Kaotatud kaardid

 ...

Ilmselgelt jääb selle kuu projekt #blogimiskuu täitmata, ehk kunagi edaspidi. Mõtlesin küll, et kui luban, on kergem teha, aga ei polnud kasu midagi, tiksun ikka vanaviisi tasapisi.

Nägin täna öösel unes, et jäin ilma nii rahakotist kui mobiilist. 

See oli nagu järjejutt, algul oli käekotist varastatud rahakott koos pangakaartide ja sularahaga. 

Vahepeal käisin vetsus, siis vaatasin edasi. 

Sõitsin rongiga, keegi tuttav oli kõrvalvagunis. Kes? ei mäleta, aga tema leidis üles, ainult et mitte rahakoti, hoopis mu kaduma läinud telefoni. See oli tühjaks varastatud. Selles mõttes,  et kõnekaart oli seest välja võetud. Nii et kokkuvõttes suur kaartide kaotus.  

Kusjuures, minu päris-telefoni ilmselgelt keegi varastama ei hakka, mul on 11 aastat vana Nokia, millega ainult helistada ja sõnumeid saada ja saata saab. Aga unenäos ei varastatud isegi mitte seda, unenäos varastati mu elu esimene mobiil. Selline suur ja kobakas, mul on  blogis lugu ja pilt sellest, kus mu vana telefon on koos uue telefoniga*, kenasti kõrvuti.

19.04.2014

Kunagi on mu mobiil päriselt varastatud, Tallinnas trollis, kott üle õla, ju oli lihtne sealt välja õngitseda. See oli ammu-ammu, rohkem kui 17 aastat tagasi. Ka selline väike ja armas telefon.

Aga unenägu oli nii selge, et hommikul esimese asjana mõtlesin, kas peaks panka helistama ja kaardid sulgema. 

Ma isegi ei kujuta ette, kui suure kaotuse tegelikus elus varas mulle korraldada saaks. Hetkel on olukord kontrolli all... selles mõttes, et rahakott oli alles. Ja pangakaardid.

Mobiil ka.

...

* 11 aastaga on telefon nii omaseks saanud, et mitte ei raatsi loobuda. Mis sest, et uuest on saanud vana telefon.

...

Kolmas... soe aprillipäev

 ...

03.04.2025

#päevakommentaar

Pole veel kohanenud õhusoojusega. Ühest küljest nauditav, teisest küljest... väsitas ära. Mulle sobivad ka jahedamad ruumid rohkem kui soojad. 17° õues on päris suvine suurus, päikese käes oli kindlasti rohkem. 11 000 sammu päevast liikumist andsid kütet juurdegi. Igatahes õhtuks oli toss väljas.

Projekt mutimullahunnikud sai ligi tunnise jätku. Mitte et see veel lõppenud oleks, aga suur osa nende maa-aluste tegelaste tekitatud lahinguväljast on likvideeritud. 

Kunagi tehti muttide nahkadest kasukaid, mütse ja muhve. Tänapäeva lastele on teada-tuntud Naksitrallide Muhv, aga mina oma lapsepõlvest mäletan, et vanaemal oli kapis EW aegne, mida ta, tõsi küll, enam ei kasutanud, aga jutt oli, et mutinahkne. Ma mõnikord mängisin sellega. 

Tänapäeval võid saada loomakaitsjate hukkamõistu osaliseks, kui mingi naturaalne nahkne toode keha kaunistab või sooja annab. Keegi ei pane enam pähe kährikunahast mütsi või selga karakull-kasukat. Emal oli selline kasukas, jube raske, sest oli kokku õmmeldud väikestest tükkidest. Ma ei mäleta, kui palju ta kasukaga käis, vähemasti ühtegi fotot ei tule silma ette, et kasukas seljas. Ma ei mäleta isegi seda, kui palju minu kährikunahkne krae mul kaelas oli, aga ta oli olemas, oli selline vaba pidamisega loom (st krae), polnud kuhugi kinnitatud. 

Nüüd on mul arvutitoolil valge pisike pehme lambanahkne kate. Mõnikord silitan teda ja mõtlen, et kas ma olen liiga julma suhtumisega? Nunnu lambukene, ohverdas end inimese heaks.

Paar nädalat tagasi vedeles tee ääres autoõnnetusse sattunud väikeloom... kui juba elukaotusest rääkida.

Teadjamad inimesed ütlesid, et metsnugis.  Loomulikult tegin ma pilti ja konsulteerisin rahvaga ;) Oleks mõni lapsuke minuga olnud, oleksime ehk matused korraldanud. Nüüd ta jäi sinna maanteeäärsesse kraavi.

See eest konnade elu olen küll püüdnud turvata. Kui kõnniringil oleme, siis ikka mõni koperdab üle tee. Mõni väledam teeb pikki hüppeid, teine paksuke on päris aeglase tempoga. 

Ma siis natuke aitan, lükkan takka või korraldan transporti. 

Millest jutt alguse sai? Muttidest? Õige jah, lubasin ju relva muretseda... millalgi.

...

 

Teise aprilli tiirutus

 ...

