Blogi, projektid ja meemid

 ...

Kui vanadest projektidest rääkida... seeliku sain valmis, esivanemate kirjavara  sorteerimine on pooleli, ilusad karbid on juba olemas ja ühte-teist süstematitiseeritud ning ära paigutatud, projekt 100 head asja on aga endiselt tolmukorra all. Nagu mõnigi teine projekt.

Ehk on meeldetuletamisest kasu.

Mõni asi on ikka tehtud ka.

Planeeritud postituste arv sellesse aastasse... saavutatud, ja viieteistkümne aasta rekord (eelmine oli 166 postitust paar aastat tagasi)... tehtud!

Augustis oli projekt #päevapilt. Innustus tuli TT blogist, tema alustas! 

Üks pilt päevas, august saigi aasta kõige postituste-tihedamaks kuuks. Kõige lahjem kuu on sel aastal oktoober, ainult 3 postitust. Tegelikult ongi nii, et kui pikem vahe sisse tuleb, on raske uuesti reele saada. Novembris võtsin end kokku ja edasi läks juba paremini.

Aga mul on läbi aastate igasuguseid blogiprojekte olnud.

Kõige pikaajalisem kindlasti Fotojaht. Esimene arglik katsetus oli septembris 2008 ja viimane 31.12.2021. 

Novembris 2022 oli projekt Üks postitus päevas. Ja oktoobris 2021 oli ka.

2023 aasta aprillis ja mais oli projekt 15 kevadist hetke. 15 aastat, 15 postitust, 15 hetke. Sellega tähistasin oma digi-piltide 15. sünnipäeva. Igast aastast otsisin ühe foto. Esimene ja sissejuhatav postitus on tehtud 18.04.23.

Koroona ajal oli mul projekt Üks pisipilt päevas. Siis ma joonistasin. Blogiga seda igapäevaselt ei sidunud, aga pilte lisandub tasapisi ja mõned on kasutust ka leidnud. Blogissegi hea panna, kui midagi muud teemakohast ei leia. 

23.12.2024

2018. aasta jaanuaris ja veebruaris oli projekt Vana foto. Tähistasin sellega olulist tähtpäeva... EESTI 100. 20 postitust, kokku 100 fotot. Fotod läbi eelmise sajandi. 

Vanu fotosid olen veelgi leidnud ja skänninud. Tore vaadata ja meenutada inimesi, kes igavikuteedel.

Aga mitte ainult!

Noor mina on ka päris hea leid ;)

Ireen andis mõnele pildile selgust ja värvi juurde. 

Ei raatsi näitamata jätta :) 

Ja siis mõned meemid. Leidsin blogist üles kolm, aga kindlasti on neid rohkem. Esimene lapsukene... Mitte iial.  

Emmeliina käest sain!

Kirjuta neli tegevust, mida mitte iialgi ei teeks.
Kus sa mitte iialgi ei tahaks elada.
Mida sa mitte iialgi ei sööks.
Kellena sa iialgi ei töötaks.
Kellega sa mingil juhul ei tahaks tuttavaks saada.
Millist situatsiooni sa ei tahaks mitte iialgi enam üle elada. 

Mulle tundub, et ma pole 15 aasta jooksul eriti muutunud, kõik vastused sobivad ka tänasesse päeva. Seelikule võiks muidugi lisada: kunagi ma armastasin  miniseelikuid, nüüd on nii, et mida pikem, seda parem. Kuigi põhimõte vähem on parem tiksub mul tänaseni kuklas ;)

Kõige lõppu üks soovitus.

Kuidas alustada päeva.

Fb-st leitud mõte, mida ka blogis olen kasutanud. 

Haara kätte esimene raamat*. 

Ava näiteks lehekülg... täna on 30.12.

Ava lk 30

Leia 12. reast lause. Jaga seda ka teistega. 

Mis jagamisse puutub... ei pea. Võib vabalt endale hoida. Aga jagatud rõõm on mitmekordne. 

* Tegin eksperimendi läbi, silmad kinni. 

Kätte jäi Salme Masso raamat "Valik toiduretsepte"

Lk 30 12. rida (lause algus on küll rida kõrgemal) oleks siis selline:

Toorsuitsuribi või kintsutükk panna hautamispotti, lisada veidi keeva vett, sibulat ja pipart.

Kuidagi poolik, eks ole! Panen kogu retsepti üles. 

Hautada. Pehme liha jahutada leemes. Lauale anda õhukeste viiludena. Viilud võib ka rulli keerata ja täita roheliste hernestega või segasalatiga. 

Retsept nimega Hautatud suitsuliha.

...

Siin sama (võta kätte raamat), aga veidi teises kuues.

Aga väljas oli päev otsa hall, udune, märg ja libe... 

30.12.2023

... kuni ühel hetkel hakkas sadama laia valget lund.

Homme on selle aasta viimane päev... napilt 24 tundi aastavahetuseni.

...

Täitsa totu

 ...

Hakkasin hommikul tatraputru tegema. Teadagi, vesi potti, tatar sõelaga kraani alla ja läbiloputus. 

Vesi juba kees, kui avastasin: appikene, polnudki tatart pesnud, hoopis kruubid olid sõelas!

Kas ma hakkasin siis kruubiputru keetma?

Muidugi mitte, kruubid jäid ootele. Eks ma olin ju nende peale ka mõelnud. No et kütan õhtul ahju, panen hapukapsa-peekoni-kruubid ahjupotti, homne lõuna hooleta. 

Olen enne ka märganud, et mu mõte ja käed käivad kui tirilimps-poolteist, erinevat sammu. 

Täitsa totu olen!

Kõik muidugi teavad raamatut "Totu Kuul"? 

Ma ka... Totu cool.

Nii et pole hullu! 

Tatrapuder sai hommikul tehtud ja varsti on aeg ahjupott mulgikapsastega ahjust välja võtta.

Aga järgmine kord, kui kogemata kruupe pesen, teen hoopis kärutädi putru ;) 

...

Jõulune jõudeelu

 ...

Eile jäi pooleli, aga täna kolmas jõulupüha, nii et pole veel hilja. Katsun jutuga lõpuni jõuda, et veel jõuluajas otsad kokku tõmmata. 

Jõulune jõudeelu.

Aga täna on Johannesepäev*.  

...

Teadagi, jõudeelu peal koguneb kaalu. Eriti jõulune jõudeelu, seal kõik need süldid, vorstid, praed ja kapsad, muust heast-paremast rääkimata!

Muidu ka muidugi tore ;)

Jõudeelu siis.

Ja Jõulud.

