...
Laisa inimese talvepildid.
Esimese tegin juba suvel soojaga ära ;)
Suuri valgeid helbeid
lendleb meile heldelt...
Kitsed käisid ise akna taga.
Kui nüüd tõde tunnistada... eilsete põlluserva piltideni ikka jalutasin need sada sammu. Edasi-tagasi.
Täna tegin rohkem samme... postkastideni ja tagasi. Loomulikult lähen ja teen veel... postkastideni ja tagasi.
Võimalik, et veel mitu korda.
Ehk lõpuks jõuab postiring meile ka.
...
...
Tuleb tõde tunnistada: mu lemmik-tegevus on söömine.
Ausõna, mitte üks päev ei jää vahele.
Vähe sellest, enamasti lausa mitu korda päevas... ja juhtub, et mõnikord veel hilja õhtulgi. Või suisa öösel.
Mõnikord isegi siis, kui kõht pole tühi.
Tihtipeale on nii, et kui hommikusöögiga on saanud ühele poole, juba hakkab mõte liikuma suunas, et ei tea, mida lõunaks pakutakse.
Kui pakutakse. Enamasti tuleb ikka ise toimetada. Aga mulle meeldib väljas söömas käia.
Kohvikus "Läti saatkond", 22. august 2020
Mitte et mulle tingimata midagi erilist peab pakkuma. Vabalt võivad olla ka lihtsad kodused toidud. Eriti siis, kui ma ise süüa teen.
Omlett näiteks.
Isegi praegu oleks nõus sööma. Kui keegi pakuks...
...
Teiste lemmikud:
Konn. Lendav.
Raisakull. Ööraamat.
Udo. Mõtted
Mummo. Päevik.
TwD. Teine sahtel.
...
Nonii, mul said teemad otsa!
Kes viitsib, võib jätkata! Kui pakud teemad, siis mina kulgen kaasa ;)
...
...
Kõigepealt pilt külalisesinejalt.
Kes mäletab: eile veel oli talv.
#fotojaht2020... teemad ja jahiseltskond.
...
...
Küll aeg lendab, alles oli ärkamine, juba väljas päris pime.
Alles algas nädal, juba on reede.
Eile olid loigud maas, täna maa valge. Mis ei välista seda, et paari tunni pärast jälle... loigud maas.
Alles see oli, kui blogimisega algust tegin... aasta siis oli 2005.
18.dets 2005 olen kirjutanud vanasse blogisse:
...
Detsembris 2010 olen pildistanud lund.
...
2015. detsembrist fotod jõuluajast.
Üks pidulik kokkusaamine.
Ja pidulik lõuna.
Headel lastel käis jõuluvana.
Nüüd jälle...
Alles algas aasta, nüüd võib viimaseid päevi lugeda.
Varsti juba viimaseid tunde.
Aga et fotojaht, siis selle detsembri pildid.
Täpsemalt... 16. detsember...
...
Seekord mul sirgjoonelised segadused.
...
Pürotehnika segi tikkudega.
Pane ennast põlema?... või miski muu sõnum?
...
Terve hommikupoolse öö nägin unes sit*ta. Mingi ruum, mis tuli läbida, enne kui koju jõudsin, oli sõna otseses mõttes täis pasandatud, hunnik siin ja hunnik seal, mul oli tegemist, et mitte sisse astuda.
Lõpuks ikka vist astusin ka, igatahes kraapisin oma talla aluseid ja pidasin plaani hakata junne kokku korjama. Kusjuures, ma teadsin, et see ei saanud olla miski loom, et see oli mingi inimene, kes seal roojamas oli käinud.
Aga siis ma ärkasin... loogiline, et mõte läks raha peale. Ma pole sada aastat ühtegi loto-piletit ostnud, kus need rahakoormad saavadki tulla!
Nüüd... nüüd... nüüd...
Aga siis võtsin uudised lahti ja sain teada, et pension tõuseb 16 eurot.
No mis ma sest piletist enam ostan...
