Üks nukulugu veel

...

Mul on kodus ikka mõni nukk veel.
Igavene vahva on nukke osta, eriti kui suurem osa elust olen pidanud poes autosid, klotse ja kilpe-mõõku näppima.

Aga mis jama, et ma ei mäleta, mis nuku nimi oli.
Roosiga pole probleeme, Roosi on algusest peale Roosi olnud.

See nukk vahetas nimesid, võimalik et praegugi veel vahetab. Naiste asi, nemad ju võivad. Nemad saavad isegi perekonnanime vahetada.
Eesnimega peaks lihtsamgi olema, ei pea põhjapanevaid elumuutusi ette võtma.

Eks ma küsin üle. Ega maailmas nimed otsas pole, kui vana ei meenu, saab sujuvalt uue panna.

Ma ei arva, et see pupe just eraldi postitust vääriks. Pole tal mingit erilist lugu. Ostsin teise paar aastat tagasi Maximast, et kui tüdruk-lapsed maale tulevad, on kedagi riidesse panna ja lahti riietada.
Siis ma natuke nikerdasin oma rohelise lõnga jääkidest. Sai selline kena talvine kostüüm.

...
Nüüd kevad käes, peaks midagi kergemat olema.
Pitsilist-satsilist.

Aga otsustasin, et teen enne selle rohelise lõngaga sotid selgeks. Natuke kollast ka, et pisutki suvisem välja näeks.

Kollane lõng on eriline lõng, koos ühe teise rohelisega oli see 25 aastat tagasi mu pisi-poja heegeldatud-vateeritud talvejope.
Ise tegin.
Narmastehnikas, igavene soe ja karvane sai.
Kahjuks ühtegi pilti olemas ei ole.
Jopest rääkimata, sellest sai harutamisel jälle hulga lõnga.
Ega sellist jopet tänapäeval vist ükski ema enam oma lapsele selga ei paneks, aga siis oli täitsa äge :)

Nüüd on kollane lõng ka otsas. Ja pupel külma kevadilma jaoks sobiv kleit valmis.

Ega muud, kui oodata, kui väikesed "riidesse ja riidest lahti" näpud maale tulevad.

...

Maikuu otsakorral

...
Võiks teha kokkuvõtte.
Maikuu otsakorral, mõned päevad veel seda sabaotsa.
Kokkuvõtte tegemiseks hea aeg.

1. mail sai mul 6 aastat blogimist. Pisut hilisem... 4. juuni postitus aastast 2005.

7. juunil saab mul 3 aastat seda blogi. Esimene postitus siin.

Ja siin ma siis nurisen, et maikuu läbi. Ei taha leppida, et aeg nii ruttu läheb.
Täna sattus pihku kalender-märkmik aastast 1982. Appikene, loe ja imesta. Mida ma tegin ja kus ma käisin.

Seepärast ma nüüd siis siia ka. Et mida ma tegin ja kus käisin.
Pärast hea lugeda ja imestada.
30 aastat hiljem...ihhihhiii.. juba praegu raske uskuda :)


... ... ...
Mai algab ikka tavapäraselt. Juba 18 aastat.
Metsakalmistul.
1. mai sünnipäevalaps. Sündinud 1929.
Nimeks sai Õie.
Eks ta omamoodi lillelaps oligi.


...
8. mai sünnipäevalaps.
Juba teine suur sünnipäev.
Kingitus kui suur heleroosa unistus :)

...
Türi lillelaadal... aga lilli ma ei vaadanud.

...
Paide vallitornis... teistkordselt sel kevadel

...
Õppisin pokkerit mängima... selgeks ei saanud
(ausõna, bridž meeldib rohkem)

...
Kamandasin noort kaardiväge

Suured poleks minu kamandamist välja kannatanud...

Aga ikkagi... ära tegid :)

...

Kuidas Roosi meile tuli

...

Lugu sai alguse eelmisel suvel. Kuklas kummitas juba ammu mõte, et kui katsuks ühe kaltsunuku valmis saada.

Tasapisi nikerdasin.

... aga äkki läks kiireks.

Pisike piiga tuli külla ja nõudis. Et kohe. Ja valmis.

Katsu sa õmmelda, kui 100 muud asja käsil. Läbi häda ta siiski valmis sai. Juba õhtuks.
Algul küll kiilakas,



aga nüüdseks on ka juuksed täitsa olemas.

Eelmisel suvel jagasid veel kahekesi ühte kleiti.

Uus suvi tulemas, näis, mida see kaasa toob.

...

Fotojaht: kaks pruuni ja kaks rohelist

...
Pilt tehtud.

Lähen ja söön ära.
...
Teistelt ka.
...