#päevakommentaar 

Peaks ehk rääkima, kui rumal üks inimene võib olla. Läheb surnuaeda, aga tikke kaasa ei võta. 

Lootsin, et ju kellegi käest ikka saan, aga surnuaias valitses inimtühjus. Ka põlevaid küünlaid peaaegu et polnud. Ühel haual siiski leidsin, kaks võbeleva leegiga,  kolmas oli vist tuuleiilidele alla andnud. Sain läbi häda oksakese abil enda küünla ka süüdatud. Pärast veel tänasin prouat, kelle haual toimetasin, keegi Evdokija, sündinud 1903. Vanaisa eakaaslane, vanaisal on  järgmisel nädalal sünniaastapäev, 121. Seepärast Liivalt läbi põikasimegi. 

Et kus siis see rumalus? No pärast tuli meelde, et taha pagasnikusse ma ei vaadanudki, seal oli 3 topsi tikke, ei tea, mis ajast jäänud. Täitsa ilmaasjata nägin nii palju vaeva!

”Tões ja õiguses” on öelnud: tee tööd ja näe vaeva,  siis tuleb armastus.  Tõde, mis tegelikult kohe sealsamas kahtluse alla on pandud.

Mul oli väga armas vanaisa,  tubli ja töökas.  Ja päris kireva elusaatusega. 

1926

...

Esimene aprill

 ...

Mustanditest leidsin. Parem hilja kui mitte kunagi.

#päevakommentaar

Võtaks ja pingutaks... ja teeks blogimise kuu. Pikka juttu ei heieta.

Mõned päevamõtted.

Esimene aprillipäev läks nii, et mingit nalja mina ei teinud. Mind ennast tõmmati küll haneks. Kaasa juhtis tähelepanu mu sisejalanõudele, et kuhu kõntsa sisse ma astunud olen. Loomulikult hakkasin uurima. 

Mis meenutab üht teist lolliks jäämist. Selline aastate tagune. Polnud küll enam 1. aprill, lõpuks avastasin, et oli lihtsalt mõned päevad vana ajaleht. Lugesin sealt kuulutust "Müüa jetinahkne kasukas”. Ma isegi guugeldasin, kas on tõesti olemas ka selline loom nagu jeti. No tõesti, pildid näitasid kena valge karvaga... jetit...  ;)

...

Tänaste õuetööde hulka kuulus mutimullahunnikute likvideerimine. 1/10 sai vist tehtud. 4 ämbritäit mulda, pool ämbritäit kivikesi ja 2 klaasikildu. Mul on tunne, et pean ikka  miski maa-aluse kahuri muretsema. Või mutilõksu üles panema.

Aga rabast saadi tank kätte. Leedus siis. Palju pingutust, palju vastamata küsimusi. Kindlasti palju pisaraid.

Budapestis panid sugulased märgi maha.

Piiride kehtestamine.

...

Kas sinu telefon?

 ...

Sõbrants koos kaaslasega käis külas. Pool tunnikest hiljem leidsin diivanipadja alt telefoni. 

Tõenäoliselt sõbrantsi oma. Peaks kuidagi märku andma. Meil olles ta just kurtis, et telefoni pole, vist ununes koju. Padja alla ta siis ei vaadanud.

Tema kaaslasele ma helistada ei saanud, polekski viisakas, kui mul võõraste meeste nimed ja numbrid telefonis on. Oleks veel niisama võõrad, aga sõbrannade kaaslased... välistatud.

Kellele helistada?

Tema emale? No vastu ööd vanainimest häirida, pigem mitte. 

Siis ehk ühele kolmest tütrest?

Leidsin nime Liisa ja vajutasin kõne aktiivseks. 

Tere! Kas ma räägin Liisaga? ... Ei. ... Vabandage.

Kogu lugu. Ju see 20+ aastat vana number on vahepeal omanikku muutnud.

Tütardest keskmine?

Tema number on mul ka. 

Aga kas on hea mõte? Tütar ja tema pere elavad Rumeenias, ehk on liiga kauge vahemaa, et sõnumiviijaks tellida. 

Noorema tütre numbrit mul miskipärast ei ole. Tema elab Tallinnas, ilmselgelt sinna ja sealt helistada on vahemaa lühem.

Aga kui vahemaadest rääkida... helistasin hoopis naabrinaisele. Asi tal sealt teiselt korruselt alla ütlema minna!

See toimiski. 

Juba keegi kolistab mul ukse tagas :)

Loodetavasti telefoni omanik.

...

Rahakotisõbralik

 ...

Eile oli emakeelepäev. E-etteütlust ei teinud, juba päev varem mõtlesin, et jätan seekord vahele. Ise ka ei tea, miks, aga ilmselge on, et Chuck Norris oleks ma kirjutanud valesti. Ei ole hullu, Chuck pole eestlane, samas keelepäeva sobitub ta suurepäraselt. Näiteks räägitakse, et Chuck Norris kuuleb viipekeelt!

Kuna etteütlust ei teinud, tuli päeva teisiti tähistada. 

Siin läheb käiku järgmine keelega seotud lugu. Või siis kohe mitu.

Tähendusega sõna. 

