Kohustuslik element

 ...

Hommikune eravestlus kaugsugulasega*

- Kodus tagasi?

- Liepajas veel. Õhtul millalgi võiks jõuda.

Ja kohe tuli foto.

Tundus kuidagi tuttav. Vaatasin kiiresti üle oma eile tehtud viimase pildi.

Ja saatsin vastu, koos kommentaariga.

- Mina tulin eile. Väga sarnased pildid. Isegi porgand... sort ainult erinev.

Kuna kaks jahtijat juba on, siis kes soovib, saab ka meiega ühineda.

Meie siis...

Osaline

Tegelinski

Kohustusliku elemendi võib kahe foto põhjal ise valida ;)

...

Kaugsuguluse selgituseks

 * minu vanaema oli tema ema ristiema. 

...

Laske mind lavale!

 ...

Juulis on juhtunud nii, et olen osa saanud kolmest erinevast kogukondlikust üritusest. Et minna lihtsama vastupanu teed, ei hakka päevakava ega emotsioone blogisse panema, vaid üritan igast sündmusest leida sobiva  foto teemal, mis päris juhuslikult pähe kargas, ja lahkelt juulikuise fotojahi teemaks saab kuulutatud. 

Osavõtjad on teretulnud, aga kuna peaauhind jääb välja andmata ja võitja selgitamata, võib täitsa vabalt osalemata jätta.

05.07.2023

08.07.2023

27.07.2023

...

Oh neid mehi küll!

 ...

Mul on üks riiul, kuhu vanu lasteraamatuid olen kogunud. Mõtlesin täna, et tõstan välja, võtan tolmu, vaatan üle, lappan läbi.

Esimesed kümme raamatut... aga nagu selgus, mitte ainult lasteraamatud, tekitasid minus kummalise tunde. 

No on ikka omamoodi mehi siin ilmas, poisslastest rääkimata!

"Pinocchio"... autor Carlo Collodi 

"Kolumats"... Heinrich Hoffmann 

"Wabahärra von Münchhausen" ... Gottfried August Bürger 

"Härra Huu"... Hannu Mäkelä

Puhtal kujul just meessoost peategelased. Ja veidi imelikud.

Järgmised kaks raamatut on ka meestest.

"Rembrandt"... Theun De Vries

"Paganini"... Anatoli Vinogradov

Nende meeste kohta ei julge sõna võtta, ma ei usu, et ma neid raamatuid kunagi lugenud olen, aga see, et pole taaskasutuskauplusesse pakkunud, on ilmselgelt märk sellest, et lugemine on kunagi aastaid tagasi plaani võetud. Ilmselgelt on plaan seni täitmata. Aga mis nimitegelastesse puutub, geeniused on tõenäoliselt ka omamoodi kiiksuga. 

"Rembrandt'i" vahel on veel üks ajalooline brosüür. 

Järgmised neli raamatut on ka, igaüks omamoodi, meestega seotud.

"Kangelase märkmik", autor Klara* Jarunkova

"Tagametsa tiivuline pere", Jüri Piik**

"Kõrbe pale" ***, Boris Feodorovitš

Ja punkt juhuslikus valikus riiulist välja tõstetud raamatukuhilale, Tammsaare "Tõde ja õigus" II osa. Seda peaksin ma ehk kuhugi ajaloo- või kirjandusmuuseumile pakkuma?

Sellised raamatud täna ette juhtusid. 

Täiesti juhuslikult.

...

Rohkem juttu:

* Vahelduseks ka üks naine. Nimi Klara on minu jaoks paljuütlev, sest vanaema oli oma elus ligi 30 aastat Klara... kuni ta 1930ndatel oma eesnime muutis. Kahtlustsn, kas tema järeltulevad põlved seda üldse teavad. 

** Tõlkija ja lastekirjanik Jüri Piik on kirjutanud neli loodust tutvustavat ilukirjanduslikku lasteraamatut. Arvestades ilmumisaastat 1955, pole see minu raamat. Lugenud olen, ju ta seepärast minu kätte on jäänud.

*** "Kõrbe pale" on järgmine võõras raamat minu riiulis, sisse on kirjutatud Ennu nimi. Raamat on ilmunud 1952. aastal, kui Enn oli 13 aastane. 

Eile oli Ennul sünnipäev, vestlesime (kirjutasime) teemal sünnipäev ja universum. Üritasin talle tõestada, et Jumal lõi maailma, aga ta ei jäänud vastust võlgu. 

Seda räästa rästaid ja Austeni raamatut ma pole lugenud.

Teised jah. Ma lisaksin veel 4 Universumi seeria raamatut.

Lugesin just, et elu on tekkinud aine iseorganiseerumise

tulemusena, ilma jumala abita. Jumal on inimese loodud,

mitte vastupidi. Enne Darwini evolutsiooniteooriat oli inimesel

elu tekke ja arengu seletamiseks jumala abi vaja.

Egas midagi, vanemat inimest peab kuulama, tal suurem elukogemus.

26.07.23

...

