Küll nüüd ütles

...

Pealtkuulatud kõnelus.

Õpetaja: "Tahad, ma räägin sellest sinu emaga?"

Lapsuke: "Ei ole vaja, ta juba käis psühhopeedi juures."

...

Kuulaks inimesi... järelkuulamine

...

Kirjutab Enn Vetemaa. 

"Teele".

Mis see küll on, mis sunnib meid minema?

Luuleruum.

...

Loeb Tõnu Mikiver.

Sonett 126

Oo, armas poiss, kes viivitama sunnid 

veel aega, 

et ei torma kiired tunnid...

...tal tuleb maksta viivituse hind,

et saada rahu, loovutab ta sind...

...

Räägib Lembit Ulfsak.

Lõike intervjuudest.

...

Kalju Komissarov... saates Ahjualune.

...

Teele

Märts 2017...  6.märts, 21.märts, 22.märts, 28.märts...
Nii lihtsalt on.

...

Sõnavahetus

...

Kui mul sõnu pole, olen sõnatu.

Enamasti mul neid siiski jagub.
Sõnu.

Aga vahet ju pole... jagub... ei jagu.

Tihti on nii, et mul vahet pole.

Siis ma olen vahetu.

...

Rahauputuse asemel pangalaen

...

 

Teatrirahvas omab tervet ellusuhtumist.

Kui rahauputust ei tule, olge lahke, pakume pangalaenu.

Tegelikult pole kena teha nalja, aga raadio ju ütles.

Et tänane etendus "Rahauputus" on asendatud etendusega "Pangalaen".

Näitleja haigestumise tõttu.

Ma ka... kodus täitsa haige. Oleks vaja, et keegi tuleks ja asendaks.

Kodustes toimetustes.

Ja homme tööl.

Eriti tööl.

Rahauputust ei luba... alla Eesti keskmise.

...

Vesi sees ja vesi väljas

...

Mu elus on olnud ikka mitu perioodi, kus vesi väljas.

Maal vanaema juures.

Korralik kaev õue peal ja imehea puhas vesi kaevus.

Või siis lapsepõlveaegne Pärnu-kodu, kus pump asus tänaval ja köök oli nii külm, et mõnelgi talvehommikul oli veeämbril jääkirme peal.

Suvekoduski kaev õuel, kahjuks on vesi vähese tarbimise tõttu kahtlasevõitu, nii et joogivee toome poest pudelitega kaasa.

Seda, kuidas 90ndate algul seda kaevu kaevati, seda mäletan hästi. Kõigepealt käis ema, sõrmus niidi otsas rippumas, õuel ringi.

Otsis veesoont.

Vesi selles kaevus oli ka hea maitsega.

Kaasa vanavanemate kodus oli vesi sees... pump oli köögis.
See on üks ägedamaid vesi-sees, mida ma näinud olen.

Rohkem on olnud minulgi neid kodusid, kus vesi sees.

Ja hea on, et vesi majas, muidu jookse ise nende pangedega sisse-välja.

Miks selline vesine lugu?
 
Ei midagi eriskummalist.
Täna on rahvusvaheline veepäev.

Kummaline on ehk ainult see, et eile oli koduõu nii vesine, et jäime autoga kinni.
Ei edasi, ei tagasi.
Õuepeal pole seda küll varem juhtunud.

Mere äärde sõites on olnud nii ohtu kui olukordi, kus auto pehmel teel edasi ei saa.

Või need ajad, kui vanaema juurde tulnud külalised pidid osa teed autot lükkama.

Välja tõstma.

Kuidas kunagi.

Aga mis tähtpäevadesse puutub... on palju veidramaid päevi, mida tähistada.

...
Teemasse  "100 head asja".
Viiekümne neljas.
Vesi... sees.
...

Joone peale jäämine

...

Hommikustes  Vikerraadio-uudistes öeldi, et Pärnu - Narva joonel tuleb päev päikesepaisteline.

Joonele me täpselt ei jää, ilmselgelt joone peale... ja päikesepaistet jagus tundideks.

Mõtlesin, et lähen metsa, peab end ikka lõpuks toast välja kangutama. Läbi talve on ainsaks aktiivseks liikumiseks olnud teatejooks lühidistantsil puukuur - ahjuesine.

Kuna  lisaks raadiole räägib minuga ka kalender (et hoida tasakaalus seda, et kaasa peaaegu üldse ei räägi), siis olulise infona sain teada: täna on talve viimane päev.

