Eesti vanad asjad... jalgratas

...

Mul on see lugu juba kirjutatud.

Tegelikult mitu lugu päris mitmest jalgrattast, aga üks, mis otse teemasse.

Eesti vanad asjad - jalgratas.

Jalgratas oli, on ja jääb.

Oluline liikumisvahend ka minu elus läbi aastakümnete.

Kuna teema on püstitatud, siis pean veelkord sõna võtma.

Kõigepealt... ega pildil olev ratas väga vana just pole, aga pilt on täna oluline, sest poiss pildil on tantsupoiss.

Oli seda vähemasti aastal 2014.

Pilt on tänase päeva märkimiseks.

Toimub ju XII noorte tantsupeo "Mina jään" esimene etendus.

Aga teema nagu nõuaks vana ratast.

Leidsin sellise pildi.

See lapsuke  laulab pühapäevasel kontserdil.

No ja kui juba laulu- ja tantsupeost jutt, siis veel üks osaline.

Tema on abiks laulupeolisi toitlustamas.

 Foto aastast 2015.

Ei saa me läbi rattata ;)

...

Lood ja laulud unetule

...

Hommikul sattusin kuulama saadet Huvitaja.

Lapsed ja muusika.

Unelaulud... kes laulab ja mida laulab.

Mina olen laulude saatel üles kasvanud, ema laulis ja vanaema laulis, aga kuigi ma titena olin rohkem vanaema laps, teda ma unelaulu laulmas ei mäleta. 

Küll aga ema... ja tema laulud olid piirist piirini.

Alates kahest laululinnust, kes lõpuks muresse surid... ja lõpetades K.S. ja teiste lauludega ema instituudi-ajast.

Endal mul erilist lauluhäält pole, juba algklassiaegne lauluõpetaja ütles ühes koorilaulutunnis: "Sina laula vaiksemalt," aga oma lastele ma laulsin küll. Vähemasti algul... pärast ma pigem lugesin. 

Pärast selles mõttes, et kui lapsed juba rääkida oskasid. 

Et nad ei saaks mulle öelda: "Ära parem laula!"

Algul lugesin unejutte, lõpuks jõudsin sarjani "Seiklusjutte maalt ja merelt".

Ma arvan, siis nad olid juba teismelised.

Nüüd siis lapselapsed. 

Unelaulud on samad.

Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene...

...

Mullu mina muidu karjas käisin, mullu mina karjas käisin...

...

Laulda ma ei oska, aga uinutavalt on mõjunud.

...

Nüüd ma enam ei laula, sest mudilased on juba nii suured, et kõik räägivad... ja minu hirm on endine.

Äkki ütlevad: "Vanaema, ära parem laula!"

Nüüd ma loen, viimane nõutud raamat oli "Lood Kukeleegua linnast".

Olen seda läbi aegade juba mitmed korrad ette lugenud, nii et eeskätt uinutab ta juba mind. Alles paar nädalat  tagasi kurtis plix, kui lapsevanematele helistas, et vanaema luges, jäi magama ja raamat kukkus talle (mitte mulle) pähe. Kahtlustan, et tema jäi enne magama, ja kellele meeldib, et keset magamist raamat pähe kukub!

Aga mõnikord olen ma ise nii unetu, et ärkan keset ööd ja uuesti magama ei jää. Isegi raamat ei aita.

Olen sellest kirjutanud.

Mul on oma nipp, mis mind alati magama paneb. 

Kui ma kindlasti tahan magama jääda... ja enamasti ma tahan.

Siis ma panen mängima plaadi "Rännak rõõmu allikale"... ja siis ma magan päris kindlasti.

Mõnikord juba esimese muusikapala ajal, mõnikord kuulen ära ka paar-kolm Jaani juttu-mõtet.

Nii rahustav on see mõju.

Sellised siis need lood ja laulud.

Unetutele ja unistele.

Aga saade Vikerraadios oli ka päris huvitav ;)

...

OLEN EESTLANE... näitus mõisas

...

Seda, et igal esemel ja asjal oma lugu on, seda ma tean, aga need rõivad pidid mulle ise rääkima, nende tegijate lugusid ma ei kuulnud.

Lihtviisil, ma magasin näituse avamise maha.

Aga eile käisin tiiru mõisas ja seal nad olid, üks kaunim kui teine. 

