Tervisespordi foobiad

......

Kui need suured vilkuriga massinad mulle pimedas vastu tulid, arvasin kõigepealt, et sõda on alanud ja tankid meie külatänavas. Aga siis selgus, et miski kombainilaadne suur tehnikaime tuli õhtuhämaruses lähemale. Ja vedas valgeid jutte maanteele. Hüppasin teepervele, jäin ellu.

Saateauto oli samasugune suur vilkuritega kombainilaade, uus foobia ütles, et äkki sellel on niiduk küljes… no et teeserv siledaks. Ja möödaminnes mu jalad ka alt ära. Edasi hüppasin kähku kraavi… ja pääsesin.

Tegelikult ta vist ei niitnudki, ehk vedas tagavara värvipurke. Või mis iganes.

Nii ma siis kõnnin, igal õhtul oma foobiatega. Ja kraavi olen kindlasti rohkem kui kaks korda karanud. Igasugused foobiad, mis ütlevad: päästa end. Ja siis ma päästan. Ükskord nikastasin isegi jala, aga selle suure minu suunas vänderdava pärakäru eest jõudsin ka ära hüpata.

Ma ei tea, kaua ma nende foobiatega kõndimas viitsin käia.

Algul ma mõtlesin sümpaatiaga nende juhtide peale, kes minust möödudes pooltuled peale panevad, aga kolleeg ütles, et tema mees ütles, et seda ei tohi teha, et siis ei näe ju, mida see inimene seal teepeenral teeb.

Mul pole midagi selle vastu, kui mu kraavi serval vänderdamine nägemata jääb.

(foto)

...

Kõlbelised bussisõidud

......

2 päeva reisil siis vahepeal.

Ekskursioon Lõuna-Eestisse.

Ilusaid paiku sai palju nähtud, midagi avastatud, üht-teist taasavastatud, tükk maad targemaks saadud ja hästi puhatud.

Mis mugavus nii reisida… millegi eest ei pea muretsema (sest korraldajad muretsevad) ja kellegi eest ei pea vastutama (kui just ise ülekäte ei lähe).

Ja et ülekäte ei läheks, sai käidud Eesti Maanteemuuseumis (tõeline pärl), kus igaüks võis endale näiteks käitumisreeglid bussis selgeks teha.

Muuseumi värk ja reeglid oma kolmveerand sajandit vanad, aga täiesti kõlbulised ja kõlbelised.

...

Äiapapa album

...

Vanade piltidega on nii, et lõpuks on su käes album, kus kõik näod võõrad vastu vaatamas. Äiapapa teadis, aga tema on juba paar aastakümmet surnud. Ämm ehk ka teadis, aga tema enam ei mäleta. Või siis mäletab, aga vähe. Uurisin tema käest, et miks siis tema mees eluaeg passis Mari poeg oli.

Küla rääkis taluperemehest, kus talus Mari tüdrukuna tööl oli.

Ainsaks lapseks see poeg jäigi. Ja Mari ise üksikuks.

Ühtegi sellist pilti albumist ei leidnud, kus Mari noorena peal oleks. Kaasagi mäletab oma vanaema eeskätt voodihaige vanainimesena, kes elu viimased aastad neil elas.

Aga leidsin pildi, kus peal Mari poeg koolipoisina.

Mari ise oli üks metsavahi kahest tütrest. Õel oli poeg ning kaks tütart.

Ise ma tahan väga uskuda, et legend Ungari krahvist, kes kunagi oma riigist välja saadeti, kes siis Eestis perekonna soetas ja oma ungaripärase perekonnanime järglastele (ja nüüd juba ka minu järglastele) pärandas, tõele vastab. Äiapapa albumis oli üks pilt, mis kangesti tema ema poolt vanaisa siniverelisele päritolule vihjab.

Ja mul ka tore mõelda, et mu pojad on krahvi soost.
Kaasast rääkimata.
...

Jäätmed sorteeritud

...

Et prügi sorteerimisel ikka sügav mõte on, sellest sain pühapäevasel metsaretkel aru.

Sellest on vähe, et klaas on eraldi pakendis.

Ja makulatuur omaette.

Ja olmeprügi kolmandasse kotti sätitatud.

Kindlasti tuleks välja sorteerida ka isiklik kirjavahetus.

