Kilo siia-sinna

 ...

Tegelikult ju ka. 

Kilo siia või sinna. Tõesti, vahet pole.

Aga asi läheb traagiliseks, kui ainult siia... aga mitte grammigi sinna. 

Ja juba pikemat aega.

Tuttav oli kaalule astunud ja näinud, et 68 kg. Ja oli saanud suure šoki.

Ilmselgelt saaks mina eluohtliku šoki, kui mu kaal 68 kg näitaks. Ma muidugi ei tea, kas mu kaal üldse nii väikest numbrit näitab.

Õnneks on taevas kuu, kes annab selgelt märku, et tema on kosumise tipus.

Ja näeb suurepärane välja!

28.02.2021

Samas säilib lootus, et tasapisi hakkame kahanema...

...

Raske arvata

 ...

Või pigem mitte?

Mis pealkirja kannab kogumik, kus sisukorras leiame muu hulgas järgmised peatükid...

One by one

The lucky one

Kiss me

We could have been beautiful

Life is a flower.

20.02.2021

Foto kogumikku valisin oma suva järgi.

Eesti Laul siis... selle aasta väljaanne.

Mul sirvimine pooleli, veel ei tea, kelle poolt hääl anda.

...

Fotojaht: kodukant

 ...

Seekord siis õnnesoovid sünnipäevaks! 

Ilus oled, isamaa!

Eesti 103... küll aeg lendab!

Alles see 100 oli.

Vaatasin veidi vanades fotodes, mida mööda kodukandi radu pildile püüdnud olen.

Läbi aegade.

Mõisahoone... kool sees juba 100 aastat

 talvel

1.dets 2014

ja kevadel.

31.mai 2013

Tõde ja õigust otsimas...

4.dets 2014

Sood ja rabad.

Kakerdaja.

17.juuli 2010

Vett täis karjäär...

19.aug 2014

19.aug 2014

... ja tühjaks saanud jõgi.

3.sept 2013

Kohalik kirik.

19.dets 2014

Ja kohalik veski. 

Pärineb 18. sajandist ning on ainuke

Hollandi tüüpi tuuleveski Eestis, mis restaureeritud ja töötab.

5.sept 2010

Mälestusmärk, pühendatud hukkunud noorele kooliõpetajale,

vahepeal hävitatud ja uuesti taastatud.

25.apr 2010

Koduküla külmarekord.

18.02.2011

Lapsepõlvemaa.

2.juuli 2009

Mässumeelne minevik.

Talupoegade vastuhakk 1861.

3. juuli 2013

...

Kadunud sõber

 ...

Blog.tree on kadunud. Poleks arvanudki, et temast puudust tunnen, seda enam, et viimasel ajal oli ka seal blogide valik kokku kuivanud. 

Aga tunnen puudust! See pole aus, kaduda nii, ette hoiatamata.

Võib olla just nende kadumiste pärast, aga võimalik, et tegelikult ka, on tunne, et kirjutatakse vähem. Või kirjutavad vähem need, keda olen harjunud lugema.  Loomult laisk, pole uusi asemele otsinud.

Aga lugeda tahaks. 

Puudust tunnen vanadest blogi-tuttavatest, kes enam ei kirjuta. 

See pole aus! Kaduda nii, ette hoiatamata.

Nüüd otsisin välja ühe sellise seisma jäänud blogi. Kuna tundmatut blogijat ei julge sõbraks nimetada, siis seda, et meie blogid on sõbrad, võin kinnitada. Blogid peaaegu ühevanused, ja blogipidajad justkui koeraomanikud, kes oma lemmikutega väljas jalutamas käies kokku saavad ning mõned laused vahetavad. Ja koerte st blogide kokkupuutepunktidel silma peal hoiavad. 

Võõraga omaks saavad. Sõbrakski. Olgu see siis koer või blogi.

Nüüd pole me juba hulk aega trehvanud.

Eile võtsin selle tuttava, juba aasta või paariks seisma jäänud blogi, ja hakkasin lugema. Esimesest postitusest peale.

Lugemist jagub kauemakski. Ikka kümne aasta jagu postitusi.

Ehk tuleb siis ka teadmatusega leppimine. Et blogija, kelle kirjutamisest osa sain, on oma elukorralduses teised valikud teinud. Miks?... jääb vastuseta.

Mulle ei meeldi teadmatus.  Usun, et "Estoniaga" lähedase kaotanud inimesed kannavad kaotuse tunnet kauem ja rängemini, sest loole on jäänud punkt panemata. 

