kodt Matsi" haua kohta ei teatagi, ent see olla siiski praeguse risti asukoha lähedal.
Tekib küsimus, kes oli siis see mees, kelle nime on rist senini alles hoidnud? Wäga kahju, et kiriku arhiiw on 81 aastat tagasi tuleroaks langenud ühes kirikumõisa häärberiga ja nüüd peab ainult piirduma suusõnaliste mälestustega, mis põlwest-põlwe on edasi antud.
Nende mälestuste järele "Sitta Kodti Matz" olnud praeguse Tiinuse Algküla "Paisse-Mardi" talu pidaja. ... Mats olnud wäga kokkuhoidlik mees, nii et wõtnud hobusega wäljasõitudel ikka tühja koti teele ehk wankrile, millesse kogunud hobuse väljaheited ja toonud need kotiga koju. ... Wõib olla, et Mats ei kogund hobuse sõnnikut niimoodi mitte ihnsusest, waid kui teadlik põllumees, kes oskas hinnata põlluwäetise tähtsust. Mats olnud jõukas mees, nii et kinkinud kirikule 200 hõbetaalrit ja seepärast maetudki Mats peale surma sakste hulka.
Selline lugu sealt Kullamaa kiriku külje alt, tegin pilti, kui kaasaga kaasas käisin. Tal oli 2015. aasta kevadel seal ligilähedal klassi kokkutulek + klassivenna sünnipäev.
Aga vanas ajalehes oli ka pilt juures.
...
...
Metsatööd aastal 2014.
Rist ja viletsus see talvepuude tegemine ;)
Mäletan, et veel minu lapsepõlves käis vanaisa metsas "sulle-mulle" saega, ja puud said välja veetud metsavahist külamehe hobusega.
Aga seda ei mäleta, kuidas traktor tol kevadel mu pesunööride tagant metsast end välja puksis.
15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023
...
...
Minus on veel piisavalt naiivsust igasuguseid mõttetusi mõelda ja julgust rumalaid küsimusi esitada. Näiteks viimane kord Tallinnas, tuttavatel tänavatel oli liiklemine suht tüütu.
Et mis toimub?
Ei läinudki palju aega, kui juhtumisi teada sain.
Hoopis midagi muud otsisin, aga leidsin vastuse oma küsimusele.
Miks kaevatakse pidevalt Tallinna tänavaid?
Otsitakse Kalevipoja parteipiletit.
Lisaks sain teada, et probleem on vana, esimene arhiiviviide* juba aastast 1963.
Eks Smuuliga sama lugu.
Kes otsib, see leiab.
Pärast seda, kui kohalike koolijuhatajate elulugusid uurisin, ma kohtumõistjaks ei kipu. Ükskõik, mis valiku keegi nendest tegi ja millist korda toetas või toetamata jättis, lõppes see ikka traagiliselt, kas vangistamise, küüditamise või (ja) hukkumisega.
Küllap see Kalevipoja parteipilet ka lõpuks kuskil välja kaevatakse.
Smuul hääletatakse lihtsalt maha.
...
*Folklore.ee
...
...
Aasta siis oli 2013.
Vaatasin kõik selle aasta kevadised kaustad läbi, kõige iseloomulikum kaust tundus olevat Kevadtorm.
Ühe lemmiku kaustapildi leidsin ka.
On noorust, on kevadet, on tormakust. Kevadtorm ja kaitseväelased taamal ka pildil.
...
28. aprill 2012
Neil konnadel vedas, nemad olid vähekäidaval metsateel.
Kärnkonnade pulmaline embus? Üksteise lähedust nad seal otsisid.
Just alates aastast 2012 toimub aktsioon "Konnad teel(t)", tänu millele konnadele, nende rändele ja elude päästmisele maanteedel igal kevadel erilist tähelepanu pööratakse.
Me siin ka, mõned päevad tagasi, kui kõndimas käisime, seiskasime hetkeks liikluse ja ergutasime kaht kahepaikset kiiremini teed ületama. Nemad jäid ellu.
Nägime ka seda, kuidas üks auto kas juhuslikult või oskuslikul manööverdamisel kahest konnast suutis neile viga tekitamata mööda sõita.