Pool oma elust, ja pigem see pikem pool ;) olen teadnud või arvanud et sõtse tähendab sõna otseses mõttes õde. Tõsi, mind on nii mõnigi kord parandatud, olen oma veast aru saanud... et see siis jälle unustada. Aga pärast seda, kui teemasse süvenesin,  tuli küll teadmine, et ka nii võib, ometi ma enam eriti ei hooli. Pigem kasutan sõna õde, sest sõsar pole minu sõna. Lihtsalt ei meeldi. Pigem siis õde. 

Ilus sõna! 

No eilsest siis, kutsusin õe kaasa ja läksime külla tuttavale emakeeleõpetajale. Tõsi, koolist on ta eemal juba üle 30 aasta, sündinud 1938 oli, kui ma õigesti mäletan, viimane aastakäik, kes 55-selt pensionile sai. 

Tegelikult oli see muidugi juhuslik seos päevaga, külla läksime pigem ikka onunaisele,  kes hariduselt filoloog, oma pensionieelsed aastad töötas õpetajana.  

Aga kõike saab kohandada! Ja igat päeva saab tähistada, kui ainult tahtmist on! Meil oli väga õdus õhtusöök ja päevakohane lugude rääkimine. Lisaks vanad albumid, kus mõned fotod ulatuvad aega 100 aastat tagasi.

Emakeelepäevale on iseloomulik üks küsimus: mis on sinu lemmik eestikeelne sõna. Või lause. Või mõte. Keegi seda minu käest eile ei küsinud, ja kas ma olekski osanud vastata. Ma näen paljudes sõnades või sõnapaarides vastuolulisust. Ka ilusates. Vend ja vendlus on loogiline, õde ja õelus pigem mitte. Sõsar ja sõsarlus? Mõtlesin, et sellist sõna nagu sõsarlus tegelikkuses ei eksisteeri, aga võta näpust! Sõna ja loo leidsin veerand sajandi tagusest Kanada eestlaste ajalehest*.

Nii et isegi kui sõna olemas ei ole (ÕS ei näidanud), ikka võib kasutada! Ilmselgelt peegeldab see sõna sõbralikke suhteid!

Aga kui juba sõbralik, siis miks mitte rahakotisõbralik! Eile ei mõelnud ja eile ei öelnud... aga palun, siin nüüd üks ilus eestikeelne sõna! 

Rahakotisõbralik.

Tegin nädal tagasi uutmoodi panniroa, kus peamised komponendid peet ja kikerhernes. Peediga läks asi nii, et sai teine hilinemisega ahju pandud, isegi kolme tunni pärast polnud piisavalt küps. Siis leidsingi retsepti. Väga maitsev tuli!

Täna hakkasin retsepti otsima, aga leidsin hoopis sõna.

Rahakotisõbralik.

No kui täpne olla, siis rahakotisõbralik lõuna**. Artikkel Õhtulehes.

Mina nädal tagasi selle retsepti järgi ei teinud. Tookord leidsin soodsama (ilma porgandita ;)

Kõigepealt sibul peeneks ja pannile. Natuke soola juurde. Paar-kolm minutit hautada. Siis tükeldatud peedid, neid ka natuke hautasin, kuigi pisut krõmpsu jäi alles, ja see oli päris hea! Siis 1 purk kikerherneid, panin sõelale, loputasin ja lisasin pannile. Soola ja pipart. Ah jaa, ma panin mingil hetkel paar purustatud küüslaugu küünt ka.

Järgmine kord ma siiski riivin porgandit sisse, saab rohkem ja oluliselt kulukamaks ei lähe!

Kirjutamise tempo on alla käinud, mul on nii, et kui loen, siis ei kirjuta, ei joonista, ei tegele fotodega.

Kui tegelen fotodega, siis ei kirjuta, ei loe, ei joonista.

Või kui, siis natukene.

Aga eile õhtul tegelesin piltidega. Nende pluss/miinus 100 aasta tagustega. 

Paar päevapilti ka.

Õhtuhämarus naaber-vallas.

Hobused tuletavad meelde, et mul on täna päevaplaanis lõpuni lugeda Katrin Pautsi krimka "Hull hobune". Hästi kirjutatud ja huvitav lugemine.

Ja see Kanada eestlaste leht meenutas eelmist (või üle-eelmist) loetud raamatut, Gaetan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke". Raamat on väidetavalt Kanada prantsuskeelsete lugejate üks armastatumaid romaane. Kui keelelisest küljest rääkida, siis väga hea tõlge, kus sees päris mitu sõna või väljendit, mida tavaelus üldjuhul ei tarvitata. Kui üldse. Aga see polegi raamat tavaelust. Või siiski... on tavaelust, mis pole sugugi tavapärane. 

Kui juba hobused, siis ka selles raamatus on ühel hobusel päris oluline roll. Tema ei olnud hull, tema oli lihtsalt vana.

...

* "Hellakeste sõsarlus" on artikkel 1999. aasta ajalehest "Meie Elu" (eestlaste ajaleht Kanadas)

** Artikkel Õhtulehest, 18.03.2020, retsept siit.

...

Natuke targemaks

 ...