Mul on kahju sellest vanaemast, kelle kiri seenemetsas muu sodi hulgas vedeles.
Ümbrik sealsamas kõrval.

Võõraid kirju küll ei loeta, aga kes on öelnud, et neid pildistada ei tohi.

Tõehetked jätan siiski oma arvutisse.
Lugupidamisest ühe vana inimese vastu.

...

Elatud elud

...

Ma poleks pidanud minema. Aga minemata jätta ka ei suutnud. Mõnikord kohe nagu tahad haiget saada.

Nii palju elatud elusid sellel metsaretkel.

Nädal aega kuulsin ähvardavaid hääli oma tuttavas põlismetsas. Nüüd siis hetk vaikust. Aimasin, mis toimub. Ja sain kinnitust, et kuigi aimasin halba, oli veelgi hullem.
...

Esimene lugu

Kits pidi mind pikali jooksma. Ega tal polnudki suurt kuhugi minna, selles metsaribas ta kössitas, mis tee ja langi vahele oli jäetud. Ehk leiab eemalt uue metsatuka. Seniks kuniks …

Varsti hakkavad siit koormad minema.

Puude elatud elu. Kuigi jah, mõni auväärsem on elatud pikalt ja südameni.

Enamik siiski oleks võinud edasi elada.

Teine lugu

Seda kohta, kus kasvas kunagine maakonna suurim kadakas, ma üles ei leidnudki.
Lohutan ennast – ehk sai tema oma elu elatud enne suurt laastamistööd. Viimane kord, kui kohtusime, nägi ta väga väsinud välja. Nüüd ei leidnud ma kändugi, kadaka okste otsimine ei andnud ka tulemusi, kuigi kõndisin, katsusin ja nuusutasin.

Kadakas oli sümbol ühe noore mehe elatud elu meenutamiseks. Neil kahel oli eriline suhe, see katkes 15 aastat tagasi.
Nüüd on siis ka kadakas läinud. Mul pole temast ühtegi pilti, miks ma küll sellele varem ei mõelnud.

Aga mul on pilt ühest teisest olulisest puust… puust, mida ma ka täna enam ei leidnud.
Kellele ta küll oma uhkes üksinduses ette jäi?

Kolmas lugu

Üks metsa kasvanud metsatee. Ja "värav" kui märk.

See talu on oma elu juba ammu ära elanud. Ma tean, et siin oli kunagi üks kodu, selle varemeid mäletan juba oma lapsepõlvest. Tean inimesi, kes siin elasid.
Tagatõnu-pere.
Nüüd oli lagunenud vundamentigi raske leida.

Õuepuu, mille harude vahele oli lastele laudadest mänguplats ehitatud.

Ma ei usu, et siin elatud elust enam kauaks märke kestab.

...

Ehk oli seda metsaretke ikka vaja. Parem näha ja teada. Ja mõtetes alles hoida.

...

Sügisvärve otsimas

...

Tegelikult käisin eile hoopis seenel.
Seeni sain ka, osa neist kõlbas isegi üles korjata. Praegu podisevad potis ja elamine on sügiselõhna täis.

Rohkem leidsin neid seeni, mis potti panna ei kõlvanud.
Aga see-eest millised värvid.
...

 ...

Hea, et aparaat kaasas oli.
Eks see üks lisa-mõte oli ka.
Midagi sügisest fotokasse noppida.

Sügisvärve näiteks.

...

Otsalõpnud hobused

......

Ma ei mäleta täpselt legendi Valgehobusemäe tekkest, aga mu meelest oli see seotud surnud hobusega.

Surnud hobune omakorda tuletab meelde kunagi kinos jooksnud filmi – Äraaetud hobused lastakse ju maha.
Ma ei mäleta filmigi enam täpselt, aga see pidi olema hea film, sest tunnet, mida ta avaldas, seda ma mäletan.
Midagi mäletan veel.
Filmis oli peategelastele raha saamine ainus võimalus edasi elada. See paar, kes kõige kauem tantsupõrandal vastu pidas, sai raha. Tantsiti tunde, kümneid tunde, tantsiti nõrkemiseni… ja nõrkenud lohistati tantsupõrandalt minema.
Äraaetud hobused lastakse ju maha.
Võiks ehk paralleeli tõmmata meie “tõehetkega” teles… et raha nimel ollakse nõus endast kõike andma.

