Sügiskillud

...

Killuke tegi algust põhimõttel Fotojaht uues kuues.

Mõte hea, loodetavasti haakujaid leidub. Mina pole veel selgust saanud, mis see Instagram on, aga selle nägin juba ära, mis teemaks.

Sügislehed.

Meil ka eelmisel nädalavahetusel käisid mudilased lehtedes sahistamas, peotäie tõid kaasagi.

Silmailuks.

Sahistamise võttis tuul enda kanda...

Ise olen sügissegaduses.

Läksin kartulikoori välja viima, aga kui kompostihunniku juurde jõudsin, märkasin, et ämbri koortega olin  maha unustanud. 

Ämbri leidsin üles, eile kaduma läinud töövahend (tikkimisnõel) on seni leidmata. Olen küll roomanud, pühkinud, pesnud, patsutanud, silitanud, vajutanud, tuulanud... midaiganes veel. 

Oleks et niisama, aga töö käigus ja sõrmede vahelt.
Tugitoolis.

Lihtsalt haihtus õhku.

Õhk iseenesest... täna on hall, niiske ja maadligi.

Paari päeva tagune hommik oli hoopis teist nägu.

Selline sügis meil siin.

...

Lihtsalt loen

...

...

Kui ma üldse midagi loen, siis kõigepealt loen seda, mis seotud mu tööga.
Eks ikka sellepärast, et targemaks saada.

Ajalehti ja ajakirju loen ka.

Kui ma tahan lõõgastada, siis loen kriminulle.

Aga isegi kriminulle lugedes on võimalik targemaks saada. 

Kui kaasata Google otsing.

Ja Google tõlge.

Nüüd ma siis tean, missugune näeb välja Cyanopsitta spixii. 

Või milline rahvusrühm on melungeonid.

Mis haigus on sarkoidoos.

Millised loomad on baribalid.

Ja et ma pole viibinud ühelgi õigel suareel. 

Muude guugelduste käigus leidsin mõnusa  mustri tegemise õpetuse. 

Õmblusmasinaga.

Ma kindlasti katsetan.

Ma pole kindel, et just õmblusmasinaga.

Aga asi ise sobitub kenasti kokku selle raamatust leitud mõttega:

Tee juhuslikke heategusid ja arutult ilusaid asju.

Aga raamat ise?

Mulle sobis.

Päris põnev kriminull.

Isegi film on tehtud.
"Kondid".

Mina käisin eile  kunagi elanud organisme uurimas.
Ikka väga kauges minevikud elanuid.

Kividesse kinnistunuid.
...

40 aastat ja 40 päeva

...

40 aastat ja 40 päeva.

Väga lahe oleks ju anda märku, et just nii vana ma olen... aga kahjuks tuleb tõde tunnistada: just nii kaua olen ma abielus olnud.

August 1975
Kõik oli nii nagu pulmakombed ette nägid.

Pikk kleit ja pikk loor.
Kleidi õmbles vanaema isiklik õmbleja Luise tänavalt, loori aitas hankida isa.

Pruudikimp oli gerberatest.

Pulmalisi oli saja ringis.
Või natuke rohkem.
Kaks ämma ja kaks äia.
Minu vanaema ja vanaisa ja kaasa vanaema ja vanaisa.
Tädid ja tädimehed, onud ja onunaised.
Minu õde ja kaasa vend.
Kaugemad sugulased ja lähedasemad sõbrad.
Töökaaslased ja naabrid.

Pulmaisa oli, ja pulmaema oli ka.

Pillimees akordioniga.

Pulmaauto oli "Moskvitš"

Passi unustasin koju, õieti ma lihtsalt ei mõelnud sellele, et vaja võiks minna.
See oli vist Väino, kes koju passi järgi sõitis.
Ületas veel kiirust ja sai trahvi.

 Pulmarongil oli pikkust parasjagu.

Sõit oli ka pikk, läbi Türi, 50 km kindlasti.
Teepeal peeti kinni, tuli hobust rakendada ja lammast niita.


Pidu oli vanas koolimajas, terve brigaad kokkasid ja lauad lookas.

Keskööl sai pruudipärg maha mängitud, päris juhuslikult, nendest noortest paari ei saanud.

Teisel päeval pakuti hapukapsasuppi.

Vastne abielumees käis katusel vankriratast alla toomas.

Pulmareisil käisime ka, Saaremaal.
Saaremaa-vanaema pulma ei tulnud, temale käisime ennast ise näitamas.

Tol ajal oli  Saaremaa Veski kuum koht.
Seal käisime tähistamas oma abielu esimesi päevi.
Siis polnud nii, et lähed ja saad, siis tuli ikka järjekorras oodata ja loota, et sisse ka saad.

Mitte nagu nüüd.

40 aastat hiljem käisime sealsamas Veskis.

Õde ja õemees ja õetütar.
Mõned meie lapsed ja lapselapsed.

...
Pulmast on tehtud ka film, hiljuti vaatasime seda ja imestasime, et küll aeg on kiiresti läinud.
...