Hommikul, kui endale kohvi tegin, tuli meelde, et just hiljuti kuulsin: kohvile annab maitset juurde, kui seal kuumas nii umbes minuti või paar loorberilehte hoida. Ja mitte ainult maitset, tavatu lisand muutvat kohvi oluliselt tervislikumaks.

Ma olen teinud endale kohvi, kus sees ingverit. Või kaneeli. Või kardemoni. Või kõiki neid korraga. Loorberiga proovisin esimest korda. Mulle tundub, et maitses päris hästi ;) Rääkimata lubatud tervist toetavatest faktoritest!

Ja siis lillehoiust. Kahjuks tagantjärgi tarkus, sõbrants sai kimbu nelke, aga Sprite jäi ostmata. 

Nimelt nemad kaks pidid kokku kuuluma. Kui tahad, et su nelgid kaua vastu peaksid, vala vaasi vee asemel pudelitäis Sprite`i. Nii et kui nelke kingid, siis kindlasti tuleb pudel ka osta! 

Ilmselgelt ma katsetan!

...

Sünnipäevalapsed

 ...

Kui juba telegrammid, siis mul on üks selline veel. 

Kuskilt kaugest minevikust, saadetud novembris 1962. 

Isa sai siis 32 aastaseks.

Ei tea, kas vanaema oli siis Pärnus meie juures, et ainult Tiit ja pojad?

...

Igatahes on poegadest noorimal homme sünnipäev. 

Sünniaastapäev. 

Olen temast kirjutanud... tema sünnipäeval 12 aastat tagasi.

Ilmar oli minu punn-onu*. 

...

Aga sünnipäevade juttu oleks pidanud alustama tegelikult sellest kõige olulisemast.

107 aastat on pikk iga. 

Käisin mõisas kontserdil, väga kodune ja armas oli. 

Sõnumiga lood ja laulud. 

Soe vastuvõtt, kiluvõileivad ja pidukook.

...

Seda, et EW tõesti 107 aastat järjepidavalt olemas on olnud, kinnitab kiri aastast 1954.

Kirjutas Ilmar... tema, kellel sünnipäev kohe-kohe.

Sünniaastapäev.

...

* Mõtlesin, ehk see (punnonu) oli ainult meie peres kasutatud väljend, aga siiski mitte.

...

Küll aeg lendab!

 ...

Seda kogemust, et sünnipäeval telegramm koju tuuakse, tänapäeval enam saada ei õnnestu.

Kaanepildil lilled. Kui juba sünnipäev. 

Aastakümned nagu niuhti minevikku kadunud...

Milvilt tuli täna sõnum, Jaan ja Lifka... no kui palju me neid teismelise ea sõpru ikka enam tervitame :) Aga vastastikku aeg-ajalt mõtleme ja meenutame kindlasti. Mingil eluetapil olulised inimesed.

...

Noored hinged

 ...

#tagantjärele

31.01.2025

Terve vana mõisamaja oli noori täis. Mitte et muidu ei oleks, kui juba mõisakool, siis ikka noored. Seekord siiski teistsugused lapsukesed. 

Sellised veidi küpsemad. 

Need, kes tahavad ja suudavad lugeda peast 5 minuti pikkuse katkendi Tammsaare loomingust, olgu see siis "Tõde ja õigus", "Kõrboja peremees" või "Ma armastasin sakslast". Valik oli vaba. 

Ilmselge, mina poleks seda kunagi suutnud, ükskõik kui noor mu hing parasjagu oli.

Vist juba kolmandat aastat järjest olen saanud olla publiku hulgas, saalis võistulugemisest osa saamas. Valisin kõige vanema vanusegrupi, kus sel aastal 14 gümnasisti. 

Kõige parem leid oli katkend jutustusest "Noored hinged". Jutustuses oli sees jutustus raamatutest, ja see lugu tuli esitusele.

"Kord elas üliõpilane," ütles Kulno uuesti. "Tema armastas raamatuid, suuri ja tarku raamatuid armastas ta, kus olid sees kõik ilma-asjad algmisest saadik, aga ometi ei ostnud ta neist ühtegi, sest tal polnud raha..." ... "Raamat sai talle unistuseks, raamat sai suureks näljaks. Raamatukaupluste akende taga seisatades kerkis talle midagi kurku, mida ta alla pidi neelama. Nõndasama neelavad nälginud lapsed, kui nad vahivad heledasti valgustatud vorstipoe akna taga külmal talveõhtul - kössis, roosade kõrvalestade, sinakate huulte ja põue topitud kangete kätega ... Mida vähem üliõpilasel võimalust oli raamatuid muretseda, seda enam hakkas ta neid himustama ja armastama - kirgliselt, pööraselt, nagu oleks neis tema pääsmine, hingeõnnistus. Oleks ta luuletaja olnud, tingimata oleks ta siis raamatule terved kogud salmikuid pühendanud, vaadeldes teda kui oma esimest armastust, mis igatsetav oma kättesaamatuses. Ta oli kuulnud ja lugenud, esimene armastus jäävat kauaks, alatiseks, isegi surres võivat ta veel pooltardunud rinnas tuksatuse sünnitada - nii püsiv olla see. Üliõpilane uskus seda, tahtis uskuda, sest usk oli hea ja laskis loota, et armastus raamatute vastu seniks jääb, kui ülikool lõpetatud ja kui elu unistused saavad reaalseiks lausa päisel päeval: siis tahtis ta minna ja armastatud raamatud omale koju tuua, palju raamatuid."