Õigekiri ja kokkukukkumine

 ...

No õigem oleks olnud öelda, et õigekirja kokkukukkumine*. 

Või siis hoopis lahku.

Kokku- ja lahkukirjutamine. 

Kui juhuslikult jääb silma pealkiri "5 raamatut, mida iga üks peaks vähemalt korra elus lugema", siis mina mõtlesin, et vaatan vähemalt nende oluliste raamatute pealkirjad üle. Midagigi siis loetud. 

Sest ma ju ka olen üks, kui juba iga üks. Iga kaks oleks naljakam, igaüks suupärasem.

Aga vahet pole, hakkan lihtsalt otsast peale. Loen vähemalt pealkirjad läbi. 

Või loen üle... üks, kaks, kolm, neli, viis...

1. Loomade farm... see ju loetud! Rohkem kui korra. Ja kuulatud ka.

2. "Tappa lauluräästast"... see nüüd küll õige pole.

Kui juba räästast, siis ootaks vett.

Ükspäev näiteks sadas nii, et räästast voolas ojadena.

19.07.2023

Tappa lauluräästast kõlab veidrana.

Mul pildil pigem laudaräästas.

1932. aasta 2. aprilli Sakala teeb karmi aprillinalja poodust laudaräästas.

Kui juba tapmisest jutt.

Paar kolm Tarwastu noormeest kawatsenud naabertalu peretütardele, kes olnud weidi ebausklikud, teha aprilli. Selleks walmistatud õlgedest, riideräbalatest ja paberist elusuurune mees. Siis löödud tollele ampelmannile tohutu suur weripunaseks wärwitud puunuga rindu ja seotud nöör kaela. Öösel wastu esimest aprilli wiidud sarnane "meistritöö" naabertallu ja riputatud nööriga laudaräästasse, kuna poisid ise jäänud lähedalasuwasse metsa valvama. Hommikul pimedas läinud tüdrukud lauta loomi talitama ja lehmi lüpsma, aga walwajate meelepahaks ei näinud nad "poonut". Alles laudast ära minnes märganud tüdrukud werist ja koledat ampelmanni. Tüdrukud ehmunud koledasti, üks wisanud maha laterna ja täis piimapangi ning hirmsa kisamisega pannud punuma, kuna teine samas ära minestanud. Kui pererahwas ühisel nõul tulnud uurima poonu isikut, selgunud pettus. Metsas aga naernud poisid kordaläinud nalja üle pisarateni.

See on siis see räästa lugu.

Aga...

2. Harper Lee "Tappa laulurästast" on mul ka loetud. 

3. Jane Austen "Uhkus ja eelarvamus" ... ka mitu korda loetud.

4. Bill Bryson "Kõiksuse lühiajalugu"... lugemata.

5. Paulo Coelho "Alkeemik"... lugemata.

Just siis, kui ma päeval seda artiklit pinnapealselt lugesin ja "Loomade farmi" juurde jõudsin, hakkas raadiost tuttav lugu kõrvu. 

"Loomade farmis kõige targemad on sead!"

Kell oli 11.25

Nüüd on 23.25.

Aeg läheb ikka ruttu. 

Kokkusattumised sellised.

Kokkukukkumine* pole hea sõna, sel võib olla hoopis omamoodi tähendus.

Pere kokkukukkumise sündroom.

Wikipeedia ütleb, et see on mesilaste massilise kadumise fenomen, mille puhul täiskasvanud töömesilased mesitarudest ootamatult kaovad, kuid surnud mesilased tarust puuduvad.

Ilma mesilastetagi on selline kokkukukkumine kurb...

Ise ka ei tea, mis ma siia nüüd kokku kirjutasin, aga õigekiri ja kokkusattumised ja -kukkumised on igatahes olemas. 

Igaüks saab aru saada, kuidas meeldib.

Või ei meeldi.

Ja oma õigekirja luban ka parandada,

...

Carlos Ruiz Zafón, Hispaania kirjanik, on kirjutanud:

On öeldud, et kokkusattumused on saatuse armid. 

Aga kokkusattumusi pole olemas - me kõik oleme vaid oma alateadvuse marionetid.

(“Tuule vari”, 2001)

...

Kõik see muusika

 ...

Oli tark tegu keerata raadio Klassikaraadio lainepikkusele...  eile, üleeile, üle-üleeile.

Kuuel õhtul vahendas Klassikaraadio otseülekandeid, Pärnu Muusikafestivalilt kontsert koju kätte.

Kolmapäeval oli Järvi Akadeemia lõppkontsert. 

Kohal oleks muidugi elamusi rohkem.

Aga ma keeran päris tihti raadio just Klassikaraadiole. Mõjub kuidagi rahustavalt muu meediakära kõrval. 

...

Rahustavalt... nii nagu ka muusika kirikus.

Kirikukontserdil käisin kohal, paar nädalat tagasi Järva-Jaanis.

"Muusikaline teekond", Lembit Saarsalu 75

Sain aru, et õiges kohas õiget muusikat kuulata paitab kõrva, isegi džäss, mis muidu mu eelistuste hulka ei kuulu.