Saadud kaardid ja saadetud kaardid, tervitused Messingeris ja meili-postkastis, tehtud kõned, tulnud kõned. Päkapikud ja kingikotid. Jõulujutud ja -muusika. 

Eriti tore, et pikalt kestab.

Selle aasta esimene jõulupuu ja jõululõuna** olid juba pooles detsembris.

12.12.2023

...

23.12 tegime Türi - Pärnu - Kilingi-Nõmme - Paide - kodu ringsõidu. Lahkunud lähedastele küünlad, käepärast olevatega paar paaritunnist jõulureede tähistamist pidulauas***. 

Tagasiteel jõulu-eeltuurilt, käisime vaatasime ka kohaliku pealinna kuuse üle. 

Päris särav ja sihvakas.

23.12.2023

...

Eks neid kuuski-kaunitare igas kodus, mul endal küll vaid oksad, mis ehete ja tulede koorma all küüru tõmmanud, aga ma lahkelt jagan teiste kuuski ja kaunistamiskunsti.

Mitte et ma neid kõiki ise näinud oleks, tegelikult on sõbrad lahked, jagasid pilte, mul on kahju seda ilu ainult endale vaatamiseks jätta.

Kati kuusk Tallinnas

Rita kuusk Pärnus

...

24. detsembril käisime teisel jõulutuuril. Metsakalmistu - Liiva - Kiili - kodu.

Kodust alustasime. 

Siis oli valgust veel ilmselgelt liiga palju, aga ingli õnnistust see ei seganud.

Ja üsna ruttu läks pimedaks ka.

24.12.2024

Selline jõudeelu siis.

...

Jõulu esimene püha sai ka tähistatud, pidulik lõuna noortega. Valges alustasime, pimedas lõpetasime.

25.12.2023

See oli üleeile.

...

Eile õhtul üritas kuu pühadele punkti panna, aga see tal hästi ei õnnestunud. Mina nägin teda igatahes ainult korraks... siis tuli pilv, et vaigistada müstilist mõju. 

26.12.2024

Ma pole Küllikese (Osalise) kuu-luulet juba ammu oma blogis jaganud. 

Kui juba jutt kuu peale läks!

Olgu siis veel üks külalisesineja ;) Kulub endalegi meeldetuletuseks.

Täiskuu, ma kardan näha, et sa langed,

ja minul samal hetkel soov on suul.

Kui juba tähed palveid täitma kanged,

mis võluvägi võib veel olla kuul!

Täiskuu, end taevavõlvil hoia lukus!

Kuldnööbis kinni seisku ööde hõlm!

Üks kord mu ellu tähevalgus kukkus -

läks täide kõige uskumatum ulm...

Täiskuu, sa ära iial alla saja.

Su valguses las vahel kümbleb aed.

Mind ülalt vaata, meeldetuletaja,

et soovidel on täitumise laed.

...

Aga nüüd on küll jõuluaeg otsas!

Panen ise pühadele punkti.

* Kolmandal jõulupühal seab kirikuaasta meie ette püha Johannese, noorima Jeesuse kaheteistkümnest apostlist. Ainsa apostlina jäi ta Kolgatal Jeesuse risti juurde, kuigi säärane julgus võinuks ohustada ka tema enese elu – ja ainsana apostlitest elas ta kõrge vanaduseni.

Siit lugesin.

** rõhk sõnal lõuna ;)

*** üks pidu oli sünnipäev nr 13

...

Mitte millestki midagi

 ...

Lihtsalt veidi unejuttu. 

Tegelikult olen igasugu viperustega juba leppinud. 

On nagu on, isegi kui korraga liiga palju on.

Esmaspäeval käisime poeringil. Oma meelest tegin head valikud ja õnnestunud ostud. Kodus avastasin, et võrgus olnud viiest apelsinist üks oli seest plöga ja pealt hallitanud. Mu riidest poekott oli seda roiskunud vedelat sisu täis, õnneks ei haisenud vastikult. 

Järgmisel hommikul lõikasin pooleks ühe kahest pakendis olnud avokaadost. No ei kutsunud sööma! Isegi ei hakanud maitsema, nii kahtlane nägi välja. Proovisin teist ka, täpselt sama. 

Apelsinidest siis 20% ja avokaadodest 100% olid tarbimiskõlbmatud. Viimaseid ei tahtnud isegi juuksemaski tegemiseks kasutada. Et kui hallitus, äkki kasvavad seened pähe. Või lähen niisama hallitama. Lisaks lihtsalt hall olemisele 

Aga see pole veel kõik. Kolmapäeval oli asjaajamist kohalikus pealinnas. Ei saa ju nii olla, et midagi head kaasa ei osta! Kaasale ostsin tema lemmikut Saare Taar õllekest, plekkpurgis. Endale ostsin mingi ingveri õlle, sest minu üks suurtest lemmikutest on ingver. Olgu siis kasvõi õllega... millest ma tegelikult suurt ei hooli ;) 

Nüüd ma kahtlustan just seda oma õlle pudelit, täpsemalt tema sakilise servaga korki. Kui alles jäänud kaalu järgi arvata, siis kolmandik kaasa õllest oli kotti voolanud. Järgmine riidest kott ootab nüüd pessu minekut. Purgi seinas oli tilluke auk, sellest täitsa piisas, et õlu välja imbus. Õnneks ei haisenud seegi ebameeldivalt! 

Ma nüüd ei tea, kumb meist rohkem õlut sai, minu pudeli mahutavus oli 0,33 l. 

Järgmine apsakas lõhnas ka päris hästi. Tegin oma hommikukohvi. Et filter tassi peal ja kohv + kuum vesi filtrisse. Kannuga natuke suurem kaar, kokkupõrge ja uputus. Pool lauda seda pätikohvi täis! 

Õnn, et kellelegi sülle ei kukkunud... no sellele kellegile, kes laua ääres istus.

Aga muidu on elu kui lill!

Esmaspäeval sain toidupoes 10+ euro eest soodukat, tühja see 1 apelsin ja 2 avokaadot!

Kolmapäeval kasutasin ära Coopi ja Selveri kaardile kogunenud  raha, mis oli kokku üle 30 euro. Sobis hästi uue teki ostmiseks! Kaasa leidis, et hea ost, ta teeb selle mulle jõulukingiks. Mis tähendab, et olen juba uhkelt kasumis! 

Ja mul lugu olemas. Mitte millestki, aga ikkagi midagi....

Ühtegi asjakohast pilti ka polnud. 

Aga pole hullu, Ritalt laenasin. 

Ta küll ise veel ei tea....

...

Falafelid ja kõrvits

 ...

