Kadunud inimesed

...

Tegelikult, ega nad päriselt kadunud pole.

Kõik need, keda kunagi olen tundnud.

Neid on ju palju.

Kui ma käisin Pärnu I Keskkoolis.

Pärnu II Keskkoolis.

Tallinna 46. Keskkoolis.

 

Tallinna 45. Keskkoolis.

 

Ühes koolis kutset õppimas. 

Teises ja kolmandaski.

Tööl vähemasti neljas kohas.

Kursusekaaslased.

Klassikaaslased.

Õpetajad.

Kolleegid.

Endised... need, keda ikka veel mäletan.

Kõik need, keda olen teadnud.

Naabrid, kelle juurest olen ära kolinud.

Naabrid, kes ise minu lähikonnast on mujale kolinud.

Inimesed, kes on olnud perekonnatuttavad.

Vanemate sõbrad ja töökaaslased, kellega olen kohtunud.

Kes on meelde jäänud.

Kõik need, kellest mitte midagi enam ei tea... või kui, siis kuskilt natukene kuulnud.

Need, kellega kohtudes võiks küsida, kuidas elu läinud on.

Viimased 10 aastat.

20 aastat.

30 + x aastat.

Kadunud inimesed... inimesed, kes minu elus on mingitki rolli mänginud.

Üks pilt, üks vaatuse-jupike pikast käimasolevast etendusest.

Mõni kirjutab nad sisse oma elulooraamatusse.

Sain kingiks ühe sellise raamatu.

Elulooraamatu.

Kati Murutar, "Projektilaps Pärnust".

Kodulinn Pärnu... juba nägin mõnd tuttavat nime.

Inimesed, kellel on olnud väike roll ka minu kirjutamata elulooraamatus.

Inimesed, kellest enam midagi ei tea.

Inimesed, keda enam ehk polegi, sest kõik see oli liiga palju aastaid tagasi.

...

Aga täna leidsin neti-avarustest artikli inimesest, kellega jagasin tuba Pälsoni 23 ühikas.

40 aastat tagasi.

Küll aeg lendab.

...

Palju õnne sünnipäevaks!

...

Meiekandimees sai täna 137.

Külalisi tuli lähedalt ja kaugelt: Harjumaalt ja Tartumaalt, Virust, Saarest, Järvast, Jõgevalt ja mujaltki.

Omasid jagus nii lavale kui ukse taha, nii klassi ette lugema kui rahva ette laulma, nii saali kuulama kui mööda mõisa korraldama.

Igal osalejal omad kohustused.

Omadel ja võõrastelgi.

Oskajamad jagasid õpetussõnu, teadjamad hindasid esinejaid, punkte liideti ja lahutati, võitja selgitati välja ja auhindu jagus teistelegi.

Silmad säramas, loeti Põrgupõhjast ja Vargamäest, tähtsast päevast, Ramildast-Rimaldast, noortest hingedest ja vanade elutarkusest.

Vahepeal istuti pidulauas, kiideti kostitajate kokakunsti, kohvitati-koogitati.

Pildile jäi nääpsukese kolleegi - "palun mulle ainult pool portsu" - pisike praad, ilma köögiviljahautiseta.

Enda priske portsu olin jõudnud juba seltskondliku vestluse saatel  lõpuni nautida.

Ja kui pidu läbi, siis kodutee jalge all, kes lähemale, kes kaugemale.

Sünnipäevalapsele käidi süüdati küünal.

Tänuks olulise olemise eest, tehtud tegemiste märkamiseks.

...

Polegi kala... hoopis hunt

...

Kogu aeg olen teadnud, et tähtkuju järgi olen kala.

Tuleb välja, et on olemas ka indiaani horoskoop.

Selle järgi olen hunt.

Kuulun konna klanni.

 Mulle see sobib.

Väiksena mängisin liivakastis konnadega... selge see, et rolli mängib sugulus.

Mul pole praegugi konnade vastu midagi.

Välja toon, mis silma torkab.

- peaks püüdlem suurema püsivuse poole.