Ega ma eriline talent pole, arvustada ei oska, räägin nagu tunnen. 

Ilus oli, oli juubelijuttu ja muud juttu, muusikat, andekaid esinejaid ja hinge soojendavat meeleolu. Kirik oli rahvast äärest ääreni täis. Isegi sünnipäevalaulu laulsime: palju õnne, palju õnne, õnne soovime sul!

Õiges kohas, õigel ajal.

Seekord kirikus, kõik see muusika.

9.07.2023

...

Kes kirikus, kes külasimmanil. 

"Arhailised mehed"... jälle väga hea.

8.07.2023

Õiges kohas kuulamist väärt.

Linnulaul ja tuulekohin saatemuusikat täiendamas.

...

Ja kui oma lapsukesed musitseerivad, kõlab see alati suurepäraselt.

Isegi kui ainult video vahendusel kuulata saan.

Foto FB-st

...

Mardiga maasikal

 ...

Mardiga... kõlab paremini kui mardikaga, seepärast paningi talle nimeks Mart. 

Mul on elus mitu tuttavat Marti olnud, mõni neist juba igavikuteedele läinud. No nüüd on üks tuttav Mart juures.

Mardika-Mardiga saime maasikametsas kokku. Temal omad tegemised, minul omad. 

Kuni kohtumiseni.

Arvestades, et metsas on maasikaid ainult loetud hulk (mäletatavasti ükspäev sain +/- 200 maasikat), märkis mu silm selle ühe üksiku keskmise suurusega küpse marja kohe ära, ja soovimata kedagi segada, napsasin maasika omale. Ju ma veidi rohmakas või niisama hirmutav olin, igatahes mardikas lasi saagist/söögist lahti ja kukkus alla mättale. 

Lamajat küll ei lööda, aga kes on öelnud, et pildistada ei tohi?

18.07.2023

Edev mina, panin pildi kohe laiale publikule vaatamiseks. Hoolimata vähesest huvist (5 Views), sain päris ruttu tagasisidet*. 

Suhtumise kujunemisel on tähtis sitasitika must värvus ning maa sees elamine. Pärimustes ei tohi ühelegi mardikale kuidagimoodi liiga teha ja kui keegi selili kukkunud mardika jalule aitab, saab ta üheksa pattu andeks. Sitasitikat on nimetatud ka "Jeesu loomaks". Võib arvata, et niimoodi käituti kõikide mardikatega, kes sitasitikaga sarnanesid. Põlvest põlve perekonnaliinis edasi antuna pole see suhtumine tänini päriselt kadunud.
Hiiemäe „Kui selili sitika jalgade peale aitad“ 1991 „Eesti Loodus“ 7, lk 420–425

Kohe hakkas kergem!

Loomulikult ma aitasin sitika jalgadele... niipea, kui pilt tehtud.

Loomulikult ei teinud ma talle tahtlikult liiga.

Loomulikult on mul 9+ pattu, nii et oleks hea teada, millised neist nüüd mulle andeks on antud. 

Aga vahet pole, seegi hea tunne, et koorem õlgadel on kergemaks läinud.

Kogu tõde sellest, kuidas mardikaga maasikal käisime.

* Aitäh, Ireen!

...

Pilk peale söömisele

 ...

Eile tõin metsast koju kaks suurt puravikku. Oleks teadnud, et need ka leian, oleks esimesed pisikesedki ehk kaasa võtnud... samas kaks suuremat oli just paras kogus, et teha üks seene-kartuli panniroog kahele.

Kooritud, viilutatud ja mõni minut keedetud-kurnatud kartulid vähese õli ja võiga pannile. Veidi pannil praadimist, siis lisasin oma kaks puravikku... need olin juba enne pannil läbi kuumutanud. 

16.07.2023

Ja siis veel eelmisest päevast jäänud koos rohke sibulaga praetud singikuubikud.

Kõige peale pisut köögikoort ja pisut puljongilaadset* vedelikku. 

Mitte midagi ei olnud liiga palju ;) 

Pilt ununes tegemata.

Aga maitse oli hea ja tomatisalat sobib iga toidu juurde.

*Soolatud till oli otsakorral, loksutasin siis purgi tilga veega üle ja lisasin panniroale.

...

Päev kirjas!

 ...

Mõned mu harjumused mulle meeldivad, mõnedega lepin ja mõned käivad närvidele... aga neist ma ei räägi. 

Pigem ikka nendest toredamatest... mis on kiiksuga ;) 

Nii nagu eelmises loos öeldud sai, lubas eilne ilmateade tänaseks juulikuu kõige palavamat ilma. Lähedased reisil, neil pidi seal 34° olema. Meie 26 kraadi selle kõrval pole nagu kurtmist väärt.

Ja ega ma ei kurdagi.

Mul oli vahepeal lihtsalt komme suve kõige palavamal päeval ja päeva kõige palavamal tunnil rabasse  murakale minna. Kinnituseks, et ma seda mitte täna välja ei mõelnud, üks vana lugu.  Kummalised harjumused.