Vaatasin neid... ja lood tulid nagu iseenesest. 

Esimene lugu rääkis vanadest piltidest. 

Vanad pildid on mu nõrkus... üks positiivsemate poolelt ;)

Aga ma pole kunagi mõelnud, et neid saab just nii moekunsti üle kantida.

Lähedal hoida ja teistele näidata.

 Ja siis see vest.

Emal oli ka karakull-kasukas. Mingitest jupikestest kokku õmmeldud, nii paganama raske... magada oli selle all hea, aga seljas ma seda kanda ei oleks tahtnud.

See on nii lahe, kuidas inimestel tulevad pähe sellised head ideed... ja mis peamine, oskavad neid ideid ka nii kvaliteetselt ellu viia. 

Nojah, moekunstnikud ju!

Lapitööd meeldivad mulle ka.
Eriti sellised!

Iga detail nii viimistletud.

Ma siis pildistasin igasuguseid detaile, sest tervikud on nagunii väljapanekutena näitusel.

Tuleb ainult kohale minna!

 Ja muidugi veel vana mõisahoone...

...ja lõhn, mis vastu võtab...

Tasub kohapeal nautida!

...
Täiendaks teemat "100 head asja".
Viiekümne kaheksas.
Näitus mõisas.
...

Kuidas ma hakkasin asjalikuks

...

Nüüd, kui ma kodune pensionär olen... tegelikult küll ametlikult veel puhkusel, nüüd on õige aeg hakata oma harjumusi muutma. 

Täna varahommikul (kell oli 6) kirjutasin valmis nimekirja, mida poest osta. Ma olen elus vast ainult 2-3 korda nimekirjaga poes käinud, kirjutanud olen ehk paar korda rohkem, aga siis on paber koju ununenud.

Muidu olen nagu niisama hakkama saanud, pole ju probleemi, kui igapäevased ostud korduvad. Lased märksõnad (kuivained, piimasaadused, aedvili) peast läbi ja kohe tuleb meelde, mida peab ostma. Kui on pidu, siis on teised märksõnad (makaronisalat, kartulisalat, joogikraam, magustoit, kohvilaud).

Mõnikord ehk saab mõnda asja liiga palju, ja kui elu kiireks läheb, jääb mõni toit külmkapis kahe silma vahele ning läheb hukka, aga üldjuhul on kõik kontrolli all.

Aga täna hommikul tegin nimekirja ja nüüd pean aru, kas lähen päevapeale poodi või lükkan käigu päevakese-kaks edasi. Mõni  oluline asi on otsas, aga nälga veel ei jää. Mul üks tuttav (suure pere ema) ütles, et nad ei söö kunagi nii tervislikult, kui ajal, mil raha napib.

Nii et võib täna minemata jätta küll... ja toituda tervislikult. Porgand, kapsas, kartulid, sibul ja küüslauk, paar väsinud viinerit sügavkülmas. Mingi hautise kolmele ikka kokku klopsin.

Kui nimekiri valmis, arvutasin kokku, mitu raha kulub.

Umbes 38 eurot.

Normaalne, mul on oluliselt suuremaid arveid poes esitatud.

Miks selline rahajutt?

No seoses sellega, et ma asjalikuks hakkasin, võtsin ma varahommikul kätte oma järge ootava Mihkel Raua raamatu "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda".

Pool seitse olin ma jõudnud leheküljeni nr 35... seal, kus ta hakkas eurosid kokku lugema.

Ma siis lugesin ka raha.

Nii lihtne see ongi.

...

Väljaaetute toad

...

Elu on antud selleks, et end tööga tappa.

Mõnikord ma olen nii mõelnud.

Kui ma näen, et tööd on nii, et tapab.

Või et inimene ei hooli oma tervisest ja teeb tööd, nii et tapab.

Kunagi ammu-ammu, kui oli see teine aeg.

Nõuka-aeg ja kolhoosid.

Kui ikka kombainiga põllul, siis ei olnudki võimalik kella vaadata. Poole ööni rabasid, kombainer ja autojuhid, niikaua kui ilm ja õhuniiskus lubasid.

Või sügiskünd või heinategu. 

Mõni mees kündis endale autoostuloa. 24 tundi ööpäevas kündis, vahepeal ikka mõne tunni tukkus ka, siis kündis hea sõber tema eest.