- usaldan oma aistinguid... ehk liigagi.

- kuigi karjaloom, naudin vaikust ja üksindust.

- kodu on kindlus, ootamatud külalised tekitavad ebakindlust.

- poolehoid on olulisem kui kirglikkus.

- auahnus on olematu.

- instinktiivselt väldin pingutavaid asju.

- roosad prillid meeldivad.

- stressi ravin söömisega.

- jalad on nõrgaks kohaks... just sai käidud tohtri manu.

Ümber lükkan?

No nii hell ja hoolitsev ma nüüd ka ei ole.

Ja iga kord ennast ikka ohverdama ei hakka.

Aga muidu... lõbus lugemine.

ELEMENT: Vesi
Vesi sümboliseerib tundeid ja aistinguid. Selle elemendi esindajad on suure kaasaelamisvõimega. Vee märgi all on tunded vahel heitlikud, st. hunt peaks püüdlema suurema püsivuse poole.
KLANN: Kilpkonn
Hunt kuulub kilpkonna klanni. Ta on võimeline end suurepäraselt teiste olukorda asetama ja nende vajadusi tajuma. See teeb ta osavõtlikuks ja abivalmiks, võib aga muuta TA teistest sõltuvaks ja ta vaimne heaolu hakkab olenema teiste inimeste poolehoiust.
TUULED
Üle hundi puhuvad karmid põhjatuuled, mis tähistavad puhtust ja uuenemist. Looduse kogemused ja teadmised koonduvad, sest aeg on järjekordseks looduse taastärkamiseks ja uus ringkäik võib alata. See on suurte lootuste aeg.
TÜÜPILINE HUNT
Hunt on äärmiselt tundlik ja tal on hea nina selle suhtes, mis ümberringi toimub. On hämmastav, kui hästi ta teiste vajadusi ja soove tajub, aga see teeb hundi ka väga haavatavaks ning muudab ta kinniseks, oma tugevaid tundeid varjavaks. Ta tunneb suurt huvi müstika vastu. Kuigi ta on „karjaloom“, vajab ta võimalust tagasitõmbumiseks vaikusse ja üksindusse, et eemalduda karmist tegelikkusest ja anduda soovunelmatele.
Hunt on väga abivalmis, kaastundlik ja ennastohverdav, mõnikord isegi liiga heausklik. Heasüdamlikkus võib viia selleni, et neid kasutatakse ära ja see tekitab depressiooni. Vast seetõttu hunt kaitsebki end alateadlikult, tõmmates enda ja teiste vahele selge piiri. Kodu on hundi kindlus. Talle ei meeldi kui sinna kutsumata ilmutakse.
VÄIKE HUNT
Väiksena on hunt õrn ja armas laps.

 
Jonnimine ja jalgade trampimine on talle võõrad. Tal on rikas fantaasia. Ta armastab muinasjutte ja veidi saladuslikke lugusid. Neid kuulates võib ta täiesti unistuste maailma sukelduda.
Ta vajab palju tähelepanu, kannatlikkust ja julgustust. Teda tuleb õpetada ennast rohkem usaldama. Distsipliini tuleb talle väga ettevaatlikult õpetada, sest ta väldib instinktiivselt pingutavaid asju. Kui mingi teema Hunti köidab, siis tegeleb ta sellega väga intensiivselt. Hella ja hoolitsevana vajab ta vanematekodu idülli võimalikult pikka aega. Hunt iseseisvub suhteliselt hilja, aga ka siis säilib tal tugev side vanemate ja kodupaigaga.
ARMASTUS
Hunt on loodud romantiliseks ja andunud armastuseks. Ta teab vaistlikult, mis partneri õnnelikuks teeb ja ei jäta ühtki tema soovi täitmata. Oma südant hunt naljalt kellelegi ei kingi, kui ta seda aga kord teeb, siis alatiseks. Hunt naudib õrna poolehoidu, sest kirglikkus pole tema eriline maitse. Ta kaldub sageli oma elukaaslast idealiseerima. Üldiselt on ta väga truu ja teda võib alati usaldada.
ELUKUTSE
Hunt ei ole auahne ja pole tõenäoline, et ta karjääriredelil kiiresti kõrgustesse tõuseb. Ta laseb asjadel rahulikult areneda ja otsustab vaistlikult. Nii jõuab ta tasa ja targu positsioonile, mille saavutamine nõuab teistelt palju vaeva. Kuna hunt on väga abivalmis, siis valib ta tihti teeninduse, ravimise või heategevusega seotud elukutse. Ka kaunid kunstid huvitavad hunti.
ELUJÕUD 
Pagemaks karmi elu eest, andub hunt unistustele. See võib põhjustada mõnuainete kasutamist — elu paistab läbi roosade prillide kaunim. Hunt peaks arendama järjekindlust, et reaalsusega toime tulla. Mingil juhul ei tohiks ta stressi ravida söömisega. Huntide nõrgaks kohaks on ka jalad. 

