Lihtsalt mustrid

...

Mulle meeldivad.

Mitte niivõrd pildid... mustrid meeldivad.

Kes neid lugeda oskab, loeb sealt välja päris mitu lugu.

Igal pildil oma jutt.

Midagi lugesin ka mina. 

Mustersõnad ja mustrilised mõtted.

Seepärast on piltidel just sellised nimed nagu on. 

Tujukas talvelind ja ründav kass

 ...

Ohtlikul piiril

 ...

Murtud lubadus

 ...

Katusepakkuja

 ...

Unejuturaamatud

 ...

Vigvamisse varjunud

 ...

Öökülmajärgne hommik metsas

...

Vetsud, kempsud, peldikud

...

Ja käimlad, kemmergud, väljakäigud.
Loetelu võib jätkata.

Heal lapsel mitu nime.

Kui teema sobis ajalehte, siis miks mitte ka blogisse.

Just kempsus sattus mulle pihku üks piirkondlik väljaanne, kus artikkel keha kergendamisest pange peal.

Oma kempsu või peldiku lugu  on kindlasti igaühel rääkida, aga viisakad inimesed ei räägi, häbelikud ammugi mitte.

Katsun siis ka viisakuse piiridesse jääda...

Alustaks lapsepõlve kempsudest.

Vanaema-vanaisa  juures Tallinnas oli ülemise korruse 4 korteri jaoks ühiskoridoris kemps. Selline korralik, veekast üleval lae all, kui nöörist tõmbasid, tuli vesi peale. 

Allavooluga oli mõnikord probleeme.

Alumise korruse 3 korteri jaoks oli oma kemps.

Need olid suhteliselt tavalised väljakäigud.

Aga minu lapsepõlve käimla Pärnus Suure-Sepa tänaval oli küll eriline. Kuivkäimla kahe pere jaoks, asus maja välisseinas, sisse pääses otse meie elamisest ja otse naabrite omast. Nii et vastamisi kaks ust. Ja siis pikk haak... ühest uksest teiseni. 

Nii et uks käis haagis nii, et lukustas korraga mõlemad sissepääsud.

Haak meeter-poolteist pikk.

Tol ajal oli see isegi lapse jaoks väga naljakas.

Omamoodi.

Aga eks ta nii olegi, et igaühel omamoodi.

Raamatus Tove Janssonist on kirjutatud, kuidas temal oli.

WC seinale olid kleebitud väljalõiked katastroofidest, uppuvatest laevadest, tormisest merest.  

See tuletas mulle meelde, kuidas meil kunagi oli.

Kui kaasa poissmehepõlves korteri sai, oli kempsu sein täis kleebitud pudelite silte.

Igasugust alkoholi, igasuguse hinnaga.

Tõenäoliselt oli kõik majapidamises tühjenenud pudelid sildituteks tehtud.

Mitu aastat hoidsime silte seinas.
Kahjuks fotot sellest pole.

Fotosid on mul tegelikult kempsudest küll.

Isegi siin blogis.

Kuivkäimla õues on ikka kõva sõna.

Meil mereäärses suvilas ka.
Vana hakkas juba ümber kukkuma.

Järgmisel suvel... 2010
Uus juba kõrval.

 

Tänaseks pole vanast enam jälgegi.

Aeg sai täis. Lõplikult.

Tegelikult on kuivkäimla kõva sõna, looduslähedane ja keskkonnasäästlik.

On olemas spetsiaalsed konteinerid ja süsteemid, kuidas tühjendussaadused loodusringesse tagasi suunata.

Veidi rohelist mõtlemist, ettevõtlikkust, ja asi toimib.

Loomulikult pole see nii mugav, et tšahhh... ja vesi peale.

Aga  need õuekempsud.
Igaüks oma nägu.
Veega nende vastu ei saa... eriti kui käte pesemiseks on merevesi saja sammu kaugusel.

2009

Hiiumaal.

