Vaese aja lõhelõuna

...

Targad nõuanded on alati teretulnud.

Ei ole minu välja mõeldud, kolleeg õpetas.

Mõtlesin küll, et hoian saladuses, et kui kõik teavad, siis pole enam nii põnev.
Aga tegelikult on nii, et mulle meeldib häid asju jagada, eriti lähedastele. Ja eks need, kes siia lugema satuvad, omamoodi omad on.

...
Päikesejänku joonistas perepildi nendest kõige kõige lähedasematest. Tundub, et ülesöömise probleem on ainult minul... kui see nüüd ikka olin mina see sinise kleidiga.

Igatahes mulle meeldib mõelda, et nii on.


Teisi vaadates ma arvan, et nemad üritavad küll toidu arvelt kokku hoida.
...

Nüüd siis lõhest.
Osta poest üks lõhe supikogu, seesamune, kus pikk lihane selgroog sisse pakitud. Mina maksin ta eest kaks senti üle 1 euro ja kaalus 784 grammi.

Panin ahjuplaadile ja maitsestasin... armastusega.
See tähenadab, et maitseaineid panin tunnetega peale. Mingit punast maitsesoola, Worcestershire`i kastet, niisama soola ja õige pisut majoneesi.


Hõõrusin kenasti üle ja ahju.

Seda ma teadsin, et kala liiga kaua ahjus ei tohi olla (Pilvi õpetas), niisiis valvasin ahju ukse ees, et ära ei unustaks.
Läks õnneks!

Ja siis kartulit juurde, ja salatit.
Luksuslik lõuna kolmele ilma eriliste kulutusteta, sest kartul oli kodus ja tomat-kurk ka. Maitseained samuti.
Tilli unustasin panemata, seda oleks mul ka olnud.

...
Veel kokkuhoidlikum oleks saanud olla, kui külma tõstetud kruubipuder kasutuskõlbuline oleks olnud. Oleks selle ka ära maitsestanud ja korraks ahju torganud.

Aga nagu selgus - parim enne oli juba mööda läinud.
Nüüd pakkus ainult vaatamisrõõmu...

...

Fotojaht: puu otsas

...
Mõnikord on päris põnev pea kuklasse ajada.

Puule otsa vaadata.

Taeva ja maa vahele mahub nii mõndagi.


Puu otsas.
...

Esivanemad II

...

Minu vanaisa ema oli Kadri ja vanaisa isa oli Jaan.


Jaanist ma juba kirjutasin, nii palju, kui Mango oli üles tähendanud.

Üht-teist nende pere elust annab veel välja lugeda vanaisa Siberi-aegade päevikutest, aga mitte palju. Vähe on seal kirjutatud elust-olust, rohkem tema enda unistustest, ideaalidest, lootustest ja plaanidest.

...
Aga vanavanaemast on mul ka mingid killud. Kõigepealt ehk see, mida ma ise mäletan. Mitte et me kohtunud oleks, Kadri suri ikka mitmeid aastaid enne, kui mina sündisin.

Aga temast on üks lugu, mida minu vanaema rääkis.
Oma elu viimased aastad veetiski Kadri oma poja (minu vanaisa) peres.

...
Jaan oli 75, kui ta 1940.aastal suri, Kadri temast 5 aastat noorem. Mõned aastad hiljem, kui memm enam üksi hakkama ei saanud, toodi ta maale minu vanaema-vanaisa juurde.

Meil oli seal köögis laua ääres sellised pikad pingid. Kui otsa peal istusid, ja kui keegi siis pingilt püsti tõusis, oli alati võimalus oma raskusega pingiots põrandale suruda ja ise kukkuda. Ikka juhtus nii, et mõni kukkus, kuigi kõik teadsid, et otsa peal on ohtlik istuda.
Tookord oli Kadri see, kes pingiotsal istus ja usinasti sokki kudus. No ja siis juhtuski, et viimane naaber püsti tõusis ja memm põrandale maandus. Aga ega ta ei lasknud ennast sellest segada, oli põrandal maas, käed kõrgemale tõstetud ja näpud nobedasti kudumas, kallist aega saa ometi raisata.

Vanaemast on minu käes tema viimane dokument, 1941.aastal välja antud "Ausweis", üks pool eestikeelne "Isikutunnistus" valla templiga, teine pool saksakeelne, tempel haakristi ja kotkaga.
Ja tagumisel küljel juba uus valitsus platsis - venekeelne sissekirjutus elukoha vahetamisel. 9.oktoober 1944.


22.septembril oli Punaarmee sisenenud Tallinna.

Kui vanavanaema Kadri suri, oli ta 78 aastane.
Minu ema oli siis 19. Minu käes on kaks minu ema kirjutist tema vanaemast.

Üks algklasside-aegne koolikirjand "Minu vanaema".

Ühe kirja mustand peale matuseid 1948. aastal.

...

