Jaanid läbi

...
Nüüd võib rahulikult jõulusid oodata.

Ja selle aasta tradistiooniline lause: jaanipäev oli kuiv ja soe, see tuleb ka ikka kirja panna.

Et märk maas.

Veel võiks jaanitulelised kokku lugeda.

Väiksed lapsed 3 ja suured lapsed 4, 2 koera ja 2 vanakest.

Lõke ja üllatuskülaline.

Kusjuures, külaline ise polnud üllatus, tema olemus oli üllatuslik.

Või no mis, see pole ju üllatus, kui ootad, et mis üllatus seekord.

Mutimurdja.

Ma ei pea koera silmas.
...

Aga nagu laulusalmgi ütleb: kord iga pidu saab otsa.

Meeldivaks üllatuseks oli, et seekord oli pikad pühad, neli päeva järjest.

Lipu heiskasime juba 23ndal.

Pikad pühad küll, aga ikka said otsa.

Nüüd pole muud kui ootame jõulusid.
...

Tegus inimene

...

Mõni inimene on ikka väga tegus.

Huvitub kõigest, oskab kõike... ja kui ei oska, on nõus ära õppima.

Agel oli juubel.

Age on eriline.

Age käib tööl.

Age reisib.

Age teeb käsitööd.

Age on aastakümneid pildistanud... kui ainult tema fotode arhiivile ligi pääseks!

Sellest peaks tegema näituse, sest see on ajalugu.

Age hooldab aeda ja hoolib oma järeltulevatest  põlvedest.

Agel on 2 last, 6 lapselast ja nüüdseks vist 7 lapselapselast.

40 aastat tagasi oli Age meie pulmas pulmaema. 

Mõned tema tehtud pulmaaegsed vidinad on tänaseni kohvris alles.

Age juhatas aastaid näiteringi.

Ja külaraamatukogu. 

Kui Age vallalehte toimetas, oli seal alati midagi kohalikust ajaloost sisse kirjutatud.

Sügisel käisime koos Agega Soomes käsitöökoolitusel ja -näitusel.

Nüüd käisime kolleegidega Age juures.

Õnnitlemas.

  

Lilli viimas ja kinke üle andmas.

Kingitused olid koos juhendiga.

Et kus käia ja mida teha kübaraga või millest segada kokku elueliksiir.

Elueliksiir - Nipernaadile sekka endiste kolleegide õpetussõnu, sirgjoonelisust, küpsust, külmakartmatust, sihikindlust, mahedust, tragidust.

Mida iganes.

Seda vähest, mis meil parasjagu pakkuda oli... ja kui tõde tunnistada, seda kõike on Ages endaski kuhjaga.

 

Aga koos Nipernaadiga aitab iga häda vastu.

Ise ei katsetanud, aga usk peab olema.

Meil oli laul ka.

"Naised, naised"

Video ka, aga ma ei tea, kas ma tohin.

Avalikkusele näidata.

Tegelikult... me oleme uhked, et meil on Age!

Seda ma öelda tahtsingi ;)

...

Külapäeva külalised

...
Kes seda oleks võinud arvata, et külapäevale selline sajune ilm satub.

Muidu ju ikka veab.

Igasuguste  asjadega.

Aga patt oleks piriseda.

Seda enam et korraldajad olid korralikud varjualused korraldanud.
Suurelt platsilt kuuride kõrvale kolinud.

Külapäeva olulised tegemised jäid minu poolt tegemata.

Pidulikud ja traditsioonilised.

Ausamba juures kaasas ei käinud.
Puud ei istutanud.

Aga selleks ajaks, kui etendus algas, olin kohal.

Isegi natukene varem, et ikka ära mahuks.
Parkimisplatsile.

Sauna ette etendust  vaatama.

Tuleb tõde tunnistada: ma olen selle teatri fän... mis sest, et just sageli fännama ei satu.

Seekord nautisin täiega.

Värvikaid tegelaskujusid ja vaimukat teksti.

 

Ja esinemiskohta.
 

Tuttav saun ja tuttav maja, ülemise korruse aknast olen poolpaljaid ja päris paljaid saunalisi ise ka nägema trehvanud.

Korduvalt. 

Kunagi väga-väga ammu.

25 ja rohkem aastat tagasi.

Olid ajad.

Nende aegade pärast tasub kokku tulla... kord aastas, üle aasta või olgu kasvõi 5 aasta takka.