...

Hommikune amps

...

Ma ei teagi, kust netiavarustest ma selle mõtte noppisin.

Aga väga mõnus igatahes.

2 spl toortatart 

tassitäis keefiri või jogurtit

Õhtul valmis segada, ööseks pehmenema jätta ja hommikusöögiks ära tarvitada.

Juurde võib panna igasugust head: mett, marju, rosinaid, purustatud pähkleid jne

...

Ja muidugi võib hommikul ka siit purgist ampsata.

Eriti tervislik suutäis.

Kuigi... kui aus olla, selle sai kaasa jõulukingiks, ega ma endale just tihti maiustamist ei luba.

...

Jabur unenägu

...

Keegi oli mu pesunööri tühjaks teinud, kaduma läinud nii tekikotid kui aluslinad.

Otsimise käigus jõudsin üle-maantee metsa alla... ja seal nad olidki. Mingi sõiduriist oli pehmesse pinnasesse kinni jäänud ja siis sillutanud mu voodipesuga oma väljapääsutee. 

Kogu kirju kupatus oli ridastikku laiali laotatud. 

Päris jabur vaatepilt.

Maha ma neid igatahes ei jätnud, korjasin kokku ja läksin ööbimiskohta.

Ööbimiskoht ei olnud kodu, ööbimiskoht oli midagi pansionaadilaadset kohalikus keskuses kiriku külje all.

Jabur seegi.

...

Või kui mõtlema hakata... ehk need laupäevaõhtused kaks kraavi sõitnud autot jäid kuklasse kummitama.

Ja kaitseingel, kellesse tuleb uskuda.

...

Talvine aialinnuvaatlus

...
Et paremini saaks vaadelda, tuleb linnud kokku koondada.

Kuna ritta panna ei õnnestunud, sai kobarasse korjatud.

Vaadelda oli lõbus, loendamine tekitas raskusi.
...

Esimest aastat koolis

...

Lapsukesel täna sünnipäev.

Saatis mulle juba hommikul sõnumi.

"Palju õnne, täpselt x aastat tagasi sündis Sulle väike armas poisslaps!"

Nii armas ju!

Aga "täpselt" ei ole täpselt.

Täpselt oleks olnud hommikul pool 8.

Väike... pole ka päris täpne. 

4300 grammi.

Muu kõik õige :)

...

Küll aeg lendab.

Mul siin sahtlis tema I klassi päevik.

30 + x aastat tagasi.

Sünnipäeval klassijuhatajalt kenasti "viie" saanud.

 ...

Sõnavabadus on piiritu

...

Sõnavabadus on piiritu.

Ma natuke kardan seda piiritust.

Isegi siis kardan, kui on lahjendatud, näiteks 40% ni.

Eriti kui organism sellest üleküllastunud on.

Mõni muutub siis vägagi sõnakaks.

Vaba mees vabal maal, tahab, siis räägib.

Vahet pole, millest räägib.

Kus räägib.

Kui palju räägib. 

Kui kõvasti räägib. 

Kas see ongi sõnavabadus?
Isegi siis, kui kaine peaga nii ei räägiks?