Head tava ei maksa raisku lasta, nii ma siis täna ka, ootasin, millal väljas juba palavaks oli läinud, ja läksin metsa. Seekord mitte rabasse, raba on natuke liiga kaugel ja pelgan, et ma pole rattasõidukorras.

Aga kahetunnine metsaring oli väga värskendav! Mitte niivõrd füüsiliselt, rohkem vaimse poole pealt! 

Ühesõnaga, tore oli.

Sai küll kahe sõnaga....

Algul korjasin 200 maasikat... nii umbes. 150 juures läks lugemine sassi.

Ülejäänud on mustikad pluss maasikatest kuhi peal.

Kui nüüd keegi küsib, kas metsas mustikaid on, olen sunnitud tunnistama, et ei ole. Ma ei usu, et keegi peale minu veel selline marjuline on, kes kolmveerand liitri marjade pärast poolteist tundi mööda metsa on nõus seiklema. 

Aga mulle meeldib mu elutõde, et vähem on parem ;) Ja mets meeldib ka. 

Õnneks oli fotokas tagataskus. 

Viimased maasikad jätsin korjamata, nii ilusad ju!

Ja mitte ainult maasikad, esimesed seened jätsin ka metsa. 

Nii nunnud, ja mida on kahe pisikese puravikuga kodus peale hakata. 

Ikka ainult pildistamise jaoks!

Pärast leidsin kaks suurt ka, need võtsin küll koju kaasa ja neist sai tänane lõunasöök. 

Aga see on juba omaette lugu.

Kõige lõpuks õnnestus mul metsa ära eksida. Mitte selles mõttes, et poleks osanud välja tulla, autod vurasid mööda maanteed ligilähedalt mööda, aga mul on seal metsas oma lemmiktee ja vot seda ma üles ei leidnud. 

Peaaegu olin kindel, et see see on....

Aga ei olnud.

Lõpuks sattusin õigele rajale ja nii et sain nautida ka koduteed, mitte läbi võpsiku ja kraavi minemist.

...

Pool ja pool

 ...

Pool ja pool peaks olema kokku üks terve, aga paraku päris tihti see nii pole. Lihtsalt erinevad pooled on. 

Minu pooled märgivad ära aja kiiret kulgu.

Täna on juuli keskpaik, pool juulit on läbi. Aga kui minevikujutud praegu kõrvale jätta... küll ma need kuu esimese poole meenutused ka ükskord blogisse panen, pool juulit ju veel ees. 

Täna on keskpaik, ilmateade lubas palavat ilma, selle kuu kõige palavamat. Sobib päeva meelde jätmiseks küll!

Teine pool ongi õlekõrs, mis päevi aitab meelde jätta. 

Projekt "Päev päevaraamatusse" on jõudnud poole peale. Eile oli päev number 183, nii et projekti algusest 182 päeva ja ees veel 182. Aasta pool sai juba mõni aeg tagasi märgistatud, ma lihtsalt ei alustanud täpselt 1. jaanuarist.

Päevaraamatut on palju lihtsam täita kui blogisse postitust teha. Päevaraamatus ma räägin iseendaga, ja pole muret, kui liiga palju lobisen. 

Kirjavigu teen. 

Lolle mõtteid mõtlen. 

Piisavalt taibu pole. 

Aga ega ma sinna ikka kõike hinge pealt ära ka ei räägi. Ikka tiksub peas mõte, et kui keegi kunagi loeb... kas ma tahan, et loetakse ja teatakse. 

Kui palju peab aega mööda minema, et mõtted ajalooks saavad? 

Vanad kirjad, mida juba ajast enne mind alal hoitud.

Siis ma mõtlen, et kui juba on hoitud, küllap on sellega arvestatud, et keegi kunagi loeb. Ma ise põletasin oma noorusaja päevikud ja kirjavahetused ära. Et nüüd abiellun, ja kõik olnu pole enam oluline. Praegu on sellest mega kahju. Midagi kriminaalset mul ju neis polnud.

Sellised poolikute asjade jutud siis täna. 

Ja et pool ja pool ei ole üks terve. 

Proovid kaht poolikut õuna kokku panna, päris hästi haakuvad küll. 

Aga tervikut ei moodusta, sest pärast selgub, et olid hoopis erinevate õunte poolikud.

...

Keegi peab ju süüdi olema*

 ...

Et BSH ja Hendrik lahku läksid, on mees süüdi.

Et Jaan ja naine 2 ja naine 3 lahku läksid, on mees süüdi. 

Et Jan ja naine 3 läksid lahku, on vist mees süüdi. Vist seepärast, et Jan on kõige heatahtlikum ja armsam mees.

Et Imre ja Merks lahku läksid, on mees süüdi. 

Et Sten Erik naisest lahku läks, on mees süüdi 

Et Jaana ja Jaak lahku läksid, on mees süüdi. 