Tuttav püüab täita lünka suguvõsa ajaloos, kus sõja segastel aegadel jäi teadmata kadunuks vanaisa, kellega elus ju tegelikult ei kohtutudki.  Kui jälgi ajades õnne on, tuleb ehk leppimine, ja teadmine, et on olemas koht, kus küünal panna ja lähedust tunda. 

Sõbrapäeval jagati minuga videot... muusika Dmitri Shostakovich.  The Second Waltz. Tuttav, aga juba pikaks ajaks unustusse jäänud. Kuulasin ja vaatasin kohe mitu korda.

Pildil tiivulised sõbrad.

Ma ei ole hea sõber... linde talvel ei sööda. Midagi peab ju tuleviku tegemisteks jääma ;) 

Seda enam, et söögimaja on, vaja vaid uuesti üles panna.

... 

Fotojaht: sambad

 ...

Tegelikult oli plaan panna teemaks sambumine. Et kui on hambumine, siis miks mitte ka sambumine. Kiire Google-kontroll, ja asi selge. Sambumine on midagi, mis on seotud naha probleemidega. Las tema siis olla.

Mul on seekord looduslikud sambad. 

Linnasambad jätan mõneks teiseks korraks. Need mõtted ja vaated dokfilmis "Maailm jalge ees" (aitäh, Linda, soovitamast) olid nii head, et ma oma linnapildid jätan rahule ;)

Aga vähemasti on mu sambad täna nimelised. 

Et kui äkki vaja saagasse sisse kirjutada...

Hambutu

Sarv sarve vastu, hammas hamba vastu.

...

Silmast silma

...

Pimedusega löödud

Lund on täis kõik suud ja silmad.

...

Mõte on vaba

Sõnu pigem kontrolliks.

...

Tagurpidi maailm

...

Kaalul on ELU

...

Kolm lauset

 ...

Võtad ajalehe. Lappad läbi. Loed pealkirjad... jesper, mõni on nii pikk, et kui lõpuni jõuad, on algus ununud.

Lahendad sudoku. Lahendad ristsõna. Teed alguse tähe-sudokuga, just nimelt alguse, sest reeglina mina sellega lõpuni ei jõua.

Valid ühe artikli ja loed läbi. Paned lehe kõrvale... võimalik, et jääbki. Aga võimalik, et tuleb meelde ja loed veel. Või loed selle sama uuesti, sest eelmine lugemine oli suht pealiskaudne. Mul on tunne, et olekski tark asju kaks korda lugeda, midagi võiks ju kinnistuda. Iseasi, mis ma kõigi nende teadmistega peale hakkan. Kui nad kõik kinnistuksid.

Täna teen kolme lause lugemise. Õigem oleks küll öelda, et kolme lause kirjutamise. Läbi loen terve loo.

Loomulikult eilne Õhtuleht (reklaamipaus... lugege kõik Õhtulehe!).

Ma eile alustasin: ristsõna, sudokud, pealkirjad, surmakuulutused, Piletimaailma pakkumised.

Ja nüüd kolm lauset loetud lugudest.

...

Kurbus on ahastustunne, mida põhjustavad kaotus, pettumus või ebaõnn. Südamevalu vastu puudub ravim - me peame sellega lihtsalt leppima. Kuid minu puhul teeb kurbusega sõbrunemise keeruliseks see, et see tekitab minus kahetsust ja isegi süütunnet, ehkki sellel pole loogilist põhjendust.... Georg Malvius

Selle loo mõjul otsisin ma üles laulu "Ei möödu päevagi", helilooja Stephan Sondheim, ja kuulasin rohkem kui kaks korda.

...

Me kõik oleme teatud määral pooleli meistriteosed. Mustrid ei saa kunagi valmis ja neid saab tikkida ise, just nagu endale meeldib. Ja just sellisena anda ka oma järeltulijatele... autor Manona Paris, kes küsib: kas sina oskad end hingevalu mustrist välja murda? 

...

Paar vanahärrat on jõudnud memuaarideni. Kunstiõpetajast naaber Tamba külast on kirjutanud loo selle küla saatusest. Selles on kirjas, et kunagi oli külas mitukümmend talu rohkem ja et keskmiselt oli igas talus viis last, kellest üks sai raudselt sõjas surma, teine sõitis paadiga Rootsi, kolmas pani endale käe külge, neljas läks lapsega minema ja vaid viies jäi juureks, kes hakkas oma võrseid ajama.

Peeter Tooma vastustest ajakirjaniku küsimustele.

...