Seda, kui ohustatud konnad kevadeti on, on siin-seal kirjutatud. Lugesin, et mingi Hollandis tehtud uurimus ütleb, et teel, mida läbib 10 autot tunnis, võib surma saada iga kolmas teed ületav konn. Kui liikluskoormus on vähemalt 60 autot tunnis, saab surma juba 95% teed ületavatest konnadest.
Eestimaa Looduse Fondi kodulehel on kirjas, et 2022. aastal päästsid vabatahtlikud ligi 21300 kahepaikset.
...
*15 kevadist hetke... aastad 2009 - 2023, kokku 15 kevadet.
...
...
Muidugi võib niisama lobiseda, aga pole ju hea mõte autojuhti segada ;)
Aknast välja vaadata on muidugi kõige lihtsam, seda enam, et alati jääb midagi vaatamisväärset silma. Mõne hetke võib isegi jäädvustada... pärast hea meenutada.
Kahtlustan, et ees sõitev kaamera jäädvustas meid ka, nüüd iga päev loen Google'i läbi, et kus ja millal meie pildil oleme.
Järgmine foto, ühest küljest hoiatav, teisest küljest pigem turvatunnet tekitav.
Aga igatahes pilku see püüdis ja pildile jäi.
Pilti on muidugi kõige parem teha, kui auto mingil põhjusel parasjagu ei sõida.
Nii palju siis pildistamisest.
Peale selle saab kaasreisijana
blogida
Gmailis kirju kirjutada
teha mõni oluline telefonikõne
suhelda Messingeris
lahendada Sudokusid
lugeda olulisi uudiseid, ja ikka nii, et kaasa kõrval ka kuuleks, vahet pole, kas ta seda tahab või mitte
Kindlasti oli veel midagi, aga ei tule meelde, igatahes tühja aega nagu polegi.
Saab ju niisama mõtteid ka mõlgutada.
Ei tea, kas automaks tuleb meil sama suur kui riigikogulasel, kes kuus 1400 eurot kütte peale kulutab? Loogiline oleks, et kel on rohkem kilomeetreid, sel suuremad maksud. 300 km päevas saastab ilmselgelt loodust rohkem. Või kuhu see maksuraha nüüd minema pidi.
Aga see minu loogika, see kipub mõnikord lonkama ;)
Kui mõttemõlgutustest rääkida.
...
...
Kevad 2011.
Jääpurikad... üks märk saabuvast kevadest.
Läbi köögiakna tehtud pilt, ei enne ega pärast pole selliseid kunstipäraseid näinud, pildile püüdmisest rääkimata. Kõige keerulisem oli kätte saada seda, et ikka tilgub ka.
Tilkuv jääskulptuur.
*15 kevadist hetke... 15 kevadet mu pildipangas.
...
...
Tegelikult sai kõik alguse esmaspäeval, ja ühest vanast pildist. Inimesed pildil olid tuttavad, aga kelle auto?
Tasapisi hakkas hargnema. Ma ise mäletan sellest loost päris palju. Mäletan... või arvan mäletavat, võta sa nüüd kinni.
Korraldasin juurdluse.
Onu kahtles minu teoorias, tema arvas, et see foto on tehtud enne minu ajaarvamist, ja et sellised autod võisid sõita meie (suve)koduteel pigem varem.
Järgmine ekspert Ekke (7 a) lükkas aga selle väite ümber. See on ju Moskvitš!
Järelikult: minu aeg!
Kuna Itti-tädi oli, üks mis kindel, pildil, pöördusin Eeva poole. Et kelle autoga ta ema reisis.
Lõpuks hakkas lugu hargnema.
Meie prokaadi auto, soonikus kinni.
Kuna meenutamine aega 50+ aastat tagasi oli ikkagi suht lünklik, võtsin sõber Google appi.
Nõuka-ajal, vast kuskil 60ndatel, kui suur osa kaupa oli defitsiit, tulid appi laenutuspunktid. Laenutada sai õmblusmasinat, raadiot ja televiisorit, pesumasinat, matkavarustust või fototarbeid. Ja paljut muudki
Laenutada sai ka autot, selle nimi oli sõiduautode laenutus ehk prokat. Neid inimesi, kes endale auto osta said, oli tollal peaaegu olematu arv. Auto ostuks tuli mitte ainult pikalt raha korjata, tuli soetada ka autoostu luba. See käis peamiselt läbi ametiühingute ja luba jagati eesrindlikele töölistele, partei liikmetele või siis eriliste teenete eest.