Sellised kempsulood seekord.
Minu lood.

Sõbrannal on oma lugu, aga kuna ta seda välja ei rääkinud, nüüd ma ei teagi, kas tegu on nende tagavarakempsu või majarahva ühiskäimlaga.
Suht tüütu võib olla, kui öösel ja 9ndalt korruselt.
Aga ikka parem kui mittemidagi.

Jutuga alguses tagasi... et kui muidu ei saa, siis kuidagi ikka saab.

...

Muda ja muu... läbi aegade

...

Alles see oli, kui meil oli lumi. Ikka nii palju lund, et iga päev oli vaja visata.

Õuepealset lagedaks.

Nüüd kõik kohad vett täis.

Ja hea veel, kui vesi, kohati on ikka lausa pori.

Ja olgu siis peale, et porine. Mõni koht pole ei lumine ega porine, mõni koht on lihtsalt jäine. Vesi peal ja kohutavalt libe.

Eestimaa talved sellised.

Aga mina pole nõus ütlema, et vanasti oli rohi rohelisem, lumi valgem ja talv rohkem talve nägu. Mina mäletan lapsepõlvest nii poriseid jõule kui ka lumeta aastavahetusi. 

Ja kuskil on pildid, kus maipühade ajal maal vanaema juures lumememme tegime.

Kuigi tegelikult oleks pidanud 1. mail olema Tallinnas ja paraadil. 

Kogunemine oli kuskil Kaarli kiriku juures, ma mõned korrad ikka käisin ka, aga enamasti ema kirjutas  hiljem päevikusse - puudus kodustel põhjustel.

Eks need olidki ju kodused põhjused, kui maal vanaema juures.

Seal oli ka porine... see tee sinna oli selline

Soonikutega.

Esimene ja teine ja kolmas soonik.

Soonikud olid need mudased kohad, kuhu autod kinni jäid ja kust autota minnes kuiva jalaga läbi ei saanud. 

Kui ikka maja juurde kostus, et auto müriseb ja kohale ei jõua, mindi vaatama. Et kas on vaja lükata. 

Kui esimene soonik, siis sealt tuli rahvas jala tulema, abi kutsuma.  

Seekord ei jõudnud auto isegi soonikuteni, jäi juba Kadaka talu juures kinni. Oma jõududega nad välja ei saanudki, kodutalust oli abivägi kohal.  Seda ma ei tea, kas kõhutunne andis märku või kergema jalaga autoline lippas need 3 km, et abi kutsuda.

 

Ma ei tea, mis aasta see võis olla. 

1968?

1969? 

1970?

Igatahes kuskil sealkandis.

Ega lähisugulastel tol ajal kellelgi autot ei olnud, masinaga käidi küll, aga siis kas oli isa töö juurest saanud või kes kust mujalt. 

Või siis kaugemad tuttavad. 

Autoga.

Seekord oli Väino.

Tema seal pidulikult, valge särk seljas.

Siis ehk oli see Eesti Raadio auto?

Peab Väino käest küsima.

Eelmisel laupäeval oli Väino sünnipäev.

Aga x aastakümmet tagasi läksin ma tema sünnipäevalt Pelgulinna sünnitusmajja. Ja sealt edasi juba kiirabiautoga Keskhaiglasse.

Lausa juubel suurel lapsel.
25ndal... üks päev peale Väino sünnipäeva.

Väino ise oli tookord päris mitu aastat noorem kui poja täna.

...

Vanaema vana kummut

...

Vanaema vana kummut on see, mille järgi mu blogi nime sai.

Minu bloginduse ajaloo üks esimesi sissekandeid... kui mitte esimene... oligi sellest kummutist.

3.mai 2005

Vanaema oli tark naine. Ta jagas kõik oma asjad  enne (paberil) laiali, kui teispoolsusesse läks. 

See jagamine oli tegelikult väga lõbus tegevus. Vanaema oli siis veel päris terve ja kõbus vanainimene.