Selline siis ette kantud loo algus. Peast esitatud, tekstina jutustatud. Sõna sõnalt raamatust pähe õpitud. Ja mitte ainult need read, laused, mõtted, edasi veel 2-3 lehekülge teksti* raamatus. Ajaliselt parim valik, sest ligilähedal oli olnud Tammsaare sünniaastapäev, Raamatu Aasta avamine ja Eesti kirjanduse päev.

 ...

Võidu võttis tütarlaps, kes luges katkendi "Tõe ja õiguse" II osast. Olen enda jaoks paar lauset märkmetesse kirja pannus: Tütarlaps mustas. Rahulik. Hea kuulata. Kas jumal on?

Ega see info tagantjärele palju ei räägi, sest nüüd üle lugedes näen, et seitsme numbri juurde olen kirjutanud tüdruk/tütarlaps mustas. Paar poissi mustas oli ka. 

Nojah, ma parem ei hakka ütlema, et ma ka... must seelik ja must pluus. 

Peapreemia läks Tartusse tütarlapsele nimega Säde. Lisati juurde, et kõige tammsaarelikum lugemine. Seda esitust kuulates pühkis nii mõnigi vargsi silmanurgast pisara.  Nii et žürii** õige otsus. 

Aga alla ei jäänud ka noormees keskmisest vanuserühmast. Tema esitas Indreku ja härra Mauruse dialoogi "Tõe ja õiguse" II osast. No seal läksid emotsioonid lausa kärssama! Gregor pälvis auhinna*** Publiku lemmik.

...

* A.H.Tammsaare "Kogutud teosed II" lk 190 - 193

** Tuntumad nimed seekordses žüriis olid Iivi Lepik, Samuel Colomb ja Contra. 

*** Auhinnad ootavad jagamist.

...

Pool juurde

 ...

Tegin ükspäev purgisuppi. Hea lihtne, eriti kui kiiresti vaja. 

Järgmisel päeval, kaasa sõi ahjuliha ja kaalikat, mina kumbagi eriti ei fänna, küll aga hapukapsasuppi. Nii panin eelmise päeva hapukapsa- boršile tassitäie vett ja külmkapist leitud jäägi (Põltsamaa praekapsas) juurde. Väga hea supp jätkuvalt!

Järgmisel päeval kaasa jälle, sõi kaalikat ja ribiliha. Mina vaatasin, et potis on suppi veel... aga kas piisavalt? 

Õnneks jääke jätkuvalt, no näiteks väike kausitäis x päeva tagasi ahjus tehtud mulgikapsaid. Kapsas supitilgale lisaks potti, klaasitäis vett juurde. Väga hea sai, ja isegi punakat värvust jagus! 

Ja head kapsast paras portsjon veel järgigi.

Nüüd ma ei tea, mis homne päev toob. Kas kartulid mulgikapsaga või jätkuvalt hapukapsaborš? Sest suppi jäi üks sutsakas veel potti, ja kapsast ja liha (ja vett) on jätkuvalt... 

...

Täna veel, panin pool juurde. Ühe paki põhjas oli alko-vaba glögi ja teise põhjas umbes sama palju ploomimahla. Kuna sisetunne oli natuke hangunud,  panin ühe potti ja teise juurde. Ja siis muidugi kuumaks*. Sain suure kruusitäie.

Väga soe hakkas, kuigi... kraade oleks võinud näpuotsaga lisada ;) 

...

* ei ole kuu maks....

...

Teadlik valik

 ...

Esmaspäeval käisin kohalikus pealinnas, seal läks kähku. Mul oli rahakoti vahel paberike, kus kirjas kaks raamatut, mida võiks küsida. Esimene raamat valikus oli austuse avaldamiseks kahele vägevale naisele ja sügav kummardus hiljuti telekas nähtud seriaali "Vera" 14 hooaja kogu meeskonnale. 

Brenda Blethyn* on oma kangelase peaaegu et  päris eluliseks muutnud, nii et kui ma nüüd laenutatud raamatut loen, siis Vera välimuse kirjeldus õnneks kuhugi ei kinnistu. Vaatasin raamatust üle - suurt kasvu ja jahmatamapanevalt inetu... Jämedad jalad ja silma rõõmustav raske büst. Tema kleit, mida Peg poleks laskunud isegi nõudepesulapina majas olla. 

Loen, ja õnneks minu jaoks on raamatu-Vera välimuselt ikka seesama filmi-Vera. Selle samasuguse naeratusega nagu kirjanik ka raamatus märku annab. Naeratus, milles oli imetabasel kombel märgata ka poolehoidu.

Nonii, raamat on mul alles pooleli, aga kuskil juba tiksub, et midagi ma filmist mäletan. Ei, mitte mõrvarit ega mitte ka ohvrit, need on pigem mingid kirjeldused, mis pildi silme ette toovad, ja mõned laused, mis tuttavalt kõlavad.

