Leitud püksid

 ...

Eile trepialust kohendades avastasin, et seal ripuvad võõrad püksid. Ilmselgelt mitte meie omad, vööümbermõõt paarkümmend cm vähem kui ükskõik kummal meist vähemasti viimased 55 aastat...

Seda enam, eriti pikalt need seal rippuda pole saanud, varn seina sai millalgi suve hakul, ja lumist külma aega on olnud alles paar-kolm kuud. 

Tegin mõttes nimekirja viimase aja külalistest, kes mahutaks end pükstesse 152 D. Misiganes see D seal lõpus tähendab.

Võtsin kontakti  5 erineva lapsevanemaga. 

Mitte kellelgi pole laps püksata. 

Aga püksid pole mingid niisama püksid, need püksid on vee- ja lumekindlad ja sooja voodriga.

Las nad siis ripuvad, nüüd kõik teavad, kust saab, kui vaja peaks minema.

Talv ju veel kestab!

...

Palju aastaid

 ...

105 aastat on pikk aeg. 

Raadio ütles, et Eestis on 5 inimest, kes on vanemad (või sama vanad) kui Eesti riik. Aga mitte minu tutvusringkonnas

Saaremaa-vanaema oli 25, kui Eesti iseseisvus, ja kuigi elas pika elu... 91 aastat, iseseisvuse taastamist tema ei näinud.   

Tegelikult on kattumine hoopis selles, et neil oli ühel päeval sünnipäev ja seega on vanaemal täna 130. sünniaastapäev.

Kui Pilvi sündis, oli EW 10 aastane. Nii et tema saab sel aastal oma juubelit tähistada. Nagu Eesti riikki.

Aga tema 11. sünnipäeval algas II maailmasõda.

Minu käes on ema vana salmik, kus sees Pilvi joonistatud pilt aastast 1942.

Ka järgmise pildi joonistanud laps on sündinud 1928. aastal. Ainult et temale oli antudki elada vaid 10 aastat.

Roald oli nimi.

Jõudis joonistada pildi EV 21.

Täna siis EV 105.

24.02.2018

Küll aeg lendab.

Alles see 100 oli.

...

Vastuolud ja vastuhakk

 ...

Et kui märkad vastuolusid, hakka vastu. 

Või umbes nii. Seda enam, et mõni vastuolu lihtsalt hakkab vastu.

Ega vahet pole, igatahes olen ma üritanud end päevapoliitiliste küsimustega kursis hoida, seejuures märganud vastuolusid ning näinud ja tunnetanud vastuhakku.

Aga kui juba kalendris on sees valimistega seotud reklaam (soojad käed!), järelikult on teema oluline.

Tõsi, kalendril keerasin märtsikuu ette. Mitte et minu närv poleks vastu pidanud, aga paar päeva tagasi käis külas noormees, 6 aastat vana, ja nii kui kalendrit märkas, põgenes huilates köögist. Pärast lähedased ütlesid, et tal on valimisreklaamide allergia. 

Niisiis, keerasin aja edasi... ja õigesti tegin, saingi oma lilled ja liblikad*! Alles eelmises postituses igatsesin. Või oli see üle-eelmises. 

Tasub vaid tahta ;) 

Mitte et ma ostma hakkaks, aga ilus ikka.

Hõbemünt siis.

Kui tulla tagasi valimiste juurde, mingi vastumeelsus on ka minu hinges.

Kuna mul eluaegsed orienteerumisraskused, leidsin kompassi, mis peaks õiget suunda näitama. Õnn, et tulemuse jäädvustasin, vaevalt et muidu mäletaksin, nüüd aeg-ajalt vaatan ja pean endaga aru.

Aga... tark ei torma, igaks juhuks võtsin vastu teise kompassi pakkumise ka. 

No ei olnud samad tulemused... ainult viimasele kohale jäi sama erakond. Abiks see pole, sest seda, keda ma ei vali, seda tean ma niigi. 

Kuhu ma omadega jõudsin? 