Mis polegi iseenesest eriti oluline, sest talve nagu enam ei mäletagi.

Mäletan, et pidevalt on olnud libe, et nii mõnigi on kukkunud, sealhulgas mina ise ka.

Iga päev on tulnud ahju kütta, mis sest, et korralikud külmakraadid jäid olemata.

Paaril korral olen harjaga lund trepilt maha pühkinud.

Kui see ongi talv, siis olgu peale.

Aga eesmärgistasin oma tunnise kõnnaku ja läksin otsima ja pildistama märke, mis kinnitaks, et meil on talv olnud.

Paar valget laiku metsa all, paar tumedaks tõmbunud lumekuhjatist teepeenral... pildistamiseks ei midagi.

Õnneks üks jäine loik metsateel veel poriks sulamata.

Selline siis talve viimane päev.

Metsas... mis oli tegelikult üsna kevadist nägu.

...

Unepäev ja uneöö

...

Miks küll rahvusvaheline unepäev... öö ju peaks magamiseks olema.

.

Arvan mina.

Mina, kes tegelikult vahet ei tee: kui ikka magada saab, siis magan, olgu see päev või olgu öö. 

Miski probleem pole juuksuritoolis silm kinni panna ja hetkeks unehõlma vajuda. Kaua hetk kestab, seda ma ei tea, kella ju ei vaata.

Telekast kriminulli vaadates on hetk küll vaid hetkeline... aga siiski piisavalt pikk, et ärgates nuiama hakata: "Ole hea ja ütle, kes oli mõrvar." 

Headel päevadel kaasa ütleb ka. 

Aga mitte alati.

Minu suurim saavutus on väike tukastus hambaarsti juures.

Ei, ei... mitte järjekorras oodates, see aeg läheb kiiresti.

Aga kui doktor hammaste kallal toimetas, siis ühel hetkel tundsin, et see pole enam mina, kes suu pärani toolis lebab.

Mina heljusin kuskil muus maailmas... unemaal.

Nii et mulle see unepäev rahvusvahelisena kõlbab ka.

Aga seda, et ma täitsa uneprobleemitu oleks, seda ma öelda ei saa.

Mõnikord öösel läheb uni ära.

Tõesti vaid mõnikord.

Kui tööle minna pole vaja, pole ka probleemi.

Pigem nauding, et ei pea veel tõusma, et võib lihtsalt olla. 

Aga kui ikka töönädal pooleli ja magamine oluline, on mul oma nipp.

Avastasin selle täiesti juhuslikult.

Mul on üks plaat, mida kuulan, kui hingerahu napib.

Ühel ööl panin selle mängima, et kui ei maga, siis kasutan aega.

Naudin ööd ja rännakut.

"Rännak rõõmu allikale." 

Ei õnnestunud pikalt nautida, juba esimesed helid tõid rahu hinge, jutt viis mõtted teistele radadele.

Robert Jürjendal ja Jaan Tammsalu.

Kokku 53 minutit.

Minul kulus uinumiseks vaid mõni minut.

Rännak rõõmu allikale...

...

Ei mingeid õigusi

...

See juba vana lugu, aga miskipärast on postitamata.

Lugesin läbi uudise, kas kool võib nõuda.

Kui ikka tüdruk seelikut kanda ei taha.

Ja et tüdrukud pole nõus... pole nagu õige ja puudub õigus.

Mind hakkab see juba huvitama. Millal on õigused, millal kohustused.

Ja kellel on.

Õigused. Kohustused.

Lapsed teavad, et neil on õigused.

Või kas ikka teavad, mõnikord küsivad ja kontrollivad.

Mingi x aeg tagasi võtsin fotoka ja pildistasin demonstratiivselt maha loobitud paberit ja pahna.

Õpilased täpselt ei teadnud, sest kohe kuulsin küsimust.

Et kas õpetajal on õigus pildistada?

Ega ma täpselt ei tea ka, pean end seadusega kurssi viima.

Aga mis seelikusse puutub... tegelikult on ju kohustus täita kooli kodukorda.

Isegi kui seelikut peab kandma.

Aga artiklis oli arvamus:

"Poisid, nemad võivad kanda vabalt liikumist võimaldavat, mugavamat ja ilmastikukohasemat riietust, aga sina, tüdruk, ei või."

Just minu arvamus. Poisid võivad vabalt kasvõi seelikus käia... mul sellest isegi foto olemas.

Poja seelikus.

...

Pealtkuulatud kõnelusi... lisa

...

Selline lugu.