Ma ei mäleta, kuidas film lõppes.

Aga kui nüüd uuesti legendi meenutada, siis Kalevipoja surnud hobusest tekkis mägi. Valgehobusemägi.
Selle tippu käisime sõbrantsiga vallutamas, tema jõudis ka tipu tippu, st torni. Ma jäin alla lõõtsutama, sest pärast järske tõuse ja veel hullemaid laskumisi mõhnastikus oli selline äraaetud hobuse tunne. Ja ma ei tahtnud, et mind maha lastakse… või maha kantakse… või ära lohistatakse. Mis iganes.

Üles oleks muidugi pidanud ronima, nüüd jäin ilusast vaatest ilma.

...

Nutune ajalugu

......

Tegelikult läks silm niiskeks, kui täna kuulasin Vikerraadiost ülevaadet sündmustest 20 aastat tagasi lauluväljakul. Ärkamisaeg. See oli eriline. Need kõned ja sõnavõtud, uskumatult julged mõtted ja ideed sel segasel ajal. Hakkasidki juba mälestustes tuhmuma.

Ärkamisaeg ja märkamisaeg, eks oli selle aasta öölaulupidu sama vajalik uue põlvkonna noortele. Ise ma ei käinud, midagi on paigast loksunud, tundsin, et ei taha. Televiisorist vaatasin küll, ilus oli. Aga pisarat ei poetanud.

Ometi… meie ajalugu on olnud nutune.

Kõike on olnud

Rõõmupisaraid ja hingeliigutust. Hirmu ja ahastust.

Ühes oma kirjas meenutab Pilvi, mu sugulastest ja sõpradest vanim, esimese Eesti Wabariigi viimaseid päevi. Tema mälestused on väärt, et neid siia üles riputada.

…

Pilvi kiri siis.

Baasid tulid 1939.

Soome keeldus ja algas Talvesõda. Ema muidu ajaehte ei tellinud, liiga kallis. Siis aga mäletan, et meil oli iga päev leht kodus.

16 juunil 1940 sai Eesti ultimaatumi. Uus valitsus ja nõue et Sovjeti väed võisid vabalt Eestis liikuda. Muidu sõda.

Jüri Uluots andis sisse lahkumispalve kui peaminister.

Ise mäletan sellest nii palju, et külla tuli karm käsk: kõigil majadel pidi olema Vene lipp ja esialgu oli lubatud ka sini-must-valge. Lipp pidi lehvima teatud kuupäeval, muidu...

Mäletan, et Ida ja ema keetsid ja värvisid ja õmblesid ja mis jäi eriti meelde lapsele - nutsid ise kogu aeg.

Mäletan veel, et Eesti lipu suhe oli 7 - 11 , vene oma pikem ja kitsam. Need mõõdud olen nähtavasti tõrjunud ajust.

17. juulil 1940 sai uus peaminister Vares kuulda, et Eesti oli lõplikult ja loomulikult “vabatahtlikult” ühinenud Venemaaga.

Enne seda oli ka Päts kohapäält lahkunud ja paar päeva hiljem vangistatud ja Venemaale viidud.

Sama aasta septembris (1940) kolisime meie Tallinna ja elasime selle esimese sovjeti okupatsiooni aasta Hermanni tänaval koos Itty ja Õiega.

Siis oli juba Eesti lipp keelatud. Mäletan, et Itty oli oma peenerahakoti sisse kleepinud postmargi Pätsu pildiga .See oli tema protest.

Kui ema sügisel 1941 leidis selle Falkpargi tänava korteri, siis olid sakslased juba sees.

Kui Hitler kuulutas Stalinile sõja 1941 22. juunil, olin Pärispeal Ida ja Jüri juures. Nemad ei olnud kodus maganud juba mitu kuud, sellest peale, kui küüditamised käigus.

Heino sai mobiliseerimiskutse, aga peitis ennast metsas, kuni saksalased olid sees. See taluperemees, kes talle toitu tõi, lasti maha. Heino jäi tallu kuni sügiseni ja aitas lesel viljad koristada. Ta oli siis saanud 19.

…

Nutune ajalugu.

Ja õigustatud hirmud tänases päevas.

(fotol Pilvi kodumaja 1970ndatel)

...

Tõehetk televiisoris

......

