Tagasi keerata ja edasi magada!

 ...

See on vastus küsimusele, kuhu poole kella keerata.

Lugesin just ajalehti. Uuemaid ja vanemaid, netis ja paberil. Sealt ka see küsimus.

Ei pea öösel kell 4 ärkama ja siis unise peaga kuhugi helistama hakkama. 

Pigem nii, et kui hommikul ärkad, keera tagasi ja maga edasi. 

Kui nüüd kõige värskematest meedialugudest rääkida. Ma väljaannet ei nimeta, sest seda ma ei reklaami.

...

Üks 90 aasta tagune lugu ka.

"Järvamaa Elu", 17. detsember 1932

 - Ettevaatust kutsutakse tarkuse emaks. Kuna aga tarkuse isa on tundmata, siis saab sellest järeldada, et tarkuse ema ei olnud ettevaatlik - 

...

Aga nüüd hakkan Õhtulehte lugema. 

- Pikk lugu Jaan Kaplinskist.

- Tsar Bomba on Nõuk. Liidu vastutustundetu sünnitis. 

- Mis teeb mürgist mürgi?

- Intervjuu Westholmi Gümnaasiumi direktoriga, teemaks vägivald ja kiusamine.

- Maisimadu pereliikmeks?

- Rahatarkus: õiglane hind peegeldab väärtust.

- Vabadussammas New Yorgis. Rahvusmonumendi kinkisid USA-le prantslased.

Õhtulehe juhtkiri meeldis mulle ka. Selle lugesin juba läbi. Ma oleks nagu kindel, et mul ei ole ühtegi lastest tehtud valesti tõlgendatavat pilti, aga igaks juhuks vaatasin üle ja mõne tegin privaatseks. 

Ettevaatus on tarkuse ema.

...

Handsat ei pakutudki

 ...

Ega ma ei tohi nuriseda! Vales kõrtsis käisin, oleks ikka Moele läinud, küllap siis oleks handsatki saanud. Nüüd tuli leppida sellega, et kõrtsmik käis valas kohvi ja pühkis taldriku kaltsuga puhtaks. Nii et teenindus missugune!

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pigem ikka Jakobist, kellega ühel ajal kõrtsi sattusime. Sikenberg oli huvitav vestluskaaslane. Tegelikult oli küll nii, et tema rääkis ja meie kuulasime. Lugusid, kuidas üleaedsed kohut käisid või kuidas kõrtsis ärplesid. Naabrinaine Ann oli üks jututeema, ja ikka nii, et kiidusõnu jagub pigem võõrale, oma naine saab niisama nööki ja lööki. Litsid mehed need Tammsaare mehed!

Aga tegelikult on teksti kokku pannud Arlet, ametilt kõrtsmik, ja osa saime etendusest kohalikus kultuurikeskuses. Sikenbergi rollis Erik Ruus.

Ega suurromaanist pole ka mööda vaadatud. Sikenberg ütleb kohe alguses ära, mis ta asjast arvab.

Mina olen Jakob Sikenberg. Mina olen Tammsaare Lõunatalu peremees ja ühte pean mina kohe ütlema: "Kõik see, mida see linnavurlest naabri Põhjatalu perepoeg Anton on minu kohta kirjutanud, on vale!"

Tõde või vale, vahet pole, lõbus etendus oli. 

Ja parem on, et napsi ei pakutud, mine tea, kui pikaks pidu oleks veninud ;) 

Me sõime kooki ja jõime kohvi.

...

Etendus täissaalile

 ...

Suvised etendused olid siin ja seal, mõni vabas õhus, mõni mõisas, mõni kogunisti pullitallis. Aga üks etendus läks küll nii, et ametlik teater ja suur saal. 

Selle suure saaliga oli naljakas lugu. Ikka juhtub, mõnel rohkem, mõnel vähem. 

Minul kipub nagu rohkem juhtuma, aga pole hullu, olen harjunud.

Kui kohaliku grupi boss helistas, et paari nädala pärast piletid, Rakvere etendus, sisu järgi tundub päris hea. Kuna kuupäev sobis, ütlesin kähku oma "ja" sõna ära. 

Muidugi unustasin küsimata, mis etendus, aga see tegelikult polnudki oluline. Kui vaatama lähen, eks siis saan teada.

Teatri päev juhtus olema teistmoodi, tuli üks ettenägematu hommikune sõit. Rakverre. Viskasin veel välja mõtte, kas hakkan koju tagasi tulemagi, õhtul ju etendus. 