Peale tunde puhkeruumis.

Kolleeg 1: "Mul jäi 9. klassi õpiabi tund ära. Üks Piiga tuli ja ütles, et peab ära minema, talle tuli mees autoga järele.
Ja kohe teine ka, et tema ka peab ära minema. Mees tuli järele."

Kolleeg 2 (vaatab aknast välja): "Veel üks, kellele mees autoga järele on tulnud." 

Vaatan ka aknast välja.

Ja hakkan kiiresti asju kokku korjama.

Mehi ei tohi ju oodata lasta... muidu teine kord ei tulegi.

...

Õpetaja on pahane: "Vanasõna - valel on lühikesed jalad - oled kuulnud?"

Õpilane (6.kl): "Ma olen teist pikem."

Õpetaja ei uskunud.

Mõõtsid ära... tuleb tõde tunnistada, õpilane oligi pikem.

...

...

Sõnaseaded... ajas tagasi

...

Usun, et see külalisteraamat oli vanaemal ja vanaisal olemas päris nende aegade algusest, mil nad endale 1939. aastal maakodu ostsid.

Maakodu... selles kodus elasid nad üle keerulised sõja-aastad, nägid kõrvalt, aga said ka osa kolhooside asutamise ajast. 

Metsad, mis talu juurde kuulusid, riigistati.

Seal asuvad hooned, mis on pakkunud peavarju läbi aegade küllap sadadele ja sadadele... omadele ja võõrastele. 

Sealt on võetud vastu lähedasi ja sõpru, saadetud teele, varjutud ja varjatud, kostitatud sugulasi, sõpru, tuttavaid, tehtud tööd ja peetud pidusid ja pulmi.

Seal on elatud aasta läbi, seda on kasutatud suvilana.

Kuidas aeg asjad seadis.

See on imedemaa, eriti minu jaoks.

See on osake minu lapsepõlvest.

Täna on emakeelepäev.

Kirjutan välja mõned kirjatükid külalisraamatust.

Sõnaseaded... ajas tagasi.
Aeg, mil olid ema lapsepõlve ja noorusaastad.

Ega pole ka just kerge tõusta

poole ööajal üles - selle eest oli aga

ka jõululaupäeval saun ettem igast 

linnasaunast. Viht, sutikas, oli aga 

veidi väheste lehtedega.

Jõululalaupäeval 1942

Pärni

(Pärni tõusis öösel kell 2 üles ja hakkas 

sauna kütma. Vihaks oli vana saadu hagu)

Õ.M.

...

Laul teeb rinna rõõmsaks.

Muusikas ununevad mured.

Töö, mis tehtud rõõmus, muretuses

kannab alati rohkem vilja

kui töö, mis tehtud selleks, et ta

just tehtud peab saama. 

Lahke meel edu tööle 

kajastub siin kõikjale.

onu Ets 

27.märts 1943

...

 

Inimesed tulevad ja lähevad, möödub aeg

- ja nad pole enam muud kui näod või ununenud nimed.

Atsi

25.XII 1948

...

Liigne hellitamine

...

Tegelikult oli neid roose rohkem. 

Kolmele sai hukatuslikuks liigne hellitamine: soe tuba ja päikesepaiste.

Kui naistepäevajärgsel päeval töölt koju tulin, olid õied viiekesi kõik longus. 

Sain kohe kurjaks, torkasin nad vartpidi kuuma vette, ja siis vaasi tagasi ja nurka seisma.

Mõnele mõjus, mõnele mitte.

Nurgas seisjatest kahest said krapsakad õied, teised kolm norutasid edasi.

Nii see on, liigne hellitamine ei too kasu, aga mõnele ei aita ka karistus... 

Õieilu... juba viies päev

...

Mis sai potist?

...

Ostsin endale uue poti.

Sellise paariliitrise.

Vana pott oli peaaegu sama suur.

Aga miks siis uus?

Mis sai vanast potist?

Ikka juhtub... mul on ennegi juhtunud.

Millalgi kauges minevikus... aga see on juba teine lugu.

Praegune lugu oli nii, et viimane supitilk jäi natukene liiga kauaks keema.

Rammus kanapuljong.

Uskumatu, et üks hea asi nii võikalt võib lehkama hakata, kui teda liiga kaua kuumutada.

Ja nii jubeda väljanägemise omandada.

Peitsin poti kuuri alla, häbi ju ka natuke.

Et nii hooletu olen.

Ostsin uue poti.

Aga vanast heast potist ka kahju.