Panime kahekesi kirja iga vidina ja arutasime, kellel mida vaja oleks. Parasjagu oli ühel lapselapsel uus tühi korter...loomulikult sobis kummut just sinna. 

Keegi ei jäänud ilma..või kui siis..jagajale jäid näpud :)

Mõni aasta hiljem, kui vanaema suri, vedas igaüks (nii oma 20 inimest) paberil näpuga järge ja korjas oma varanduse kokku.

Mis oli asja mõte? Ühe hea inimese hing sai jagamisega rahu.

Aga kui ma mõtlen praeguste laste peale…kas ka neid võiks üks vana tööriista- või kummutisahtel nii köita? 

Minu lapsepõlves oli see põnev maailm, mida vanaemaga koos mõnikord avastama sukeldusime: tema otsis midagi, mina uudistasin kõrval.

Nüüd on mul oma kummut, kuhu sahtlisse korjan.

Mõtteid ja mõttetusi.

Tegelikult rääkisime täna õega mitte üldse sellest kummutist. Vanaema-vanaisa toas oli teine põnev kapp veel. Mina mäletan seal raamatuid, aga küllap oli muudki. Eriti selle aknapoolse ukse taga. Teisel pool olid kindlasti raamatud, kõige all lastekirjandus. Ja päris kindlasti on mõni raamat sellest sahtlist täna minu kodus, lastelastele lappamiseks ja lugemiseks.

Ega ma hästi enam ei mäletanudki, milline see kapp täpselt oli, aga kui mõned aastad tagasi Alatskivi lossis käisime, oli tõeline äratundmisrõõm.

Tõsi, sellist kella vanaema juures kapi peal küll ei olnud. Vanaemal-vanaisal oli seinakell.

See kell on nüüd minu seinal.

 Alatskivi loss, 2011

Aga kapp...

selline.

1950ndate lõpp või 1960ndate algusaastad.

Ja selline... 1970ndatel.

Tegelikult on sellel kodul, nagu ka kapil, pikk ajalugu.

Otsin välja, kohendan natuke... ja panen siia oma kummutisahtlisse.

Loo, mis mul olemas on.

...

Leidsime foto

...

Mulle lingiti selline Fb-i postitus.

... kooliõpetajana töötanud Johannes Jürisson (1891-1929) elulugu  ilmub raamatus Eesti Vabadusristi kavalerid järgmise aasta alguses. Praegu saaks veel käsikirja lisada tema pildi. Kas kellelgi on tema foto?...

Üks foto igatahes on.

Ilmselgelt on ta tema, kelle pilti küsiti.

Töötas kooliõpetajana.

Maetud Loksa kalmistule.  

Eesti Vabadusristi kavaler.

...1 jalawäe polgu reamehele Johannes JÜRISSON’ile, hinnates wahwust, mis Teie ülesnäitanud lahingus 25 weebruaril 1919 a.Wepsküla ja Iswosi juures.

Mul on nende pulmapilt ka. 

Lydia ja Johannes 

1923

Ja lugu kuskil blogis.

Aga see pole see, mis sobib.

Pilvil on parem pilt.

Pilt isast.

Mis sest, et isa surmast juba 85 aastat möödas.

Ikka teda mäletatakse. 

Üks tema lapse lapselaps on Johannes ja teine Johanna.

Ma ei usu, et see juhuslikult nii on.

Kui raamat ilmub. Kuskil veebruaris.

Loodan, et pilt ikka jõudis sisse.

See annaks palju juurde.

Loole raamatus.

Inimestele, kes mäletavad.

Johannes oli minu vanaema õemees. 

Pilvi isa.

...

Raske matemaatika

...

Jätkuks eelmisele postitusele.

Kui lapsed olid teise tuppa mängima saadetud, lugesid täiskasvanud ajakirja edasi.

Ja tuleb tunnistada, et lugemine tekitas lahkarvamusi. 