Kirja pandud sõnad on ka sõnavabadus.
Haigete mõtete sõnastamine on sõnavabadus.
Pilavad pildid on sõnavabadus.

Vanasõnad on vanaks jäänud, sest nad piiravad sõnavabadust.

Laps räägib siis kui kana kuseb.

See tähendas, et laps peab olema vait.

Nüüd võivad lapsed rääkida.
Isegi kui lollusi räägivad, ikka on sõnavabadus.

Ja mitte ainult lapsed.

Kõik võivad kõigest rääkida.
Lollusi võivad rääkida.
Rõvedusi.

Ikka on sõnavabadus.

Mingid piirid siiski võiksid olla.

Eetilised.

Millest mitte üle astuda.

Meenub üks kunagine kirjanduslik kohtumisõhtu.

Kipub nii olema, et tegusatel pole aega või tahtmist ja nii oli kutsutud võimalikust kuulasajaskonnast kohale tulnud kooliõpilased ja pensionärid.

Kes luuletajad oma loomingut esitasid... ei hakka meenutama.

Pärast seda oli lastele pikka aega raske selgeks teha, millal on ropendamine kohatu, aga millal kunst või kirjandus. 

Pensionäridele polnud mõtet seletada, nendel oli nagunii asjast oma arusaam.

K K  looming on mulle suhteliselt tundmatu, seepärast vaatasin ringi tema blogis.

Lugesin läbi mõne loo ja luuletuse.

Mulle ei meeldi selline sõnavabadus.

Mulle meeldiks, kui mingid piirid siiski oleks.

Piiritus küll, aga mitte 100%-line.
...

Aasta läbi tegus

...

Nii tegus pole ma oma blogimise ajaloos veel olnud.

22 päeva ja 22 postitust.

Jaanuarikuine rekord on seni olnud 19 ja üldse rekordiks 23 postitust kuus.

Tänane siis rekordi kordamine!

Võimalik, et mu tegususe taga on see, et jõulude ajal sain kingiks "Tegude kalendri". Au koostajatele, pole just lihtne leida 365 arvestatavat tegu.

Mul pole olnud meeles vaadata, aga kui praegu vaatan, siis...

23.01 - Ole sõbralik!

24.01 - Lõõgastu!

25.01 - Sõida Narva! ... parem ma sõidan Pärnusse. 

Ja juba 24ndal. Laupäeval.

Eks ma siis pühapäeval lõõgastun.

Üldse on aasta 2015 mul hea kalendriaasta.

Üks kalender on see, kus mu lapselaps ka pildi peal. Püüdsin pildist pilti teha, aga lapselaps kadus pisikese pildi sisse ära. 

Parem las olla suurelt seina peal.

Ja siis on mul "Muinasjutukalender". 

 

Nagu muinasjuturaamat, piltide ja lugudega.

Jaanuaris on meil "Klopitsamurdja Benno".

Jälle väga vahva kalender.

Üks kalender on Selveri kalender, kus igas kuus üks retsept. Eelmisel aastal mõtlesin, et katsetan kõik antud retseptid läbi, või siis vähemasti üle-ühe.

Mitte ühtegi ei teinud, sel aastal ei hakanud mõtlemagi... või kui, siis õige natukene.

Vürtsikas läätsepada lillkapsaga... kõlab nii minulikult. Kuigi ma ei mäleta, kas ma kunagi elus olen üldse läätsesid teinud ja söönud.

Aga pajaroad mulle meeldivad ja mingi x aega tagasi ostsin isegi läätsed koju. 

Paja ka. 

Ehk saabki tehtud.

Siis on mul see kalender, kus "Meie küla eided" tegusid teevad. 

Jaanuaris on nad kuidagi eriti tegusad.

"Naistelehe" "Lastekalender" õpetab igasugu asju tegema.

Mulle meeldib lehekülg, kus isa särgist saab tütrele kleit. 

Taaskasutus on minumoodi tegemine.

Kui nüüd mõni kalender jäi jutust välja, pole hullu.