Erakonda valida ei oska, aga lappasin läbi kõik meie piirkonna nimekirjad, ja ühe meelepärase naisisiku leidsin.

Muidugi on aega veel mõelda.

Seda enam, et Vikerraadio lõi minuga kampa ;) ... et aitab mõelda! Eetris oli valimiseelne saade "Vastasseis"... aga sisse räägiti nii vastuolud kui vastuhakk :P

No katsu siis sina see tark olla, kes õige otsuse teeb ;) 

...

*hõbemünt Liblikas, 155 eurot

...

Killuke tänast

 ...

Mina täna Selveris, laon kaupa lindile, ümardan ja liidan. Grossi poes olin paari euroga plussi jäänud, nüüd nagu raha ees eksimisvõimaluseks ;) 

Aga lõpuks ma ei teagi, kuidas läks. Jõudnud kalakarbini 196 grammi, üllatus-üllatus, ainult miskid 50 senti. Kauba nimi apelsinid. Ma ju reageerin kiiresti (või pigem vastupidi?), ulatasin karbi kassapidajale, et midagi siin ei klapi. Kassapidaja arvas sama, ja läks kalaletti küsima. Kui tagasi tuli, sain toote uue hinnalipikuga.  Enam ei olnudki apelsinid, oli hoopis Selveri äkiline, hind 6.25.

Tore oleks, kui kuskilt oleks tulnud ka tänusõnad või õnnesoovid, aga pole hullu. Nagunii oli tšeki peal kirjas, et minu võit kokku 10.16. 

Aitäh, Selver ;) 

Aga arvutamine läks sassi, nii et ma ei saanudki täna oma matemaatilist võimekust lõpuni testida.

...

Aitäh ka kaugelt tulnud ilusa kaardi eest!

...

Kindad kätte!

 ...

Iga kord, kui seda reklaami näen, õnneks hilinesin kalendris* lehe keeramisega, nii et näen 15 päeva vähem, aga igal pool mujal ikka. 

Et kindlates kätes jne. 

Iga kord ma mõtlen, et kindad peavad ju käes olema! Aga siis mõtlen edasi, et tegelikult peavad käed kinnastes olema. Mis kasu on, kui kindad käes (peos) on, pigem on oht, et vähemalt ühe kaotad ära. Mul on igaks juhuks 3 paari kindaid, kui välja lähen, siis on lootust, et ühe paari leian ikka üles. Aga mitte alati! Nädal tagasi, kui õhtusele kõnniringile läksin, kindaid ei leidnud. No ühed tegelikult leidsin, need olid märjad. Nii ma siis panin käed hoopis töökinnastesse, ajas asja ära küll.

Kajal on kaunid käed ja peened sõrmed, tal hakkavad küll näpud külmetama, nii tahaks öelda: kindad kätte!

Ma endale panen...

Ja lähen õue lund rookima. Mida see ilmataat küll mõtleb, nüüd vastu kevadet jälle uued hanged maja ümber tuuseldanud.

Ilmataat või talvetaat... no ma ei tea, miks just taadid, mitte memmed. Ilmselge vihje,  memmedele ei taheta suurt võimu anda, ole lumememm, kui just tahad, püsi paigal ja ära kobise, suured otsused ikka taatidelt. Ja kui nad otsustusõigusest ilma jäetakse, siis mossitavad.

Kahe nädala pärast (vist) on valimised.

Ma valin kevade! Seal on linnud ja liblikad. Mulle oleks selline reklaam rohkem meeldinud. 

Kajale soovin edu.

Aga-aga... vist leidsin oma ringkonnast ka sobiva kandidaadi Riigikokku... et seal taate ja taadihakatisi vähem oleks ;) Või pigem, et asi oleks rohkem tasakaalus, mulle tegelikult targad mehed meeldivad. 

*Et miks mul selline kalender? Ju kuskil tasuta jagati ;) 

...

Mõtle kuidas tahad

 ...