...
...
Et kui juba, siis juba. Lasen vanas jorus edasi.
Lappan lugemisvara.
Ma pole vist ammu Õhtulehele reklaami teinud? Nojah, ega nad pole mulle uut sooduspakkumist saatnud ka, aga seni, kuni vana veel kehtib... ega ma kade pole. Laupäevast lehte näiteks lugesin terve pühapäevase päeva ja mul on kahtlane tunne, et jagub tänasekski. Kuni uus tuleb. Meie kandis tegelikult saabki ainult õhtulehte tellida, sest post tuleb tihti alles siis, kui väljas hämardub, nii et ainult Õhtulehte pole piinlik postkastist tooma minna.
Raamatud tõstsin riiulisse tagasi.
Aga mitte kõik.
Välja jäi näiteks raamat Jaan Saulist. Monograafia. Tallinn, 1972.
Ja muudki.
Nüüd sujuvalt tagasi Õhtulehe juurde, põhjuseks kahe lehekülje ulatuses lugu Jaan Saulist... sündinud detsembris 1936. Ja lahkunud 1966.
Kui nüüd lehte veel lapata, siis loetud lood on John Lennonist... 40 aastat surmast.
Metsosopran Urve Tauts... s.1935.
Ajalooline komöödia "Malev"... esilinastus 15 aastat tagasi.
Sada aastat rohemustvalget vennaskonda.
Mart Kadastik ja Head inimesed.
Tõnis Erilaidi autorikülg: Stalini hädahüüe, Eesti neiu ja Nõukogude riigipea.
Vandenõuteooria: Dumas ja Puškin.
Ja siis natuke juttu ahistamisest, liiklusroimast, koroonavõitlusest, andekusest, piparkookidest ja verivorstist.
Isegi spordilehekülge vaatasin, Neliste vehklemisdünastia. Septembris möödus 95 aastat Endel Nelise sünnist.
Ma jätan lahti rääkimata seksihoroskoobi ja nõuande maski kandmisest seksi ajal ;)
Aga Jaan Sauli loo lugesin kaks korda läbi ja nüüd võtsin raamatu kätte.
See ka kohati päeviku vormis. Või pigem kirjad.
Esimesed lausa trükitähtedes.
JA KUI SEE 9 ESANDAL MÄRTSIL POMITAMINE KÜL MAA SIIS KARTSIN KAS SAA KA KAARTSID.
Aasta tagasi on L.J. raamatust oma blogis kirjutanud.
Kuna hiljuti raadiost kuulsin, et mitme raamatu korraga lugemine on täitsa ok (Loetud ja kirjutatud), siis ma ei põe, et öökapil on neid rohkem kui üks.
Bergmani "Laterna magica" viimane kolmandik on veel lugemata.
M.Mutt ütles, et ta puhkab ühest raamatust teise kaudu.
...
...
Mulle meeldib iga päev (nojah, mitte nädalavahetustel) kell pool kaksteist järjejuttu kuulata. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem huvitav, aga ikka kuulan.
Seekord luges Aarne Üksküla väljavõtteid Panso päevaraamatutest.
See oli tõesti huvitav.
Olen omal ajal lugenud Panso kirjutatud "Portreed minus ja minu ümber", praegu loeks uuesti.
Voldemar Panso, sündinud 1920.
Loeks uuesti... või hoopis kuulaks?
Natukene kuulasingi, Vikerraadios, Mihkel luges katkendi raamatust, alapealkirjaga Pahvka.
Digiread ee pakub: loo konto ja kuula kahte heliraamatut kuutasu 6.99 eest.
Nende poolt pakutud valikuvõimalust ma muidugi ei tea. Aga ma ei tea ka seda, kas mulle meeldib rohkem kuulata või lugeda. Tunnen viimasel ajal, et järjest raskem on raamatut kätte võtta. Mitte et ma üldse ei loe, aga kuidagi sunniviisiline kipub olema.