Et Liisu ja Justin lahku läksid, on mees süüdi.

Et Marina ja Aivar lahku läksid, on mees süüdi.

Elisa ja Indrek ei läinud veel lahku. Aga mees on süüdi.

Tegelikult, ma tean veel paljusid, kes lahku on läinud, ja mõnikord vist ei olegi mees süüdi. Aga ma ei tea, kuidas lugu siis välja näeks, kui see ajakirjandusse paisata.

Ausõna, vaesed mehed! Miks te olete ometi sellised... süüdimatud.

Täna Wittensteini Tegevusmuuseumis tehtud foto .. mina ja mees, kes on süüdi

* Hapukurgihooaeg ja ajakiri "Kroonika".

Lappan vanapaberisse. 

...

Appi, mind rünnatakse!

 ...

"Kevadsuviste õhtute mõnusas seltskonnas on alati üks asi, mis ühendab inimesi Eestis, Soomes, Lätis, mujal Euroopas, Aasias, Ameerikas, Austraalias ja Aafrikas."

Päevaküsimus... mis neid inimesi siis üle maailma ühendab?

Vihje annan ka.

Vihje ehk liiga emotsionaalne, aga selline see elu on. Oli 1940ndatel, nagu fotol näha, ja oli 60ndatel nagu kirjas 57 aastat tagasi.

Maal on tõesti tore, ainult sääski on tohutult palju tänavu. Väikese Ingakese närisid kohe esimesel päeval kirjuks. Enn tõi nüüd apteegist tõrjevahendiks „Taigat”, ehk on sellest abi. 

Fotot ja kirja ühendab Enn, kes pildil on see väiksem poiss, vanaisa 1966. aastal kirjutatud kirjas juba väikese Inga isa. Küll aeg lendab!

Hiljuti andis Enn fotole nime... Sääsetõrjepink. 

Inga nime leidsin U.T. värskes väljaandes "Sääseraamat", kus Inga on joonistaja, toimetaja, küljendaja ja kujundaja. 

Minu postituse esimene lõik on sama raamatu avasõnade algus.

Raamat on fotoraamat, juturaamat ja teatmeteos üheaegselt, jagab tarkust igast vallast. Ses mõttes, et siseehitusest ja klassifikatsioonist kuni hullude ideede, sääsepulmade ja tasuta magustoiduni...

Minu isiklik kokkupuude sääserünnakuga on õhtustel kõnniringidel. Kui ikka tuult ei ole, on massiliselt sääski. Ma võin küll tempot tõsta, aga ikka nad jõuavad mulle järele. 

Kui nüüd aus olla, ma sääskedega tegelikult lepin, sääseraamat muidugi jagab ka sääsearmastust ;) 

Aga paar päeva tagasi ründas mind puuk. Mõtle kust kandist tahad, puuke ma vihkan. Puuk pole muidugi putukas, puuk on ämblikulaadne... mis teeb asja pigem hullemaks, sest ämblikud teatavasti on mu lemmikloomad. Ma hääletaks kohe selle poolt, kui keegi tahaks ämblikuraamatut välja anda... ainult tingimusel, et puuke ta sinna sisse ei kirjuta.

Puuk leidis mu kehal kõige pehmema koha ja puukis end peadpidi sisse enam-vähem küljevoltide piirkonnas. Õnneks õnnestus välja õngitseda, ja sealt edasi tuleriidale saata. Kuskilt meelde jäänud tõde, et puuke peab põletama. Puuriit koosnes küll vaid kolmest tikust, mis tseremoonia käigus kasutuskõlbmatuteks olid muutunud, aga ikkagi. 

Kuid see pole veel kõige hullem. Hullematest hullemad on põdrakärbsed. Hetkel lohutuseks, et nende hooaeg pole veel alanud. Nende rünnakutest olen küll läbi aegade korduvalt kirjutanud. No on vastikud putukad! 

Sipelgad nende kõrval jätavad hoopiski intelligentsema mulje, aga ka nemad moodustasid sel suvel oma rünnakrühma suunaga kööki, nii et ma pidin vastupanuaktsiooni korraldama.  

Foto küll varasemast ajast ühelt õuepeolt, seal olid sipelgad täitsa ok külalisteks.

25.05.2021

Naabrid ongi toredad ainult niikaua, kui nad minu territooriumile ega minu ihu kallale ei kipu. Muidu tehku mis tahavad, aga elagu oma elu.

...

Kuidas tutvustada külaelu

 ...

Kui nüüd tahtmist on võita üht kolmest auhinnast, siis võta osa ennustusmängust ja loosimisest*.

Igatahes kõrge komisjon käis ja vaatas kohaliku külaelu üle. 

Ma küll samast kogukonnast, kuid rohkem ääremaalt ja kaugemast külast, aga õnneliku juhuse tõttu anti märku, et olen oodatud mõisa... nii sattusin õigeks ajaks õigesse kohta ja sain päevast osa.