Nagunii ma kogu aeg unustan kalendrilehti keeramast, on nad siis seina peal või pole.

Aeglane mina, ajast maas.

Aeglane... aga tegus!

...

Õhtune hommikumõtisklus

...

Mõnikord ma kuulen... aga tegelikult ei kuule.

Kuigi äratus on juba helisenud.

6.30

Hommikumõtisklus.

Ma ei kuule, kui olen ärganud, end voodist välja kangutanud ja tegutsema hakanud.

Raadio mängib, aga ega ma ei kuule.

Ma ei kuule, kui ma pole suutnud end teki alt välja meelitada ja poolunes veel voodi soojust naudin.

Raadio mängib, aga ma ei kuule.

Mõnikord ma ikka kuulen.

Päris kindlasti kuulen ma siis, kui räägib J.T.

Võib olla sellepärast, et teada inimene.

Pigem aga sellepärast, et tema hääl lummab.

Seda on võimalik mitte kuulda.

Mitte kuulata.

Nagu seegi hommikumõtisklus.

Ilusad mõtted mõnesse minutisse mahutatud.

...
Aga ilusaid mõtteid on mujalgi.

Kirja pandud, üles tähendatud.

Mõned mõtted kummitavad juba mitu päeva.
Küllikese mõtted.
...
Teemasse "100 head asja".
Kolmekümne kaheksas.
Ilusad mõtted.
...

Igal kleidil oma lugu

...
Näitus selline.
Kleidid, mis jutustavad.

Pidin ka väljapanekule 2 kleiti viima.
Tite-ea sitsikleidid, ema käsitsi õmbles.

Aga mul on nende kleitidega oma plaan, ja nii neid hetkel kodus ei olegi.

See-eest imetlesin kleite, mis teistel kodus kapis kaugeid aegu meenutavad.
Ja mis selle näituse jaoks välja otsitud, korda tehtud, kohale toodud, üles riputatud.

Igal kleidil oma lugu ka.

Et riie toodud 70ndatel kaugelt Ameerikamaalt, sugulase õmmeldud. 

Vahepeal natuke õmblusi järgi lastud, annab selga panna tänase päevani.

Või kleit, mille jaoks riie 80ndatel Tapa kangapoest ostetud, kohe sealsamas lastud välja lõigata. 

Ja tikandi tegi tuttav, kellel kodus tikkimismasin.

Riie ostetud Jurmalast 1970ndatel. Tuusiku Jurmalasse andis töökoht, tuusik maksis 12 rubla.

Sõbranna ema õmbles kleidi valmis. 

Lõikuspeol, kus kleidiga käidi, mängis ansambel "Kukerpillid".

Pluus, mis algselt oli kleit. Kanga saamise lugu oli aga eriline. 

60ndatel. 

Tol ajal vahetas Keila vabrik villa vastu kangast. Varahommikul oli vabriku värava taga juba palju rahvast ootamas. 

Mees aitas nöörvolte õmmelda, tema oli tasakaalukam ja täpsema käega.

Ämma kleit esimese vabariigi ajast, seisnud kirstu põhjas.

Ema kleit, lastud õmmelda 70ndate keskel, tütre 8. klassi lõpuaktuse jaoks.

Pulmakleit aastast 1983. Riie maksis 7.50. Kleidi õmbles klassiõde.

Paar-kolm korda aastas sai Slantsõ`s kaubareisil käidud, sealt see telgiriie. 

Purjeriiet oli 15 meetrit, see on Jõhvi kaubamajast ostetud. Topeltlai kangas. Tuttav "siiditrükkal" tegi kaunistused.

Mul endal ka pulmakleit alles, aga kuidagi õnnetuke, plekid peal.

Nii ongi, et näitusel ei osalenud, kuigi oleks tahtnud.

...

Tassike kohvi... ingveriga

...

Kohv on minu lemmikjook.

Tõsi, enam ma ei joo 4 + x tassi päeva jooksul, viimane veel enne ööd.

Katsun kahe tassitäiega hakkama saada.

See eest need tassitäied on erilised.

Mul on nüüd filtrihoidja.

