Kui ma umbes-täpselt kolm aastat tagasi - augustis 2010 - käisin koos noore sõbrannaga vaatamas oma (ja tema ema) lapsepõlvekodu ja mängumaid, oli ikka kurb tunne küll. Natuke olin ette valmistatud, sest ka paari varasema aasta mälestused polnud kõige helgemad, aga aeg oli nende majade ja majaelanike eksisteerimise veelgi õnnetumaks muutnud.
Eile siis jälle kaks tundi ootamatult kaela kukkunud vaba aega, sest rongist jäime maha täpselt 3 minutit. Kuidas see anekdoot oli, et mis sa ulud siin kahe-kolme minuti pärast, iseasi, kui oleks veel kaks-kolm tundi olnud.
Meie ei ulunud, kui miski asi läheb vussi, on seda järelikult vaja.
Ja aja viitmine on mu lemmik-ajaviiteks kujunemas.
Meie viitsime oma aja ära Telliskivi tänaval.
Mõtlesin, et viin lapselapse vaatama oma lapsepõlvekodu, kuhu kolides olin sama vana, kui tema eelmisel suvel, kui elukohta ja kooli vahetas.
Valmistasin ennast ja teda pisut ette ka, et kui mõnes kohas on elu edasi läinud ja mõnes kohas aeg seisma jäänud, siis see maja ja see hoov on saanud küll täiskäigu tagasi.
Selleks, mis ees ootas, polnud ma küll põrmugi ette valmistatud.
Kõigepealt, õueväravat enam polnudki...
2013
sinna oli ehitatud uus aed, alles oli sissepääs hoovi teisest väravast.
Aiad uued, kuurid ja kõrvalhooned lammutamisel.
2010
Meie maja asus hoovis, kuid kandis tänavapoolse majaga ühte numbrit.
Maja ise nägi 2010. aastal ikka väga õnnetu välja... pildil küll pool maja.
Kahjuks ei märganud seekord isegi poolt maja pildile püüda, aga see majaots, kus asus meie sissepääs ja köögiaken, seda olin pildistanud. See jääb selle vana maja pildil paremale nurga taha :)
Välisuks ja köögiaken, kahetoaline korter esimesel korrusel.
Külm vesi ja ahjuküte tol ajal, üle 40 aasta tagasi.
2013
köögiaken 2010.aastal... minu ajal trelle küll ees ei olnud.
Köögiaken on pildil, edasi nurga taga olid minu lapsepõlves puukuurid, selle taga miski kastitööstus. Ja selle taga raudtee.
Rongiga sõites olen mõnikord katuse (rohkem majast ei paista) silmadega üles otsinud ja üle
vaadanud, vist mitte viimasel ajal, sest katuse uuenemist pole ma
märganud.
Pole ehk suurt rongisõitugi ette tulnud...
Suure toa ja lastetoa aken oli kuuride poole. "Ilus" vaade aknast. Kuuri katusel jooksid poisikesed, ükskord oli miski laud või lühike redel kuuri katuselt meie aknalauani pandud, ehk loodeti seda "silda" mööda lahtisest aknast sisse tulla. Päris hirmutav mälestus, olin üksi kodus, panin akna kinni ja kustutasin tuled.
Suure toa ja lastetoa aken oli kuuride poole. "Ilus" vaade aknast. Kuuri katusel jooksid poisikesed, ükskord oli miski laud või lühike redel kuuri katuselt meie aknalauani pandud, ehk loodeti seda "silda" mööda lahtisest aknast sisse tulla. Päris hirmutav mälestus, olin üksi kodus, panin akna kinni ja kustutasin tuled.
Leidsin vahepeal veel ühe pildi.
1967 või 1968
Itti-tädi ja Kaupo
On näha puukuuride katus, selle taga kastid ja kastivabrik.
Uus on korras ja kaunis...
Uus on korras ja kaunis...
2013
2010
Kahjuks pole eriti pilte lapsepõlvest ja nii ma enam täpselt ei teagi, milline oli maja ümbrus 40 aastat tagasi.
On mis on, inimene pole ikka rahul. Eks see kivisillutisega koduõu sobib tänapäeva lastele, saab rulatada ja rallitada kaasaegsete tehniliste mänguasjadega, pole hirmuäratavaid ämblikke ega koledaid putukaid, aga kuidagi rohkem ajaloo hõngu oleks ehk nende vanade majade õuel kohata tahtnud.
Muutunud oli ka tänavapoolne, sama majanumbrit kandev hoone.
... 2010 oli ta selline.
Sellised muutused siis viimase kolme aastaga.
Üks vana pilt veel.
Meie värav ja see tänavapoolne maja.
Ja Kaupo :)