No mõte oli muidugi nali. Õnneks. 

Õhtul, kui bussi istusin, hakkasin ristsõna lahendama. Ühel hetkel vaatan, et sõidame miskisse linna sisse. Tapa? Täpsemalt uurimisel selgus, et hoopis Paide. Rakvere teatri külalisetendus Paide kultuurikeskuses.

Küll on hea, et ma hommikul Rakverre ei jäänud!

Kusjuures, selle olin siiski järele vaadanud, mis etendus Rakvere teatril sel kuupäeval on. Seda, kus on, ma ei vaadanud. Lõppeks polnudki oluline, buss viis ja buss tõi koju tagasi. 

Mäletan, et kui õhtul oma teeotsas maha tulin, oli väljas kottpime. Tänaseks on ka meie majade vahel tulukesed tekkinud. Ähmasemad kui varem, see-eest tihedamalt.

Ah et etendus?

28.09.2022

Kavalehes on info, et etendus on jõudnud lavale rohkem kui kahekümnes riigis ja pälvinud palju tähelepanu oma naiskarakteritega.

Naiste rollis siis Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Elina Reinold. Või mis naised, algul lausa kõrgkooli õppima läinud teismelised. 

Omamoodi sõbralood on ka kavalehtele kirjutatud.

Etendus ise, esimestel minutitel ma päris sisse elada ei suutnud, kuid mida edasi, seda rohkem puudutas. Palju keerulist kolme naise elus, kes hoolimata erinevustest ja vastuoludest olid üksteisele rohkem kui olulised, olidki sõbrad läbi elu. 

Lõbus oli ka. Kohati. 

...

Punase lõnga saladus

 ...

Tegin ükspäev pika kõnniringi. Ring iseenesest oli vana tuttav, aga tavaliselt olen seda jalgrattal teinud. Pärast eelmise suve traumat ja mitu kuud komberdamist ma lihtviisil kardan ratta peale minna. Et kui äkki uuesti, ja jälle ei saa kõndida. 

Aga kõndida on peaaegu sama mõnus kui rattaga sõita. Kohati isegi parem, jääb rohkem aega ringi vaadata. 

Nagu see ainus kohalik ajaloolise tähtsusega mälestusmärk meie lähiümbruses, peal olulised numbrid. Paar korda nädalas sõidan sealt bussiga mööda, nüüd astusin ligi ja värskendasin mälu. 

19.10.2022

Õpetaja

Surmatud 5. jaan. 1919 Vabadussõjas. 

Ilus on surra isamaa eest. 

Olen temast kirjutanud. Salme Kesler.

Tänaseks on tema hukkumisest möödas juba üle saja aasta.

Märk, et seda noort tüdrukut ei ole unustatud, jäi ka pildile.

Sini-must-valge seostub paari kuu taguse taasiseseisvumispäevaga. 

Punased seotud lõngad... on ehk märk võimalikest kontaktidest teispoolsusega?

...

Eilsest tänasesse

 ...

Mul on öökapil raamat, millesse viimastel voodis lugemise aegadel lehthaaval süvenen.

Ilmar Palli, Kodukohalood. Maalehe Raamat 2013

35 lugu Eesti inimeste lapsepõlvest. Eile alustasin 14. lugu. Matti Päts.

Mulle on sedalaadi lood huvitavaks muutunud suuresti pärast seda, kui paar aastat tagasi kohalike koolijuhtide ja õpetajate elulugusid uurisin. Käesolevas raamatus on õnneks inimesel endal olnud võimalus rääkida, erinevalt sellest, et minu lood said kirja puhtalt lähedaste meenutuste, fotode ja võimalike arhiivimaterjalide ning tolleaegse ajakirjanduse toel. Igatahes ajakirjaniku geeni minus pole, nii mõnigi häiriv fakt sai kõrvale pandud. 

Nii mõnigi lugemine oleks pakkunud rohkem pinget, kui kõik leitud materjali sisse oleks kirjutanud. Aga tundsin, et ei saa teha, sest pole minu õigus mõista kohut inimeste üle ajas, kus nemad elasid ja mida mina ei tunne.

Seda, et hetked, faktid, mõtted või sõnad kokku jooksevad, kuulub igapäevaellu. Vähemasti minul. Lõpetasin hommikul loo Matti Pätsi meenutustest, kus suur osa lapsepõlvemälestusi olid seotud just tema vanaisa, Konstantin Pätsiga. Ja siis kuulen uudistes, et täna toimub Pätsi monumendi avamine. 