Et kuidas selle matemaatikaga ikka on?

Kas 4 + 2 = 6

No minu meelest ei võrdu.... kollane paks pliiats on ju kadunud. Ja mingi sinise otsaga jublakas on asemele toodud.

See oleks ju sama, et 4 ilusat porgandit pluss 2 peaaegu ilusat  porgandit võrdub 6 kärbatanud porgandit.

Ok... näide pole hea, sest mõnikord need porgandid  muudavad oma väljanägemist... erinevalt pliiatsitest.

Samas, kui jälle pikalt arvutada, saame tehte 4 + 2 - 1 + 1= 6

See on siis, kui ma selle kollase tasakesi kõrvaldan ja sinise otsaga pliiatsi asemele panen.

Ja selle tehtesse sisse kirjutan.

Siis võiks nagu vastuse õigeks lugeda.

Kui aus olla... mina esimesest tehtest kaugemale ei jõudnudki.

...

Appikene... lapsed on kistud poliitikasse

...

Mida muud ma võin arvata?

Käisime eile külas ja seal lugesin koos lapsukestega värsket "Tähekest".

Väga palju sarnast aastatetagustega, isegi lõika ja kleebi lehekülg kenasti alles.

Ja laste kirjad ja naljad ja nuputamist. 

No ja siis koomiks.

Mida ütleb Põder Jänesele?

No mida tal enam öelda on? 

Ilmselgelt on kallimad paremad. 

Näostki näha. 

Usun, et nii mõnigi paps tahab nüüd oma tibinaga Tähekest lugeda. 

Nuputada ja oletada.

Et mida ta nüüd ikka ütleb.

Aga...  paps ei saa... laps peab ise välja mõtlema.

...

Raamatujuttu

...

Mõtte haarasin TT blogist, kes omakorda... nii nagu need asjad ikka käivad.

1. Raamat mis hetkel pooleli:

Stig Rästa "Minu Kennedy"

2. Raamat mis lapsepõlves meeldis:

Kes siis lapsepõlveaegseid raamatuid ei mäleta!

Varasemas teismeeas "Meisterdetektiiv Blomkvist". 

Ma võiks praegu kohe ümberjutustuse kirjutada.

Hilisemas teismeeas, ehk siis enne 20ndaid, lugesin mitmeid kordi läbi Koptjajeva "Ivan Ivanovitš".

Uskumatu, isegi autori nimi on tänase päevani meeles. Kui nüüd mõtlen, küllap oli mingi propagandaraamat, taustaks II maailmasõda ja sellele eelnev aeg. Lihtsalt seda ma ei mäleta.

Aga arstide igapäevaelu, perekonnaprobleemid. Leidmised ja kaotused, sõprus ja reetmine.

Usun, et olen võimeline (kas ikka olen?) selle taaskord läbi lugema. Kui riiulist üles leian, kuskil ta ju on. 

Seal oli veel emale mingi pühendus sees... pean vist ikka hakkama riiuleid koristama ;)

3. Raamat mis jäi pooleli:

Mul jääb sageli raamat pooleli mitte sellepärast, et ei meeldi. Mul jäävad pooleli raamatud, mida ma naudin, aga mille puhul ei tiksu kuklas mõte: mis saab edasi. 

Mul kipub nii olemagi, et on kaks võimalust: kui on põnev raamat, siis ma ainult loen, kõik muu oluline jääb tegemata, silmade puhkamise hetkedel ehk mõni väga-väga vajalik välja arvatud; ja kui on tark ja huvitav raamat, siis loen poole tunni kaupa, ja mõnel raamatul on praegugi järjehoidja vahel.

"Pintsliga tõmmatud Eesti" näiteks.

Eriline raamat.

Vaatasin raamatusse, lk 123

Paar lehte edasi tuleb Mäo ja Järvamaa. Navitrolla "Mäo risti lähistel"

Pean uuesti lugema hakkama nii kui enne - 2 lugu päevas.