Arutasime kaasaga nähtud saadet – põhimõtteliselt ma igasugu tõsieluseepe ei vaata, aga viimasel tõehetkel sattusin teleka ette. Mitte just päris juhuslikult, kaasa teisest toast helistas, et tule ja vaata, siis alles räägi.

Rääkimiseks läks täna hommikul.

Tõehetked hommikukohvi juurde.

Sain välja öelda, mis mina asjast arvan – tõtt ilma igasugu valedetektorita - ja kohe kergem hakkas.

- Mis see saade siis on… hinge müümine rahva ees ja rahvale… et las vaatavad ja saavad rahulduse.

- Aru ma ei saa… miks meie riigis ihu müümine on taunitav ja keelatud (niivõrd/kuivõrd), aga hinge võid sa avalikult ja kogu rahva ees (rahva ees ja rahvale) raha eest maha müüa ning vahendaja polegi kriminaalkorras vastutav?
Ja kes kinni maksab?

- See on õige, et plix politseist lahti sai. Tark inimene ei lähe ennast raha eest müüma. (Või ehk tõesti mingil äärmisel vajadusel - lugesin kunagi Vilde “Lunastust”).
Aga rumalad inimesed ei peaks politseis töötama.

- Kui sa oled elus midagi valesti teinud ja vaja on sellest rääkida, siis mine ja pihi. Ja ela õigemini edasi.

Ja mis see tõde siis tegelikult on? Pimedas ei pruugi pime olla, valge pole alati valge ja minu tõde on minu tõde.

( foto )

...

Vastamata kõned

......

Täpsemat… kolm vastamata kõnet.

Ise olen endale helistanud. Tööl, kodus, puhkehetkel. Juba sellepärast ei saa lauatelefonist loobuda, et kuidas ma siis endale kodus helistada saan.

Nagu see naksitrall… mis ta nimi oligi.

Ma ei tea, millal tema endale kirjutas.

Mina helistan siis, kui telefon ära kaob.

Täna siis kolm vastamata kõnet.

Ma ei teagi, miks ma vastu ei võta.

Telefon ju iga kord heliseb.

Kusagil kuuldekaugusel.

...

Hakkaks pensionäriks

......

Minu ema oli 55, kui pensionile jäi. Mu meelest oli tal siis aastaid juba omajagu, et oligi paras aeg. Aga kaks temaealist sugulast, üks Rootsist ja teine Soomest, ei saanud sellest kuidagi aru. Nende pensionäri-elu oli siis veel kaugel ees, mu meelest oli 63 see number, mille poole nad töiselt rühkisid. Et üks 55aastane noor naine on pensionär… no milleks.

Nüüd ma siis mõtlen, et ma ise jääks ka. 55 veel pole, kuid kaugel seegi. Aga pean hoopis oma välismaiste sugulaste moodi mõtlema, et 55 on liiga noor, no mis pensionär. Vabalt võin veel 10 aastat tööpõllul rügada. Ja seejuures pean veel õnnelik olema, et ikka tööd jagub.

Aga mulle küll meeldiks pensionär olla.

Keedaks ja koristaks, marineeriks ja konserveeriks, kooks ja heegeldaks, hoiaks lapselapsi ja kantseldaks koduseid. Rändaks ringi ja kolaks ringi.

Või käiks hoopis tööl ja saaks palju raha.

Hea oleks olla pensionär.

Ehh… uus töönädal algab juba homme.

( Ireeni foto)

...

Sada ja seened

......

Metsas pidi palju seeni olema. Ja aegade hämaruses olin ämmalt saanud mõnusa seenesalati retsepti – sibul, tomat, porgand, seen. Jne.

Ettevalmistused said korralikud, varutud oli paar kilo sibulaid ja rohkem veel tomateid. Õeraasu juures käisin veel hommikul porgandeid lantimas. Lõpuks siis ainult seened, sest tegu on ikka eeskätt seenekonserviga.

Et ruttu saada, sukeldusin külje all olevasse põlismetsa. Siin tuntud kukekate kohad ja männakate platsid, võiseened, puravikud ja pilvikud ka teada kasvukohtadel.

Ma poleks pidanud pingutama, see paar porgandit ja sibulat oleks oma kapinurgastki leidnud. Sest kupatatud seeni sain lõpuks ainult napi peotäie. Kõik tuntud ja tundmatud seenekohad kammisin läbi, päris kindlasti oli põdrakärbeste hulk, mis oma juustest kokku noppisin või särgi sees koju tarisin, kümneid kordi suurem saadud seente arvust.