Tore oli.
Ansambel mängis, kes tahtis, lõi tantsu.
Kuuri all oli fotonäitus ja kuuri ees sai grillida.
Suppi jagati ja pirukat pakuti.

Eelmisel aastal käisin ka.
Külapäeval külaliseks.

...

Kuidas lõpetada kooli

...

Kevade lõpus on lõpuaktuste aeg.

Lihtsalt üks suur lõpetamine.

Kokkuvõtete tegemise, ootuste ja lootuste aeg.

Jaanipäevaeelsed lõpuaktused.

Ja peas tiksumas mõte: suvi on veel ees. Veel on.

Sel kevadel oli mul kutse kahele aktusele.

Väikese kooli aktus oli selline perekeskne.

Ühtaegu südamlik ja pidulik.

Kõik 10 mahtusid ühte ritta, kõik olid kõigile näha.

Direktor jagas lõputunnistused, vallavanem ütles soojad sõnad ja pistis lõpetajale pihku ümbriku.

Klassijuhatajal oli iga lapse jaoks kingitus.

Iga kingituse rääkis lahti, igat õpilast tänas ja kiitis.

Kiitis ka neid, kes igapäevaelus kipuvad liiga sageli laitust pälvima.

Märkas iga lapse erilisust ja oskas selle ka teiste jaoks eriliseks rääkida.

Märkas heatahtlikkust ja muretust, rahulikkust ja energilisust, rõõmsat meelt ja sooja südant.

Kasutas naljasõnu ja huumorit.

Klassijuhataja... kui jagas kingitusi.

Lapsevanemad loobusid kõnelemast, nemad laulsid.

Ära ütle, et elu on inetu, halb, oma koormat et kanda ei jõua.
Ole uhke ja sirge sa saatuse all, ära iialgi kergemat nõua.

Õnneks oli kitarriga lapsevanem ka olemas.

Lõpetajad tänasid.

Tänasid õpetajaid ja koolitöötajaid.

Tänasid oma vanemaid.

Klassijuhataja sai kingituseks suure omatehtud albumi kooliaastate ja klassiürituste fotodega.

Ja siis veel mingi omatehtud pilli, mille nime mina ei tea, aga mille heli kõlab trummilikult...

Ise nad ka.
Lõpetajad.

Laulsid ja mängisid pilli.

Õnne soovimine oli õues.

 

Pärast söödi koos külalistega torti.

Ja lõpuks kirjutasid lõpetajad valgetele õhupallidele oma suured (ja salajased?) soovid ning saatsid nad teele.

Valged pallid, valged pilved.

Soovid saadetud pilvepiirile.

...

Teine lõpetaja oli väike sõber.

Kes nüüdseks on suureks kasvanud, nii vana, et nõuka-ajal oleks saanud passi.

Ja kes juba omapäi maailma avastamas käib.

Aga tänapäeval saab selles vanuses esimese olulise tunnistuse.

Käisime ka kohal, tähtsast päevast osa saamas.

Aktus oli suures koolis ja suures saalis.

Lava oli suviselt pidulik, täis õhus hõljuvaid liblikaid.

Lõpetajaid oli 40 või rohkemgi, istusid laval kahes reas, olid pidulikud ja kaunid.

Tuttavat nägu tagumises reas oli raske leida.

Direktor jagas tunnistused, vallavanem ütles soojad sõnad.

Tublimaid tunnustati, nende emad-isad said laval lille, tänusõnad ja käepigistuse.

Klassijuhatajalt  tervitussõnad teele kaasa.
8ndikud laulsid.

Õnnitlemine oli õues.

Ilmataat hoidis lõpetajaid, mõlemad aktused said suvesoojust ja kuiva ilma.

Pärast käisime omadega söömas, tegime pilti ka.

Küll mulle meeldivad need põhikooli lõpetajad, nad on nii pidulikud ja ilusad, uhkemad veel kui need, kel gümnaasium läbi, ülikooli lõpetajatest rääkimata.

Ülikooli lõpuaktusel olen isegi paljasjalgseid noormehi kohanud ;)

...

Mina valin küll naispresidendi

...

Kui ma seda kolleegidele ütlesin, püüdsid nad mulle selgeks teha, et ma ei saa seda teha.

Presidenti valida.

Ammugi siis naispresidenti.
Seda enam, et valimisteni on ka veel aega.

No ma ei tea... kes mind keelata saab.

Kui mina tahan, siis mina valin.

Iseasi, kas keegi minu käest küsib, mida mina tahan.

Aga mina olen oma hääle andnud.