Siis oligi abiks autolaenutus, ja seda juba kuskil 1960ndate algusaastatel. Idee olla tulnud pärast seda, kui gospodin Hruštšov Ameerikas käis. Autosid toodeti Venemaal küll, aga ilmselgelt polnud neid piisavalt palju suure riigi kodanike vajaduste rahuldamiseks. Nii oli tavakodanikel võimalik planeerida oma puhkusereis laenutatud autoga, ja seda võimalust kasutati usinasti.
Eeva ütles, et nemad omal ajal tegid nii ikka mitmed kaugemadki automatkad.
...
...
2010. aasta 1. mail tulime Tallinnast ja kojusõidul tegime sissepõike Jägala joa juurde.
Enne ega pärast pole ma sinna sattunud; imeline ja meeleolukas vaatepilt oli.
Osake ürgloodusest.
Vesi oli värviline ja voolamine häälekas. Mis ma ikka rohkem oskan öelda.
Ehk seda, mida teatmeteosed ütlevad.
Joa kõrgus on umbkaudu 8 meetrit ja laius 50 meetrit.
Kõige laiem looduslik juga Eestis.
...
*15 kevadist hetke... 15 kevadet mu pildipangas.
...
Kuna meie kohalikus pealinnas ühtegi raamatukauplust ei ole, kasutasin Pärnus võimalust realiseerida sünnipäevaks saadud kolm "Apollo" kinkekaarti kokku 30 euro väärtuses.
Appikene kui raske see oli!
Käisin riiulist riiulini, võtsin kätte, lehitsesin. Mitme raamatu puhul ütles sisetunne: seda ma loeks. Aga ma polnud kindel, kas ma osta tahan.
Mõne raamatu puhul tuli meelde, et kuhugi mälusoppi olen kirjutanud: seda raamatut tahaksin osta. Kuigi teel Pärnu poole googeldasin ja sain teada, et osa sellistest on läbi müüdud, aga ikka silmadega otsisin. Näiteks "Joonistamine algajale". Tõesti ei leidnud.
Mõni raamat tiksus küll meeles, aga poes näppu ei sattunud. "Valda Raud. Üks elu" näiteks.
Üks raamat oli, mida pikalt käes hoidsin ja lehitsesin, aga lõpuks siiski riiulisse tagasi panin, "Ellen Niit. Heleda mõtte laast". Mõtlesin, et vaatan veel ringi, siis otsustan.
Ja korraga jäi silma raamat, mille olin mingi aeg tagasi mõttes märgistanud, vist siis, kui raadiost tutvustust kuulsin. Rein Veidemann "Järjehoidja".
Edasi ma enam pikemalt ei mõelnud. Raamat sobis, hind sobis. Kui 32 euro eest saab nii umbes 750 lehekülge nii sisult kui vormilt tihedat teksti, kui raamatus on 122 inimese lood; kui raamatu lõpus nimekiri, kellele tekstides viidatud, on 14 lehekülge pikk, tegin hetkega otsuse.
Tegelikult tulid numbrid hilisõhtul kodus, aga vahet pole. Ma tõesti nautisin kogu seda aega raamatupoes ja lõpuks olin oma valikuga väga rahul.
Esimesena lugesin kodus läbi teksti Artur Alliksaarest... ja sain oma raamatulugemissoovide nimekirja lisada veel ühe, "On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaar". Ehk saaks sealt ka vastuse oma küsimusele, miks 1967. aastal ilmunud Paul Rummo koostatud "Eesti luule antoloogia aastaist 1637 - 1965" (999 lehekülge, hind 3,50) 120 nime hulgas ei ole Artur Alliksaart.
Nii ma eile õhtul kirjutasin.
...
Täna kuulasin üle 15. aprilli saate "Loetud ja kirjutatud", kus Margit Mõistlik oma raamatut Alliksaarest tutvustab, ja saingi vastuse.
"Oldi korralikult koos ja koogutati kaelu" ütleb Alliksaart koosoleku kohta, kus pidi otsustama, kas Alliksaare enda kokku pandud luulekogumik saab ilmumisõiguse.
Läks nii (või otsustati nii), aga Alliksaare eluajal ühtegi tema luuleraamatut ei ilmunud. Alliksaar suri 1966. aastal, olles 43 aastat vana.