#poolelijäänud

Kõik peale minu muidugi teavad, mis on falafelid. Mul ei tulnud see isegi siis meelde, kui oma mingil hetkel pooleli jäänud postituse pealkirja (Falafelid) nägin. Juttu juures ei olnud, see eest kuskilt näpatud retsept.

Ja mis juttu siin vaja ongi! 

Falafelid on... falafelid! 

Wikipeedia ütleb: 

Falafel on levinud Lähis-Ida roog, mis on valmistatud kas kikerhernestest või põldubadest. Need purustatakse ning segatakse ürtidega ning vormitakse väikesteks pallikesteks. Traditsiooniliselt serveeritakse neid pita leivast valmistatud taskutes salati ning kastmega. 

Ma pole kindel et tegema hakkan. Aga võiks ju!

Võiks muidugi, aga ei saa. Enne uusi katsetusi tuleb ära teha naabrimehelt kingiks saadud kõrvits.

Õnneks pisikene!
...

Küünarnukitunne

 ...

Kaasa mul Prillitoosi ei vaata. No kus sa, vanainimeste saade ju! Saladuskatte all ütlen: mina olen viis aastat noorem ;) 

Aga avalikult tunnistan, et mina küll vaatan! 

Pühapäevases Prillitoosis rääkis Jakob Rosin* maailmast pimeduses. Mul on J.R.-ga küünarnukitunne. Me nimelt olime paar aastat tagasi Voosel koos ühel teatrietendusel. Istusime kõrvuti, tema siis oma kaaslasega, mina oma seltskonnaga. Mina tundsin ta ära, tema mind... isegi ei näinud. Aga istusime, küünarnukid koos. Loomulikult jäi tunne sellest mällu! 

Aga mul on teine kogemus veel. Otseselt pole see seotud enam J.R.-ga, aga on küünarnukitunne, ja on tema maailm, ilma ühegi valguslaiguta. Pimedate maailm. 

See oli nii umbes 10+ aastat tagasi, olin grupi õpilastega Tallinnas, kus Vabaduse väljakul oli avatud näitus** Dialoog pimeduses.  Või oli midagi samalaadset, aga veelgi rohkem aega tagasi. Ammu igatahes.

See oli rännak pimeduses, meie giid oli pime, nii nagu kõik teisedki näitusel ametis olnud tegutsejad. 

Ühel hetkel ma tundsin, kuidas tuli paanikahoog; ma ei näe midagi, ma ei suuda edasi minna, jään seisma ja ootan, kuni grupp ringkäigult tagasi tuleb, ja siis saan nendega koos tagasi ja välja minna. 

Kuna ma oma plaani maha jääda ka välja ütlesin, sain teada, et välja minekuks on hoopis teine koht ja ma pean end kokku võtma ja üle silla? teistele järele minema. Ma ei tea, mis minust oleks saanud, aga paar tegusamat lapsukest tulid selles pilkases pimeduses need mõned meetrid tagasi ja andsid mulle käe. Et ma julgeks edasi kõndida. 

Isegi kohvikus käisime, kus pimedad tüdrukud meid teenindasid. Ainult mündid pidid kaasas olema.

Üksi oleks ma sinna sissekäigu lähedale oma paanikahooga jäänudki.

See oli eriline kogemus, lisaks kogetud tõeline küünarnukitunne. On uskumatu, kuidas pimedad oma maailmas nii hästi hakkama saavad. 

Kottpime, tundus nagu lihtsalt tühi maailm, mitte midagi sellist, mida suutnuks tajuda. 

Ja siis nemad, ilma eriliste elukogemusteta koolilapsed.  Nad oleks võinud ju üldse mitte märgata ega mõista. Ometi tulid ja ulatasid käe. 

Küllap need, kes igapäevaelus on erilisi hetki kogenud, teavad kõige paremini, mis on küünarnukitunne.

Kes julgeb, võib Prillitoosi vaadata. See oli huvitav saade.

Ei pea ju sellest pärast kellelegi rääkima ;) 

...

* Kes siis Jakobit ei tea! 

** Näitus, kus nägijad saavad abi pimedatelt.

...

Tehke... ärge tehke

 ...

Ma olen ilmselgelt väga mõjutatav natuur, igasugused reklaamid on teretulnud. Selles mõttes, et olen igati tänuväärne kuulaja ;) Ei maksa muretseda, ostma ei tiku, aga täitsa usun, et just nii hea ongi, kui näidatakse ja räägitakse!

Muud jutud ka. Ikka usun ju! 

Aga mõnikord on soovitused nii vastuolulised, et seisan kui kits kahe heinakuhja vahel!

Pimedal ajal põletage küünalt... on küünlavalgus hell ja soe...

Ei, parem siiski mitte, ei ole tervislik. Või siis kogunisti: ei ole keskkonnasõbralik. Või kui, siis ilma lõhnata..

Õpetajate streik... ainuvõimalik otsus. 

Ei siiski, pigem mitte. Liblika tiivalöögist, teadagi...

Kuulan ja mõtlen: mõlemal on õigus. Just nii ongi, nagu nad rääkisid. 

Nii JA kui EI.

Kui muu  jutu sekka streik teemaks tuli.

Nii palju siis valikute tegemisest.

Kõige hullem, kui peab oma peaga mõtlema.

Rääkisin lähedasele, kuidas ma üksöö ahju kütsin. No külm hakkas! Aga miks ma oma soojendavat aluslina ei kasutanud? Äää...

Alles paar päeva hiljem tuli meelde: voolu ju ei olnud!

...

Kuidas vanasti reisiti

...

#poolelijäänud

See siin küll pigem alustamata postitus 9. aprillist 2015.

8.04.2015 oli Kanal 2-s selline teema: millised olid eestlaste reisimisharjumused vanasti. Olin postitusele ainult pealkirja pannud, teksti ei olnud, oli vaid link saatele. Link enam ei toiminud, nii et otsisin saatelõigu uuesti välja ja kuulasin üle. Et huvitav, mis mõtted mul tookord võisid idanema hakata, et kirjutamise tuju tuli. 

Huvitav jah, praegu ma igatahes mõtlen, et vanasti on hoopis laiem mõiste, kui teema, mida saates käsitleti. Seal meenutati reisimist taasiseseisvumise algusaastatel. Olen oma esimesest väljamaa reisist kirjutanud, see oli ka ligilähedal selles ajas.

Aga enne seda olid 1980ndatel mõned grupireisid koos kohaliku rahvaga tolleaegse Nõukogude Liidu avarustesse. Odessas käisime, Volgogradis käisime. 