Rootsist tõin, aga küllap on Eestiski.

Mina nägin sellist esimest korda oma 30 aastat tagasi, vanaemale toodi.

Ka Rootsist.

Lihtne teha: filter hoidjasse, kohv filtrisse, filtrihoidja tassile peale.

Ja siis kuum vesi.

Natuke aega tilkumist ja ongi valmis.

Toiming on selline rituaalne.

Aga eile avastasin, et oh mis hea, kui kohvipulbri sisse mõned õhukesed viilud ingverit lõikan.

Ja kui kohv valmis, siis natuke mett.

Pisut arvestan neid nõuandeid ka.

Imehea... tassike kohvi.

Või mis tassike, mul ikka päris korralik kruus.

...
Teemasse "100 head asja".
Kolmekümne seitsmes.
Tassike kohvi.
...

Sahtlist leitud retseptid

...

Jätkan.

Algus oli siin.

Läätseroog

Supp või hautis

200g - 300g läätsi

1,5 - 2 l puljongit

1 sibul v porrulauk

2 küünt küüslauku

2 - 3 porgandit (võib riivida)

2 spl tomatipüreed

lillkapsas

1. Läätsed pesta, nõrutada

2. Sibul, küüslauk tükeldada, keema

3. Siis läätsed, neid keeta 20 - 25 minutit

4. 10 min enne lõppu võib panna lillkapsa

Grillitud avokaadod

2 küpset avokaadot

1 sidrun v laim

1,5 tl oliivõli

sool v maitsesool

salsakaste (soovi korral)

Lõika kaheks, eemalda seeme

maitsesta

küpseta 2-3 min

täida õõnsus kastmega

Müsli

5 dl kaerahelbeid

100 g mandleid

50 g rosinaid

2 munavalget

1 tl vanillisuhkrut

veidi soola

2 spl suhkrut

1 spl kakaod

1 tl kaneeli

2 spl mett

Purusta mandlid. Sega ained.

Vahusta munavalged.

Lisa segu sinna sisse.

Viimasena lisa mesi.

Laota küpsetuspaberiga plaadile.

150 kraadi ja 20 - 30 min

Aega ajalt segada.

Jahutada.

Õhukindlalt purki.

Porgandikook

2 kl riivitud porgandit

2 kl jahu

1 tl küpsetuspulbrit

2 kl suhkrut

muna

hmmm.... aga või... no ma ei tea?

...

Ja kuskilt olen selle maha pildistanud.

Tõenäoliselt hambaarsti ukse taga oma aega oodates.

...

Muki on koerake...

...

Muki on koerake,

väikene koerake.

Muki teeb auh-auh-auh...

Ma ei tea, kas tänapäeval keegi enam oma koerale Muki nimeks paneb. Minu tuttavad koerad kannavad hoopis kaasaegsemaid nimesid.

Fergy

Pippa

Prints

Roby

Minu lapsepõlveaegne koer oli Muki.

Muki oli väike koer.

Ma ise pidin ka üsna väike olema, kui Muki meil maal olemas oli.

...
1957.aastal oli ta juba päris koer.

Mitte enam mingi titakene.

 Mukist on ainult üksikud pildid, aga mis kummaline, minu lapsepõlve olulisest kivist, arvasin, et pilti polegi.

Ja nüüd, Mukit otsides, leidsin foto, kus minu kivi ka peal.

1958

 Võõras silm ehk ei märkagi... kivi.

Aga üle katuste paistab meie õuepuu.

Mina mäletan, see oli ikka Suur Kivi. Kui väike olin, käisin minejaid saatmas.

Suure Kivini.

Kui juba suurem, siis metsani.

Esimese soonikuni.

Ussimäeni.

Rebasemäeni.

Lõpuks juba 3 km kaugusel asuva bussipeatuseni.

Kivi oli ikka pikka aega tähiseks ja märgiks.

Et kunagi olin väga pisikene.

 

Usun, et 90ndatel, kui Lapsepõlvemaal taas põllupidamisega algust tehti, veeretati kivi eest ära.