Osa kõrgest komisjonist

Et mitte kellelegi ennustusmängus vihjeid anda, ma külast ja külalistest kiidulaulu ei kirjuta, pärast mina süüdi, et vale valiku tegid!

Aga mul on sellest päevast mõned pildid, kus kohalikud koos külalistega, või mis niisama ilus.

Ei raatsi näitamata jätta!

Kõigepealt kohalikud, kes külaliste jalavaeva vähendavad.

Hiljem ringkäik ajaloolises mõisas... 

kus kaunis näitus**...

Lemmikloom*** mõisas ...

ja lemmikloom villas...

Seal olid muidugi karud ka, aga mulle meeldib hunt rohkem.

Ja muidugi laul ja tants ja muidu muusika igal pool, kuhu ainult juhtusid vaatama. 

05.07.2023

Kuskil olid lapsed ka, aga kuna laste laulu- ja tantsupidu oli just paar päeva tagasi lõppenud, siis ma lapsed jätsin meelega kahe silma vahele  ;) Nad said mitmel päeval ikka kõvasti pildil olla!

...

** Kunstnik Tiina Ojaste 

***Ameerika naarits on tegelikult üks paheline loomake, kuigi nii nunnu...

*Ennusta!

Millisest külast 

saab 

Aasta küla 2023?

Märgi ära üks küla/alevik/külade piirkond, mis võidab aastal 2023 Aasta küla konkursi.

Õigesti ennustanute vahel loosime välja 3 auhinda.

Ennustamine kestab 18. augusti kella 23.59ni.

Aasta küla kuulutatakse välja 19. augustil, tunnustussündmusel Sadalas, Jõgevamaal.

Selle käigus toimub ka auhinnaloosimine,

millest teeme otseülekande Liikumise Kodukant FB lehel https://www.facebook.com/kodukant

Külade tutvustustega saad tutvuda:

 https://kodukant.ee/aasta-kula-2023-nominendid/

...

Äkki läheb vaja

 ...

Ma ei tea. kas teistel ka, või ainult minul, on kodus ühte koma teist varuks varutud. Äkki läheb vaja!

Täna näiteks, 5 m pesunööri ja peotäis tuttuusi pesulõkse, nagu oleks ette teadnud, et vaja läheb. Mõelda vaid, kui poleks olnud, oleks pidanud paarikümne kilomeetri kaugusele ostma minema.

Mõtlesin, mis mul veel varuks on. Lisaks sellele, et 3 kg suhkrut, 2 purgitäit külmsupp "Suve" ja mõned pakid makarone. Toitu läheb nagunii igapäev vaja.

Aga näiteks oli mul kohe olemas tutikas veeprits, kui poja köögis remonti tehes küsis, et ega midagi pole, millega pihustada. Ükskord ostsin, et mine tea, millal vaja võib minna, paar aastat, ja saabuski see moment.

Et läheb vaja.

Siis on mul mõned paarid uusi sokke, mõelda vaid, kui mõnel lapsel saavad jalad märjaks, ja mul polegi midagi jalga anda!

Mul on varuks riiulitäis raamatuid, et ehk ühel momendil tekib soov just seda lugeda, muidugi parem veel, kui vajadus.

Kõik need eneseabi raamatud näiteks, kunagi ei tea, millal mu enesehinnang alla normi langeb või siis need minu igasugused hirmud... "Kuidas tajuda ohtu" oleks küll vaja läbi lugeda, juba hulk aastaid tagasi igaks juhuks koju ostetud.

Ma võiks jätkata. 

Külmkapis on igaks juhuks paar lehte Validoli tablette, turu pealt on ostetud ühed prillid, igaks juhuks, äkki kaotan need teised, igapäevased, ära. 

Ainult see suur purk paracetamoli pole igaks juhuks ostetud, seda soovitas üks tark arst. Kuigi see oli peaaegu kaks aastat tagasi (sain tõesti abi, hakkasin jälle kõndima), olen hiljuti ta miskipärast riiulile tõstnud. 

Igaks juhuks, et käepärast oleks?

...

Oluline on mäletada

 ...

Ma arvan, et on hea mõte oma kiindumusest, armastusest, suurejoonelisest pulmapeost ning õnne, rikkust ja seiklusi täis elust aeg-ajalt läbi ajakirjanduse* üldsusel lasta osa saada, sest kui ükskord tuleb lahutus, on meedial uue artikli koostamise jaoks midagi tagataskus juba olemas ja kogu hingele haiget tegev situatsioon saab natukene positiivset alatooni juurde. Kui saab.

Olen ma õel? 

Võimalik. 

Aga mul on lihtsalt väga kahju, kui asjad nii lähevad.

Tegelikult, ei peaks ju. Varsti kordub kõik: kiindumus, abielu, õnn ja armastus.

Olen ma kade?

Võimalik.

Pole ju midagi kõrvale panna, ei ilu, rikkust, glamuuri ega põnevust.

Igav igapäevaevaelu...

Ah, mis ma halisen, parem alustan päeva. Lähen ja hakkan...

Nonii, sõbrants helistas. Läheme Järva-Jaani kruve ostma. 