Naine presidendiks.

Vahet pole, kumb naine, kas Marina või Mailis.

Minu valik on tehtud.

Mulle sobivad mõlemad.
...

Las jääda kõik...

...

Ega ma pole oma lemmikuid varjanud.

Eks vist seepärast olen saanud erinevaid kingitusi.

Plaadi.

Ja nüüd see kontsert.

Aastaid hiljem...

20 aastat hiljem.

Ilma kolmanda esinejata.
Ometi oli ta olemas, läbi meenutuste ja läbi tema muusika.

Arvude maagia.

Nii nagu nemad sellest rääkisid.

Et kokku 100 aastat laval oldud.

120 aastat sellest, kui nad esimesse klassi läksid.

Ja nüüd kontsert.

"Las jääda kõik, mis hea - 20 aastat hiljem"

Ma ei tea, milline kontserdil kõlanud lauludest kõige eakam oli, aga minu lemmik "Sind otsides" on minu lemmik alates aastast 1972... nii et vanust 44 aastat.

Tõnis Mägi laulis...

Mul iga hommik kisub pilgu teele

ehk mõnda rada astub sinu jalg

Ma olen näoli langend järveveele

kas virvetes ei viirastu su palg...

Kõik laulud olid tuttavad, omad ja armsad.

Selle kontserdi võlu.

Istun aknal ma ja igav on mul. 

Tunnen kuidas miski rõhub mind. 

Jälle möödub päev tund tunni järel kaob...

Jaan Elgula rääkis oma raadiosaates Käsmu kontserdist.

Ülivõrdes rääkis.

Mulle ka meeldis.

Kontsert nagu laulupidu. 

Mitte ainult Mägi ja Linna, lava oli muusikuid täis.

Ja kui kõlas "Koit", oli see ikka tõeline elamus.

Rahvast oli murdu.

Koht oli ilus.

Vihma ei sadanud, pisut tuult ja jahe õhk.

Kui rääkida nüüd algusest peale, siis kohale jõudsime 2,5 tundi varem. Meil vedas, leidus põhjus, ja meid suunati parkima peaaegu peoplatsile. Või kui täpsem olla, siis 100 sammu platsi servast kaugemale.

Lisaks varajaste saabujate eelis: saime valida istumiskohad. Et kas siia serva või teise serva, keskele, ette või taha. 

Meil oli aega kohta omaseks elada.

Aga enne seda tegime väikese jalutuskäigu külas.

Käsmu.

Imeline kaptenite küla, meri, kivid.

Valged hooned.

Miljonivaade merele.
Täna võib seda siit nautida.
...

Palava päeva pajatusi

...

Või tegelikult... pajatusi palavatest päevadest.

Kui harva kirjutad, siis nagu ei oskagi millestki kirjutada.

Palju lihtsam on tihti ja natukene.

Aga vana tõde: kui millestki pole rääkida, siis räägime ilmast.

Siit see pealkiri.

Ilmajutt on aga see, et täna öösel oli öökülm. Meil mitte, aga siin ja seal, isegi kolleegil paarkümmend km kaugemal käis külm külas näpistamas.

Meil on nii nagu on. Palavaid päevi jagus ikka pikalt, aga äkki sai otsa. 

Suvesoojus.

Seda ma ju ennustasin, et kui lapsed koolivaheajale jäävad, siis on suvi läbi.

Ega ma ei tahtnud ära sõnada, mul pole sooja vastu ka midagi.

Ometigi just nii läks. Peaaegu päevapealt.

Palav sai otsa.

Aga mulle paluks vihma.

Kohe korralikult.

Palavus ei pea tagasi tulema.

Võib ka nii nagu on.

Üks palava päeva pajatus ikka tuleb ka.

Lugu sellest, kuidas makaronisalat pidi tunde värske püsima.

Külm ilma külmkapita.

Algul töö juures, pärast soojas autos.

Konstrueerisin külmkambri.

Polnudki muud vaja, kui üks korralikult suur kohvikannusoojendaja ja 2 pakki külmutatud köögivilju.

Ja siis muidugi purgitäis salatit.

Täiendamiseks olid kast, ajalehed ja istumisalused kohapeal olemas.

Ja salat püsis külm, nii see, mis tööle kaasa sai võetud ja tunde hiljem söömisele läks, kui ka see, mis pärastlõunase mitmetunnise autotuuri kaasa tegi ja õhtuks pigem külmemaks oli muutunud.

Nii et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

...