Kui suur koer inimest ründab, siis asjapulgad ütlevad, et mitte loom pole süüdi, vaid inimene. 

Võimalik. 

Kui inimene inimest ründab, siis leiab ehk tallegi vabanduse. Kuskil keegi on süüdi. 

Või kui riik riiki. Ikka keegi teine kuskil... vajutas nupule. Vähemasti ründaja "arvates". Ega ma ei tea, ehk ta arvabki nii. 

Mina olen vana aja inimene. Ma tean, miks kasse on uputatud, sigu tapetud, kukel on võetud pea maha või vasikas, keda alles lapsed nunnutanud, läheb pidusöökide tegemiseks. 

Tundub ehk õõvastav või lausa kriminaalne, kassi uputamise eest võid isegi kohtumenetluse kaela saada. 

Aga muidu, tänapäeval süüakse ka, nii siga, kana kui vasikat, aga enamasti alles siis, kui poest kilo või paar liha oled ostnud. Parem veel, kui söögikohas koos garneeringuga lauale tuuakse. 

Ainult keegi on selle musta töö ära teinud.

Kui nüüd kaugemale vaadata, Midsomeris igas seerias on kolm laipa. Ja see on veel leebe variant, Põhjamaa krimisid vaadates näriks küüsi... kui hambad paremad oleks.

Käimasolevast sõjast parem ei räägigi, isegi mõelda ei taha. Nii suur number pooleli jäänud elamisi. 

Või siis maavärina piirkonnas. 

Mina lõin ühe porilase aknaklaasil kärbsepiitsaga maha, ei olnud tore. Aga süümekaid ka ei tunne. Pealegi oli klaas pärast plägane ja laip oli vaja ära koristada, ilmselgelt vastik.

Endale ma lemmiklooma ei taha. Ma ei taha vastutada, ja kõik see muu, mis kaasas käib.

Aga isegi võõrad lemmikud ei meeldi. Mind on hammustatud. Minu peale on hüpatud. Õues, sopaste käppadega mürakas, no ei ole tore. 

Ok, elan üle, elus on palju koledamaid asju. 

Ja ehk kuskil alateadvuses siiski tiksub mingi mõte. Täna öösel nägin unes, et tulin reisilt ja tõin kaasa lemmiklooma. Lendorava. See oli nii-nii armas, pehme ja sõbralik, puges mulle lõua alla, oli mõnusalt soe ja karvane. 

Terve hommiku tundsin seda soojust ja pehmust oma kaelal, nüüd hakkab nagu juba ununema. 

Tegelikult, ma just sellest tahtsingi rääkida. 

Soojast, pehmest, armsast lendoravast. 

Pealegi veel Aasta Loom 2023.

 

...

Praegu algas raadios saade lemmikloomadest ja nende võtmisest. Ja heidikutest.

Ei ole seotud minu kirjutamisega, juhuslik kokku sattumine.

...

Abivalmis tehnoloogia

 ...

Ei jõua ära kiita, kui hooliv see IT värk ikka on. Valimissoovitustest ma parem ei räägiks, aga kuidagi ei saa ei üle ega ümber. Kaasal on pult peos tuline, kuna püüab valimistega seotud reklaami kuuldes põgeneda.  Mida kiiremini, seda parem ;) 

Minule pakuti võimalust valijakompassi abil valimispäevaks end poliitika ja võimalustega kurssi viia, et siis juba teadlik valik ja misiganes veel.

Mingil määral tuleb mul tulemusega nõustuda, viimaseks jäi partei, mida ma isegi viimasel võimalusel ei valiks, ja väikese edumaaga esimeseks partei, mida viimasel Riigikogu valimistel valisingi. Ega ma tookord tulemusega rahul ei olnud, Kaia riigikokku ei saanud, kuigi kogus hääli rohkem kui mõni tulevane riigikogulane samast parteist.  Nii et ma seekord ei oskagi valikut teha. Võimalus on valida pingereas järgmine, eks ma vaatan nimekirjadele näkku. Kas on sümpaatseid naisi ;) 

Valimised valimisteks, muud pakkumised on ka. Praegu näiteks on valikus talvesaapad, ja lausa soodukaga. Siin oli lemmiku leidmine tunduvalt lihtsam, ainult et jäin kauaks kohmitsema, sobivad numbrid said otsa. 