Et mida ma nüüd siis endale korjamas käisin?

...

Üks elulugu

......

...

Pilvi sündis 80 a tagasi ühes väikeses kalurikülas. Tema isa oli seal koolmeistriks, ema lihtne külatüdruk, kes abiellumisel sai kooliõpetaja-prouaks. Isa oli rännanud ringi erinevates riikides, saanud korraliku hariduse ja oskas mitut võõrkeelt. Kodus oli palju saksa- ja prantsuskeelseid raamatuid.

Peres oli 2 last, Pilvi ja tema vend. Kui Pilvi oli mõne kuune, haigestus isa. Haigus oli raske ja oma surivoodil palus ta, et tema raamatud läheksid Kuusalu raamatukogule. Ema pani seda imeks, sest kaks last ju endal kasvamas. Aga isa põhjendas seda nii – need lapsed ei saa mitte kunagi oskama võõrkeelseid raamatuid lugema. Isa ju nägi, milline vaesus ja vaimupimedus valitses külas, kui väikesed olid võimalused sellest keskkonnast välja murda. Inimesed rügasid teha tööd, olid harimatud ja mehed sageli viinalembesed.

1929. aasta 5. jaanuaril isa suri.

Ja ometi läks elu teistmoodi, kui seda isa oma surivoodil ette kujutas. Küllap tundis ema kohustust oma surnud mehe ees ja vastutust kasvavate laste ees, igatahes kolis ta mõne aasta pärast Tallinnasse. Pilvi hakkas õppima tolleaegses mainekas koolis.

Samal päeval, kui algas Teine Maailmasõda, sai Pilvi 11 aastaseks.

1944. aasta 9. märtsil, kui venelased Tallinna pommitasid, oli Pilvi linnas. Tabamuse sai ka nende kodu.

Sõda edenes omasoodu ja kui oli selge, et Eestis saavad võimu enda kätte venelased, otsustas ema võtta oma lapsed ja põgeneda koos oma õe, õemehe ja nende lastega Eestist ära. Kaluripaadis ja pimedal sügisööl see reis ette võeti. Nende paadil oli õnne, jõuti üle lahe Soome. Soomest läks ema oma kahe lapsega edasi Rootsi.

Elu võõras riigis polnud sugugi kerge. Keelt ei osatud, emal polnud ka mingit elukutset. Aga ta oli töökas ja tubli naine, õppis vähesel määral kohalikku keelt, leidis töö vabrikus ja kasvatas oma lapsed suureks. Poeg õppis kõrgkoolis bioloogiat ja temast sai ülikooli õppejõud.

Pilvi oli veidi üle 20, kui abiellus. Tema mees oli teeninud Saksa sõjaväes ja seetõttu sunnitud venelaste tulekul Eestist põgenema. Nad abiellusid 1952. aastal Stockholmis ja neil sündis kaks poega. Kui pojad olid juba suured ja käisid koolis, otsustas ka Pilvi minna õppima. Nii nad siis koos õppisid: pojad gümnaasiumis ja ema ülikoolis. Saanud vastava hariduse, läks Pilvi tööle. Ta õpetas Rootsi saabunud välismaalastele rootsi keelt – sest just nii hea oli tema rootsi keele oskus.

Nüüd on Pilvi pensionil ja tegeleb sellega, millega tegelevad Rootsi pensionärid. Ta loeb palju, käib teatris ja reisimas, võtab osa ühest inglise keele kursusest ja käib tantsimas line-tantsu.

Tal on 2 lapselast ja kaks lapselapselast. Õieti on lapselapsi kolm, 18 aastat tagasi lapsendas poja pere Kolombiast tumedanahalise väikese poisi.

Kui Pilvi Eesti külalisi vastu võtab, jooksutab ta neid mööda Stockholmi… ja vähe on neid, kes siis temaga tempot suudavad pidada.

Vahetult enne sünnipäeva käis Pilvi oma lastega Eestis. Üks eesmärk oli käia surnuaial isa haual. Isa, keda ta õieti näinudki pole, aga kes tema elus ometi nii oluline on olnud.

Täna on Pilvi sünnipäev.

...