Tema elulooraamatu kohta ütleb Rein Veidemann: "... see biograafia ligineb kunstiteosele, mida rõhutab ka Einike Soosaare kujundus."
Artur Alliksaar on valitud Eesti 20. sajandi 100 suurkuju ja möödunud sajandi 50 Eesti kõige silmapaistvama luuletaja hulka. Ta on geenius, kes oma eluajal ei saanud mingit tunnustust ja keda peeti lihtsalt veidrikuks. Tundub, et ta elas valel ajal ja vales kohas. On ju teada, et nii oma ajast mahajäämine kui ka edasijõudmine on mõlemad võrdselt hädaohtlikud. (Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi)
Ma ei tea, et mu koduses raamatukogus oleks raamatut, kus mõnigi Alliksaare luuletus sees oleks, aga interneti abil leidsin kohe ühe tuttava.
...
...
Need xx kevadist hetke sõnakasutuse olen ma ärandanud, aga vastutasuks teen reklaami: Noblessneris on veel (rõhk sõnal veel) avatud Holger Looduse isikunäitus "18 kevadist hetke".
Ja eks on temagi võõrast sõnademängu kasutanud.
Minu kevadised hetked on seotud mu fotoaparaadiga. 15 kevadet on mul digi-fotokas. Kompaktkaamera, üsna odav variant. 15 aasta jooksul olen 4-5 korda vahetanud, Nüüd tahaks ka uut, aga kõik need, mis mulle meelepärased ja taskukohased, on müügilt maha võetud.
2009. aastal oli mul Olympus.
19. aprillil sõitsime Türilt Pärnu suunas. Just täpselt nagu täna. Isegi kellaaeg sama, kuigi päeva võrra nihkes.
Ja korraga.... pahhhh! Kogu see hulk oli äkki otse meie ees.
Vaatasin oma 2009. aasta kevadpildid üle, ükski teine polnud nii eriline.
Linnuparvi olen hiljemgi pildistanud, aga alati on nad olnud kordades väiksemad.
Aga aprillis, 19. paiku, oleme ikka Pärnus käinud. Rital on sünnipäev. Homme on ta 14 aastat vanem kui 2009. aastal.
...
...
Kolm päevikut ühes raamatus, keerulised tunded lihtsatesse sõnadesse pandud.
Seitse viimast kuud Ingrid von Roseni elus.
Raamatu tahakaanele on kirjutatud:
Ingrid von Rosen ja Ingmar Bergman abiellusid 1971. aastal. Neile anti koos elada kakskümmend neli head aastat. Kui Ingridil sügisel 1994 avastati maovähk, varises nende maailm kokku. Oma päevikutes püüavad Ingrid, Ingmar ja nende tütar Maria toimuvas enda jaoks selgusele jõuda.
Ingmar Bergman ise ütleb raamatu kohta: see on üks osa leinatööst, mitte kirjandus, vaid dokumendid, mitte raamat, vaid ülestunnistus.
Maria: Eile küsis ema, kas ma õhtupalvet loen."Mõnikord loen," vastasin. Ta imestas. "See teeb ruttu uniseks," ütlesin. Ta naeris, et on samuti hakanud õhtupalvet lugema. Ta oli lausa ülemeelik. "Kui kõik palved on läbi võetud, siis oleks nagu lambaid lugenud". (Neljapäev, 9. märts)
Ingmar: Ingridi olukorda peetakse paremaks, aga ööd on põrgulikud ja ta väsib väga ära (ei loe, ei koo, räägib veidi ebaselgelt). Mul tekkis selge nägemus, mis tõi mõningast leevendust: mõtlesin, et Ingrid ja mina sureme koos meie voodis Faröl. Üheskoos ja nii üheaegselt kui võimalik. See võiks olla trööst meile mõlemale. (Neljapäev. 16. märts)
Ja kolm viimast lauset raamatust.
...
Nüüd on mul kahju, et ei saa uuesti vaadata hiljuti telekas nähtud dokumentaalfilmi "Ingmar Bergmani otsinguil". Oskaksin ehk mõnda detaili teise pilguga vaadata.
Jupiteris on järelvaadatav "Bergmani saar", mis kaudselt puudutab Bergmani, aga otseselt annab võimaluse näha seda saart, mis tema elus niiväga oluline oli.