Aga tegelikult, mitte sellest kõigest ei tahtnud ma kirjutada. 

Mu tahvel on kiirema mõtlemisega kui mina, ikka tehisintellekt. Blogisse kirjutades või Messingeris suhtlemisel pole mul muud vaja, kui paar-kolm tähte kribada, ja juba pakub õiget sõna. Mõnikord, kasutades mu tähelepanematust,  sekkub mu sõnumisse ja paneb sinna omi mõtteid. 

Abivalmis tehnoloogia.

Mõnikord saan sabast kinni, mõnikord lähevad mõttetud laused teele, eriti Messingeris. Õnneks ei juhtu ainult mul, telefonis saadud sõnumite arhiivis on üks aastast 2015. 

Platsil oli hommikul pildi kiirendama võtnud, arvas et oma selle müütidest vist.

Armas ju! Eriti veel, kui sõnumi tegeliku sisu teada sain ;) 

Lõpuks siis see minu tänulikkus. 

Aitäh, abivalmis tehnoloogia!

Kirjutasin Messingeris prouale (sugulane 75+) vastuseks lühikese lause.

Aga siis mitte.

Enne kui saatmisele klõpsatasin, vaatasin üle. Et kas sai õige.

Seal oli kirjas: mittesittagi. 

Õnn, et sabast kinni sain ;) 

...

Kolm koledat kohta

 ...

Nädal tagasi, kui Humana proovikabiinis üht kampsunit proovisin, mõtlesin, et miks nad küll nii teevad! Kodus peegli ees pole vaatepilt sugugi nii hull! Võiksid siin ju kasutusele võtta peeglid, mis olukorda tsipake parandaks, mitte vastupidi. Lähed kabiini, et vaadata, kas sobib... ja saad šoki. Mitte sellepärast, et ei sobiks, kampsun ju korralik. Šoki saan, kui peeglist ennast vaatan. Ja just proovikabiini peeglist. 

Ma olen elus mitmeid inimsõbralikumaid peegleid kohanud. 

Teisest küljest, neil seal kaubanduses võib olla isegi õigus, sest kui peegel head pilti näitab, kodus aga selgub, et polegi nii hea, tahab inimene ostu äkki poodi tagasi viia. Viletsama esmamuljega hilp jääb kohe poodi, aga kui ostad ja kodus avastad, et tegelikult on parem, kui algul tundus, võidavad kõik. Nii kunde kui kauplus, kodused ehk ka, sest rahulolevat pereliiget on kindlasti kergem välja kannatada.

Aga ikkagi, poes tundsin, et proovikabiin oma peegliga on üks kole koht.

Kui juba koledatest kohtadest rääkida, siis ei saa mööda vaadata maanteeäärsetest raielankidest. Üritad küll, aga ikka jääb silm peale. 

Ühest küljest on kuuldud tõde, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Aga see on jõhker vanasõna, kahtlustan, et ei kuulu meie vanavarasse, vaid on naaberriigist sisse toodud. Kui arvestada kõiki nii ajaloos tehtut kui praegu tehtavat.

Aga kolmest kõige koledam on, kui satud kuhugi vaenulikku kommentaariumisse. Olen neid küll viimasel ajal suutnud vältida, aga siin-seal on ikkagi üht-teist silma või kõrva jäänud. Ei ole tore.  

Ainult üks viha ja vaen.

...

Boože moi või oo mai gaad

 ...

Eestlastest räägitakse kui usuleigest rahvast, aga ma natuke kahtlen selles.

Nii kaua, kui mäletan, on läbi aegade meie inimesed Jumala poole pöördunud. Noored isegi rohkem kui vanad. Või on nad lihtsalt häälekamaid.