Ka Vikerraadio päevaküsimus on seotud teemaga.

Kuidas suhtud uude monumenti. 

Ma olen kehv kriitik, seepärast jätaks pigem vastamata. Aga kui nüüd raadios arutelu kuulen, siis igatahes vastan. Ja nagu sageli, et toetada mõtet, mis kaotajaks kipub jääma. Seda enam, mind see kuju ei sega, isegi kui kunstiline lahendus tundub harjumatu, siis küll ma harjun. 

Ei tea, kas enne otsustamist lähedaste suhtumist konkreetsesse skulptuuri ka küsiti.

...

Mälumängud

 ...

Küllike kutsus mälumänguõhtule, aga ma loobusin. 

Mul kodus igapäevaselt üks mäng mäluga. Või õigem oleks öelda, et mälu mängib minuga. Kord on ja kord ei ole ole. 

Tead küll, see film, mis laupäevaõhtuti oli, ETV või Kanal 2. No see film, kus noorem uurija oli pisut nagu punapea. Ma nime ei mäleta. ....  Õige vastus: Brokenwoodi mõrvad. Guugeldasin.

Panin pühapäeval fooliumis peedi ahju küpsema, nüüd ei leia üles. ... Õige vastus: ikka veel ahjus. Tuli meelde, ju siis pole veel päris lootusetu. Mis sest, et juba on kolmapäev.

Täna on 18.okt, kellelgi oli nagu sünnipäev. Õnneks meenus. Mis sest, et päev juba peaaegu läbi, ta hilise eluviisiga. Jõuan õnnitleda.

Nii lihtsalt on. Mälu mängib lolli.

Ja siis keegi arvab, et võiksin kohaliku tähtsusega mnemoturniiril osaleda! 

Kusjuures, pühapäevasest Kuldvillakust võtan küll osa. Ma olen suht kiire, jõuan oma vastuse pakkuda enne kui mängust osavõtjad telekas. Kui punkte kokku arvata, kardan küll, et jään miinustesse. Õnneks on suur osa küsimusi selliseid, et ma ei oska ei ööd ega mütsi vastata, sealt jäävad punktid tulemata. Miinused, ma mõtlen.

Päris kindlasti poleks ma teeninud olulisi punkte ka teisipäevasel üritusel mõisas.

Nimelt pinnisin mõned nende küsimused välja.

Mis värvi ja kujuga on Vene lennukite mustad kastid?

Mis on levinuim järve nimi Eestis?

Mitu Eesti kroonidel kujutatud suurkuju suri väljaspool Eestit?

No kui nüüd rahast rääkida, siis ma tean, et Baer suri Eestis ja Koidula Kroonlinna. Baer mul ju lausa rahakoti vahel. 

Aga tarkust sain seoses mälumänguga juurde küll. Mitte Baer ei pea rahakoti vahel olema, vaid Tobias. Kusjuures, rahatäht peab olema õigesti kokku volditud.

Rudolf Tobias suri 1918. aastal Berliinis, sündis Hiiumaal, lapsepõlv möödus Haapsalus, tema põrm on tänaseks maetud Kullamaa kalmistule. 

Olen seal käinud. Õnneks on pildid, mis aitavad meenutada.

Kullamaa, august 2016

Kullamaa kirikus, august 2021

...

Sõnamängud

 ...

Ilmselgelt kulutan ma liiga palju aega ristsõnade lahendamisele. 

Ilmselgelt on selleks mõjuvad põhjused.

Kui mul juba ajaleht käib (reklaam-reklaam: mul käib Õhtuleht), siis tuleb ju tellimisraha maksimaalselt ära kasutada, kõik asjalik läbi lugeda pluss kõik ristsõnad lahendada.

Ja midagi peab mul näpuvahel olema, kui teleka ees istun. Miks siis mitte ristsõna, hea näiteks reklaamipausi ära kasutada. Nende pauside täitmiseks on mul tagataskus muudki, aga see pole see teema. 

Õhtulehes on kaks sudokut, üks lihtsam ja teine keerulisem. Vahepeal oli ka tähtedega sudoku, algul oli päris keeruline, aga tasapisi sai omaseks.

