Inimene on leidlik, onu juures avastasin, kuidas saab valgust siis, kui elekter ära on läinud. Ma ei täheldanud seda muudes ruumides, aga seal, kus keisergi jala käib, oli asi kenasti lahendatud...
...
Oma toa valgusallika disainisin ise. Veidi sobramist kaltsukas, veidi aega näputööd... ja olemas ta ongi.
...
Kõik eelnev ei takista nautimast seda, mis ehtne ja ehe... Sealhulgas teiste tegemised.
Kui kurki koorisin, hõõrus ta kurgikoorega oma põski ja kaela. Et see teeb naha pehmeks. Käskis mul ka.
Eks see oligi selline delikaatne vihje, sest piiga enda näonahk küll pehmendamist ei vajanud.
Kui lapse päevahoidu viisin, võttis “Aabitsa” kaasa. Kui siis kõik kiitsid, et nii tubli ja tark laps, olin sunnitud tunnistama, kuidas lapse issi tähendas sellise kiituse peale, et Volkonski luges 3aastasena juba Dostojevskit, või Gogolit, või ma ei mäletagi keda.
Kui joogiks Actimeli pakkusin, keeldus ta viisakalt. Et ta ei tea, kas issi lubab.
Nojah, mine sa tea, mida see pisike pudelike sisaldab, aga et Väike Sõber selle poes valis, siis arvasin sobivaks Päikesejänkulegi. Kommi nagunii enam pakkuda ei julge.
Kui juustu lõikasin, siis ütles, et emme ka mõnikord annab.
- Mõnikord… miks siis mitte alati?
- Ta on kohe selline, kõlas kiire vastus.
Unustas aga lisamata, et ega ta seda juustu just eriti ei armasta...
Kui tuli, tervitas ta mind rõõmsa kilkega “Hapukurk”.
Kui ära läks, puges emme hõlma alla ja tihkus, et tahaks veel jääda…
Mina nüüd siin... vaatan Lastekast Jänku-Jussi multikaid...
See tänav saab alguse raudtee äärest. Rongid, rongid, rongid... päev läbi ja öö läbi. Nende monotoonne sõidumürin, mis öösiti häälekana ja päeval pea märkamatuna tuppa kaikus, oli mu lapsepõlve üks lemmik-hääli.
Nagu ka kellahääl toas, iga pooltunni järel endast märku andmas.
Kell on nüüd mu toa seinal, aga hääl, see on kuidagi teistsugune. Mitte enam selline eriline. Nagu oli eriline see kodu, minu vanaema ja vanaisa kodu, mingi aeg minu lapsepõlvekodu.
Mäletan, kuidas vanaema hommikuti turul käis, hästi vara, lapsed jäid koju magama.
Ja kuidas vanaema igal hommikul kõik voodilinad aknast ära kloppis, enne mitu korda kontrollinud, et ega keegi juhuslikult akna all ei ole.
Ja kuidas ta koridori aknal alati lehvitamas käis, isegi siis veel, kui ma juba päris suur olin.
Nüüd on midagi muutunud, midagi enam-vähem endisena alles.
Tänav. Maja.
Kauplus.
Park.
Kool, kus mu lapsepõlvesõber õppis.
Kõndisin eile läbi selle tänava, otsast lõpuni.
Keegi ei lehvitanud aknal. Nagu kunagi vanasti. 25 aastat tagasi.
Täna oli koolides õpetajaid rohkem kui tavapäraselt.
Leidsin ühed vanad meenutused.
Lahe lugeda :)
...
Kuna mina sain olla õpetajatepäeval õpetaja kaheksandale klassile, saan nüüd täielikult aru, miks õpetajad peale selle klassi tundi närvis on. Nemad konkreetselt arvasid, et võivad teha, mida tahavad, ja käituda, kuidas tahavad. Mina ise kogesin seda, et neil ei ole õpetajate vastu mingit austust. Seda muidugi ei saa päris kõigi kohta öelda.
Ma tegelikult arvan, et mõni ikka üritas kaasa teha, kuid teiselt poolt oli palju õpilasi, kes ei üritanudki. See ajas väga närvi. Asju ei võetud kaasa ning siis veel, kui küsida, kus asjad on, saadetakse sind kuskile või lihtsalt ülbitsetakse.
Ma tunnen tõesti õpetajatele kaasa, et nad peavad seda kõike taluma. Kui minul juba peale esimest tundi närvid läbi ja tuju halb, mis siis veel neil.
Kuna ma ise olen ka mõnikord tunnis selline, et ei kuula ja tegelen teiste asjadega, siis püüan nüüd rohkem kaasa mõelda, sest tean, kui vastik on õpetaja olla ja enda ette rääkida.
K.K. 9.klass
2004
Mina arvan, et õpetaja olla on väga raske, eriti siis, kui klassi satuvad enamus paharetid. Mina kogesin, et direktor olla on raske, kui pead jalutama koolimaja-peal ringi ja kontrollima, et ega keegi ei lollita. Kuid siis on see lihtne, kui tulla hommikul kooli ja siis minna oma kabinetti ja teha mida iganes.
Mina arvan, et momendil on kõige raskem kaheksanda klassiga. Paljudel “õpetajatel” ehk 9 klassi õpilastel olid närvid täitsa läbi. Ma pakun, et neil õpetajatel on lihtsam, kes suudavad klassis korda hoida ja neil raskem, kes ei suuda. Mina arvan, et kui direktor ja õpetajad käiksid ka niimoodi mööda kooli ringi, nagu meie seda tegime, oleks ehk koolis probleeme vähem. Meie kooli direktor oli ühel päeval uksel ja kontrollis, et kes suitsetamas käis. Ta peaks seda tihedamini tegema.
Rootsis nad siis sõidavad sellistega...
Oh aegu ammuseid...
Oh aegu ammuseid...
...
...
...