Kui nõuka-ajal oli kasutusel boože moi, siis nüüd jääb rohkem kõrvu oo mai gaad.

Kahtlustan, et tähendus on sama, aga ilmselgelt kasutatakse ütlemisel erinevat hääletooni.

Ega Jumal pahaks ei pane, temal pole vahet, mis keeles eestlane temaga räägib. Kõrvalt kuulmisel lihtsalt kriibib kõrva. 

Mina pole kristlane, aga kirikusse aeg-ajalt satun, seal kuulen inimeste ja Jumala mõtteid eesti keeles. Mõnikord kuulan Vikerraadio Hommikumõtisklusi ka, sel nädalal J.T sõnastuses. Jaan Jaani kirikust.

Hommikul ongi hea mõelda, või siis teiste mõtteid kuulata või lugeda. Hommikul on pea selge, mõte jõuab paremini kohale.

Hommikused mõtted võivad olla muidugi vastuolulised.

Täna näiteks, vaatasin aknast välja: jälle uus lumi peale tulnud! 

Tule taevas appi! 

Jälle peab minema lund loopima. 

Nii ma mõtlesin. 

Oleks häälega ja häälekalt mõelnud, oleks kõlanud ehk nii: oo mai gaad! Kui ilus väljas on!

Või hoopis: boože moi! Mis toimub!

Kindlasti oleks hääletoon erinev.

...

Hommikused hääled

 ...

Vaid hetk köögist ära, ja juba hõigatakse tagasi. "Hõigatakse" siiski jutumärkides, see on keedupott, kus pudruvesi keema läks. Klõks-klõks-klõks on üsna tempokas, ilmselgelt märk sellest, et juba hoogne protsess, kui kaas nii aktiivselt tegutseb, et potil hädakisa lahti.

Nojah, just kohises mu kõrvus tänane tavapärasest tugevam tuul ja mõte kontrollis ebamääraseid kolksatusi, mis õuest kostusid. Ka kuidagi nagu hädaldamine.

Kööki oligi viimane aeg jõuda. Mitte ainult pudruvesi, ka kohvivesi tõstis tuure, oleks nüüd vilega keedukann, võiks putru keetes kinnitada, et käib töö ja vile koos. Aga seda kannu mul pole, ma isegi ei tea, mis häält üks kann vilistades teeb. Minu jaoks on ainult üks vile tuttav ja südamelähedane. Mälestus lapsepõlvest, Pargi tänav oli raudtee vahetus läheduses, ronge sai nii näha kui kuulda. Rongi vile läbi ööune mõjus turvaliselt. 

Turvaliselt mõjub ka kohin, mis mind köögis vastu võtab. Olin teinud tule pliidi alla, järelikult õnnestus esimese korraga,  märk sellest need põlemise hääled, kus mõned praksatused tulemühas.

Külmik, kuigi temagi hetkel häält teeb, hoiab madalat profiili ja suriseb vaikselt oma nurgas. Ju ta mäletab, et kaalusin eelmisel suvel kapi väljavahetamist. Vanust üksjagu, ja märgamise probleemid. Aga sai veidi esmaabi ja nüüd olen unustanud, et uus oleks parem.

Viimane hääl märgiks, et päev on alanud, kostab vannitoast. Keegi on kraani lahti keeranud. 

Mina panin raadio mängima.

Hommikused uudised.

Muud hääled on korrapealt kadunud.

...

Ikka vaja kontrollida

 ...

Rumal komme see kahtlustamine.

Hommikused lugemisminutid. 

Üks talvest ärganud liblikas, päeva-paabusilm, peksleb vastu verandaukse klaasi.

Mul on majapidamises igal talvel mõni liblikas, kevadist ärkamist aga ei mäleta. Minu liblikad muutuvad erksaks talve algupoolel. 

Mõnikord olen neile isegi verandas jahedama talvituskoha otsinud, aga see suht kasutu tegevus. Päev-paar, ja liblikas jälle toas tagasi. 