Küllap on praegugi kuskil alles.

Mis Mukist sai... mul on tunne, et ühel päeval ta lihtsalt kadus ära.

...

Millal ja kuidas tulevad hambad?

...

Mäletan, et hambad suhu tulid pisikestele pabulatele paraja pirinaga.

Kaasneva kõhulahtisusega.

Ja põnevusega... et kas ikka on hammas või pisike prügi igemel.

Vähemasti nii tulid minu lastele hambad.

Nad olid siis ikka väga tillukesed.

Lapsed.

Hambad nagunii.

Aga minu vanaemal oli juba sündides hammas suus.

Aasta oli siis 1909... karm külakogukond.

Eided tahtsid vastsündinu sauna viia ja seal hamba välja tõmmata, et olla nõiahammas.

Õnneks oli titemamma iseloomu ja juba ka kogemustega, ei lasknud.

...

Mingis eas hakkavad hambad ära tulema.

Ära tulema hakkavad nad siis, kui lapsed hakkavad kooli minema.

Kooliajaks tulevad juba mõned uued hambad.

Vähemasti minu lastel oli nii.

Pubekaeas tulid neil jälle mingid hambad suust ära.

Ja uued suhu.

Ise ma mäletan, et keskkooli ajal tulid mulle tarkusehambad.

Väga valus oli, ja põsk oli paistes, justkui pinksipall oleks põske pistetud.

Tarkusehammastest räägiti, et neil on juba suhu tulles auk sees.
Võimalik, sest ega nad igatahes hästi vastu pidada ei taha.
Tulevad ja lähevad.
Või pigem... tõmmatakse välja.

Praegu aga... seal, kus peaks tarkusehammas olema, seal midagi pakitseb ja paisub.

Tõesti-tõesti... ehk veel mõni hammas?
Tahab suhu tulla?

Proteesimure vist langeb ära.
...
Ise küsin, ise vastan... viies.
...

Luuletused, laulud ja muinasjutud

...

Luuletused ja laulud.

Luuletused, muinasjutud ja laulud.

Ja nende kahe rea vahele tuleb mõttes mahutada 7 aastat.

...

Et õige oleks siis nii...

Esimene kord olid ainult luuletused ja laulud.

Loojaid oli kaks, esitajaid kolm.

Siis läks mööda 7 aastat.

Ja eile õhtul kordusüritus.

Mitte et repertuaar oleks kordunud.

Täiesti uued luuletused. 

Uues laulud.

Muinasjutud.

Loojaid kolm, esitajaid kaks.

Seekord siis luuletused, laulud ja muinasjutud.
...
Teemasse "100 head asja".

Kolmekümne kuues.

Ikka need lood ja laulud.

Ja sinna juurde punased saapad.
...
Aga miks kleidid?
See on juba uus lugu.
...

Murelaps ja tema silmarõõm

...

Ikka on nii, et mõni on murelaps.

Täna teeb muret ühele, homme teisele, eile muretses tema pärast hoopis keegi kolmas.

Mõni päev on temaga muret vähem, mõnel päeval rohkem.

Päris muretut päeva nagu polegi.

Aga eile tuli murelaps kooli, kaasas sihvakas punane roos silmarõõmule.

Klassikaaslasele.

Üks kuuendik võib ikka väga üllatada.

Sünnipäevalaps säras.
Murelaps ka.

Muretsejatest rääkimata.

...

Jäälilled aknal

...

Mu jäälilled on selleks korraks jälle otsa saanud.

Nädal tagasi olid nad täitsa olemas.

...

Teemasse "100 head asja".

Kolmekümne viies.

Jäälilled aknal.

...

Lumine pühapäev

...

Et asi tõsine on, sain juba verandas aru.

Tavaliselt on hanged trepi peal ja ukse taga, nüüd siis lumi läbi kinnise ukse lausa majja sisse pressinud.

Ega mul lumerookimise vastu midagi pole. 

Kui ikka aega on, et tööst mõnu tunda. 