Kirjutan siin, teadmiseks teistele, mäletamiseks endale.

Et kui ta mu maha jätab (no et kui sõprus otsa saab), siis on ka midagi ilusat meenutada.

Neid kruve on tal vaja selle telgi püstitamiseks, mille ta täna hommikul üksi autost välja ja oma esikusse venitas ja mille nad eile koos Merikesega autosse toppisid. 

Ma proovisin otsast tõsta, mitte millimeetritki ei jaksanud.

5.07.2023

*Ma eelistan blogimist... või ega mul muidugi valikut pole ka...

...

Selgus saabus õhtul

 ...

Hommikupoolikul võtsin vastu kõne, mis kaasa telefonile tuli. Numbrit näitas, nime mitte, järelikult... ei ole oma. 

+372 jättis mulje, et siiski kohalik kodumaine helistaja.

Üllatus-üllatus, tegu oli ingliskeelse automaatkõnega. Ma ka, olin nagu automaat, täiesti automaatselt vajutasin kõne kinni. Tollele polnud mõtet seletama hakatagi, et minuga palun rääkida eesti keeles... nagu mingi x aega tagasi ühele venekeelsele helistajale tema palve peale ütlesin. Et kui mina teile helistan, siis ma võin vene keeles küll rääkida, aga kui teie mulle helistate, siis palun eesti keeles. Nii palju ma ikka siis vene keeles talle ütlesin. Igatahes sellega see lugu lõppes.

Täna jäi natuke painama, et mis see nüüd oli. Igaks juhuks tunnistasin kaasale üles, et olen ta suhtlusesse ja eraellu sekkunud. 

Tunnike hiljem helises minu telefon. Sama seis, numbrit näitab, nime mitte. Number polnud sama, mis eelmise kõne tegijal, aga kõne sarnasus oli ilmselge. Minu poolt automaadile vastuseks automaatne kõnekatkestus, ma isegi enne ei mõelnud, et mis peaks ja kas peaks.

Õhtul, kella 8 ajal uudiseid kuulates, sain selguse. Eesti politsei hoiatas, et viimastel päevadel tehakse politsei nimel ingliskeelseid automaatkõnesid, kus räägitakse probleemidest ID-kaardiga, suunatakse vajutama nupule 1, siis helistatakse tagasi ja küsitakse pin koodi või midagi muud olulist.

Nii lihtne see ongi.

...

Äratundmised

 ...

Lugesin esimese lause ja kohe oli selge: minu raamat!

Et mis lause see oli? 

Tegelikult jõudsin juba kolm lauset lugeda.

"Ostsin enesele täna kaustiku. Küll on ilus kaustik! Seest ruuduline, aga kaaned niisugused laigulises, justkui mõne isevärki looma nahk."

Ma ju ka... ostsin hiljuti kaustiku.

Nii ilus kaustik! Seest ruuduline, aga kaaned sellised vahvad laigulised.

Pildil minu kaustik

Et mis raamat mul käes on? Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom"

...

Aga hetkel panin lugemise pausile.

Täna on laulupidu see kõikse olulisem, mis sest, et ise kohal ei ole.

Vaatasin ekraanilt laulupeo rongkäiku ja tundsin tegelikult heameelt, et mina seal ei ole. 

See vihm! 

Mitte et sadu just mind segaks, mul oleks täisvarustus seljas, jalas ja kaasas, aga on oht, et kui rongkäigus oma lapsukesi näen, ma tingimata jookseks keebi, suure salli või sooja kampsuniga, kummikud näpus, omasid kaitsma. Hoolimata, et nemad sellest suurt ei hooli ;)

Siin ka, midagi pehmet ma kindlasti külje alla kombineeriks... tundes ennast.

Foto saadeti otse sündmuskohalt

...

Aga piduliste hulgas omasid ära tunda polegi nii kerge.

Need patsidega tüdrukud tantsu- ja laulupeol, neis on kõigis midagi sarnast. Vist tänu patsidele.

Tuttavad laulu- ja tantsulapsed aastal 2011.

Nüüd, ekraanilt, iga viienda olen ma nõus mõneks enda omaks tunnistama. 

Ok, iga kahekümne viienda siis. Õnneks laulupeol on patse veidi vähem kui tantsupeol, teeb valiku tegemise natuke lihtsamaks.

Ja lõpuks, kõik nad ju ongi mõnes mõttes omad. Meie tüdrukud ja poisid. 

Õnneks patsiga poisse on tunduvalt vähem, sellega on asi lihtsam. Kui just rahvuslik müts peas ei ole.

...

Üks asi on täiesti arusaamatu.

Tunde on inimesed vihma all olnud, aga pealtnäha pole keegi läbi ligunenud, tilkuv, juuksed kleepunud vastu pealage. 

Vastupidi. Näod säravad, juuksed kohevad ja riided ei tilgu.

Laulupeo võim ja vägi!

Ehk ilmataat keerab lõpuks taevakraanid ka kinni.

Aga ei... hoopis suur kärgatus käis!