Minu liblikad on alati tavalised koerliblikad olnud, seepärast kibelen kohe kontrollima, kas Kirjanik ikka tõeseid fakte raamatusse kirjutab ja päevapaabusilm ka talvituv liblikas on. 

Võtan tahvli... sõbrants on saatnud äratuseks foto oma hommikust. Punetav taevas ja naabermajade katused. Mina hommikul nii vara taevasse ei vaata, nii et kaasa rääkida ei oska. See eest eile öösel, nagu põleks kuskil. Kõik oli halli tossu täis, kui aknast välja vaatasin. 

Tegelikult oli udu.

Tegin isegi pilti. 

Igaks juhuks vaatan üle, kas olen pildi fotokast Flickrisse pannud. Õnneks olin, kohe oli hea eilset läbi akna vaadatud ööd meelde tuletada.

Kusjuures, samal ajal vaatas täiskuu köögiaknast sisse, sellest ma küll pilti ei teinud.

Aga Flickris jäi silma üks vana pilt, kus vanaema-vanaisa oma lastega peal. Kõik mu kolm onu sealhulgas.

Eile õhtul tuligi onult meili peale kiri, võtsin lahti ja lugesin uuesti üle. Et kas ta vastas mu küsimusele ja ma ei märganud, või jättis vastamata. Lugesin üle, no ei olnud vastanud. Paljudele küsimustele vastas, aga just see üks, see oli vastamata. Pean uuesti küsima.

Aga kuna oli hommikuste lugemisminutite aeg, võtsin raamatu lahti. Õnneks oli järjehoidja ilusti vahel.

Üks talvest ärganud liblikas, päeva-paabusilm, peksleb vastu verandaukse klaasi.

Võttis ohkama...

Tegin tahvli uuesti lahti, guugeldasin päeva-paabusilma. Kõik on õige! 

Eestis, nagu suures osas Euroopast, on päevapaabusilm kõikjal tavaline. Ta lendab augustist septembri alguseni ja pärast talvitumist aprillist juunini enne munemist. Erinevalt paljudest liblikatest talvitub ta valmikuna.

Mõnikord on mul kontrollimine paremini läinud. Vähemasti esmapilgul. 

Kui K FB-s pildi üles pani, ma ka kontrollisin.

Kalender ütles, et ei ole täiskuu.

Pärast tuli välja, et latern ka ei olnud.

Õige oli hoopis pildi juurde kirjutatud lause, millele ma algul tähelepanu ei pööranud.

Lisasin hommikusse pisut valgust.

Aga kui ma poleks kontrollinud, oleks tänaseni teadmatuses.

Või pigem, oleks senini oma mõeldud tõe küljes kinni olnud.

...

Küll küllale liiga ei tee

 ...

Kõigepealt tuli raadiost järjejutt. Kuna raamatut olen lugenud ammu-ammu, oli meeldetuletuseks kõiki osasid päris huvitav kuulata. 

Mingil hetkel tuli teadmine, et tegelikult olen ma kuuldemängu ka kuulnud. Klenskaja oma erilise häälega sobib imehästi Erika rolli, samuti kõik teised seal kuuldemängus: Jüri Krjukov, Ita Ever, Rein Aren, Jaanus Orgulas... uutes osades ei saa neist enam kedagi kuulda. Õnneks on Eesti Rahvusringhäälingul oma arhiiv, sealt siis Raadioteater 1979.

Nii ma kuulasin kuuldemängu ka ära. 

Ja ometi kummitas mind mõte, et kunagi olen ma seda ka näinud, mitte ainult kuulnud. Laval? Teles?

Otsisin natuke ja leidsingi. Lavastus aastast 1983. Osades Marje Loorits, Rudolf Allabert, Ago Roo. Hästi mängisid, ja kuigi lugu juba mitmendat korda kuulata, nüüd siis ka vaadata, ei muutunud tüütuks, pigem vastupidi. Mõni asi sai selgemaks... mõni seni märkamata tekstikatke  pani mõtlema, et kuidas see nüüd ikka oli. 