Ja traktor käib ka, nii et kui majaesise ja garaaži-tee puhta hoian, on asi kontrolli all.

Eile aga, hilised hommikukohvitajad nagu me oleme, pääsesin lumeloopimisest lausa ära.

Naabrimees oli oma lumemasinaga külla tulnud. Puhus kõik strateegiliselt tähtsad kohad lumest puhtaks enne kui ma luua ja labidaga vehkima jõudsin hakata.

Eks ma natuke ikka tuuseldasin ka. 

Kui naabrimees juba ära oli läinud, kena 2realise lumevaba tee teine riba meie majast nende majani sisse puhutud.

Suur tee polnud ka suurem asi, laupäeva päeval oli meie kurvis igatahes üks õnnetu auto teelt välja libisenud.

...

See sobib teemasse "100 head asja".

Kolmekümne neljas.

Head naabrid.

...

Leitud lugu

...

Ma ei ütle, kelle blogis seda nägin (kuigi jah, see pole ju mingi saladus), aga mina võtsin ta siit.

Luuletuse kirjutas Charlie Chaplin oma 70. sünnipäeval.

KUI MA HAKKASIN ENNAST ARMASTAMA

 Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea – sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS.

 Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
et ma üritan peale suruda oma soove
kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
ja see inimene ei ole selleks valmis
isegi kui see inimene olin mina ise.
Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.

 Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,
et ma ei elaks oma tõe vastu
Täna ma tean: see on ISE OLEMINE.

 Kui ma hakkasin ennast armastama,
lõpetasin unistamise teistsugusest elust
ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada
Täna ma tean: see on KÜPSUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,
siis ma ei keelanud endale enam vaba aega
ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku
täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu,
mis mulle tõeliselt meeldib ja paneb mu südame hõiskama.
Omal viisil ja omas tempos.
Täna ma tean: see on AUSUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,
hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed,
asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale.
Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks”
aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama
loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus
mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini
Täna ma tean: see on LEPLIKKUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,
keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub KÕIK
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks
Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase
Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS.

Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega,
sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: 

SEE ONGI ELU!

Tõlkinud Merit Raju 
Ja see raamat mul on.

...

Millist aluspesu vanainimene kannab?

...

Põhimõtteliselt ma ei pane siia pilte, mis pärit kes-teab-kust.

Aga see pilt Fb-s meenutas mulle ühte lugu... ja tõesõna, sobivamat pilti loo juurde lihtsalt ei ole.

Aga lugu ise oli nii.

Ema, kes võttis pestud pesu masinast välja, ei suutnud ära imestada oma hilis-teismelise pea olematuid aluspükse.

Loomulikult ta kommenteeris... mõnuga. 

Heatahtlikult küll, aga halvustava ja õpetava alatooniga.

Piiga, kes aasta otsa oli vanaema juures elanud ja seal koolis käinud, oli terane tüdruk.

"Emme... aga Mamma kannab ka sellist pesu!"

Kuna Mamma on emmele ämm, ma ei tea, kas ta julges kontrollida.

Kuskilt see lugu igatahes Mammani jõudis.

...

Et põhimõte - minu blogi, minu pilt - ei saaks rikutud, pean vist oma trussad ka siia üles riputama ;)

Ise küsin, ise vastan... neljas.

...

Maailmas juhtub...

...

Kaasa oli taas koos oma haigusega hospitaliseerunud.

Helistasin ja rääkisin ühte-koma-teist. 

Ta oli oma raadio maha jätnud, nii et iga uudis oli uudis.

Ka see, mis toimus 7. jaanuaril Pariisis.

Kuulas ära, oli tükk aega vait... ja siis meenutas.

Et ta oli haiglas siis, kui Mäos politseinikke tulistati.

Oli haiglas ka siis, kui terroristide lennuk  kaksiktornidesse lendas.

Ja siis, kui  Pärnus see kurikuulus metanoolitragöödia aset leidis.

Ega ta nüüd niiväga tihti seal haiglas ka ei ole.

Aga nii kui on, nii juhtub.

Parem olgu kodus.

...