Hea, et meelde tuli... raamat ja süsteem, mis toimis :)

4. Raamat, mis mind on mõjutanud

Kindlasti on see raamat AABITS

;)

Aga mul on nii palju raamatuid, mis võiksid mind mõjutada.

"Tugevad luud kogu eluks"

"Paastuga terveks"

"Kuidas tajuda ohtu"

"Oska olla enda psühholoog"

jne

jne

Ehk kunagi...

 

 

5. Raamat mille uuesti kätte võtan:

Eks ma need samad võtangi. Kas uuesti või esimest korda.

Need, mis võiksid mõjutada.

Mõne lasteraamatu võtaks uuesti lugemiseks... 

Durrelli "Minu pere ja muud loomad" 

Mõned lasteraamatud lastelastele ette lugemiseks.

Viplala lood ja lood Kukeleegua linnast.

Ja kindlasti käsitööraamatud. 

Ikka ja jälle. 

...

Miks ma peeglisse ei vaadanud

... 

Kui me kodus tihtipeale vestleme pilkude keeles, siis seekord kaasa arvas, et ma vist ei saa aru.

Mina sain küll aru, miks ta mitu korda mulle uurivalt ja suunavalt näkku vaatas, aga ma lihtsalt ei näidanud välja.

Et aru sain.

Kaasa tahtis, et ma vaataks, missugune ma välja näen.

Ma teadsin suurepäraselt, et mul on algav ohatis huule ülaservas.

Aga mitte ainult.

Mul ju see nõuka-ajal kinnistunud tarkus, mida teha ohatisega.

Kuna mul vannitoas valget hambapastat ei olnud, panin ohatisele paksu kihi sinisevärvilist peale. Eks see kummaline vist tundus, sest kaasa, kui nägi, et pilkude keelest sellel korral ei piisa, hakkas rääkima. 

Et vaata peeglisse, milline sa välja näed.

Eks ta vist arvas, et olen pasteerimise ohvriks langenud, sest vaevalt ta näomaalingutest suurt midagi teab, ohatise ravist ammugi mitte.

Olin sunnitud seletama.

Kõnekeeles.

Kaasa rõõmuks (et päris hull veel pole) otsisin reisikotist teistvärvi hambapasta, pesin esialgse värvi maha ja panin valge kihi asemele.

Veidi viisakam näeb välja küll.

Meditsiinilisem.

Sõbrants ütles, et tema hõõrus kuldsõrmusega, aga mul on tunne, et kuldsõrmusega raviti odraiva.

Peamine on usk, kui usku on, aitab kõik, millesse usud.

Mina olen hambapastausku.

Aga et ohatis... eks ikka need külmapoisid.

 ...

Tädi Susi

 ...

Tädi Susi oli ema sõbranna.

Viimased paarkümmend aastat ei tea ma temast midagi, pärast ema surma andis ta endast märku, mitte küll minule, aga tervituskaardid vanaemale jätkusid veel mõned aastad.

Kuni vanaema surmani 1995.

Ma mõtlesin mõnikord Susi peale.

Nad olid küll kursakaaslased, aga ema oli Susist paar-kolm aasta noorem... ja ema surmast sai sügisel 23 aastat.

Nüüd siis Susi.

Kuulutus lehes... märk lahkumisest.

Tähtede taga 

sul koidab kord taevas,

ootus ja lootus 

sul täide seal läeb...

Nii et ta oli olemas, kõik need 20 viimast aastat.

Tema, keda oleks võinud ju külastada, kellega oleks saanud rääkida.

Ma ei tea, kes oli Maris, kes kuulutuse lehte pani.

Teatan kurbusega, et on 
lahkunud kallis
Susella Põldmaa

Sündinud 1926

 Ja nii ma ei teagi muud kui see vähene, mis ise mäletan, ja need paar fakti, mis Internetis kajastus.

Paar kooli, mille vilistlaste nimekirjast nime leidsin.