Fotojaht: avatud

...
Täna on avatud akende ja uste päev.

Kui aken on lahti, siis on ta lahti sellepärast, et aknast oleks parem välja vaadata.

...
Kui uks on lahti, siis on ta lahti sellepärast, et parem oleks sisse piiluda.

...

Mõnikord polegi enam oluline, kas ust üldse on. Kui seinadki enam õieti püsti ei püsi.

Metsloomade söögikoht aegade hämarusest.

...
Teised avatud.
...

Paha siga, ikka viga

...

Mulle ei meeldi, kui ma pean miski vapsikuga tuba jagama. Ma olin sunnitud ta purki panema. Kuna hapukurgihooaeg pole veel alanud, jäi siiski konserveerimata.
Loodan, et lendas hästi kaugele. Igavene tige oli, põristas kui põrguline seal klaaspurgis, enne kui ta teele saatsin.

Pilt on küll eelmise aasta saagist, aga vahet pole.

Mulle ei meeldi, et mu uued (hilissügisel ostetud) kevad-sügiskingad ilmutavad lagunemismärke. Ma olen nendega käinud napilt kaks kuud. Maksin nende eest korraliku summa, firmal ka nagu natuke nime taga. Kui mul midagi muud jalga oleks panna, hakkaksin küll tõde ja õigust taga ajama.
Aga lihtsam on minna kingsepa juurde ja paluda narmendav kannaosa ära siluda.

Mulle ei meeldi, et meie talved nii pikad on, et talve algul ostetud talvesaapad talve lõpuni vastu ei pidanud. Ju on tootja riigist, kus talve ainult kuu-poolteist, et käib kaks hooaega küll.
Meil siin... isegi ühte talve ei pidanud vastu.

Mulle ei meeldi, kui rõiva- või kingapoes müüjad mulle püüdlikult nõu tulevad jagama. Ma tean ise suurepäraselt, mida ma tahan.

Mulle ei meeldi, kui elektroonikaäris müüjad omavahel jutustavad, minust välja ei tee ja mingeid selgitusi anda ei viitsi.

Mulle ei meeldi, kui ma suures toidupoes pean tundma, et ma püüdlikult sebival personalil kogu aeg jalus olen.

Tegelikult käisin ma poetuuril juba laupäeval, aga ma veel mäletan seda tunnet.
Et mulle ei meeldi.
...

Fotojaht: kunstiline

...
Kunstikauge kodanikuna pildistasin millalgi eelmisel päeval tühjaks joodud kohvitassi sisemaailma.

Päris kunstipärane mu meelest :)
...
ps Muusikakauge olen ka. Hääle andsin tollele Prantsuse noorele tenorile. Aga sellest jäi talle ilmselgelt väheks.
...
Teiste pilte kunstist.
...

Muuseumiöö

...

Ise ma ei viitsi öösel muuseumi minna. Vanainimese asi, kodus koti peal hea olla küll.
Aga ma kindlasti läheks, kui muuseum lähemal ja mõni väike pudinas kaasa võtta oleks. Selline, kes oskab vaadata ja rõõmustada.
Kui ma oma poisid kunagi Kuressaare linnusesse viisin - erinevatel aegadel - oli see päris põnev kogemus. Ma ise poleks eluilmaski viitsinud nii kaua ja põhjalikult kõike seda ajaloolist uurida. Aga neil oli huvitav.

Tüdrukutega puudus mul kogemus.
Muuseumis koolitüdrukute tüdinenud nägusid vaadates, siis mõtlesin küll, et pigem mitte.
Tüdrukud tuleks vist kuhugi mujale viia.
Kus neile huvitav on.

Aga ma tean ka tüdrukuid, kellele on põnev. Üks nelja lapse ema ütles, kuidas ta eelmisel muuseumiööl oma pere auto peale pani ja ümbruskonna ajaloolised tornid läbi käis. Palju küll ühe õhtuga ette ei võta, aga küllap nad sel aastal taas ratastel on.

Väikese sõbraga oleme ka käinud. Mitte küll öisel ajal, lihtsalt siis, kui koosolemise aeg on. Torne, muuseume ja kirikuid oleme avastamas käinud Tallinnas ja kaugemalgi.


Praegu ta veel tahab minuga tulla.
Peaasi, et ma selle õige momendi ära taban. Kui ta enam ei taha. Kui ta juba liiga suureks on saanud.

Ehk on siis järgmised juba valmis tulema. Maailmaavastamisreisidele.

Paadipõgenike paat

Aga väikese sõbraga läheme kindlasti lähitulevikus Paide vallitorni. Ise sattusin sinna üsna juhuslikult ja olen väga rõõmus pakutud võimaluse üle.
Ja kohe tuli tahtmine kogemust jagada.
Eks ikka sellega, kes rüütleid fännab...