Üritus õnnestus, mees sai omale auto. Oli rajoonis kõige parem kündja.

Auto oli mingi heledam "Žiguli".

Tol ajal oli külas nii vähe autosid, et ma isegi teadsin nende numbreid peast. Nüüd ei oskaks küll öelda, mis värvi ja mis marki autodega naabrid sõidavad.

Küllap on tänapäevalgi piisavalt neid, kes ennastunustavalt tööd rabavad.

Tööle pühendunud ja töö juures asendamatud.

Aga ühel hetkel sa enam tööl ei käi. 

Erinevatel põhjustel.

Mõni otsib uut väljakutset, mõnel jukerdab tervis, mõni tunnetab, et toss väljas, mõne lepingut ei pikendata, mõni koondatakse, mõni vallandatakse.

100 põhjust aeg maha võtta, plaani pidada, uut töökohta vaadata, koormust vähendada või hoopis koduseks jääda.

Kaasaaega kogenule tundub õõvastava mõttena töötada surmani.

Või end tööga tappa.

Minu vanaema oli terve oma elu koduperenaine. Ma ei tea, kui rahul ta sellega oli, aga nali ja naer, laul ja sõbralik meel olid tema igapäevases olemises.

Aga siis olid ajad teised, vanaema oli 45 aastat minu ajast taga. 

Enne minu aega.

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan?

Et võib olla ka nii.

Tahad tööl käia, aga polegi tööd, mida teha.

Näiteks need, kes võimalusel keelduvad koondamisest või siirdumisest varajasele pensionile.

Jaapani suurettevõtted on selle peale mõelnud.

Väljaaetute toad.

Terve tööpäeva veedavad nad oma töökohas toas, kus saavad teha mitte-tööd. Lugeda lehte, vaadata telekat, suhelda.

Kuulsin seda raadiost. 

Mida teha, kui juba kõrgelt haritud inimesed saavad tööst vabaks?

Kas on vaja minna tööle või üritada saada hakkama kodusena?

Kui raha on piisavalt, siis pigem tööle ei kipuks.

Või kes teab, kui ikka töökohas on üks korralik oidashibeya... miks ka mitte seal aega veeta.

Lugu ise oli "Postimehes".

...

Elust ja surmast

...

Sattusin vaatama kolmandat osa norrakate sarjast "Surm - lugusid elust".

Hetkel saab seda veel siit vaadata. 

Veel. 

3 päeva.

Järgmine osa peaks tulema 27. juunil.

Kahte esimest osa enam järelvaadata ei saa, sellest on täiega kahju... aga seda kolmandat vaatasin korda kolm... kompensatsiooniks.

Mina ka mõtlen surmast.

Millestki ebamäärasest, aga vältimatust.

Neist, kes surmast mõtlevad, nendest ongi see film.

"Minu suhe surmaga jääb samaks... olen kõigest südamest selle vastu."

"Surm võib olla lind. Raisakull ei püüa elusaid linde."

"Memento mori... pea meeles, et sured."

"Kolbal on nägu, mida vaadates meenub, mis meid ees ootab."

See ei olnud sünge film.

See oli film elust.

Ja surmast.

Surm kunstis, muusikas, kirjanduses.

Surm meie kõrval.

"Olen ammu su kõrval käinud."... "Olen seda märganud."

Ma usun, et vaatan veel vähemasti ühe korra üle.

Filmi.

Enne kui järgmine osa tuleb.

Aga muidu... suremine on osa elamisest.

Sellega tuleb leppida... ole sa siis putukas-mutukas või inimene - looduse kroon.

...

Fotojaht

...

Kui kunagi fotojaht läbi sai, siis ma kirjutasin sellest.

Esimesest fotojahist.

Ja viimasest.

Tol korral ma isegi mõtlesin nii, et nüüd on punkt pandud.

Ometi läks omamoodi.

Ikka jahtisin fotosid ja otsisin võimalust saaki blogisse paigutada.

Ja kui ajas edasi uus jaht maha hõigati, siis miks mitte juhust kasutada. Tore on ju teha pilte, kui teemat tead... või siis teistmoodi: otsida teemakohaseid pilte lähiajal tehtud piltide hulgast.

Mul on nii ja naa.

Fotojaht "S" tuli mulle Tallinnas meelde... see S lihtsalt püüdis mu pilku. Tema nõudis tähelepanu, mitte mina ei käinud linna mööda ja ei otsinud, kus s essitab ;)

...