Fårö.
Gotlandi reisil paar aastat tagasi, veetsime ka loetud tunnid Fårö saarel, käisime Ingmar Bergmani haual ja kirikus, kust tuntud filmi-, teatri- ja kirjamees 2007. aastal viimasele teekonnale saadeti.
2008. aastal maeti tema kõrvale 1995. aastal surnud Ingrid Von Roseni säilmed.
Aga saar on omanäoline. Eriti need mereäärsed raukarid.
Vikipeedia ütleb, et peale Ojamaa ja Fårö neid mujal ei kohta.
...
,,,
Hmmm... tundub, et ma pole nende 7 aasta jooksul oluliselt muutunud...
...
Kui kaasa kinnitas, et need kõrged puud, mis Vigalas alleedena teede ääres, on lärtsipuud, ei osanud ma midagi arvata. Mu meelest tavalised lehised.
Või mis lehised, isegi lehis pole minu jaoks kõige esimene valik. Pigem oli see Saksamaa kuusk, mis maal vanavanemate juures keset taluõue kasvas. Nüüd enam mitte, vist muutus majale ohtlikuks.
Usun, et kõige vanem pilt sellest kõrgest puust (meie peres öeldi ikka, et Saksamaa kuusk) on see ema joonistatud pilt aastast 1951.
Suvihaljas okaspuu.
Nüüdseks olen lehise omaks võtnud. Igapäevane (khm-khm) kõnniring viib ühest sarnasest vanurist ligilähedalt mööda, ja lehised kunagise Risti koolimaja juures on ka ammused tuttavad.
Nii et puu, mis ühele lärtsipuu ja teisele Saksamaa kuusk, on Vikipeedia kinnitusel hoopis lehis.
Põhjaparasvöötmes, eriti Kanada ja Venemaa taigas, on lehis üks levinumaid puid, moodustades suuri metsamassiive. Lehised kasvavad 15-50 m kõrgeks ja võivad vabalt elada oma 500 aastat.
Kui lehis on tulnud meie maile kas Saksamaalt või Siberist, siis kaasa juured on Vigala kandis ja tema jaoks see algne nimi lärtsipuu kõige suupärasem.
Kunagi ilmunud "Lasteleht", "Postimehe" hinnata kaasaanne, on oma 1904. aasta 4. veebruari väljaandes avaldanud artikli "Meie okaspuud".
Umbes 7-80 aastat tagasi, hakati meie maal ühte wäljamaa okaspuud, nimega lärtsipuu, kaswatama. Esiti üsna wähesel arwul, ainult ilupuudena; aga wiimase paarikümne aasta jooksul kaswatatakse teda suuremal mõedul, sest tema häid omadusi juba rohkem on tundma saadud. Lärtsipuu kaswab umbes nendesamade tingimiste all kui meie maa mänd; teiste puude warjus ja wesise maa peal ei taha tema mitte kaswada. Teistest puudest lahutab lärtsipuu ennast selle läbi, et ta omad okkad sügisel maha ajab. Kõige warasem on ta kewadel haljaks minema. Lärtsipuu on wäga jõudsa kaswuga, nii et temast ju 30-40 aasta pärast häid palka wõib saada. Seeme kaswab lärtsipuul niisama kui teistel okaspuudel, käbides. ... Seemne nael maksab 130-150 kop. Ennemal ajal osteti lärtsipuu seeme Saksamaalt, sellest seemnest kaswasiwad kõwerad puud; wiimasel ajal tuuakse teda aga Siberist, kus kliima meie maa omaga rohkem ühesugune on, ja puud kaswawad sirged.
Selle ligi 120 aastat vana artikli põhjal võib arvata, et meie talu õues kasvas pigem Siberist pärit puu, sest tema oli sirge ja kõrge.
Sirge ja kõrge oli ka Ussimäel kasvanud lehis. Pika otsimise peale leidsin pildi, mis tehtud tubli pool sajandit tagasi. Oleme seal Sirjega vist sipelga pissi noolimas. Miskit muud põhjust ei oska arvata, miks seal näppupidi pesas oleme. Kahtlustan, et see nii vana komme, millest tänapäeva noored enam midagi ei tea, meie omal ajal tihtilugu maiustasime.