Riiulit koristades (et see mul ka ükskord korda ei saa!) leidsin sellise raamatu nagu "Meenutused naeratusega". Vaatasin, head lühikesed jutud, proovin lugeda. Huvi pärast guugeldasin autorit. Friedrich Kõlli (s.1901). Ajakirjanik ja tõlkija.
Kohe nägin võimalust sama ka kuulata. Ühte juttu. "Õnneloos", loeb Ao Peep. Mina, kes ma kunagi (no ehk siiski et peaaegu mitte kunagi) raamatu lõppu enne lõppu ära ei loe... kas ma kuulasin lõpuni? Ehhehee... otsisin raamatust jutu üles (lk 66) ja lugesin lõpu.
Siis kuulasin juttu edasi. Eks ta kohe varsti lõppeski! Aga mina juba teadsin ;) Ja sain rahulikult teksti nautida.
Ühe lõpu lugesin täna veel ära. Elfriede Lender, "Minu lastele". Välja antud kirjastus EMP, Stockholm. 1967.
Selle raamatuga ma lihtsalt jõudsingi lõpuni.
Imetlusväärne naine, E.L. (s.1882). Kuidas on võimalik nii detailselt mäletada oma lapsepõlve, noorust. Kirjeldada kõiki neid, kellega tal aastakümneid tagasi kokkupuuteid olnud. Põnev lugemine oli, Eesti elu ja inimesed 100+ aastat tagasi.
Tänu Mummo fotojahile tuli mul meelde, et mul on kodus raamat Lenderite elust. Tunduski sobiv aeg välja otsida ja läbi lugeda.
Aga see on juba teine teema ja teine lugu. Kui kirjutamise isu peale tuleb.
Selle loo algusesse tagasi tulles (päevaraamatud)... mul on vanaisa päevikute arvutisse kirjutamine ikka pooleli. Praegu mõtlen, et kui palju tema järeltulijad seda loeksid? Ehk peaks ka laskma nö linti lugeda. Mõnel tema lapselapsel. Või lapselapselapsel. Või hoopis rühmatööna.
Siis oleks võimalik nii lugeda kui kuulata.
Miks mitte kohe originaali paljundada ja lugeda?
See polegi nii lihtne. Käekirja lahti harutada ja õiged sõnad kätte saada.
Kuskilt on mul meeles, et Panso käekiri ei olnud ka nii, et viskad pilgu peale ja kohe saad aru. Merle Karusoo oskab lugeda.
Kusjuures, Panso viimased päevikud on seni avaldamata. Ja vist ka leidmata.
Samuti Lender jõudis oma meenutustega vaid poole peale. Temal tulid tervisega probleemid. Kes teab, ehk on kuskil pooleli jäänud memuaarid. Elfriede Lender oli 91, kui suri.
Tegelikult on see huvitav tegevus. Vanades raamatutes ja paberites ja piltides ja muudes paberites tuhnida.
Täitsin täna sellega oma päeva.
...
...
Uksed siis sedapuhku.
Mõtlesin, et teeks ühe kõnniringi ja vaataks kodukandi suurhooned üle.
Mitte et mul kodus vähe uksi oleks.
Aga kui juba, siis suurelt!
Töökoja juures olid mehed väljas, sinna ei läinud.
Läksin lugesin kokku ja vaatasin üle aastaid tühjana seisnud lauda uksed.
Seal ta laiutas oma uhkes üksinduses.
Metsa poolt vaadatuna ainult aknad.
Muidugi ma teadsin, et uksed on otstes.
Ühest olen isegi sisse piilunud.
Küljeukse leidsin ka.
Väsinud uksed... aeg on teinud oma.
Tegelikult on mul üks hoopis kaasaegsem pilt ustest.
Siis, kui suvel Lätis sai käidud.
22.08.2020
#fotojaht2020... jahilised ja teemad.
...
Leitud uksed:
Konn. Lendav.
Mummo. Viis lauset.
TwD. Teine sahtel.
...