Aga see varasem foto on teemasse "Detailid".

Üks kivi, mille teeb omanäoliseks detail, mis kivi külge on kinnitatud.

Ja kohe on kivi eriline.

Kivi kui ehe.

Jõulukink.

Mina olen ju see, kes kive korjab.

Üks kivi päevas teeb päeva kordaläinuks ;)

...

Pildid hallitusest

...

Koledad asjad on sageli palju huvitavamad kui ilusad asjad.

Hallituski suht kole, eriti külmkapis või siis sahvrisse ununenud potis... ei peaks olema grammigi huvitav.

Aga kui pildile püüda, võib olla imeline.

Ma olen hallitust pildistanud, olen isegi blogis näidanud (hetkel leidsin ainult ühe üles).

Aga see potti ununenud salat on lausa värske... selles mõttes, et pilt hiljutine.

Miks selline lugu siis?

Ma sain kingituse. 

Raamatu.

Täna.

Fotoraamat "Afterlife".

Autogrammiga. 

Autor Heikki Leis.

Raamat hallitusest.
Fotod ja tekst.

Need pildid seal on ikka võrratud, mul on heameel, et raamat ilmus.

Ja et ta mul ka nüüd olemas on.

...

Fotojaht: vihmavari

...

Ei keegi muu pole seda fotojahti välja kuulutanud kui mina ise.

Kuidagi pidin ju oma meeleolu üleval hoidma, kui kogu aeg kallas vett taevast alla ja mina olin päris läbimärg.

Minul nimelt ei ole vihmavarju.

Mäletan, kunagi oli, üks oli must ja teine kirju, aga sellest on päris kindlasti aastakümned möödas.

Vähemasti sellest ajast, kui nad veel uued olid. 

Viimane kasutamine oli tõenäoliselt vähem aastakümneid tagasi.

Ma lihtsalt olen harjunud, et kui mina õues olen, siis vihma ei saja.

Täna tundus, et oli erand. Võtan seda kui tähenduslikku märguannet, kuigi  pole veel selge, millele see vihjab.

Aga nagu öeldud, tuju tõstmiseks pildistasin vihmavarjusid.

Sry, mõni inimene jäi ka peale, aga kuna enamus neist kõneles mõnes võõrkeeles, pole ehk hullu.

Hommikul lubas ilmateade rõõmsasti kuni 17 kraadi sooja. Ja kohati pisut sademeid.

Seal, kus mina olin, sadas terve päev ja sooja oli napilt 12.

Nüüd olen kodus ja seis sama.

Naabrinaine rõõmustas, et pole vaja õue tööle minna.

Mis mulgi siin viriseda.
...

Fotojaht: taevas

...

Tartus oli selline põnev taevas.

Palju ägedam kui meil.

Paar päeva tagasi, 1. juunil.

...
Fotojaht
...

Kaotajad ja leidjad

...

Saan aru, et mõni kogu aeg leiab. 

Mina ainult kaotan.

Eile ostsin poest 10 muna, täna hakkasin otsima... ei ole kusagil. Nüüd ma ei teagi, kuhu munad kadusid, kas unustasin poodi...

... või kaotasin kodus ära.
Mis tegelikult ei ole eriti loogiline.

Pigem jäid poodi, kuigi seda on ka nagu raske uskuda.

Õnneks oli külmkapis mõni muna vanast ajast, omlett tehtud ja söödud.

10 muna on väike probleem, paar nädalat tagasi kaotasin rahakoti.

Kui nüüd mõelda, kuhu ma oma tengelpunga kaotasin, siis tegelikult pole ikka mingi ime, kui munad ka poodi ununesid.

Rahakoti kaotuse avastasin kodus.

Kuna poe ja auto vahet oli vaid 10 meetrit ja poes makstes oli rahakott alles, siis väga palju võimalusi polnud.

Ainult et poe ja kodu vahet on 30 kilomeetrit....

Helistasin paanikas poodi ja kurtsin muret.

Leitud! Olemas!

Ja siis me sõitsime uuesti 30 km... ja siis tagasi 30 km.

Ma olin nii tänulik.

Temale, kes minuga sõitis.

Ja temale, kes rahakoti leidis.