Raamat ("Lugusid jutustades") on pooleli, nii et ega ma ei tea, kuidas jutustamine lõpeb, aga loodetavasti selgub, kes on hea ja kes on paha. Ilmselgelt oli see naine, kes süüdi mõisteti ja kes oma elu vangistuses ise lõpetas, tegelikult süüst puhas. 

Ann Cleeves siis, kirjanik, kes Vera-lood on kirjutanud, mõnus lugemine. Ja Brenda Blethyn on see õige Vera.

...

Teine raamat, mille esmaspäeval lugemiseks võtsin, oli ka teadlik valik. Anne Griffin "Kui kõik on öeldud". 

Hiljuti juhtusin lugema sama autori "Kuulates vaikijaid", mulle meeldis. Mu meelest elus ongi hetki, mis tunduvad uskumatutena, ometi räägivad inimesed oma kogemustest. Selles raamatus on müstika tavaellu sisse pugenud, lisaks teada-tuttavad teemad. Kui sa oled erinev, siis sind kiusatakse. Sõprusest on suur tugi. Inimesed lähevad hauda ja olulised jutud jäävad rääkimata. Elatakse elu, kus enese soovid on tahaplaanile surutud. 

Igatahes oli hea kerge raamat lugeda, loodan nüüd sellest teisest (mis ilmumise järjekorras küll eespool) sama.

...

Aga nagu sellest vähe oleks!

Täna käis Krõõt, ja kuna ma rõõmuga sain 4 loetud raamatut ära anda, siis kuidagi iseenesest tuli uue valikuga jälle neli raamatut!

Nüüd siis see, millest oleks tulnud alustada.

Täna on selline oluline päev. 30. jaanuaril tähistatakse eesti kirjanduse päeva. 

Tänavu langeb see kokku eesti raamatu aasta ametliku algusega. 

No ja kõik see toimub A.H.Tammsaare** sünniaastapäeval. 

Ma tähistasin päeva Krõõdas ja laenutasin ainult eesti kirjandust. 

Tegelikult pole mul valikute tegemisega kunagi eriti raskusi, mõnikord vaatan, kas esikaas meeldib, teinekord sirvin ja vaatan, kas midagi raamatus otseselt kõnetab. Tuttav nimi või ajalooline-elulooline taust sobivad ka. 

No tänases valikus oli kõike. 

Kvaliteetaega paariks nädalaks... ma pole just väga nobe lugeja (välja arvatud krimi-kirjandus, siis panen muu elu pausile ja ainul loen).

...

* Meil on ühel päeval sünnipäev!

** Kui juba sünnipäevadest... Tammsaaret sai täna kuulata ka Klassikaraadios, kell 19.00 - 21.00 kanti üle eesti raamatu aastale pühendatud kontsert, koos oli eesti muusika ja eesti kirjandus, sissejuhatuseks presidendi kõne.

...

Kuu kahaneb

 ...

#tagantjärele 

16.01.2025

Kuu on poolik.

Jaanuar siis.

Pool ees ja pool taga.

Et kumb pool on parem?

Ei me ette tea, mida teine pool tuua võib.

15 päeva alles ees.

Nii et loodame parimat,

kuigi teinepool võib ka üllatada.

Kõike juhtub.

Aga taevas on täiskuu.

Kahanev täiskuu. 

Varsti on tema ka poolik.

Kumb saab enne otsa,

kalendrikuu või see teine?

Mul on tõsine kahtlus, et jaanuar peab kauem vastu. 

Kuu oli paar päeva varem täis kui jaanuar poole peale jõudis.

...

Veel #tagantjärele.

Laenutasin Krõõdast Õnnepalu "kevad ja suvi ja". 

Iga päev natuke loen.

Veel võtsin neljapäeval raamatukogubussist Eva Koffi "Kirgas uni". Paari-kolme päevaga lugesin läbi. Leidsin sõna epigoonlus.

Korjasin oma loo mustanditest ja otsisin pildi üles. 

Kuu millalgi kuu keskel. 

Paar päeva enne täielikku täiuslikkust.

...

Kes mida sööb

 ...

Nagu juba öeldud, enne kui ajaleht vanapaberisse rändab, tuleb see korralikult läbi  lapata. Hommikukohvi kõrvale ma lugesingi laupäevast Õhtulehte. Artikkel "Põder ja kormoran võivad metsa maha võtta”. Põder ja kormoran... aasta loom ja aasta lind siis.  

Lahe lugemine. 

Sisse kirjutatud ka teised 2025. aasta tegijad*. Juurepess, roossammal, koerakäpp, samblikuöölane ja klibumuld. Ja angerjas.

Pikem lugu siiski põdrast ja kormoranist.

Mul  omad lood! Mitte küll ajaleheväärilised,  aga blogisse kõlbavad ikka ;)

Lapsepõlvemaal kolasid ka põdrad ringi, nii mõnigi kord trehvasime kokku. Vaatasime vastamisi tõtt, mina taganesin ja põder lihtsalt muutis suunda. Eks nad parajad paharetid olid, käisid noores männikus latvu näksimas. 