Mõnigi kriitik võttis kogu lugu tõe pähe ja eeldas, et teen Moliere`i lugu. Meie film oli aga hoopis teises võtmes. Nojah, vigurit ju ei tohi Eestis teha, pead nagu Vargamäe Andres suhtuma elusse - murelikult, aga ei pea ju kogu aeg nii tõsimeelne olema.

Arvo Kruusemendi mõtteid filmi "Don Juan Tallinnas" kohta.

....

Pablo Picasso maal "Guernica" on ehk üks maailma tähtsamaid kunstiteoseid. Võiks arvata, et geniaalne Picasso lihtsalt kandis oma ideevälgatusi lõuendile. Tegelikult kulus selle kunstiteose loomiseks umbes kuus nädalat ja sellest on säilinud 45 väga informatiivset sketši, mis näitavad, kuidas Picasso mõtles.

Neuroteadlase Jaan Aru mõtteid sellest, et edukuse nimel on vaja lõputult harjutada. Tegelikult on pikk lugu eeskätt teemal laps ja nutiseadmed. Pluss soovitused, kuidas last nutiseadmetest võõrutada.

...

Sajandivahetusel surid lühikeste vaheaegade järel tiisikusse meheikka jõudnud kolm õepoega. Kõiki neid põetas ja mattis taas ei keegi muu kui Elisabeth. Veelgi raskemad vapustused seisid alles ees.

Lugu kirjanik Elisabeth Aspest (1860 - 1927).

...

Seekord siis sellised kontekstist väljas laused. Pooled lood veel lugemata. 

Õnneks on homse leheni aega.

...

Sambasaaga

 ...

1930. aasta 11. mai „Päevalehes” ilmunud artiklis on kirjutatud monumendist, mis plaanis püstitada 1905. aasta 16. oktoobri veretöö ohvrite mälestuseks.

1929nda aasta lõpus korraldati Linnavalitsuse ülesandel konkurss, mille kahe võidutöö autoriks oli  kujur Raudsepp. 

Edasi moodustati samba teostamise komitee. 

Et saada õiget pilti, kuidas sammas stiililt fooniga sobib, tehti vaatlemiseks puust ja papist samba jäljendused loomulikus suuruses ja pandi paigale. Kohal oli komitee, sedapuhku laiendatud koosseisus. Kohal oli ka palju uudistajaid, nende hulgas kujur Raudsepp, kujur Sannamees, maalija Johansen ja kunstiarvustaja Kangro-Pool. 

Pildil on puidust ja papist kavand, mis mõeldud valmistada Soome punasest graniidis. 

Katsetuse põhjal otsustatakse, et alus peab olema veidi madalam, et sobituks paremini taustal oleva „Estonia” hoonega ja tooks paremini esile vabadusliikumist ja selle maha surumist.

Edasi jätkab komisjon tööde kalkulatsiooni lõpule viimisega ja on loota, et samba töödega saab varsti algust teha.

Selline jutt lehes 90 aastat tagasi.

Mis edasi sai?

"1905. aasta selts" ei jõudnud oma töödega sündmuse 25. aastapäevaks lõpule, Juhan Raudsepa loodud mälestuskivi paigaldati Estonia taha aasta hiljem, 1931. Rahvasuu olevat mälestuskivi tema ümara kuju tõttu nimetanud "juustukeraks". 1958. aastal teisaldati mälestusmärk Rahumäe kalmistul asuvale ühishauale ja 1959. aastal püstitati samale kohale "Estonia" taha Palutederi ja Pordi loodud monument.

Selline saatus sambal siis.

Kas nüüd saaga, aga lugu ikka.

Tuleb küll nentida, et sõna sambasaaga on ajakirjanduses laineid löönud läbi aastate. Igal sambal oma saaga, omad vastased ja omad imetlejad.

Lihula sammas.

Vabadussõja mälestussammas.

Pronkssõdur.

 Ja igal sambal oma saatus. tekkelugu ja tulemine. 

Tulemine, olemine... ja mõnikord ka minemine.

Või teisaldamine.

6.11.2015

...

Haloringid

 ...

Ega ma nüüd täpselt aru ka ei saanud, mis seal taevas täna oli.

Igatahes põnev.

Hea, et märgata aidati!

Siin on seletatud ka.

Nägi välja nagu vikerkaar, aga ei olnud vikerkaar. Oli poolik haloring, sest terveks ringiks polnud taevalaotuses enam ruumi. Ring ümber päikese... aga päike oli tasapisi metsa poole vajumas.

Ju oli ilm piisavalt külm ja jääkristalle täis, et tekkida ta sai. 

Värvid olid küll vikerkaarevärvid. 