5 eurot kommiraha, mis leidjale jätsin, ei näita mu tänulikkuse suurust.

Raha kotis oli väike mure, kõik see muu elu seal sees.

See oleks olnud karm kaotus.

...

Ilma ilmatüdrukuta

...

Tundub, et ilma ilmatüdrukuteta ilmast rääkida ei saa.

Vale puha, täitsa saab.

Tuttav kutt jagas Fb-s ilmainfot.

 Lugesin murega.

Lähipäevadel on oodata sajust ja tuulist ilma.

Juba neljapäeval oli väga tuuline. 

Pühapäeval tuul kuni 28 m/s.

Uuel nädalal muutub ilma talviseks.

Nojah.

Juba eile oli väga tuuline, tänasest rääkimata. Plekk-katus kolises nii, et ajas hirmu nahavahele. 

Ja talvine... oli juba eile. 

Kes kus kurtis, et sadas rahet, kes rääkis lörtsist. Meie bussisõitu saatis siiski vaid korraline padukas.

Täna samuti on ikka jumalast külm.

Loen edasi.

Õhutemperatuur -2 kuni +4 kraadi.

Õhtul võib Lääne-Eestis vihma ja lörtsi sadada, teed muutuvad ohtlikult libedaks.

Nojah.

Praegu näitas termomeeter napilt 5 kraadi sooja.

Ja hommikul kell 6, kui õues käisin, oli maa täitsa valge. Sõbrants ütles, et isegi kaetud lillepeenras oli külm õitele liiga teinud. Ja kolleeg rääkis midagi jäätunud autoakendest.

Loen edasi.

Kui juba kolmandasse päeva järgmisel nädalal suurt tuult ning vihma vaheldumisi lörtsiga lubatakse, tekib hinges kahtlus.

Kas ikka tõesti?

Uurin artikli kuupäeva... 24. nov 2016

Aga vahet ei ole.

Tõesti, vahet peaaegu pole, kas november või juuni.

Isegi see ei suuda mind veenda, kui ilmatüdrukud teleris kuni 16 kraadi sooja lubavad.

Homseks.

Mina ei usu.

...

ORM oma õuele

...

Käisin täna ERM-is... mulle meeldis.

Kaks tundi oli ilmselgelt liiga vähe, et tervikpilti saada, aga kauem poleks korraga tahtnudki.

Mulle meeldisid väljapanekud ja mulle meeldisid lood.

Iga väljapaneku juures sai kuulata.

Mis kunagi oli ja kuidas kunagi oli.

Siis ma mõtlesingi, et peaks õue peale ja kuuri alla ORM-i rajama.

Oma Rahva Muuseumi.

Mul oleks kindlasti piisavalt väljapanekuid ja rohkem kui vaja lugusid, et mõned tunnid aega sisustada.

Mõte juba täiega liigub.

Näiteks vanu kavalehti on mul päris kindlasti nii palju, et terve kuurisein kaetud saab. Mitmest osatäitjast on oma lugugi rääkida.

Tuttavad nimed leidsin ka ERM-is.

Seal oli terve kollektsioon kavadest läbi aja... erinevatest etendustest ja erinevatest teatritest.

Mul vanas kohvris on neid terve hulk... ajas tagasi.

Oma pere esimene muruniiduk on meil samuti kuskil olemas... kaasa kätetöö.
Mitte halvem kui see, mis ERM-is.

Ja ikka lugu juurde ka.

Ma ei tea, kas ERM-is pildistada tohtis, pildid on küll just seal plõksitud.

Oma vanavara pildistan maha, kui ORM on rajatud.

Näiteks on mul mu kaks esimest fotokat alles, esimene oli "Smena" ja teine "Fed".

Ikka koos lugudega.

Nii et ERM pakkus täiega äratundmisrõõmu.

Või siis jalgratas... mõne vana ikka leian, et väljanäitusele panna, lugusid juurde rääkimiseks on piisavalt.

Vanavara on mul tõesti palju. Iseasi, kellele see enam huvi pakub.
Aga kui ikka head lood on juures ;)

Selline siis oli ERM... pani mõtted liikuma.

Et mis mul on ja kus mul on.

Mõtted oma muuseumist.

ORM-ist.

Praegu on kuurialune niisama rämpsu täis... või mis rämps see ikka niiväga on.

Tulevase väljanäituse eksponaadid puha ;)

...