Suur loom tekitas kohtumisel ikka hirmu küll. Naabrimees Kalme (ma isegi ei tea, oli see ta ees- või perekonnanimi) oli natukene omamoodi vanamees, tema ei kartnud isegi rohelisi mehikesi,  ammugi siis üht neljajalgset. Ükskord oligi nii, et põllul, kus noored taimed alles esimesi eluaastaid nautisid, üks uhke isane põder ampsas isukalt värsket kraami. Kalmel ei mahtunud see hinge, hakkas kätega vehkides põdra poole astuma. Et ajab ära. Natuke aega sai astuda ja ähvardada, siis lasi põder oma sarvilise pea madalale tõrjeasendisse ja hakkas omakorda naabrimehe suunas astuma. Palju pikemate sammudega kui vana Kalme. Vanaema seisis köögi uksel ja vaatas seda pulli pealt. Tema nägi, et asi kisub kriitiliseks, ja asus ergutama. ”Jookse, Kalme, jookse!” Ja Kalme jooksis!

Ma nüüd ei tea, kas ma ikka nägin seda ise pealt või lihtsalt olen lugu mitu korda kuulnud, aga tõenäoliselt ma kohapeal olin. 

Põder, kes nägi, et asi on kontrolli all, keeras tagasi ja maiustas edasi. 

Kormoranid on ka tuttavad. Nad on osanud end päris kehvast küljest näidata. Olen aastaid imetlenud neid viimaseid tunde, kui laev Stockholmile läheneb. Imelised vaated merele.

Aga siis mingil hetkel märkasin, et keegi seal toimetab ja miskit toimub.

Kormoranid**.

Üks lind söövat päevas oma pool kilo kala ja tema väljaheide mõjub tapvalt loodusele, isegi kivid hakkavad lõpuks murenema, rääkimata taimede elust ja ilust.

Ma ei tea, kui palju peaks inimene kormorane sööma, et nende arvukuse vähenemist märgata, aga algust on igatahes tehtud!

Hiiu Leht on kirjutanud terve loo teemal "Pöördumine kormoraniusku ehk viis rooga linnust, keda keegi ei seedi". Seal on natuke statistikat (mulle numbrid meeldivad ;). Võib olla pisut aegunud, aga vahet pole. Täpset arvu nagunii keegi ei tea. Arvan ma.

Viimastel aastatel kütitakse Eestis umbes 700 kormorani. Eesti kormoranide arvukus on 40 000 - 41 000 pesitsevat paari. Kormoranid söövad aasta jooksul ligikaudu 9000 tonni kala.

Kui ühest põdrast saab mitusada latti vorsti, kormoranist kasvõi taldrikutäie lihapalle, siis kolmas aasta tegija - angerjas - on otsesõnu delikatesstoitude nimekirjas. 

Samas, angerja arvukus väheneb ja ta on väljasuremise ohus. 

Ometi teda püütakse ja süüakse.

Ja kiidetakse.

Aga mitte mina! Söön suutäie, kui pakutakse, aga delikatessiks ei pea. 

Selleks on ka kindel põhjus - 1989. aastal, kui laevasõidul Helsingi - Stockholm liinil õhtusöögil olime, alustasin angerjast. Ikkagi tuttava nimega delikatess! Ilmselt tegin söömisega liiga, ja sel ajal, kui teised kaks veel pikalt söömist nautisid, olin mina juba lamavas asendis ja proovisin söödut seedida. No ei olnud hea olla! Takkajärgi võiks muidugi mõelda, et olin merehaige, aga miks ma ikkagi enam angerjast ei hooli? 

Nii nende aasta tegijatega on. 

Tore rohkem tuttavaks saada, omamoodi tegelased kõik. Juurepess pidi igavesti kahjulik seen olema, kuulub pilvikulaadsete seltsi, aga tegelikult on seenpatogeen, mis tapab ja kahjustab puid.

Süüa vist ei kõlba.

...

* pilt on võetud Eestimaa Looduse Fondi FB-lehelt.

** Kormoranid Hauaneemel.

Ireeni foto.

...

Tellijale kingitused

 ...

Juba 90 aastat tagasi oli võimalik endale Eesti Naine koju tellida. 

Ajakiri siis.

Võisid osta ka, aga kui tellisid, said odavamalt.

Üksiknumber 40 senti, aasta tellimus 4 krooni.

Pluss kingitused. Kõik aastatellijad võtavad osa kinkide jagamisest. See vist siis midagi loosimise moodi? Kui jagamisele läheb 300 asja.

Singeri õmblusmasin ja Türgi diivan, kohviserviis ja hõbelusikad, siidipesu ja kaelašalle, täitesulepäid ja rahakotte, hõbesõlgi ja siidisukki. Viimaseid läks jagamisele lausa 200 paari.

Mulle tuli teistmoodi pakkumine. 

Et kui tellid, saad soodukat.

Muidugi ma tellisin. 

Üks ajaleht võib ikka kodus käia.

...

Vähesed võimed

 ...

See on leebelt öeldud.  Kui aus olla, siis tuleks öelda, et võimed puuduvad. Ja kui täpsemalt öelda, siis selgeltnägemises võimetu.

