Ma poleks pidanud minema. Aga minemata jätta ka ei suutnud. Mõnikord kohe nagu tahad haiget saada.
Nii palju elatud elusid sellel metsaretkel.
...
Esimene lugu
Kits pidi mind pikali jooksma. Ega tal polnudki suurt kuhugi minna, selles metsaribas ta kössitas, mis tee ja langi vahele oli jäetud. Ehk leiab eemalt uue metsatuka. Seniks kuniks …
Puude elatud elu. Kuigi jah, mõni auväärsem on elatud pikalt ja südameni.
Enamik siiski oleks võinud edasi elada.
Teine lugu
Seda kohta, kus kasvas kunagine maakonna suurim kadakas, ma üles ei leidnudki.
Lohutan ennast – ehk sai tema oma elu elatud enne suurt laastamistööd. Viimane kord, kui kohtusime, nägi ta väga väsinud välja. Nüüd ei leidnud ma kändugi, kadaka okste otsimine ei andnud ka tulemusi, kuigi kõndisin, katsusin ja nuusutasin.
Kadakas oli sümbol ühe noore mehe elatud elu meenutamiseks. Neil kahel oli eriline suhe, see katkes 15 aastat tagasi.
Nüüd on siis ka kadakas läinud. Mul pole temast ühtegi pilti, miks ma küll sellele varem ei mõelnud.
Aga mul on pilt ühest teisest olulisest puust… puust, mida ma ka täna enam ei leidnud.
Kellele ta küll oma uhkes üksinduses ette jäi?
Kolmas lugu
Üks metsa kasvanud metsatee. Ja "värav" kui märk.
See talu on oma elu juba ammu ära elanud. Ma tean, et siin oli kunagi üks kodu, selle varemeid mäletan juba oma lapsepõlvest. Tean inimesi, kes siin elasid.
Tagatõnu-pere.
Nüüd oli lagunenud vundamentigi raske leida.
Õuepuu, mille harude vahele oli lastele laudadest mänguplats ehitatud.
Ma ei usu, et siin elatud elust enam kauaks märke kestab.
...
Ehk oli seda metsaretke ikka vaja. Parem näha ja teada. Ja mõtetes alles hoida.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar