Unepäev ja uneöö

...

Miks küll rahvusvaheline unepäev... öö ju peaks magamiseks olema.

.

Arvan mina.

Mina, kes tegelikult vahet ei tee: kui ikka magada saab, siis magan, olgu see päev või olgu öö. 

Miski probleem pole juuksuritoolis silm kinni panna ja hetkeks unehõlma vajuda. Kaua hetk kestab, seda ma ei tea, kella ju ei vaata.

Telekast kriminulli vaadates on hetk küll vaid hetkeline... aga siiski piisavalt pikk, et ärgates nuiama hakata: "Ole hea ja ütle, kes oli mõrvar." 

Headel päevadel kaasa ütleb ka. 

Aga mitte alati.

Minu suurim saavutus on väike tukastus hambaarsti juures.

Ei, ei... mitte järjekorras oodates, see aeg läheb kiiresti.

Aga kui doktor hammaste kallal toimetas, siis ühel hetkel tundsin, et see pole enam mina, kes suu pärani toolis lebab.

Mina heljusin kuskil muus maailmas... unemaal.

Nii et mulle see unepäev rahvusvahelisena kõlbab ka.

Aga seda, et ma täitsa uneprobleemitu oleks, seda ma öelda ei saa.

Mõnikord öösel läheb uni ära.

Tõesti vaid mõnikord.

Kui tööle minna pole vaja, pole ka probleemi.

Pigem nauding, et ei pea veel tõusma, et võib lihtsalt olla. 

Aga kui ikka töönädal pooleli ja magamine oluline, on mul oma nipp.

Avastasin selle täiesti juhuslikult.

Mul on üks plaat, mida kuulan, kui hingerahu napib.

Ühel ööl panin selle mängima, et kui ei maga, siis kasutan aega.

Naudin ööd ja rännakut.

"Rännak rõõmu allikale." 

Ei õnnestunud pikalt nautida, juba esimesed helid tõid rahu hinge, jutt viis mõtted teistele radadele.

Robert Jürjendal ja Jaan Tammsalu.

Kokku 53 minutit.

Minul kulus uinumiseks vaid mõni minut.

Rännak rõõmu allikale...

...