Fotosid vaadates, Gagras käisin. 

kevad 1987

Ja Põhja-Osseetias. 

See vist oligi see reis, kus mina käisin, aga kaasa mitte. Tookord oli grupp koos kahest erineva piirkonna rahvast. Selles teises seltskonnas oli meesterahvas, kes kandis minuga sama perekonnanime. Meid oli ühte tuppa määratud. 

Kuidagi asi ikka lahenes, ma ei mäleta, et me oleks tuba (või laia voodit) jaganud.

...

Ükskord Rootsi laevas jagasime kajutit küll võõra mehega. Usun, et see oli 90ndatel. Kummaline, kuidas reisimine ikka aastatega muutub! Kui esimesi kordi Rootsi sõitsin, polnud meil mingit kajutit. Oli nagu bussis magamine, suur saal istmeid täis. Lasid tooli seljatoe alla, tõstsid jalad kohvrile ja magasid. Kui uni ära läks, kolasid laevas ringi, siis läksid ja tukkusid edasi. 

Aga see võõra mehega kajuti jagamine... oli neljane kajut, olime algul kolmekesi,  noor mina ja võõras noor naine pojaga. Ja siis tuli üks nooremapoolne meeskondanik äkki kajutisse, et tema ka siia määratud. Miskipärast ei õnnestunud olukorda lahendada, igatahes lõpuks seal neljakesi olime. Tegelikult me ise andsime nõusoleku. Et kui juba, siis olgu peale :) Ega me põhimõtteliselt teda ei näinud, tuli, kui meie juba magasime, hommikul libistasin mina ennast kajutist suht varakult välja. Aga üldiselt olime me kõik antud olukorras üsna leplikud. 

Nüüd, kui üksi sõidan, võtan endale privaatse kahese kajuti. Aga mingi hirm (või pigem ohutunne) tollest ajast vist on jäänud: kui üksi kajutis olen, käib sisenedes ikka mõte peast läbi: äkki nad on mulle sinna siiski kellegi kaaslaseks sokutanud :) 

Aga neljases ühiskajutis olen varasematel aastatel päris mitmeid kordi sõitnud ja üldiselt alati meeldivas seltskorras. Kord koos ühe tegusa venelannaga, kord koos jaapani noortega. Need on rohkem meelde jäänud, tegelikult on neljane kajut alati omamoodi seiklus. 

Sellised vanasti reisimised laevaga.

...

Aga kui nõuka-ajal toimusid meie ekskursioonid lennukiga, siis tädi ja tädimees käisid paarinädalastel reisidel rongiga. Neil olid ka korraldatud grupireisid, elasid rongi magamisvagunites, teele jäänud olulistes paikades rong seisis, rahvas lasti linna peale, korraldati ekskursioone ja tutvuti vaatamisväärsustega. Ega ma neist reisidest suurt ei tea,  Ilse-Alfi ekskursioonidest on alles vaid albumitäis vanu fotosid.

Isegi aastaarvusid ei oska juurde kirjutada.

Aga ühe nende tuusiku mu oma foto-arhiivist nüüd hiljem isegi leidsin. (Täna juba 19.dets)

 Aasta siis oli 1971. 
10. - 28. september,

...

Naabrimees Allan käis oma nooruses loomavaguniga reisil. Ei-ei, see polnud küüditamine, tema oli saatjaks rongis, mis loomi Venemaale vedas. Võis olla 1960ndate lõpus. Tema meenutused olid päris värvikad, kahjuks on Allan igavikuteedel, nii nagu paljud need, kes nõukaajal reisisid.

Vanaema ja vanaisa reisisid EW ajal. Sellestki on alles vaid mõned fotod; et neist reisidest eriti juttu oleks olnud, seda ei meenu. 

Nii et lõpuks sai valmis postitus, et midagi nagu oli, aga mis... ei tea, ei mäleta. 

...

Minu hommikusöök Rootsi lauas

... 

#poolelijäänud

Sellest olen ma kirjutanud augustis 2015.

Kui rääkida hommikusöögist.

Kahest munast munahüüve. Rõõmsate kanade munadest, ei ole poemunad.

Kodujuust.

Aedviljasalat.

Heeringas.

Kui nüüd rahasse arvutada, siis munad ehk 30 senti, kodujuust 50 senti, aedviljasalat 50 senti, heeringas 50 senti.

Kõik see on väga umbes, kui juurde veel mõelda maitseained ja õli, siis hommikusöök maksab umbkaudu 2 eurot.

Kohv ka, üle 50 sendi kindlasti mitte, suhkrut sisse ei pane, piima peale küll.

Olgu siis pealegi, kaks ja pool eurot, ja kahtlustan, et kui kogu selle raha eest, siis jagub kindlasti kahele.

Lihtsalt pisut väiksem kogus.

Tegelikult ma sente ei loe, elan pigem põhimõttel: raha tuleb, raha läheb.

Millalgi* kirjutasin üles väljaminekud. Ja sissetulekud.

Aga kui kokku lõin ja selgus, et väljaminekud ületavad sissetulekuid, aga mul veel raha alles... siis lõpetasin kirjutamise.

Kartsin, et selle taga võib olla midagi kriminaalset (kriminullide lugemise mõju). 

Miks ma oma tänast hommikusööki kirjeldan?

Lähematel päevadel** plaanin minna Rootsi, ja loomulikult kuulub reisi juurde ka hommikusöök laevas, Rootsi lauas.

Seal ma tavaliselt just nii söön.

Muna.

Kodujuust.

Aedvili salatiks.

Kala.

Kohv.

Magusat tavaliselt ei taha, pigem tõstan teise taldrikutäie sedasama veelkord.

Viimane kord oli hind 11.50***

Ega ma nüüd raha pärast seda kirjutama ei hakanud.

Lihtsalt... lõhe isu tuli peale.

Sest laeval ma loomulikult heeringat ei söö... võis siis natukene.

Laevas ma pühendun lõhe söömisele.

Lõhe, hommikusöögi parim osa! Aga koduses menüüs*** sobib heeringas ka väga hästi...

Selline avaldamata 8 aasta tagune lugu siis.

Pildid leidsin ka. Rootsis, Pilvi juures... hommikusöök ja lõunasöök.

 

Ei ole buffet.

17.08.2015

...

11.12.2023

Mis on muutunud, mis mitte.

Millalgi*... nüüd kirjutan jälle. Kui poes käin, siis kirjutan. Igapäevaseid kulutusi, juba mitu aastat.

Rootsis**... tookord käisingi Stockholmis, augustis 2015. Siis oli Pilvil (sünd 1928) jooks jalgades, nüüd kasutab kõnniringil käimiskeppe. Tempo vist ka aeglasem. 