Nüüd käis Aare lapsepõlveradadel ja saatis pildi. Kartsin, et just Ussimäe lehis on puu, mis üks eramaalane seal oma piiri märgistamiseks teele on langetanud, aga õnneks mitte.
Vähemalt see lehis püsib veel alles, tee lapsepõlvemaale on autoga tulijatele aga endiselt suletud. Ei siin aita ei ussi- ega püssirohi, kui isegi Ussimäe maagia ei suutnud takistada.
...
...
Mõtlesin, et kasutaks oma öiseid ärkvelolekuaegu kasulikult. Võtsin tahvli lähemale ja panin mingi varasema Mnemoturniiri mängima. Ehk tuleb mulle ka tarkust juurde!
Pool saadet kuulanud, ja juba ma magasin. Eks need arutelud olid sellised malbed ja vagased, päris hea uni tuli... kuni mingil hetkel saade läbi ja ma jälle üleval. Panin siis uuele ringile, ikka sama lugu: enne lõppu kadus saade kuulmisväljast, aga uni oli hea.
Igatahes kujunes sellest tegus töööö (vastand sõnale tööpäev).
Vahepeal vahetasin saadet, sest mõned küsimused-vastused hakkasid juba meelde jääma.
Kes Vikerraadio lehel käinud, on ehk märganud, et Mnemoturniiri saate juures on ka foto meeskonnast. No need näod said ikka päris omadeks, Ivo Linna eeskätt, aga teised muidugi ka.
Kui viimast korda (väljas kippus juba valgeks minema) mälumängusaate käima panin, läks asi käest ära. Nüüd nad enam ei arutlenud omavahel minu kõrval, nüüd nad koputasid ja tulid tuppa. Küsisid, kas kohvi ka saab, ja kas veidi aega võivad jalgu puhata. Olin päris mures, sest teises toas magas mu kadunud ema, kes terve elu suht viletsa unega olnud on. Kuidagi asi lahenes, seltskond sai mu murest aru, võtsid hääle vaiksemaks ja mälumäng tiksus omasoodu edasi.
Hommikul vaatasin näod pildil üle, et tuvastaks siis külalised nimeliselt.
Rumm, Sildvee ja Tiisler olid vist.
...
...
Pealkiri selline, et võiks muinajutu kirjutada. Umbes nii, et elasid kord kaks venda, näljased kui kutsikad, ei suutnud aga kokkuleppele jõuda: noorem kippus Trahterisse, seal ruumi rohkem ja valik suurem, parematest friikatest rääkimata. Teine hakkas vastu, et olgu pigem Tareke, maalähedasem ja paremate küüslaugu-kartulitega.
Vaidlesid mis nad vaidlesid, kumbki tõde ei tahtnud peale jääda.
Õnneks ei läinud asi nii käest ära kui poliitilised vaidlused riigikogu istungitel.
Vennad jõudsid kokkuleppele: üks päev Trahter, teine päev Tareke.
Jõudsin sinna minagi, suhu ei saand midagi... aga see oli üks varasem kord, kui kell juba liiga palju oli.
Seekord sõin ühes kohas kana ja teises kala.
Suupärased mõlemad.
...
...
Kui pensionipäev on vanemaealistele oodatud tähtsündmuseks, siis tänase päeva nael on kindlasti teada saada, kui palju raha seekord kontole rohkem kukkus.
Mul läks hommikul vara... või siis tegelikult juba öösel, sest kell oli alles viie ligi, uni ära. Kuidagi tuleb ju aega sisustada! Raadio, ajaleht, juturaamat on käeulatuses, aga upitasin tahvli lähemale. Et ikka nagu juba hommik, ehk saab hakata raha lugema ;)
Usinamad on end kindlasti kurssi viinud, aga mitte mina. Viimane suurem rahalugemine oli mul vast aasta tagasi, siis lugesin rahakassasse kogutud punased mündid (1, 2 ja 5 vist?) üle. Rohkem kui 15 eurot oli, ja lugemisrõõmu jagus päris pikaks ajaks!
No kell viis oli aeg raha liigutamiseks ilmselt liiga vara. Millal ta lõpuks laekus, ega ma ei teagi, nüüdseks oli see igatahes panka toodud.
Selline nael siis täna rahakassasse sisse löödud!
...