Ma parem lõpetan oma jutu ja hakkan pöialt hoidma, et vihm üle läheks, kõuekõminast rääkimata. 

...

Kiri 57 aastat tagasi

 ...

Vanaisa kiri tütrele ja väimehele.

Vanaisa oli siis 62-aastane ja vanaema (emme, memm) 57.

Tere kallid lapsed! 

16.06.1966             

Olen juba kolm päeva linnas olnud. Mõtlesin eile kirjutada, kuid näis, et Võrru enam ei jõua, siis saadan tänase kirja teile Tartu. 

Kernul olin kolm päeva. Palavus oli kurnav, muidu oli kõik tore. Jõudsin sinna laupäeva hommikul kella 10 paiku. Murdsin sisse. Siis kiskusin aknad lahti ja kandsin luugid ära.

Keetsin külaliste jaoks valmis munasousti ja kartulaid. Kui aga külalisi ei tulnud hommikuselt rongilt, siis magasin terve tunni. 

Hiljem – kella poole kaheksaks läksin rattaga bussi vastu. Sealt tabasin emme ja Anneli pirakate pakkidega. Saatsin nad Rebasemäele ja sõitsin ise ruttu jaama Ingale vastu. Teel kohtasin veel Küllit Ülle ja Kaleviga. Soovitasin Küllil käia kodus teise ratta järgi. 

Jaamas sain siis Ingakese koos isa ja emaga. Võtsin neilt ühe kohvri ratta peale ja sõitsin ära. Neil oli lapsevanker kaasas, sellega tõid Inga ja teise kohvri. 

1950ndate lõpp. Vanaisa ja Arvi tulevad rongi pealt, Ilmar rattaga vastas.

Kui Rebasemäele tagasi jõudsin, oli memm koos Anneli ja pakkidega sealt kadunud. Ei leidnud neid ka Ussimäelt ega edasi Kernu teelt. Nad olid veerand tundi enne mind koju jõudnud Külli rattaga. Seni aga kuni Külli kodus ratta järgi käis, tassis memm sutikas oma tohutud pakid Rebasemäelt Ussimäele. 

Noh poole kümne paiku siis jõudis ka Tõravere pere ja rõõmus pere oli koos. 

Sauna sel laupäeval ei köetud, kuid sai käia kütmata saunas, milles veel õhtulgi oli päevast kuumust sees. 

Kernu oli väga habemesse kasvanud, s.o. kogu õu oli tihedat ja kõrget rohtu täis. Lapsed laskisid selles aga ringirattast ja paari päeva pärast olekski õu olnud sile. Kuid pühapäeval niitis Enn suurema osa õue platsist puhtaks ja esmaspäeval ülejäänud osa ja ka õunapuude vahed. Memmele jäi hulka loogu kuivatada. 

Pühapäeval saivad ka toad korda. Lapsed ise tegid üleval teie toa hoolikalt ja põhjalikult. 

Minu põhimine töö oli umbrohu tõrje: äestasin kartulivaod maha ja kõplasin sõstrapõõsaste vahelise maa ala. Ka maasikate rea vahed. Sõstrapõõsad on tänavu eriti jõulised ja maasikad õitsevad rikkalikult.

Maal on tõesti tore, ainult sääski on tohutult palju tänavu. Väikese Ingakese närisid kohe esimesel päeval kirjuks. Enn tõi nüüd apteegist tõrjevahendiks „Taigat”, ehk on sellest abi. 

Ennuga tulime teisipäeva hommikul seltsis linna. Esmaspäeva õhtul kütsime siiski veel ka sauna. Külli oli sellest väga huvitatud. Homme, s.o. reede õhtul sõidan jälle tagasi. Enn ja vist ka Ilmar tulevad laupäeva õhtul. Esmaspäeval oleme jälle linnas, kuid tõenäoliselt sõidan ma kesknädala õhtul jälle maale. Nüüd juba komandeeringu korras. Jään sinna vist esmaspäeva hommikuni ja siis jälle Liibavisse* juuli keskpaigani. Vahepeal käin sealt ka veel Ventspilsis. Peale seda reisi teen ehk pisut pikema peatuse kodumail. Nii et siis vast juhuslikult kohtume mõned korrad ka Kernul. 

Vellevägi on terves koosseisus Telliskivis teie maa alal punaväge** tagasi tõrjumas. Meie poisid tulivad just praegu ja rääkisivad, et vaenlane on edukalt tagasi löödud, loodetavasti lõplikult. Arvi kolis oma perega täna sealt Mustamäele. Olevat liiga tehtud. Mina pole jõudnud pisikest*** veel külastada. Teen seda ehk tuleval teisipäeval. 

Ja nii olekski ülevaade meie elust olemisest. Kuidas teil läheb? Igal juhul olge terved ja vahvad
isa

*Liepaja

**kahtlustan, et korterivahetuse käigus Pärnust Tallinna saadud elamises olid sees lutikaid. 

*** Tüdruk sündis 27.05.1966

...