***Vaatasin hindu, nüüd on hommikusöök laeval eelmüügist 19 eurot. Aga kui ikka lõhele panustada, peabki kallim olema, arvestades hinnatõusu. Aga ma ei tea, millal ma jälle Rootsi lähen. 

****Tundub, et viimaste aastate jooksul pole mu toitumisharjumused eriti muutunud... sest kes muu kui mina sõi täna hommikul tatraputru, heeringat, kodujuustu. Tomatisalatit***** kõrvale. Muna olen viimasel ajal ära unustanud.

*****No tomatisalat tuleb ka lahti rääkida. Paar-kolm tükeldatud tomatit pannile, kuumutada, paar küünt küüslauku sisse tükeldada, kuumutada veel natuke. Maitsestan ja jahutan. 

...

Päikesekiir päeva

...

Kui blogi avaldamata kirjutisi vaadata, siis annab sealt üht-teist välja noppida. Kunagi veebruaris, peaaegu  9 aastat tagasi olen alustanud ... ja unustanud.

...

06.02.15

Ikka tekitab huvi, kui koosoleku kuumal minutil telefonile sõnum kukub.

Võõras number, aga kahtlaselt omane tekst: saatsin sulle postkasti paar pilti ja kirja.

Uudishimu laes, hiilisin ametiruumist minema.

Nojah, lapsuke saatis kirja ja pildi.

Pisi-õde roosas kleidis.

Kohe tuleb lugu ka.

Kleidi õmbles minu ema umbes 60 aastat tagasi minu jaoks. Käsitöö, kõik pisted näpuvahel, alates küljeõmblustest ja lõpetadest ristpistes satsiäärega.

Kleit seisis aastakümneid ema kohvris. Ootas aega, et saaks olla ja ennast näidata.

Kaks tüdrukutirtsu jõudsid kleidist enne, kui mõte teoks sai, välja kasvada. 

Aga nüüd on pilt olemas.

Väike piiga vanaema kleidis... vanavanaema õmmeldud.

Päikesekiir päeva!

Mul on kahju, et pole pilti, kus kleit minu seljas on.

...

Ja uus lugu kohe lisaks 

09.12.23

Väike piiga on vahepeal juba suureks tüdrukuid saanud.

Eile käisid külas. Tegi oma tegemisi, lõpuks võttis pliiatsid ja hakkas joonistama. Aga siis tuli kojusõit, töö jäi pooleli.  Kinkis pildi mulle ja lubas lõpuni värvida. Mina muidugi, harjumusest, tegin joonekesi ja täpikesi juurde. 

Täna natuke süda valutab. Rikkusin Mirdi ilusa jõulu-pisipildi ära. Samas, koostöös võib ju ka igaüks oma nägu näidata :) 

...

Ilm ja inimesed

 ...

Väljas on talv, selline ehtne, lume ja miinuskraadidega. Silmale ilus vaadata, ihu ehk ootaks soojemat. Kütmist nõuab rohkem, lumeuputus oli vaid korraks. Nagu tellimise peale just sel päeval, kui Tallinnasse oli vaja sõita. Igasuguseid toiminguid võib ju edasi lükata või tegemata jätta, aga kasutamata ei saa jätta 3 kuud tagasi antud arstiaega! 

Kuigi asi tundus täiesti lootusetu, siis need 150 m maanteeni tänu tugevate meeste toetusele siiski läbitud said.

28.11.2023

Selle algamata talve suurim elamus, muidu oli niisama ilus. 

Mis sest, et alles november.

27.11.2023

...

Aga see, et novembris talv juba kohal on, pole mingi harukordne juhus. 

23.11.2008 hommikul tulin Rootsist. 

Olen sellest kirjutanud... 15 aastat tagasi.

Kui kogu Eestimaa räägib oma lumeelamustest (oh sina Jeestimaa… nagu ütleks mu kadunud vanatädi), siis ei saa minagi neist hangedest mööda minna. Seda enam, et olin pühapäevasesse tuisupilve suisa sisse visatud.

Hommik Tallinnas oli paljutõotav. "Romantika" maabus 10 minutit enne etteantud kellaaega.

Juba kolmas takso sadamahoone juures ei olnud ette tellitud.

Taksoarve oli taskukohane (80 krooni).

Kaasa oli küll autoga kodus lumevangis, aga Anneli arvas, et nemad ehk ujuvad välja. Ja tulevad bussi vastu.

Aga siis selgus, et bussiliin on käigust maas.

Kui pole lennuilma ega meresõiduilma ja maanteed lumest umbes, siis raudtee tundub kuidagi eriti turvaline. Pole kuulnud, et tuul oleks liiprid paigast puhunud või vedur kõhtupidi hangeharjale sõitnud.

Nii ma siis valisin raudtee koduteeks, Balti jaama turvaliseks ootekohaks ja väljuvatest rongidest just selle, kuhu kohalikku bussi vastu oli oodata. Eelnevalt muidugi kontrollisin telefonitsi üle, et kas ikka võib. Oodata. Loota.

23.11.2008

Ja siis oli mul korraga palju vaba aega. Peaaegu et õhtuni.

Aga aeg läks nagu lennates.

Ja juba tuligi rong ette.

Ja juba oli väljumisaeg.

Ja siis oli pool tundi ajast üle.

Ja siis rong varsti väljuski.

Siis helistasin bussijuhile… sest mulle tundus, et rong veidi hilineb.

Ja siis helistas.. ja mina siis helistasin.. ja siis mulle helistati… jne jne jne

Ja kui sõbrants-kolm helistas, et tema põnn juba neljandat tundi Aegviidus ja rong ei välju, et kas mina tahan sellest rääkida. Ikka tahtsin, meie sõit sujus täiesti arvestatavas tempos.

Kuni… ma enam ei tahtnud sellest rääkida. See oli siis, kui enne Aegviitu jõudmist me törtsti seisma jäime ja tunnikese-poolteist seal paiksetena püsisime.

Ja siis helistas.. ja mina siis helistasin.. ja siis mulle helistati… jne jne jne… kuigi ma tõesti ei tahtnud sellest enam niiväga rääkida. Eriti bussijuhiga, temale saatsin sõnumi.

Aga kõigi nende helistamiste tulemusel leidsin ma rongist onunaise. Ja ühe tuttava põnni, kes ka lootis, et ehk buss ootab. Ja koju viib.

Buss ootas.

Bussijuht* oli fantastiline, isegi ei porisenud. Kuigi põhjust ju oli. Kasvõi see, et ootamise 2-3 tunni jooksul oli buss hange mattunud ja välja ukerdamine oli veidi raskendatud.