Nõmme Gümnaasium ja ERTI.

Ei ühtegi pilti.

Mul kindlasti kuskil on, aga need tuleks üles otsida ja arvutisse panna.

Praegu ainult see üks oli.

...

Anname pihta... nii et tolm lendab

...

Ise küsin, laps vastab.

Koolilaps.

Laps teab, mida laps teab.

Millised ohud keskkonnale kaasnevad seoses fosforiidi kaevandamisega?

Inimestele eluohtlik. Ja taimedele on, et tolm satub lehtedele ja lehed värvuvad. Ja loomad surevad.

Mida kujutas endast nn fosforiidisõda?

Tehti proteste, sest fosforiid lagunes ja kivitolmu tuli palju.

Turba kaevandamisega seotud probleemid?

Siis tuleb palju tolmu, kõik asjad kattuvad tolmuga ja võib tekkida metsatulekahju.

Kuidas on tekkinud põlevkivi?

Aherainemägedest. Ta on väga ohtlik, eriti kivitolm.

Mis on fossiilid?

Fossiilid on kivi peal elanud loomade liikumisjäljed

...

Seenetega on ka lõbus.

Seente toidud mulle maitsevad ja need teevad toidulaua palju riukalikumaks.

Tundmatute seente söömine on üliohtlik, erinevalt näiteks tundmatute loomade söömisest.

...

Ja pisut päevapoliitikat.

Tunne ära koht maailmakaardil.

...

Ikka veel need sõnumid

...

Kui mul augustis 2006 (täpselt tean, käisin linnas just  lapsukest vaatamas) mobiil kotist minema kõndis, siis kõige rohkem oli mul kahju seal sees olnud sõnumitest. Telefon ise oli miski odav "luts", aga sõnumid olid hinnalised. 

Ühest lapseootusest ja -saabumisest, mõned reisikirjad, peotäis sooje soove ja muidu toredaid ütlemisi. Küllap muudki olulist.

Olin ikka täiega õnnetu.

Nüüd on 10 aastaga uued kogunenud.

Ei raatsi teisi ära kustutada.

Kui ikka tuleb selline sõnum:

Oled vahva ja väga oluline. (14.01.2007)

Sellist ei saa ju kustutada.

Või siis see:

Maailmavahvad ja hiigelsuured 6nnesoovid k6ige vahvamale tädile! 

veebruar 2011 

Palju õnne, kallis ema, sulle sündis täpselt 39 aastat tagasi väike armas poisslaps! :-)

jaanuar 2015

Mõned nunnukad jätan veel mobiili sisse peitu.

Aga need teisedki. 

Killukesed ajalugu.

Tere tere. Tänases Päevalehes suur pilt minust, küllap juba märkasid. (09.09. 2006)

Kui nüüd tõde tunnistada, siis seal tribüünil oli liiga palju rahvast... mis seal märkamisest rääkida, isegi luubiga otsides oli raske leida...

K2mpinguplatsi asemel oli hoopis majutus. 20 lt eest terve magala, kylalistuba, köök, saun, dušš, aed, lehtla... Ma ei suutnud keelduda, kisub sadu :-) (10.07.2009)

See oli vist siis, kui sõbrants tütrekestega jalgratastel Lätis käisid.

Järgmised sõnumid vihjavad ka sellele.

Eile Siguldas, Turaidas, 6htux Ungrumuizas. Telgime naabermaja heki varjus ootame m6isa avamist- T2na Cesise taha ja Valga poole. Otsustasime Tartu kaudu tulla. (12.07.2009)

Augustis 2009 olen ma ise kuskil käinud, miks mulle muidu selline sõnum saadeti:

R oli eile ise k6ik toa- ja 6uelilled 2ra kastnud, me Liisaga s6ime ainult ta kommikoti tyhjaks.

Kui  üks poja hambaarsti juures käis, sain sellise sõnumi:

4 arsti opereerisid 2 tundi ja 20 min. Kõik saab vist korda.