Õhtulehes on veel väike ristsõna, krüptogramm, sõnade paigutus või rägastik ja kaks korda nädalas suur ristsõna. Viimasega saab isegi raha võita, aga kuna ma pole vastuseid ära saatnud, siis raske öelda, kui suur summa mul saamata on jäänud. 

Ilmselgelt peaksin rahale suuremat tähelepanu pöörama :( 

See oli sissejuhatus.

Sõnamänguga tuli eilses lehes sõna dieeditaja. 

Naljanurgas oli vastav lugu ka. "Mõne rasvapiruka söömises ei saa ju midagi halba olla," mõtles Mari 12 kg tagasi.

Nüüd peaks kokkuvõtteks midagi oma söömisharjumustest rääkima. Näiteks mu tänane hommikusöök? 

Pool tomatit, hakitud ja pannile. Paprika unustasin. Hetk hiljem eilset tatraputru paar lusikatäit. Ja siis lõpuks 2 muna, tassis lahti klopitud ja maitsestatud, peale valada, pannile kaas peale ja küpsema. Tatraomlett?  Pilti ei teinud, aga mul on olemas foto munadest, millega väikesed sõbrannad mind koostöös oma kanadega varustavad.

Ilmselgelt verivärsked ;)

...

Seenepolka

 ...

Ristsõnas tuli selline huvitav sõna välja. 

Seenepolka.

Ega ma pole kindel, kas lahendasin õigesti, aga sõna mulle meeldib.

Guugeldades ma ühtegi videot ei leidnud*, et oleks saanud vaadata või kuulata. Kuna elan endiselt rütmis üks-kaks-kolm ja kaks-kaks-kolm, siis üks polka sobib hästi. Mitte et ma tantsida oskaks.

Aga ükspäev käisin metsas, nägin mõned seened ja pildistasin mõned seened. Ühtegi ei korjanud, kuigi mõned neist olid männiriisikad, mis iseenesest täiesti kõlbulikud. 

Teised üks-kaks-kolm olid suvalised kübarakandjad. Õnneks mul polnud kaasas ei korvi ega nuga.

Fotokas oli.

Teisel päeval käisin niisama veidi ringiratast, ja imestasin, et kuidas see sügis nii kuldne on. Kollased olid nii haavad kui vahtras, ainult arooniad andsid oma värviga särtsu juurde.

Ja naabruses võeti järjekordselt metsa maha. Liiklusmärk võib ära petta.

...

*polka... kes otsib, see leiab ;)

...

Ühekaupa ja kahekaupa

 ...

Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm....  meenutused blogi arhiivis tolmu kogumas.

Kõik see suvi kulges kindlas rütmis... räägib mina, kellel tegelikult rütmitunne olematu.

Sain sellest kinnitust, kui pooljuhuslikult väikeste kannelde õpigruppi sattusin. Mu käed ei taha koostööd teha! 

Aga seda üks-kaks-kolm tuli suve jooksul ette mujalgi.

Väikeste vahedega kaks Küllikese kirjutatud etendust... käidud, nähtud. Viimane oli lausa käeulatuses, naaberkülas. 

Osatäitjad tüdrukud tegid proovi suvise töömaleva käigus ja külaplatsil oli esietendus.

Tüdrukudki kahekesi.

12.08.2022

Sisult üheaegselt kurb ja naljakas. Just nii kui elust enesest. Ühest küljest veider, teisest küljest nukker, kolmandast küljest üllatusi pakkuv. Külgi küllap rohkemgi.

"Hullem kui sul".

Tegelasteks teismelised tüdrukud ja nende probleemid.

Kahtlustan, et neil see esimene lavakogemus, aga pidasid vapralt vastu ja andsid korraliku etenduse.

Kuna kunagi ette ei tea, siis lugu igaks juhuks ümber ei jutusta. Alati on võimalus, et satud ise nägema. Samas, ega seegi ei sega, kui lugu enne teada, sest teist Küllikese teatritükki käisin lausa saja kilomeetri kaugusel ja teist korda vaatamas. Ja üldse polnud liiga palju. 

Polnud seegi mingi jant, aga naljakas oli ikka. 

Või kurb. 

Kunagi üks eakas proua oli oma sõbrannale nagu muuseas maininud: "Olen oma elu pühendanud terve mehe põetamisele." Ma ise mõtlen, ju ta ikka päris terve polnud, igatahes suri mees enne ära kui naine.  

