... Kui need suured vilkuriga massinad mulle pimedas vastu tulid, arvasin kõigepealt, et sõda on alanud ja tankid meie külatänavas. Aga siis selgus, et miski kombainilaadne suur tehnikaime tuli õhtuhämaruses lähemale. Ja vedas valgeid jutte maanteele. Hüppasin teepervele, jäin ellu.
Saateauto oli samasugune suur vilkuritega kombainilaade, uus foobia ütles, et äkki sellel on niiduk küljes… no et teeserv siledaks. Ja möödaminnes mu jalad ka alt ära. Edasi hüppasin kähku kraavi… ja pääsesin.
Tegelikult ta vist ei niitnudki, ehk vedas tagavara värvipurke. Või mis iganes.
Nii ma siis kõnnin, igal õhtul oma foobiatega. Ja kraavi olen kindlasti rohkem kui kaks korda karanud. Igasugused foobiad, mis ütlevad: päästa end. Ja siis ma päästan. Ükskord nikastasin isegi jala, aga selle suure minu suunas vänderdava pärakäru eest jõudsin ka ära hüpata.
Ma ei tea, kaua ma nende foobiatega kõndimas viitsin käia.
Algul ma mõtlesin sümpaatiaga nende juhtide peale, kes minust möödudes pooltuled peale panevad, aga kolleeg ütles, et tema mees ütles, et seda ei tohi teha, et siis ei näe ju, mida see inimene seal teepeenral teeb.
Mul pole midagi selle vastu, kui mu kraavi serval vänderdamine nägemata jääb.
(foto)
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar