...
Muttidest on juba räägitud, räägime siis sedapuhku hiirtest.
Koduhiirtest.
Mu ladina keele õppimine on vahepeal unarusse jäänud, aga võtsin end täna kokku. Vähe sellest, et käisin kõndimas, ma õppisin täna ka uue sõna.
Mus Musculus.
Koduhiir.
Kõik sai alguse sellest, et keegi krabistas. Köögis, suures papist kastis.
Mul on juba kogemusi, kolisin koos kastiga trepile ja sulgesin kõik võimalikud sissepääsud majja. No tegelikult... välisukse panin kinni. Igaks juhuks. Et äkki on hiir kiirem kui mina.
Mul on kogemusi, et leidub neid, kes minust kiiremad.
Seekord läks õnneks.
Ja mis edasi?
Kõigepealt määrasid ära, kellega tegu.
Koduhiir.
Siis lugesin soovitusi.
Meelita hiir eluspüügi lõksu.
Juba tehtud!
Vii kaugele ja püüa mitte mõelda, mis temast edasi saab.
Viisin... metsa... aga ei saanud mitte mõelda.
Loogiline, et tuleb tagasi.
Oleks pidanud ära rõngastama, siis vähemasti teaks, kui tagasi tuleb.
Nagunii panen ju lõksud üles...
Ma olen end päris korralikult varustanud igasugu hiiretõrjevahenditega. Poes oli ootamatult suur valik, mul tuli lausa hasart sisse, kui Espak'i sattusin.
Kõige põnevam jäi miskipärast ostmata.
Närilisi peletav lakk Big Cheese. 600 ml.
Mõeldud nende pindade töötlemiseks, mida hiired ja rotid kipuvad närima.
Lase lakki juhtme peale, pole mõeldud inimpeale!
See pole minu kommentaar, see on väljavõte kasutusõpetusest.
Sama armsasti kui see Mus Musculus.
Aru ma ei saa, miks ma neid hiiri toas ei talu! Ometi on nad ise ka nii nunnud.
...