Ja kui teed polnud näha.

Ja kui külavahel ainus võimalik sõidurada oli blokeeritud hangeharjal auto poolt. Mis sai bussijuhi labida, köie ja musklijõu abil tagasi õngitsetud.

Koju ma jõudsin.

Rongis olemisest kirjutasid tol korral teisedki.

Osaline.

Ja krahv**, keda enam ei ole.

Aga noor sugulane kirjutas samal päeval oma Päevaraamatusse...

...

* Bussijuht Ülo

** Nüüd, kui tema blogi uuesti lugesin, sain temast rohkem teada.

...

Sõna sekka

...

240 uudissõna, mida tasub teada... selline lugu täna ajalehes. 

Lugesin ja mõtlesin: appikene, kui lahedad sõnad!

Mõned noppisin artiklist välja, seal oli muidugi uusi sõnu rohkem kirjas, aga veelgi rohkem leiab neid Eesti Keele Instituudi ühendsõnastikust (misiganes kogumik see siis on).

Kahesajalised... mul esimene mõte läks muidugi raha peale ;) Aga no ei ole! Hoopis tegijad erakonnast Eesti 200.

Ekraanisõltlased.

Ringbiomajandus... usun, et see teema oli sisse kirjutatud dokfilmi, mida täna Jupiterist vaatasin... "Kõrgmoe kannapööre". Aga filmist on hoopis teine lugu, mustandites ootel.

Kui juba mustanditest rääkida... vaatasin eile, esimesed seisma jäänud lood on aastast 2015. Sobib järgmiseks projektiks... Üks mustand päevas. Osa neist saaks küll postitusteks valmis kirjutada. Kui kuu aega järjest asja tõsiselt võtta, siis kolmekümne võrra mustandeid oleks vähendatud. Abiks seegi.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ikka sõnadest, ikka sõnadest!

Pingitasku.

Liikuvusvaesus... see on siis, kui inimesel ei ole normaalseid tingimusi vajalikesse kohtadesse liikumiseks. 

Mõtlesin küll, et ei hakka seletusi ümber kirjutama, ainult kiidan sõnu. Aga läheb nagu läheb ja tuleb nagu tuleb. 

Lihtsalt see sõna tõi mulle meelde, kuidas ma mõni päev tagasi maanteed mööda bussipeatuse poole kõndisin. Äkki vaatan, lumesahk tuleb vastu. Ilmselgelt olin ma antud hetkel segav faktor, kiiresti kaalusin kahe võimaluse vahel. Kas hüppan kraavi või lähen üle tee. 

Valisin viimase.

Aga ausõna, tehnika oli ülivõimas ja ega ma seal teispool teed end ka eriti turvaliselt ei tundnud. Sahajuht oli küll mõistlik mees, minust mööda sõites tõmbas hoo maha, nii et tegelikult polnud mul häda kedagi. Aga see olin mina, elukogenud ja raskekaaluline, kuid mulle meenus üks hiljutine pealtkuulatud kõnelus bussis. Et üks väike koolilaps oli palunud peatust oma maja ja teeotsa juures. Bussijuht polnud nõus (loogiline, temal ju kohustus õigesti peatuda ja täpselt graafikust kinni pidada). Tema suust on pärit ka see lause: kui reisija peatuses bussist väljub ja auto alla jääb, siis bussijuht ei vastuta. 

Ometi arvan ma, et kui Ülo meie bussijuht oli, siis just tänu talle oli vanuritel ja koolilastel koju jõudmine ohutum. Too laps pidi piki maanteeserva peatusest koduni tagasi jalutama, kilomeetri kindlasti. Huvitav, kuidas ta oleks käitunud, kui sahk vastu oleks tulnud? Isegi kui sa juba suur koolilaps oled, nii umbes 10aastane.

Maal elamise rõõmud ja mured. 

Otsisin kohalikust lehest üht sünnipäeva, ja sattusin kokku sarnase juhtumiga aastast 2006. Lapsevanema mure.

Aga ma tulen tagasi sõnade juurde. 

Õpiamps ja hobiõpe. Neid oleks küll tore kasutada! 

Intervallhooldus.

M-hääletamine.

Gaasikeeramine.

LÄTAK

Rahurahastu.

Ühetähejutt... seda ma ükskord isegi proovisin!

Katkend katsetusest:

Kuid kohalik keeruline kodanik keeras kokkutulekulgi käki kokku. Kuulutas korraldaja-kärbsele korraliku kodusõja, kus käigus kupatas kahetiivaliste koostöögrupi kakahunnikust kaugemale, külakempsust kõrgemale... kuni kärbseparv kogunisti kurjustades kadus.

Ja sibulakamm on mul kodus täitsa olemas ning suurt armastust ja lugupidamist legomehikestesse olen juhtunud kõrvalt nägema. 

Foto Ireeni albumist

...

Aga lõpetan oma loo tänase ajaleheartikli pealkirjaga. 

Oled sõss või nomofoob? 

Igaüks saab ise mõelda. 

...

Kusjuures, ühes oma 8 aasta taguses mustandis leidsin ma ka ühe uue sõna. Seda pole minu teada küll kuskil avaldatud, mul on selline kahtlane tunne, et mõtlesin selle ise tookord välja. 

Tribudikud. Eks nad ka kuhugi väikeste mehikeste seltskonda kuuluvad. Igatahes ühes unejutus on nad mul sisse kirjutatud.

...

Raske aja rõõmud

 ...

Kuulasin Vikerraadios saadet Elisabet Reinsaluga. Temalt see lause: rasketel aegadel tuleb ka akna taha lennanud tihase üle rõõmustada. 

Mitte et saade niiväga murelik oleks olnud. 

Lihtsalt mõte mulle meeldib. 

Meeldib ehk seepärastki, et olin enda jaoks välja otsinud detsembrikuu luuletuse.

Tihane lendab mu aknale.

Luuletus on, aga pilti pole. 

Õnneks-õnneks, Ireenil oli lausa kollektsioon!

Tihastest siis.

Võtsin laenuks ;)

Vestab nokka, vaatab targalt ta...

kaela alt valge, kõht kollane...

Et miks ma seekord just selle luuletuse valisin?

Siin peab küll numbreid süüdistama.

1. detsembril 1913 suri Juhan Liiv. Sellest on nüüd 110 aastat. 

Huvi pärast vaatasin, mida kirjutas vanem ajakirjandus luuletaja lahkumisest. Leidsin artikli ajalehest "Kaja".