Siin peaks tegelikult kaks haloringi näha olema... aga pildile jäi kahvatum kui tegelikkuses... kus ta isegi kahvatuvõitu oli.

Järgmisel pildil võiks olla näha ka kaks haloringi ja puutujakaar. 

Kuna taevas nägin, siis väheke pingutamist... ja tõesti on nähtavad!

22-kraadine haloring on sagedasem, 46-kraadist esineb harvemini.

Puutujakaart nägin ainult välimisel ringil. Mingi puutepunkt ehk siiski alumisel ka?

Jupikene haloringist. Lootsin, et värvid jäävad värvilisemad, aga ei, tegelikkuses oli parem.

Kodukülas oli ring taevas kui cd-plaat, mida suvel rästaste peletamiseks põõsa külge riputan.

Selline taevastel teemadel päikseline päev täna.

...

Fotojaht: lambist

 ...

Lambist võetud teema, aga väga tähendusrikas. Kasvõi ainult sellepärast, et juba tund aega ei põle majapidamises ükski lamp.

Elekter läks ära.

Pildi tegin juba enne. Tegelikult läksin õue, et külmakraade nautida. 

Lambi panin otsaette, kuigi siis oli valgust niigi rohkem kui ühest lambist.

Väljas sain aru, et fotokat on ka vaja. 

Ikka selleks, et pärast meeles oleks.

Nüüd peaks uuesti minema, nüüd saaks pakasele lisaks pimedust ka nautida.

Ilma lambita.

...

Mitu Jaani on?

 ...

Ma otsin fakte ühe konkreetse Jaani eluloost.

Midagi ma tean.

Nime tean.

JK... võimalik, et hiljem muudetud. Mõlemad Genis olevad JK-d märgivad kahte ühesugust perekonnanimede võimalust.

Jaagu poeg.

Sünniaeg: 21.III 1894. Võimalik, et see vana kalendri järgi.

Abikaasa nimi Ella. Juhani tütar.

Edasi läheb juba segamini. Kas Ella sünniaasta 1894 (nagu ma valla arhiivi andmetest leidsin) või 27.05.1891, nagu Geni ütleb. Kuupäevaga on ka nii ja naa, aga kuupäeva võib mitmeti lugeda. Arhiiv nagu ütleks, et 9. juuni, samas  Geni kinnitab, et 27. mai. Ehk võib seegi olla situatsioon, kus uus kalender-vana kalender... aga aasta number võib olla näpuviga. Ja pigem arhiivis, kui pere valda sisse registreeriti, sest Geni näitab hauaplaati.

Edasi, mul on pilt, kus JK koos pojaga. Poeg: Evald, sündinud 1919. 

Seega, juba järgmine segadus, sest see JK, kes Genis on Ellaga abielus, neil ei ole 1919. sündinud poega, vaid hoopis tütar Karin, sündinud 1925. Kas JK2 seega?

Edasi... surma aeg. JK surmaaega ma ei tea.

JK2 surma aeg on 8. 04.1942. Irkutski oblast.

Genis leidsin ühe sama perekonnanimega Jaani veel, seega kolmas, JK3, kes ka Jaagu poeg ja samuti 1894 sündinud, tema sünnikuupäev 2.04.1894. Surmaaeg on 8.08.1942... Irkutski oblast, Siber. Tema on abielus Leeniga ja neil sündis poeg Heikki (s.1928). Mitte väga ammu oli Heikki veel elavate kirjas, ta suri 2010. aastal Austraalias.

Nii mul siin on kolm Jaani. Evaldi isa, Karini isa ja Heikki isa. Ja see on juba fakt, millest mööda vaadata ei saa. Erinevalt ebatäpsustest numbrites.

Otsisin edasi. Läbi netiotsingute uued leiud. JK Jaani poeg (aga mulle sobib Jaagu poeg), sündinud 1894 Viljandis, keskharidus ja õpetaja, arreteeriti 03.07.1941, põhjuseks Nõukogude-vastane agitatsioon. Suri Irkutski oblastis 08.08.1942.

Sama info teises nimekirjas. Peaaegu sama.

JK, Jaagu poeg (ka Jaani p). 02.04.1894 Viljandi mk, keskharidus. Puski algkooli juhataja. Arreteeriti 03.07.1941. Hiiumaa, Kõrgessaare. Irkutski oblast. Surm kinnipidamiskohal 08.08.1942. Nõukogudevastane agitatsioon.

Kolm või neli erinevat Jaagu poega JK-d? Või pigem kaks, või hoopis ainult üks, lihtsalt Genisse on sattunud väikesed apsakad ja infona sisse kirjutatud vaid mingi etapp elust? Inimene võib ju olla mitu korda abielus. Ja mõni laps ei pruugi info haldajal lihtsalt teada olla ja jäänud seepärast sisse kirjutamata.

