Aru ma ei saa, miks nad teda maha tahavad võtta. Et kujutab ohtu inimestele... no ma ei tea, Tallinnas on ka mitmed tornid, mille otsa ronimine on ohtlik. Ega neid siis sellepärast maha ei pea võtma, las õilmitsevad rahva rõõmuks.
Kõige parem aeg oli see, kui mu lauatelefon ei helisenud. Täitsa uus ja korras aparaat, ainult üks viga… ei tee häält.
Sündinud tummana.
Et mis selles siis head võiks olla. Ega ma enne aru ei saanudki, kui hääletu oli hääleka vastu ümber vahetatud.
Siis hakati mulle sageli helistama. Mitte tuttavad, nemad olid juba harjunud mobiili peale.
Aga mulle hakati pakkuma.
Raamatuid.
Ajalehti.
Ajakirju.
Tolmuimejaid.
Õhuvärskendajaid.
Lõpuks ma enam ei teinud väljagi, las heliseb. Mul on nõrk iseloom, ma ei suuda sellele intensiivsele pakkumisele vastu panna. Võiks ju öelda, et raha pole, aga kuidagi piinlik valetada, kui natuke ikka parasjagu on. Nii et olen hea saak igasugu proovireisijatele.
Viimane kogemus oli Ülemiste keskuses.
Kaks kaunist noort näitsikut kargasid ligi ja saanud teada, et “kjõnelen jeesti” keelt, hakkasid sellise intensiivsusega toimetama, et mul kadus mõtlemisvõime.
Et nemad tahavad midagi mulle näidata ja proovida anda.
Kuna olin end juba rajalt maha lasknud võtta, olin kõigega nõus, las näitavad ära, saaks kiiremini minema.
Et näita oma kätt.
Nojah, marjakorjamine ja seente puhastamine, mu näpud olid parim materjal pakutava kauba testimiseks.
Mingi liivapaberi, siidi ja lõpuks sametiga lihvides löödi mu pöidlaküüs läikima, õlitati servad ja lõhnastati käenahk. Isegi küünealune parkunud nahk läks heledamaks.
Siis topiti mingid pudelid nina alla, et milline lõhn neist meeldib. Üritasin jooksu pista… ei õnnestunud. Pidin enne lõhna valima.
Vahet polnud, kõik lõhnasid.
Valisin esimese ettejuhtuva… ja üritasin uuesti pageda... ei õnnestunud. Asjad pakiti sujuvalt tumesinisesse kilekotti, pisteti pihku ja öeldi… 500 kr
Appike, ma ei taha maksta 500 kr. Ma ei taha osta. Hakkasin ennast vaikselt eemale nihutama.
Siis saadi mul sabast kinni, torgati taskukalkulaator nina alla… ei taha osta, no mis me teeme, laseme hinda alla. Natuke nakitsemist ja ekraanil näitas 450 kr. Raputasin pead… ikka ei taha.
Aga selleks ajaks olin juba ära hüpnotiseeritud ja jalad ka enam ei allunud.
Näitsik nakitses jälle kalkulaatori all, sosistas salapärase häälega, et ma ei tohi sellest rääkida… aga ma saan selle komplekti 350 krooni eest.
Ma sain aru, et ma ei pääse.
Mul oli see 350 krooni.
2 nädalat ei vaadanud ma kilekoti poolegi. Täna avastasin, et näpud on endiselt hukas, üks pöial ainult vähe normaalsem.
Ja siis ma lihvisin, algul liivapaberiga, siis siidi ja sametiga. Viilisin. Õlitasin. Kreemitasin.
Pole viisakas võõrasse rahakotti oma nina toppida, aga mis teha - mis teha… juba ammu ootan, millal mõni ajakirjadest oma elu- ja olustikujuttudes tutvustab noort ema, kes emapalga lage näeb ja kelle heaolu nimel valitsus igasugustest kompromissidest keeldub.
Tahaks oma ihusilmaga … kasvõi klantspildil … näha ja kuulda tema edulugu tööst, kus palk on nagu on, st 35 000 kr kuus. Ja milline on see tita, kelle heaolu valitsusele sedavõrd korda läheb, samas kui paljulapseliste või sissetulekuta perede käekäik suht suva on.
Et miks siis selline uudishimu?
Kui ma oleks kade, siis ma oleks vait ja mossitaks nurgas.
Mõtleme halva tuju heaks, viletsa ilma ilusaks, igava päeva huvitavaks.
Piinlikud vahejuhtumid võib lõbusateks mõelda, ainult peab neil laskma laagerdada. Hapukurkmaitseb mulle ka hoopis rohkem kui värske.
Üks avameelne ülestunnistus seltskonnas… no et ma pole sellest mitte kellelegi rääkinud, aga teile räägin…
Mobiil kraanikausis… või kempsupotis… või siin ja seal… kes seda täpselt mäletab.
Kohe tuli oma piinlik-naljakas vahejuhtum meelde. Ja pole ka kellelegi rääkinud. Rääkisin siis.
Et paar nädalat tagasi olin kohe täitsa haige. Mitte ainult et paha oli olla, kimbutas isegi selline haruharv nähtus kui palavik .
Et temperatuuri kontrolli all hoida, torkasin kraadiklaasi kaenla alla. Ja ju magasin edasi. Igatahes oli ärgates protseduur ning abivahend täiesti meelest läinud, vetsus käies kuulsin küll et miski asi kolksti kukkus, aga otsingud tulemusi ei andnud ning seostasin selle oma kõrge palavikuga.
Hallutsinatsioonid.
Et hallutsinatsioone kontrolli all hoida, otsustasin end kraadida. Aga mida pole, seda pole, antud juhul siis kraadiklaasi. Ähmaselt hakkas reaalsustaju tagasi tulema… magamine, kolks, kadunud kraadiklaas. Otsisin veelkord ja hoolikamalt läbi selle olulise paiga … ei pole.
Kerge kõhedustundega sukeldusin kättpidi torustikku… ja seal ta oligi.
Näitas miski 38 kraadi sooja ka, aga kolleegid kinnitasid, et külmas vees oli näit oluliselt alaneda.
...