Täpselt 100 aastat tagasi, 5.12.1923

Nii nad kirjutasid:

Kui Juhan Liiwi maine keha 10 aasta eest füüsiliselt suri - waimliselt oli ta juba warem surnud - siis korraldati sel puhul "Estoonia" kontserdisaalis waikne kirjanduslik õhtu. Sel ajal tunti Liiwi wähem kui praegu. Ta tööd olid wist küll juba trükis ilmunud, kuid nii wähenõudlikud ja waiksed, kui nad wormilt ja sisult olid, ei tekitanud nad mingit sensatsiooni ega äratanud kõmulist tähelepanu. Pealegi elas kirjanik ise waimuhaigena wäljaspool seltskonda, teda polnud peaaegu olemaski.

... Sama waikne kui esimene mälestusõhtu kümne aasta eest, oli ka 3. novembril "Tungla" poolt korraldatud õhtu. Kommertskooli väike saal ja wähearwuline kokkutulnute hulk aitas seda waikuse ja unustuse meeleolu weelgi suurendada. See mälestusõhtu oli sama wähenõudlik, kui Juhan Liiw oma eluajal.

...

1943. aasta 1. detsembril ilmus ajalehes Eesti Sõna artikkel "Juhan Liivi surmast möödub täna 30 aastat".

...

Traagilisusest hoolimata optimismi andvam kui vaevalt miski muu eesti vaimu ajaloos.

Nii nad Juhan Liivist kirjutasid.
...

Sellised lood siis. 

Aga pilte on veel, ja kes oskab ette arvata, milline tihane akna taha otsustab lennata või niisama lähedust otsib ja silma jääb, et oleks põhjust rõõmustada.

 

Tutt-tihane

Vaatavad mind nad kui kahjurõõmuga,

vaatavad, hüppavad, lendavad minema.

Järele jään neid vaatama;

mõtlen ma: tuli ta

lahtistel tiibadel lennuga -

teine ka.

(Juhan Liiv)

Sabatihane

Ireeni fotod

...

Kuidas küll mõni jõuab

 ...

Mõnikord, kui aega on, ma mõtlen. 

Näiteks täna ma mõtlesin: kuidas küll mõni jõuab!

Loeb raamatuid, vaatab filme, teeb käsitööd. Keedab, küpsetab ja küürib. Peseb, klopib, koristab. Reisib, käib teatris, võtab osa näiteringist. Mõni käib lisaks veel tööl ka!

Et kas tema päev lihtsalt on pikem kui minu oma?

Tegelikult, see on täitsa võimalik. Aeg ongi selline imelik, mille mõõtmiseks pole õigeid mõõtühikuid. Süsteem on, sest kes siis tunde või päevi poleks lugenud. Minutitest ja sekunditest rääkimata. 

Seisan pliidi juures ja ootan, millal vesi keema läheb. Need kolm minutit on igaviku pikkused.

Võtan tahvli, et kontrollida, ega keegi mingit sõnumit pole saatnud. Aega kulutan vaid hetke, ja juba tuleb köögist kõrbelõhna. 

Aga kui veel suures plaanis vaadata! Meil* postkastis ütleb: järgmine jäätmemahuti tühjenduspäev on teisipäeval. Appikene, see pole ju võimalik, alles ta oli. Kas tõesti on juba 4 nädalat möödas! 28 päeva. 

Raha saamise päevade vahe on ainult paar-kolm päeva pikem, järgmine laekumine peaks ka teisipäeval olema. 

Aga millal eelmine oli? 

Ausõna, see oli nii ammu, et enam ei mäleta! Mitte et näpud põhjas või nälg majas oleks... mitte selles pole asi. Lihtsalt ajavahemikud pole võrreldavad.

Kui juba rahast rääkida... kunagi oli avansipäev ja palgapäev, nende vahe oli kaks nädalat. 30 rubla maksti avanssi ja 60 rubla said palka. Või olid minu ajal juba natuke suuremad.

Kui numbritest rääkida.

.....

* Ok-ok. See meil pole veel tulnud, väike lootus on, et ehk sel nädalavahetusel ei tulegi. Aga vahet pole, need 4 nädalat on alati kordades lühem aeg kui 30 päeva rahast rahani. 

...

Kadunud Mõmmi ja 70 kükki

...

28.11.2023

Käisin teisipäeval Grossi poes ja kui nägin, et Mesikäpa vahvlikommid olid suht soodukad (1.88), ostsin koju ühe paki tagavaraks. Tagavaraks selles mõttes, et eelmisel päeval olin Coopi poes samasuguse paki eest 61 senti rohkem maksnud. 

Viimasel ajal ma ostangi enamasti vahvlikomme, selleks on kaks arvestatavat põhjust.

1. Kaasale vahvlikommid maitsevad... ja ta oskab magusa söömisega piiri pidada.

2. Mulle vahvlikommid eriti ei maitse... aga igasuguse söömisega on mul raske piiri pidada. 

Nii et kirik keset küla, või et siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku.

Ainult nende odavamate kommidega läks küll nii, et keskpõrandale kokku nad ei jõudnud! Juba järgmisel päeval avastasin, et sahtlis oli ainult see hinnalisem pakk (avatud), uut ja soodukaga ostetut seal ei olnud. 

Panin pea tööle ja mõtlesin võimalikud olukorrad läbi. 

Jätsin ostukärusse? Pillasin pimedas kotte autosse pannes maha? Jäi autosse? Panin koos toiduga külmkappi? 

Mida kõike võib üks inimene, olles autopiloodil, korda saata!

Autost vaatasin, rohkem eriti ei otsinud. Kui pole, siis pole. Kui on, tuleb ise lõpuks välja! Sest just viimastel päevadel on mitu asja lõpuks ise välja tulnud. 

Minu villased sokid... ühe leidsin üles sealt, kuhu nad jätsin, teine tuli hiljem ise välja. 

Või mustad kindad... kaasa juhendamisel ühe leidsin üles, teine veel ootab väljatulekuga. 

Aga küll ta tuleb! 

Mul ükskord tulid võtmed välja, kui lumi kevadel õue pealt ära sulas. Tol aastal tuli lumi maha juba 1. novembril, mäletan seepärast nii hästi, et tulime sel õhtul, kui võtmed kadusid, isa sünnipäevalt. Ja talv oli pikk, lumi sulas ära alles kevadel.

Mõmmi-kommi-pakk tuli täna ise välja. Ei olnud kuivainetega koos keskmises sahtlis, oli igasugu köögitarvete juures alumises. 

Aga 70 kükki? 

Nii on kirjas paki peal: 1 komm 70 kükki.

Täna avastasin. 