Või äkki ikka ongi kolm erinevat? Neljas siis oleks juba JK Jaani poeg, kuigi siin pigem näpuvea võimalus.

Minul oleks vaja andmeid JK (Jaagu poeg) kohta, kes 1921 - 1923 oli ametis Albus koolijuhatajana ja kellel oli sel ajal naine Ella ja poeg Evald.

Ühe JK leidsin veel. Sündinud 3.04.1894.

Oli 1919. aastal Pärnu kaitsepataljoni leitnant, sealt edasi reservi arvatud.

Alates 06.01.1925 määratud reservist teenistusse kaitseliitu.

 

Selle info juurest viib link fotoni, kus on sama portreepilt, kui see Jaan Genis, kes Heikki isa.

Võiks tuvastada nägusid, mul on ju foto (mille päritolu kohta pole ma ka veel kinnitust saanud), aga isegi neid nägusid võrreldes on tunne, et võib olla... aga võib ka mitte olla. Sama mees siis.

...

Fotojaht: pulmad

 ...

Kas just pulm, aga pulmatantsuks kõlbab küll ;) 

08.06.2013

Raadiost tuleb laul... 

Need seinad on müürid

Ma palun sind

Ürita leida aega meile kahele

See sinu jaoks vaid

Mäng, mäng, mäng

... kell on 55 min üle südaöö.

Teema tuli Konnalt. Lendavalt.

...

Fotojaht: lumevalge

 ...

Tegelikult pani seekord Emmeliina oma talviste piltidega teema paika.

Lumi, lumine... ja lumevalge.

Lumevalge ei ole lumivalge. 

Lumevalges on värvid ja mustrid.

Peotäis tänaseid pilte. 

01.02.2021

...

Krooniline koroova

 ...

Eile hommikul oli hääl ära ja hing haige.

Eelmisel nädalal oli kurk valus ja nina vesine.

Paar nädalat tagasi olid ootamatud köhahood ja pea valutas.

Kuu aega tagasi oli lihtsalt paha olla.

Detsembri alguses oli kolm päeva järjest mingi kahtlane nohu. 

Mingi aeg novembris ei saanud mitu ööd üldse magada, külmavärinad ja uimane olemine.

Oktoobris miski kummaline kõhulahtisus.

Septembris kangekaelsus ja nina kinni.

Ja siis need suvised päevad, kui kogu keha valutas, justkui oleks peksa saanud.

Võiks ju jätkata... aga milleks.

Tõde nagunii ei selgu. Ja parem ongi, et ei selgu. 

Sest kui aus olla, algas see millalgi veebruaris kummaliste köhahoogudega keset ööd. Ärkad üles ja köhid ja köhid ja köhid miskit kahtlast kuiva köha. 

Kui nüüd tõde selguks, siis kas sellist tõde ma tahtsingi? Et kes selle koroova Eestisse ikka sisse tõi? Mitte et ma Hiinas oleks käinud...

Oeh, küll ikka ajad muutuvad. Vanasti oli nii, et ärkasid üles ja kui kuskil midagi valutas... jeee! valutab, järelikult elan. Ja võin päeva alustada.

Nüüd on nii, et ärkan hommikul üles, midagi kuskil valutab.... appike! valutab, järelikult isolatsioon, karantiin, perearst, koroonatest.

Ja mis täna hommikul, ma panniga toimetamise juures alati nuusutan... pannilabidat. Milline vastupandamatult nauditav kadaka lõhn!

Aga täna... peaaegu et mitte mingit lõhna! Appike, kuhu mu lõhnataju on kadunud!

Väikest lohutust siiski pakkus lõhnaküünal, mille olin tunnike varem aknale põlema pannud...

....

Lähedastele ja lähikontaktsetele lohutuseks... asi on siiski kontrolli all ;) 

Aga kui vaktsiini pakutakse, ma kindlasti lasen ennast vaktsineerida. 

Kaasa juba eile pakkus. Et kui talle pakutakse, siis mina võin minna. Ilmselgelt pakutakse talle enne kui minule.

Tema pakkumist ei julge ma siiski vastu võtta. Muidu on nii, kui proua Pr....  et rahvas paneb pahaks ja kukub mõnitama. Pannakse häbiposti, loobitakse sõnnikuga, tänitatakse, ilgutakse ja parastatakse.

Lõpuks pean avalikkuse ees veel vabandama ka hakkama.

12.01.21

...