Eile tõin poti kuuri alt välja, panin veidi vett sisse ja jätsin õue ligunema.

Täna hommikul võtsin asja ette... 

Miks ma seda kirjutan?

Sest üllatus-üllatus, pott oli mulle andestanud.

Vähe sellest, tänutäheks, et teda prügimäele ei saatnud, valmistas ta mulle hommikuks kingituse.

Ilus ju!

Mis sai potist?

Veidi küürimist... ja puhtaks ta sai.

Nüüd peab normaalsele väljanägemisele lisaks normaalse lõhna ka saama.

Küll ma midagi välja mõtlen...

...

Kui oskaks, siis teeks

...

Mul on päris tihti see tunne.

Et kui oskaks, siis teeks.

Tegelikult olen ma valmis ka õppima.

Kas ma just tegema hakkan, seda ma ei tea, aga täna õppisin selgeks mitu erinevat tehnikat, kuidas vanale mööblile uus nägu anda.

Nii et... kui ma hakkan tegema, siis ma juba natukene oskan.

Ehk hakkangi... vanast mööblist puudust ju pole.


Töö nägi välja selline, et algul mitu kihti värvi. Ja vaha.

Siin on kokku kuus kihti.

Valikuvõimalus oli suur, aga ma tagasihoidlikult, ainult alt vasakust nurgast. Või naabri käest.

Kui kihid kuivad, toimus vanutamine.

Vanaaegse välimuse loomine mitmel erineval viisil.

Ja lõpuks peale veel kiht vaha... või lakki.
Kes seda enam täpselt mäletab.

Aga seda tean ma täpselt, et Autentico Vintage kriidivärvid.

Sobivat nii betooni, puidu, klaasi kui plastiku värvimiseks.

Meie siis  vineerist plaadile.
...

Kanditud kaart

...

Enne seda aega, kui lapselastest vanim 5 sai, olin ostnud sünnipäevakaardi. 

Et hea võtta, kui tähtis päev käes on.

Kuidagi juhtus nii, et juubel küll oli, kindlasti kink ja pidu ka... aga kaart jäi kasutamata. Ehk olin neid igaks juhuks kaks varunud, kes seda enam mäletab.

Nüüd saab noormees varsti-varsti 17.

Kuna kaart (tegelikult selline lihtne ja igapäevane, ainult number 5 peal) kujutas poissi ja autot, siis ilmselgelt järgmised tüdruk-lapselapsed sellele ei pretendeerinud.

No ja siis sai järgmine poiss 5 aastat vanaks... aga jälle jäi kaart kasutamata.

Aeg ajalt sattus ta mulle pihku, kui kappi koristasin.

Aga mitte õigel ajal.

Nüüd on noormees juba 6 ja rohkemgi vana.

Homme on kolmas võimalus, esimese noormehe väike vend saab viieseks.

Panin juba kaardi kapi peale, kui ikka selline pika ajalooga pildike, siis tuleb käiku lasta.

Kuigi jah... varuvariant on veel olemas, see pisi-poiss, kes kohe aastaseks saamas, tal tuleb ka.
Viie-aasta juubel.

Ja mitte teab-mis-kauges tulevikus. Juba nelja aasta pärast.

Aga pildil on homne 5-aastane... 4 aastat tagasi.

...
Nonii... võiks arvata, et 5aastane on juba suur... aga ei ole.
Vähemasti selle pildi peal tundub, et kasvuruumi veel on ;)

 ...

Riided seljas

...

Kuna mul muusikaline kuulmine absoluutselt puudub ja muusikaline maitse, nii kui palju kui seda üldse on, veab ka alati alt (ma pole kunagi ühelgi lauluvõistlusel võitjat õigesti ennustanud), siis võtsin ennustamiseks teised kriteeriumid.

Vaatasin šõud ja esinejate riietust.

Kerli šõu oli päris meeleolukas, mulle meeldis.

Aga Laural oli kõige rohkem riideid seljas, tema miskipärast trikoovoorust osa ei võtnud... see meeldis isegi rohkem.

Ja ennäe! Seekord läks mu ennustus täkke!

Laura oli parim ja Kerli  paremuselt teine.

Nii et tasub ennast korralikult riidesse panna küll ;)

Mehed olid muidugi enamuses soliidselt ülikonnas... ja Koit on teada tegija!

Reklaamklipid meeldisid mulle ka, iseasi, kas need kõik just selle koguperesaate vahepaladeks sobisid.

Foto: Eesti laul Lauluväljakul

...