Arvan, et edaspidi söön pool kommi päevas. 

Ega nad mulle eriti ei maitse ka ;)

...

Üks kits läks üle tee

 ...

Sõidame kaasaga Tallinna poole. Ootamatult üks kitseke, tuleb metsast, jõuab maantee äärde. Seisatab. Vaatab enne vasakule, heidab pilgu paremale. Teadvustab, et lähenev auto on hoo maha võtnud... ja siis läheb otse üle. Rahulikult.

Meie ka, rahulikult, liigume Tallinna poole. Nüüd juba suurel maanteel, kus tingimused absoluutselt loomasõbralikumad. 

Ja autosõbralikumad. 

Kodus panen pildi kohalikest teeoludest.

Eile oli meil lihtsalt ilus! 

Samas, eile olid isegi metsateed täiesti sõidetavad.

...

Mutijutud

 ...

Mul on mustandites ootel 333 jätkamist-lõpetamist-alustamist postituse pealkirja, aga jee ma sealt midagi võtsin. 

Ehk saab see olema mu järgmine projekt - 33 ammu alustatud blogijuttu nüüd lõpuni! 

Et miks just 33?  No siis jääb ju alles kena ümmargune summa... 300. 

Aga mutijutud tuli pähe siis, kui püüdsin meenutada oma kooliaegseid õpetajaid. Kahte me lausa otse (aga ikkagi tagaselja) kutsusimegi muttidele. Xxxxx-mutt õpetas 5. klassis ja Yyyyy-mutt põhikooli lõpupoole. Xxxxx-mutist sai räägitud tagaselja, et tõmbab abielumeestega ringi, ühe klassiõe ema sõbranna sõbranna oli teadnud rääkida. Ju ta siis ikka noorepoolne mutt oli. Teine mutt, see õp.Yyyyy, õpetas eesti keelt. Oli selline käreda häälega nõudlik tädi, nii palju, kui mul emakeele oskusi on, on kõik tänu talle. Hilisema kooliaja lasin liugu vana rasva peal.

Xxxxx-mutt võis olla vast vanuses 30+, aga see teine oli ikka puhta vanainimene. Võimalik, et 50 täis juba! Tema on mul ühel lõpupildil ka, täitsa tegus proua... kui ma nüüd oma hägusa vanainimese pilguga vaatan ;) 

Aga oma esimese klassijuhataja nime võiks juba isegi nimetada. Oleks ma teadnud, et talle nii palju eluaastaid (90) ja pikk pensionäri põli antud oli, oleksin ta isegi ehk mingil ajahetkel Pärnus üles otsinud. Aga kui ma kooli läksin, oli tema 36 aastane. Mul on sellest ajast ainult üks klassipilt, ja kuna oleme seal, "kaltsud" kaelas, siis tõenäoliselt IV klass. Seal oli õpetaja Leida ikka juba natuke memme moodi. No siis 40 ringis.  Ma pilti näidata ei saa, mul kaelarätt viltu kaelas ja muidu ka sellise lohaka olemisega. 

Õpetaja Leidast tean ma tänaseks päris palju. Temast on Digaris pikka artikkel (2010, Pärnu Postimees) ja ta ise on kirjutanud oma loo raamatusse "Eesti rahva elulood". 

Pärit Musta mere äärest, on ta oma mälestustes kirjutanud: Minu esivanemad (mitmeid põlvkondi puhastverd eestlased), kes pärinesid Põhja-Eestist Kuusalu kihelkonnast, leidsid 1884. aastal uue juurdumispaiga Abhaasias Musta mere rannikul... Seal, Salme külas, sündisid mu vanemad. ... Lapsepõlv oli kaunis, kuni 1930. aastate lõpus arreteeriti kolhoosi mitteastunud isa Aleksander ja seejärel kehvikpere ema Amalie. Lapsed ei näinud kumbagi vanemat enam kunagi.  Ega elu edasi kerge ei olnud. Hiljem jõudsid nad mehega Eestisse, algul tööle Kilingi-Nõmme, siis Pärnu I Keskkooli. Seal, olles klassijuhataja ametis, olime meie talle järjekorras teised.

Esimene õpetaja on see, kes kõige paremini meelde jääb. Mul valikuline mälu, palju ei mäleta, aga seda, et laulu Suliko õppisime laulma gruusia keeles, seda ma mäletan. Ma võiks seda kasvõi täna ette laulda... kui ma viisi peaks. Nii et avalikult ei esine!

Gruusia keeles oskan ma veel öelda: tere kallid sõbrad! Mitte et mul seda oskust elus vaja oleks läinud....  Usun, et need teadmised tulid tänu õp Leida Gruusias elatud aastatele.

Kui nüüd keska-aegsetest õpetajatest rääkida, siis pole siingi põhjust nuriseda. Pigem vastupidi. Me ikka olime päris tüütud tegelased, tekitasime nii mõnegi segase olukorra. Jõululaupäeval näiteks põles igal pingil küünal, vist just klassijuhataja tunni ootel. See oli aeg, kus isegi sõna Jõulud ei sobinud kõva häälega välja öelda. 

Kusjuures, meil oli keskkooli ajal tüdrukute klass, õmbluskallakuga. Ma ei mäleta, kas ma kooli ajal endale midagi õmblesin, aga hilisemas elus olen sellel alal isegi palgatööd teinud. 

Keskkooli lõpus anti koos lõputunnistusega kaasa ka iseloomustus. Klassijuhataja, lisaks muidu suhteliselt positiivsele hinnangule, oli sinna soovituslikult kirjutanud: õpitavaks ametiks sobib näiteks advogaat. Joon iseloomustuses tõmmati alla TRÜ vastuvõtukomisjonis. Nemad lugesid seal välja... seda, mida nemad lugesid. 

Täna mina arvan, et eks ma vist üks tüütu vastuvaidleja ja tõenõudja olin. Õigusteaduskond sõnakasutuses oleks muidugi kindla peale minek olnud... mitte et ma sinna õppima oleks läinud. Aga klassijuhataja oli reaalainete õpetaja, vist füüsika.

Lõpetuseks ütlen, et olen õppinud kahes koolis Pärnus ja kahes Tallinna keskkoolis, aga ühelgi klassi- ega koolikokkutulekul ma käinud pole, ja pärast seda, kui kursusevanemast kursavend elust lahkuda otsustas, pole meil neid kokku saamisi ka enam olnud. 

Sellised muti meenutused.

Lisaks tänane  päevapilt. Enne suure lume tulekut vedasin kõik mutimullahunnikud aiamaale või ajasin laiali... aga täna, üllatus-üllatus. 

26.11.23

...