Pilt on joonistatud pea 3 aastat tagasi, kui väike sõber oli alles 8 aastane.

...

Ukraadino....

......
Minu viimane postitus on "pihta pandud".
Koos oluliste kommentaaridega.

Nii ma nüüd ei teagi, mida ette võtta, kui nad jälle tulevad.
Minu majas peremehetsema hakkavad.

Ja kellele neid tarvis oli, aru ma ei saa.
Neid minu sipelgaid.

Ok, kui ikka vaja, võtku siis pealegi. Ma võin juurde ka anda. Kasvõi terve pesatäie, koos ema ja poegadega. Meil siin kõik metsaalused neid täis.

Aga siis tahaks enda oma tagasi...
...

On alles elu...

...
...

Minu kodu on minu kindlus.

Nii ma arvasin.

Aga kui ma paar päeva tagasi töölt koju tulin, ootas mind ees üllatus. Ja mitte just meeldiv.
Minu kindlus oli vallutatud. Mustmiljon kõlab ilmselgelt liialdamisena, aga selline tunne oli küll. Mustas igatahes. Mustadest sipelgatest.
Terve aknaalune põrandaserv kubises nendest.

Midagi nad pidid leidma. Kolm tilka... apelsinimahla? Kohvi?
Kommipaberi?
Ei saa olla, et heast peast, tulevad ja hakkavad elama. Põrandavaiba serva alla kodu looma.

Ma ei olnud selleks ette valmistatud.

Et ma pean tuba jagama.

Väikese sõbra ema tegelikult hoiatas mind juba pühapäeval. Tema on nagu sipelgate indikaator, kui ära läks, siis luges ette. Kus nägi ja mitu tükki oli.
Õnneks oli siin-seal ühekaupa, ma ei usu, et ta oluliselt rohkem oleks välja kannatanud. Mustmiljonit nähes oleks igatahes kohe pagenud.
Meil oleks emadepäeva tort ka söömata jäänud.

Mina ei saanud põgeneda, minu kindlus, mina pidin võitlema. Õnneks on mul juba väljaõpe ja lahinguline karastatus eelmisest suvest suvilas.
Otsisin köögikapist paki kaneelipulbrit ja raputasin. Kohe südamest, mitu supilusikatäit.

Mõjus nagu tossupomm, ma arvan. Laipu maha ei jäänud, aga sipelgaid ka mitte.

Pulber... selle võiks vist nüüd juba ära koristada, enne kui hakkab ei tea keda oma meeldiva aroomiga ligi meelitama.
...
Fotol olev sipelgas rünnakrühma ei kuulunud.
...

Ema, vanaema, vanavanaema

...
Täna on emadepäev.

Foto minu laste vanaemast, kaks aastat tagasi, tema 85ndal sünnipäeval.
3 poja ema,
4 poisi vanaema,
2 poisi ja 5 tüdruku vanavanaema.


Eile käisime teda haiglas vaatamas. Istus ja vaatas televiisorit. Ütlesin, et läheme palatisse.
Lubas lahkelt, et minge, minge.
Aga sina ise?
Ei, ma praegu ei tule...
Pärast tundis ikka ära ka.

Aeg paneb asjad paika.
Mõnele on rohkem antud, teisele vähem.

Minu ema oli 63, kui suri.
Sellel pildil on ta 26 aastane.

...

Aeg antud...

...

Ajal on oskus end kameelionina muuta.

Head ajad ja halvad ajad. Väga head ja väga halvad.
Kiired ajad. Nii kiired, et ajale võid jalgu jääda.

Aeg tormab ja aeg venib.

Aeg võib seisma jääda. Mu lauakalender näitab märtsi, kalender köögis on aprilli peatuma jäänud. Ja eile jäi seisma suur seinakell, lihtsalt olin ta unustanud õigel ajal üles keerata.
Aeg läheb nii ruttu, ei märkagi, et viimane aeg keerata. Lehte kalendris. Võtit kellas.

Aega antakse.
Aeg antud elada, aeg antud surra.
Mõnele antakse rohkem, mõnele vähem.

Emadepäeval süütan küünla.
Emale.

Vanaemadele.
...

Olen tänulik neile noortele emadele, kes mind 4kordseks vanaemaks on teinud.

Maibritt sai täna 2 aastaseks.

...
8. mail, emadepäeval.
...

Volber ja volberdajad

...Lennud tehtud, suguõed üle vaadatud, luud kojanurka järgmist volbrit ootamas.
Nüüd võib magama minna.
...