1989. aastal*, esimest korda Rootsis, oli mul ikka üllatus päris suur, kui enne kella 5 hommikul postkasti leht toodi. Ukse taha teisele korrusele. Siiamaani tuuakse, kellaaega ma küll enam ei tea, peaks Pilvilt küsima. Aga tookord polnud me veel magama läinud, esimene õhtu Rootsis venis pikaks, jutustamist jagus varahommikuste päevauudisteni.
*Usun, et aastaarvude kattumine raharaamatus ja Rootsi reisil on juhuslik kokku sattumus.
...
...
Mingi aeg tagasi, kui kappi koristasin, jäi näppu üks vana lasteraamat. Panin käepärasemaks: on veel mõni lapsuke, kellele veel sobib, et talle ette loetakse.
Rõhk sõnal veel.
Ma oma nooremale lugesin isegi sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" raamatuid. Õnn on, et ma sellega ta maailmapilti kihva ei keeranud, sest "Pantrikuru vangid" oli ikka puhta punane raamat. Samas aga üsna arukas ellujäämisõpetus.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Täna on rahvusvaheline lasteraamatupäev, ja kuna leitud raamat silma all, mõtlesin, et võtaks ja loeks. Et ega 9 aastasele äkki juba liiga titekas pole.
Esimese lehekülje läbi lugenud, jäi mingi kahtlus hinge. Lappasin siis edasi, vaatasin pilte ja hoidsin ka tekstil silma peal.
Kuni jõudsin leheküljeni 20.
20 on lemmik lehekülg raamatutes, number aitab mul mu sünnikuupäeva meeles hoida ;)
Aga nüüd ma enam ei teagi, kas ikka sobib lapsele ette lugeda.
Ükskord tahtsin oma veidi suuremale kunstihuvilisele lapsukesele üht kunstifilmi soovitada, mille kohta olin just kiitvat hinnangut lugenud. Õnneks vaatasin filmi viimasel hetkel enne lingi jagamist ise ka üle.
No oleks olnud ikka täielik ämber! Kunsti täis film küll, aga parasjagu amoraalsust! Et kui laps vaatab, siis vaatab, aga mitte minu soovitusel!
Aga ükskord lasin lapsukesele, kelle klassijuhataja nimi Kertu, laulu "No tere, Kertu". Koos kuulasime, poole laulu peal hakkasin soovima, saaks see ometi juba läbi!
Nüüd siis, üritan ikka ettevaatlik olla. Karupoeg Puhhi tean küll, Härra Huu on ka tuttav. Aga kes on Kassike Peegel?
Katkend 20. leheküljelt.
Ütelge ometi, härra Pineiss, kas ei ole te tõesti veel kunagi tundnud soovi astuda auväärsesse ja kasulikku abiellu? Aga mis ma lobisen! Kuidas võiksid targale ja andekale mehele niisugused tühised mõtted pähe tulla? Kuidas võiks nii kasuliku tööga tegelev meister mõtelda sõgedaile naistele? Tõsi küll, ka kõige halvem asi võib mehele mõnest küljest kasulik olla, seda ei saa salata! Hea perenaine on valge ihuga, hoolitseva meelega, osavõtliku olekuga, truu südamega, kokkuhoidlik majapidamises, kuid pillav oma mehe eest hoolitsemisel, huvitava jutuga, meeldiv oma töös, ahvatlev kõiges, mis ta ette võtab! Ta surub oma suu mehe suule ja silub tema habet, ta hoiab meest oma kaisus ja sügab tal kõrvatagust, kui see mehele meeldib. Ta teeb tuhandeid asju, mida halvaks ei saa panna. Ta liibub mehele ligi või hoiab temast möödukasse kaugusesse, vastavalt mehe meeleolule, ja kui mees oma töid ja toimetusi teeb, siis ei sega naine teda, vaid kiidab vahepeal teda nii oma majas kui ka väljaspool seda, sest hea naine astub alati oma mehe eest välja ja kiidab kõike, mis mehel on.
Sellised lood siis selle raamatuga, kus üheks peategelaseks kassike Peegel ja kus Ülle Meister oma kunstnikukäega ilusad pildid on joonistanud.
Ettelugemine jääb tõenäoliselt ära.
Või kui, siis ainult kaasale. Las saab teada, millest kõigest ta ilma on jäänud!
...