... kõigepealt tahaksin seda kirjutada, mis mul kõige enam südamel on. Nimelt mu kallis kadunud vanaema. Veel praegugi on need muljed nii sügavad ja mõtted keerlevad alatihti tema juures. Ja meil kõigil on hirmus kahju sellest, et Sina ega Su emme ei saanud teda viimasel teekonnal saata.

Kurb oli see ärasaatmine, kuid siiski nii pühalikult ilus, pani kõik hinge õrnemad keeled helisema. Laupäevaõhtu oli nagu jõululaupäeva õhtu. Kirjutuslaual oli valge lina, seal peal vaas alpikannidega, suur piibel ja põlevad küünlad. Ainult küünlavalgus ja toas vanaema kirst. Ning ümber leinavad inimesed. Laulsime ja mina mängisin harmooniumi või nagu sobiks nüüd ütelda – orelit. Lugejat kahjuks ei olnud ja Metsavahi memm püüdis seda tühja kohta asendada.

Hommikul kella 11-ne ajal ootas auto meid Lanstoa juures. Kandsime vanaema kirstu sinna ja edasi asusime pikale teekonnale autoga. Kui jõudsime Tudulinna, siis juba hämardus. Kohapeal oli kõik valmis korraldatud. Nüüd oli vanaemake seal, kuhu ta juba aastaid oli igatsenud, kodus. Auto sõitis edasi surnuaia juurde. See oli unustamatult kaunis, kuidas pojad kandsid vanaema kirstu surnuaia väravast sisse, puhkpilli orkester mängis leinalaulu. Kaunim kõigest oli matus õhtupimeduses, kui taevas säravad tuhanded tähed ja sinul on vaba lend otsida taevaste tulede hulgast kalli kadunu silmi.

Laulsime ja läksime tagasi onu Etsi koju. Oli nii hea olla koos nendega, kes sulle lähedased ja kallid.

Hommikul kell pool 5 algas tagasisõit ning kell 11 olime juba kodus, väsinud ja tülpinud.

Nüüd on kõik möödas, ainult mälestuste päevikus on üks kurb kuid ühtlasi ilus mälestus juures... ...

Kes ütles, et palgatõusuks ei jagu raha...

...

...
Eile kuulsin raadiost, kuidas üks tähtis poliitikamees lahendas õpetajate rahastamise küsimust.
Lihtne ju.
Kui viiskümmend õpetajat on valitsuse hoone ees palgatõusu nimel meelt avaldamas, siis tuleb neile selgitada, et kolmekümne õpetaja koondamisel saab ülejäänud kahekümnele suuremat raha maksta.

Mõtlesin kohe, et ega nad palkadele nii palju ikka juurde ei pane, et kuhu see ülejäänud raha siis läheb.

Täna hommikul kuulsin.
Parlamendiliikmete palk tõuseb.

...
Hea asi see raadio.

...

Esivanemad

...

...

Olen siia blogisse kirjutanud oma esivanematest nii mõnegi loo.

Oma vanaema emast olen kirjutanud.
Nüüd siis lugu vanaisa isast.

See pole minu lugu, sain Mango käest, kes jälle omakorda oma isa mälestusi üles kirjutas. Mango isa ja minu vanaisa olid vennad.
...

Jaan on minu vanaisa isa.

Vanavanaisa Jaan sündis 1865. aastal Tudulinnas. Jaanil olid vennad Aabel, Karla, Kristof. Jaani isa nimi oli Tiido (1841-1904) ja ema Miina (1844-1913).

1874 kolis Tiido oma perega Tudulinnast ära Mäetaguse valda Vaabo külasse Sepa tallu.
Pojad polnud talust huvitatud, kes kaela kandma hakkas, see talust jalga lasi.

Jaan sai koha Jõhvi mõisa metsavahiks ja elama asus ta Purusse, kus asus ka tema vahtkond. Jaan oli enne isakodust lahkumist naise võtnud, Tagatalu Jakobi tütre Kadri.
Nüüd elas Jaan oma naisega Purus ja pere hakkas kasvama. Esimene tütar Anete suri noorelt ja Jaan olla öeldnud, et Jumal võttis lapse kirikuvõlgade katteks.
1893 sündis Elfriide, 1895 Johannes, 1899 Eduard (Mango isa), 1902 sündis Oskar, 1904 Dedrik-Jakob (minu vanaisa), 1908 tütar Ida ja 1912 poeg Bernhard.

Pere oli suur, vanemad lapsed pandi tööle, kes karja, kes muudele talutöödele. Vana Jaan oli ka jahimees ja üks metsavahi ülesanne oli mõisasakste toidulauda ulukilihaga varustada. Kuna saksad eelistasid linnuliha, jäi suuremate loomade liha sageli metsavahi pere söögilauale.