Asi sai alguse juba hommikul. Õieti on asjal eellugu ka. Mul on kaks korda ebaõnnestunud laenutatud raamatu tagastamine kohalikku raamatukokku. Kohalikku selles mõttes,  et mitte Krõõt ratastel, vaid kümmekonna kilomeetri kaugusel pikema ajalooga laenutuskoht. 

Aga hommikul tuli mul mõte. Kuna Kaja raamatukogust sõidab koduteel meie teeotsast mööda, lähen postkastide juurde valvesse. Helistan ette, et kui olen tee ääres ja lehvitan,  siis tehku peatus ja võtku mult vastu raamat koos vabandustega.

Päris pikalt mõtlesin, aga ilm tundub jõhker olema,  küllap teeolud samasugused. Pole ehk hea mõte roolis olijat segada. 

No ja siis oli kell juba liiga palju, et helistada.

Mobiililt aega vaadates nägin, et vastamata kõne. Kõne Kajalt!

Me oleme aastakümned tuttavad. Ja isegi natuke rohkem kui ainult tuttavad. Kuigi läbikäimine hõredaks jäänud, on suhted endiselt soojad. Paar-kolm korda aastas helistame ka,  ja ikka asja pärast. Nüüd olin kindel, et Kaja helistas, et öelda mulle: võta raamat, tule tee äärde, saad mure murtud!

Proovisin kohe tagasi helistada, aga kell oli juba nii kaugel, ilmselgelt liikus inimene juba kodu poole, telefonile ma teda ei saanud. Aga ta helistas ise paarikümne minuti pärast uuesti. 

Ma ei lasknud tal midagi öelda. Ütlesin ise, et tean küll, miks ta helistas, et tulgu ma koos raamatuga teeäärde, kaua ma ikka väärt kirjandust oma käes hoian!

Aga looda sa! Järjekordselt kukkus mu usk, et mul on mõttejõud ja selgeltnägemine!

Kaja naeris ja ütles hoopis, et neljapäeval on raamatukogus üritus, A.P. tutvustab oma uut raamatut. Kui äkki tahan tulla. 

Ikka tahan, Järva-Madise kiriku lugu huvitab mind. 

Aga muidu olen täiega pettunud. Selgitasin Kajale ka, kuidas mu usk enda võimetesse kolinal kokku kukkus.

Järjekordselt ;)

...

Lõhn ja maitse

 ...

Lõikasin hurmaa pooleks, no et pool endale ja pool kaasale. Kokkuhoiupoliitika selline ;) Natuke aega vaikselt nosimist  ja siis kaasa küsis, et kas ma olen kuhugi toidu sisse küüslauku pannud.

?

Aga jõudis kohale! Ma tõesti tükeldasin kaks küünt küüslauku, kui liha ahju panin. Võimalik, et ma ei pesnud nuga ära. Võimalik, et nuga jäi lauale.  Võimalik, et ma sama  noaga lõikasin hurmaa pooleks. Sel juhul on mul seesama nuga käes... et siis oma puuvilja-poole viilude kaupa söömist nautida. Küüslauk? Ma küll mingit maitset ei tunne! 

Nuusutasin nuga, nojah, pisut nagu oleks, et kunagi keegi sellega küüslauku on lõikunud!

Miks mul see paari päeva tagune lugu meenus? Tulin ”Krõõdast” ja ühel teejupil tundsin äkki lehka. Mõnes mõttes tuttav lehk, ükskord oli hiir kuskil varjatud kohas lõksu jäänud. Tookord leidsin ta umbes samasuguse lõhna järgi üles. 

No ma ei arva, et sellel laial lumisel väljal kuskil mõni hiir (või kesiganes) oma otsa oleks leidnud. Lihtsalt peale esimest ja viimast koroona läbi põdemist on mul haistmine kuidagi paigast nihkunud. Tol korral oli mul lõhnataju kadunud, ja kui siis paari nädala pärast tagasi tuli, tundsin mitmel korral ootamatult praetud soolapeki lõhna. Mitte et keegi kuskil pekki praadinud oleks, aju noppis selle kuskilt välja. 

Ilmselgelt peaks see kuuluma testi Tõelised eestlased.

Sa oled soolapekki praadinud... või vähemalt söönud.

Aga kui lõhnast rääkida, tulin raamatukogu-bussist ja mõtlesin, et millele see lõhn vihjas. Ehk peaks koju jõudes kriminulli kirjutama hakkama? 

Või vähemalt lugema. 

Viimast võimalust arvestades tegin raamatut laenutades küll vale valiku, Eva Koffi ”Kirgas uni” tõenäoliselt kriminull ei ole. Aga raamatut valides olid mul teised suunad, lihtsalt mõtlesin, et võtan midagi Eesti* autoritelt. 

Tegelikult ma nüüd juba tean vihje tähendust. Mul on kodus lugemata Hargla ”Oleviste mõistatus”, ilmselgelt kriminull. 

Sõnakuulelik mina, juba otsisin riiulist välja!

...

* 2025 on Eesti Raamatu Aasta.

...