Kõige lõpuks jäi minusse ometi tunne, et mitte see pole etendus, mida mina mäletan.

Ehk siis see, 1998. aasta ekraniseering? Osades Anne Reemann, Aarne Üksküla, Elmo Nüganen. Sama teos uuemas väljaandes. 

Nädal on pikk, jõudsin selle ka ära vaadata. 

Kui end nädala lõpus Hansenist Tammsaareni XX võistlulugemisel gümnaasiumi viimaste klasside gruppi kuulama sättisin, oli mul korralik eeltöö tehtud. Nii hea see muidugi polnud, et lühikestki katkendit peast lugeda, aga mu meelest ongi palju tahta, et inimene suudab peast ette lugeda mitu lehekülge rasket teksti. Lugeda nii, et kuulajad naudivad. Ometi, seda need noored reedel mõisa saalis tegid. Igal esinejal oma lähenemisnurk ja oma stiil, et mõtet edasi anda. 

Ja mõtetest Tammsaare loomingus vajaka ei jää!

Kuulasin ja vaatasin noori esinejaid, ja mõtlesin omi mõtteid.

Mõtlesin valikute tegemisest. 

Et nii mitme noore valitud katkend rääkis otse või kaudu surmast. 

Kas tüdrukute valik riietuda musta oli teadlikult seotud nende esitatud katkendiga?

Kolm esinejat olid õppinud pähe leheküljed, mis võetud minu sellel nädalal taasavastatud teosest, nemad lugesid juba päris tuttavaks saanud tekste romaanist "Ma armastasin sakslast". Sealgi surm sees, ja rohkem kui üks. 

Aga mitte ainult. 

See on lugu armastuse tähtsusest, tähtsusest isegi olukorras, kui armastus on lootusetu. Nii nagu  lugu mitmes teiseski valitud tekstis, olenemata mis teosega on tegu.

Oli huvitav kuulata, kui hästi noored oskavad edasi anda tekstide sisu, koos juhendajatega on tehtud ära suur töö. 

Ja juba 20 aastat järjepidevalt. 

Aga ma peaks nüüd raamatu ka veel läbi lugema. 

Fotod mõisas, pool tunnikest enne ürituse algust.

...

Hommikune mõttevahetus

 ...

K kirjutas paar päeva tagasi:

Minu auto fooliumist aknakate võib kuskil sihituna ringi liikuda. Nähtavasti on heitunud, ei oska öelda oma nime ega aadressi. Kui keegi näeb, võiks märku anda. Tal siiani pole kolamise kommet olnud. Kodus ollakse mures

K kirjutas eile:

Positiivne uudis!

Jooksik leitud. Vajab pisut turgutamist, aga kodusest ravist piisab.

Pilt juures.

Mina kirjutasin täna hommikul:

Minu esimene mõte, kui kadumisest kuulsin: mis asi see fooliumist aknakate veel on?! Aga täna, kui leidmisest loen, on kaks mõtet. 1. Ahsoo, selline see fooliumist aknakate ongi. 2. Mõni ime, et üles leitud, raadios just öeldi, et trassil 1000+ kilomeetrit Austraalias leiti üles kaduma läinud kapsel, mille mõõtmed on 6 mm läbimõõt ja 8 mm kõrgus.

...

Igatahes olen saanud jälle targemaks. Muidu oli nii, et kui fooliumist jutt, tuli kõigepealt müts meelde. 

Foolimmüts, nüüd küll juba ajalugu.

Aga kadunud kapsel tekitab küsimusi. 

Kuidas ta ikka kaduda sai?

Ja veel müstilisem... Kuidas on võimalik, et üles leiti? 

Ma paar päeva tagasi otsisin oma kääre, suured käärid, oranži värvi. 

Vahepeal olin juba lootuse kaotanud. Üles leidsin täiesti juhuslikult.

...