Hädad ei käi mööda metsapuid, hädad otsivad inimesi. Vana Jaanile tuli kallale haigus, luupõletik, ja jalg tuli amputeerida. Operatsioon tehti Tallinnas Greifenhageni kliinikus. See võis olla 1910. aasta paiku. Metsavahi tööst tuli nüüd loobuga, aga oli veel olemas elukindlustus, mida Jaan hakkas mõisalt nõudma. Et tegemist ei olnud tööõnnetusega, keeldus mõisnik seda välja maksmast. Jaan andis asja kohtusse ja võttis ka advokaadi.
Jaan Poska oli see, kes seaduse tundjana pidi abiks olema.

Esimene kord läks asi tühja, aga advokaat soovitas edasi kaevata. See oli tegelikult vanamehe lollitamine, sest ka teisel korral oli lugu sama. Jaan loobus edasisest nõudmisest, iga kohtuistung läks talle maksma 25 rubla, aga see oli tol ajal lehma hind.

Siis kolis vanaisa Jaan Iisakusse, tema äi, Tagatalu Jakob, aitas ta seal otsa peale. Äia, aga küllap ka vendade abiga sai ehitatud 2korruseline maja otse peatänava äärde. Jaan õppis uue ameti ja hakkas kingsepana tööle. Oma kolmele vanemale pojale õpetas ta ka ameti selgeks.

Jaani naise Kadri vend Danel oli saanud gümnaasiumi hariduse ja õppinud telegrafistiks. Algul töötas Jõhvi raudteejaamas, kuid siirdus siis Venemaale. Sedamööda, kuidas raudtee ehitus Venemaal ida poole nihkus, läks Danel kaasa kuni Irkutskini. Daneliga kaasas oli tema naine Alma, neiuna Vähi.
Irkutski lähistel hakkas Danel pidama loomi, et siis linna turule piima viia. Loomi oli palju, nii 100 ringis, lisaks oli tal veel saeveski, kus lõigati laudu.

Danel kirjutas oma vend Hiiobile ja õemees Jaanile, et nad ka Euroopast sõjajalust ära tuleks. Hiobile see ei sobinud, kuhu sa talu jätad, kuid Jaan otsustas sõita. Jõhvi jaamast üüriti kaubavagun, laaditi peale tööriistad, nende hulgas ka kingsepa õmblusmasin, võeti kaasa toidukraam, ja läkski lahti sõit vabatahtlikena Siberisse. Lapsed võeti kaasa, välja arvatud vanem poeg Johannes, kes oli sõjaväes.

Pärast paarinädalast loksumist raudteel jõutigi Irkutskisse, kus onu Danel nad lahkesti vastu võttis ja aitas neil sisse elada. Jaan hakkas tegema jalatseid, et sellega perele elatist teenida. Jõudumööda aidati onu Danelit tema ettevõtmistes. Juba lehmade lüpsmine oli suur töö, seal sai õde Elfriide kaasa lüüa.
...

20ndate aastate algul sõideti tagasi koju, vanem tütar jäi maha, sest tema oli endale venelasest mehe leidnud ja temaga abiellunud, maha jäi ka poeg Eduard, kes oli valgete poolt sõjaväkke värvatud.

Vanaisa päevik Siberi ajast.

Jaani pere jõudis tagasi Eestisse ja Iisakus avati jälle kingsepa töökoda.
...
Lisan ennast fotojahti, sest mõlemad fotod olen algmaterjali pealt ise maha pildistanud...
...

Ruuduline käsitöö

...

Fotojaht selline. Ruuduline.

Ma ei tea, võib-olla on maailmas palju ruudulisi asju, aga mulle tuleb eeskätt käsitöö meelde.

Isegi "Käsitöö entsüklopeedia" on mul mingil määral ruuduline.


Olen omal ajal pildi teinud (kevad 2009) tõenäoliselt selle pärast, et uue raamatuga eputada.
Ei saa ju ostmata jätta, kui heal raamatul hind poole peale tõmmatud :)

Mul on teisigi ilusaid ja õpetlikke raamatuid, aga lõpuks on kõik see, mis teinud olen, ikka oma äranägemise järgi kokku pusserdatud.

Kardin köögis.


Padjale püür.


Ruutudest kokku pandud lapitekid.


...
Ja lõpuks vaatas mind süüdistavalt neiu Roosi, et mina ka, mina ka.
Kuidas ma enne ei märganud?

Roosi puhta ruudulises täna.

...
Teiste ruudud
...

Fotojaht: purgis

...
Mida kõike on võimalik purki panna!

Kurgipurki mett nõrutada ja hapukoorepurki piima kallata.


Purgis saab hoida poodi-mängimise-raha.


Ja siis on mul selline eriline purk. Kingituseks saadud.


Põhja alla on kirjutatud - HEADE MÕTETE PANIPAIK.

Otsisin selle täna hommikul välja.
Mitte ainult pildistamise jaoks.

On lihtsalt kohta vaja, kuhu head mõtted kokku korjata.
Vastukaaluks hommikusele tusatujule.
...
Mida veel võib purki panna?
...