Mul peavad ikka karastatud närvid olema. Muidugi on mul ka kogemused, ja lõpuks tuleb ju veel lohutus.

K6ik on h2sti, mul on lihtsalt igav.

No ja siis mitu sõnumit sarnase sisuga:

Palju 6nne teile taaskord vanavanemateks saamise puhul. 

Ja kui  ma ei suuda kunagi meenutada, mis kool see kunagine Koidula-kool praegu on, siis selle kohta on ka märk maas.

Meie käisime nüüdses Vanalinna koolis.

...

Öösel 3h  maganud, shampusest maohaavad, majutus 3 km kaugusel, vihma sajab ja ma jään kohe pystijalu magama.

Mis teha, mõnel on seiklusi rohkem kui minul, aga mulle ülihästi sobib, kui neid seiklusi minuga jagatakse ;)

Laeval ja vaikselt liigume. Istume juba õhtusöögil ja pugime. 04.12.2015 kell 18.16.47

Mõned tunnid hiljem uus sõnum:

Tuleme tagasi. Kuueks jõuame Tallinna. Radari antenn murdus lahti ja lõhkus kuskil kaks akent.

Sellest seiklusest jäin mina ilma. 

Aga midagi on endalgi meenutada.

Kas esimesed sada kulti s6idetud juba?

See oli seekord, kui jalgratastega Ahvenamaal.
Mõeldud oli muidugi kilomeetreid.

Polnudki väga ammu, paar suve tagasi.

Või siis sõnum 27.09.2014

Tere tulemast koju. Kas elad veel peale tormi?

09.05.2015

Tere tulemast kodumaale, ma loodan, et sul lapsed kõik alles :-)

Mõned soojad soovitused:

Mine 6ue, tee p2ikese poole pilti. 

Kurvad teated.

Setu Pauli 6unapuu on maha v6etud.  :'(

Mõni sõnum on lihtsalt naljakas.

Kesasi sa oled 

Mõnest on võimatu aru saada.

Platsil oli hommikul pildi kiirendama võtnud arvas et oma sellest müütidest vist.

Tõlgi abil tegime kindlaks

Platsil = papsil

kiirendama = virvendama

müütidest = rohtudest

Ja eks sedagi mõistavad ainult asjaosalised.

Jeesus, sul saab kärakas küll enne otsa kui kodus.

Ongi ring peale tehtud viimasele kümnele aastale.

Kati sõnum on mu mobiilis viimane, varasematest kustutasin 75% ära.

Kõik need kohustuslikud:

Oleme kodus

Jõudsime koju

Kodus tagasi

Varsti näeme

jne

Neid pole mõtet hoida, neid tuleb kogu aeg juurde.

Teised aga... las nad olla.
Ruumi ju on.
...
Pilt siit laenatud
...

Kõige masendavam

...

Aasta kõige masendavama päeva kõige masendust tekitavam oli hommik.

Kell helises 5.45 ja ma suutsin end voodist välja ajada täpselt tund aega hiljem.

Seetõttu jäi x asja tegemata ja y asja poolikuks.

Tegemata ehk loopimata.

Lumehang trepil ja muudes strateegiliselt tähtsates kohtades.

Poolikuks jäi ahju kütmine.

Küttesse sai, aga kinni jäi panemata.

Muidu päev nagu iga teine.

Peaaegu... sest päeva pikenduseks sai koosolek.

Ja siis ma käisin poes.

Tassisin puid.

Rookisin lund.

Tegin süüa.

Magasin peatäie.

Mistõttu on mul jälle.

x asja tegemata.

y asja pooleli.
Masendav!

Aga õnneks on kohe-kohe läbi see päev.

Nii et tegemistega ja masendusvabalt uude päeva.

Kasvõi kella 2-ni öösel. 

Kuigi... kui saaks, siis läheks.

Jälle magama.

...