Küllikese etenduses jäid küll mõlemad mehed ellu, aga omamoodi hoolimisest ja hooldamisest oli seegi lugu. 

Ja nagu juba ütlesin, olin etendust juba näinud. Küla kokkutulekul kolm aastat tagasi oli esietendus ja tookord mängis meie kohalik teater.

Hästi mängisid! Küllike sealhulgas.

13.07. 2019

Nüüd olime koos vaatajate ridades. Esireas, märgistatud kohtadel. Kõlab uhkesti!

30.07.2022

....

Järgmised üks ja kaks...

Kaks etendust rääkisid lugusid kohalikust ajaloost.

Peningi mõisas oli Salme teatri etendus "Matsmõisnik" , aeg aastal 1704, oluline tegelane tolleaegne mõisa omanik, krahv Johann von Baranoff, keda mängis Eero Spriit. Teksti autor Arvo Haug, praegune mõisaomanik.

Peningi mõisas. 19.08.2022

Jäneda Pullitalliteatris sai nähtud "Naine Salamandri tähtkujust", oluline tegelane Maria Benckendorffi, kes 1918. aastal perega Jänedale oma mõisa kolis. Mariat (Murat) mängis Ursula Ratassepp. Aga sellest olen ma kirjutanud.

...

Apsud hoidistamisel

 ...

Silma jäi teema Õhtulehes*.  Meenuta, mida lahedat on hoidistamise ajal juhtunud.

No miks ma siis ei meenuta! Iseasi, kui lahe see just on...

Purgid olid nii kuumad, et kuum õunamahl lõi purgi puruks.

See on, kui oled noor ja roheline. Või tegutsed mõtlemata. Kuumutasin õunamahla ja kuumutasin purke, mahl ehk keemistemperatuuri ligi, purgid praeahjus kindlasti palju kuumemad. Tol ajal oli gaasipliit ja mingit temperatuuri mõõdikut praeahjus polnud. Kui kuuma mahla purki panema hakkasin, oli purk nii tuline, et tekkis keemine ja aurustumine ja purgil lõi põhja alt ära. Õnneks küll midagi hullemat ei juhtunud, ega ma kulbiga palju polnud sisse jõudnud panna.

Hulk aastaid hiljem, jälle õunamahl. See õnnetus enam nii õnnelik ei olnud. Kuuma mahla täis purk (taas kolmeliitrine) läks katki kaanetamisel. Ju oli mul jõudu palju või purk tavapärasest hapram, igatahes käis prõks ja kõik see kuum mahl voolas purgist välja. Sain tookord jalgadele oma elu suurimad villid, ravisin neid ikka hulk aega.

Pärast seda ma hoidiste valmistamist natuke pelgan. Laupäeval külakostiks toodud värske õunamahla panin sügavkülma, ja mis ei mahtunud, jõime ära. Oli ikka hea küll! Õnneks oli seda mõõdukas koguses. Nõuka ajast mäletan, kaasa käis kuskil mahla pressimas, siis oli kolm 40-liitrist piimavinkut mahla täis, kõik tuli läbi kuumutada ja purki panna.  Lisaks moosid, kompotid, seened, kurgid, tomatid, salatid.

Nüüd käin metsas pigem fotoka kui seenekorviga.

Foto ajast, kui ma veel korilusega tegelesin.

... 

*Manona Paris, "Hoidistamine on ohtlik tervisele ja varale... HEA, ET NIIGI LÄKS"

Ajast aega

 ...

Sõbrants jagas peresisest* infot. 

Leidsin eile oma mehe iseloomustuse lasteaiast. 

Magab ja sööb hästi. Jalutab meelsasti tüdrukutega.

Möödunud on 35 aastat, aga midagi pole muutunud.

*kahtlustan, et kasutas võõraid elukogemusi.

Erinevalt minust, mul päriselt meie pere paberid.

Nimelt leidsin elektriarve.

Aeg oktoober 2020. Kulutatud 216 kWh ja arve suurus 27.84 

Viimane arve august 2022. Kulutatud 200 kWh ja summa 116.44 eurot....

Võrguteenused arvetes sees.

Seda, millega september üllatab, veel ei tea.

Aga mõnes mõttes võin ka mina öelda, et aeg seisab. Kui vaatasin oma seinakella ja rõõmustasin, et küll ma olen täna varajane. Nüüd vaatasin uuesti. Oh sa sitikas! Kell hoopis seisma jäänud. 

Ikka juba tükk aega tagasi.

...